Post-sõnastik – LIX Liitteos (mashup)

JANEK KRAAVI

Möödunud kümnendi alguses märkasin Helsingis Akateeminen Kirjakauppa riiulil raamatut pealkirjaga „Android Karenina“. Kunagine huvi kõikvõimalike kultuuriliste veidruste ja äärmuste vastu – pealkiri väljendas seda üsna ühemõtteliselt! – ärgitas asja lähemalt uurima ning selgus, et tegemist on populaar­kirjanduse alamžanri, nn mashup-romaaniga. Kui muusikaline mashup on eesti keelde tõlgitud sõnaga „sega­puder“¹, mis sisaldab küll nähtusele omast mängulisust ja nurjatuse varjundit, siis mõnes teises valdkonnas, nt kirjanduses kõlab see üsna harjumatult ja liigselt kulinaaria radadele eksitavalt. Narratiivsemate teoste puhul eelistan seepärast vasteid „liitteos“ või „seguteos“.

Eri teoste liitmine on sajandi alguses üsna levinud fenomen, mida kohtab nii muusikas, kinos, kirjanduses kui ka videokunstis. Liitteoste kontseptsioon on alguse saanud muusikatööstusest. Kõige lihtsamas vormis muusikaline „segapuder“ tähendab kahte uue teose loomise eesmärgil „kokku mängitud“ lugu. Lihtsamal kujul hõlmab see ühe loo vokaali ja teise loo instrumentaalse tausta, aga nõnda, et mõlemad lood jääksid lõppversioonis äratuntavaks. Siin on eeskujud hiphopi sämplimispraktikas, kus võetakse teatud rütmifragmendid ja rakendatakse neid teise loo ülesehituses. Või näide sajandivahetusest: „Smells Like Teen Booty“ ühendas Nirvana „Smells Like Teen Spiriti“ instrumentaali ja rütmi Destiny’s Childi 2001. aasta hiti „Bootylicious“ sõnade ja meloodiaga.² Ometi pole see lihtsalt mehaaniline kokkumäng, vaid kahe väga erisuguse loo sulatamine tervikuks, mis võimaldab rõhutada tuttavate lugude tähendust või muuta harjumuspärast kuulajaperspektiivi.³ Kui vorm on sisulise sõnumi osa, siis osutab erinevuste kokkusegamine laiemalt sajandivahetuse uutele tehnoloogilistele võimalustele ja institutsionaalsete hierarhiate muutustele.

Kirjastusmaailmas hakati mõistet „mashup“ kasutama 2009. aastal, mil Ameerika kirjanik Seth Grahame-Smith avaldas romaani „Uhkus ja eelarvamus ning zombid“. Suure üllatajana püsis teos New York Timesi bestsellerite nimekirjas 39 nädalat. Jane Austeniga „kahasse“ kirjutatud teost peetakse esimeseks liitromaaniks ning selle menukuse kiiluvees ilmub edaspidi nii Jane Austeni teoseid kui ka muud kanoonilist inglise-ameerika klassikat töötlevaid seguromaane („Mõistus ja tunded ning merekoletised“, 2009; „Mansfield Park ja muumiad“, 2009). Teine kirjanduslooliselt kõnekam näide on alguses mainitud Ben H. Wintersi romaan „Android Karenina“ (2010), kus autor on liitnud Lev Tolstoi kujutatud XIX sajandi Venemaa olustiku auru- ja küberpungi, ajareiside jms ulmekirjandusest tuttavate elementidega.

Nendest näidetest lähtuvalt on liitromaan kahe või enama teksti kombineerimine žanrikirjandusest tuttavate süžeepöörete ja tegelastega (nt vampiirid, libahundid), kusjuures „uues“ tekstis säilitatakse märkimisväärses mahus (50–80 protsenti) konkreetse teose originaalteksti. Siin võib leida sarnasusi postmodernistliku tsiteerimise, miksimise ja pastiši esteetikaga, ehkki postmodernistlike tekstide eesmärgid olid kunstilisemad või filosoofilisemad ning need saavutati pigem teksti kesksete motiivide või sündmustiku üldise kohandamise ja tuttava märgisüsteemi ülekandmisega teise, kõrge originaalsus­astmega teksti (nt Mati Undi „Doonori meelespea“). Selliste postmodernistlike eesti „segude“ näidetena meenuvad veel Mati Undi kogumik „Huntluts“, kus mikserdatakse Lutsu tegelasi ja motiive, või tema antiikmütoloogiast inspireeritud näidend „Vend Antigone, ema Oidipus“ (2006), samuti Edgar Rice Borroughsi ja Toomas Raudami romaan „Tarzani seiklused Tallinnas“ (1991).

Tänapäevane mashup-kirjandus tähendab „aegunud autoriõigustega klassikalise loo segamist uue narratiiviga, mis ühtaegu jäljendas ja parodeeris traditsioonilist stiili, lisades kontrastina sisu, mis võiks meeldida nii üldkirjanduse lugejatele kui fantaasiat ning vägivalda otsivale nooremale publikule.“⁴ Kriitikud ja praktikud on maininud meelelahutuse ja tõsise kirjanduse dialoogi, mille tulemusena kujuneb seguteosest hübriidne narratiiv, mis on pooleldi väljamõeldis, pooleldi kriitika või kommentaar originaalteose kohta.⁵ Traditsioonilise poeetika seisukohalt on tegemist hilispostmodernistliku proosavormiga, mille puhul on võimalik rääkida paroodiast, pastišist, aga ka kultuurilisest omastamisest või adaptsioonist. Kuid seda on käsitletud ka fan fiction’i ja osaluskultuuri kontekstis.

Valem on esmapilgul lihtne. Populaarsele kõrgkirjanduse brändile liidetakse mõni žanrikirjanduse troop või üleloomulik element, mis võimaldab kriitiliselt vaadelda alusteksti väärtushinnanguid ning juhtida tähelepanu asjaoludele, millest klassikalised romaanid pikemalt ei jutusta või hoopistükkis vaikivad. Nõnda lisati 1990. aastatel nostalgiafilmide ja telesarjade vormis taasavastatud Jane Austeni ilusale maailmale elavate surnute madalkultuurne räuskamine. Zombisid on tõlgendatud kultuurilise autoriteedi vastase mässuna, madalama sotsiaalse klassi allegooriana või üldisemalt „võõra“ figuurina. Peale nende võimaluste osutatakse Austeni juhtumi puhul juba uutele nüüdisaegsetele ühiskondlikele pingetele. Seth Grahame-Smith selgitab intervjuudes, et peab Austeni tegelasi zombideks, kes elavad äärmise rikkuse ja privileegide maailmas ning on hõivatud elu väikeste tühiste asjadega: kes kellega käib, kes korraldab balli või mis juhtus õhtusöögil. Autor näitab tegelasi välismaailmast mitte hoolivate zombidena, kelle maailm hakkab äkki lagunema. Sellisel juhul on Grahame-Smithi Austeni-romaan korraga nii tõlgendus kui ka uus kirjandusteos. Kirjanduses on liitteosed segaduste ajastu vaimu peegeldav žanr, omalaadne mineviku revideerimise katse, kus tänapäeva ühiskondlikud ja kultuurilised põhimõtted panevad klassikalistes narratiivides kujutatud normid ja poliitika proovile.

Siin on muidugi omad riskid. Näiteks on lugejates küsimusi tekitanud jaapani ja hiina kultuuri elementide kasutamine romaanis, millele on ette heidetud stereotüüpsust ja „idamaade“ eksotiseerimist. Probleem tekkis sellest, et härra Bennett on tütred kasvatanud ninja-sõdalase ideaalide kohaselt mõõgavõitluses ja lahingus toimetulevateks tüdrukuteks, ometi võetakse need arusaamad ja praktikad üle lihtsustatud vormis. Hilisemad kommentaatorid on väitnud vastupidist: XVIII sajandi inglise maa-aadli elutunne kohaneb kergesti Hiina aumõistega ja sobitub kirjanduslikus mõttes tuttava maailmaga.

Tekstitehniliselt koosneb Grahame-Smithi tekst Austeni originaaliga võrreldes veelgi lühematest lõikudest ja peatükkidest, kus on populaarkirjandusele omaselt ohtralt dialoogi ja vestlusi. Paljud tuttavad episoodid on aga zombijutu elemente kasutades ümber kirjutatud. Näiteks kolmas peatükk, kus Darcy ja Elizabeth esimest korda kohtuvad – sõlmitussituatsioon, mis mäletatavasti lõpeb tüdruku poolt vaadates täieliku fiaskoga. Darcy arrogantse hoiaku kirjeldus ja solvavad repliigid on Grahame-Smithi raamatusse jõudnud originaaltekstist, kuid sealt jätkub žanri­narratiiv.

Härra Darcy eemaldus ja Elizabeth tundis verd soontes tarduvat. Teda polnud kunagi nõnda solvatud. Sõdalase koodeks nõudis au teotamise eest kättemaksu. Püüdes mitte tähelepanu tõmmata, küünitas Elizabeth käe kleidi alla peidetud pistoda poole. Ta otsustas ülbele härra Darcyle järgneda ja tal kõri läbi lõigata.

Niipea kui ta käsi kompas relva käepidet, täitsid ballisaali karjed ja aknaklaaside purunemise helid. Need olid nimetamatud, nende liigutused olid kohmakad, kuid kiired; nende matmisriietus oli erinevas seisukorras. Mõned kandsid räbaldunud hommikumantleid, mis muutsid nende väljanägemise peaaegu skandaalseks; teiste räpaste ülikondade järgi võinuks arvata, et need olid kokku pandud vaid mullast ja kuivanud verest. Nende keha oli erineval määral mädanenud; äsjalahkunud olid kergelt rohelised ja nõtked, kauem surnud näisid hallid ja rabedad – nende silmad ja keeled olid ammu tolmuks saanud, huultel skeleti igikestev naeratus.

Kui külalised igas suunas põgenema hakkasid, lõikas kaosesse härra Bennetti hääl. „Tüdrukud! Surma pentagramm!“

Elizabeth ühines õdede Jane’i, Mary, Catherine’i ja Lydiaga tantsupõranda keskel. Tüdrukud haarasid pahkluule kinnitatud pistoda ja seisid kujuteldava viieharulise tähe otsas. Ruumi keskelt hakkasid nad korraga väljapoole liikuma – ühes käes žilett-terav pistoda, teine ​​käsi nõtkelt seljale surutud.

[—]

Selleks ajaks, kui tüdrukud ballisaali seinteni jõudsid, lamasid viimased nimetamatutest liikumatuna maas. Pärast rünnakut kulges õhtu kokkuvõttes meeldivalt kogu perekonnale.

Viimase lause teine pool ja edasine tekst pärinevad juba Austeni romaanist, kus kirjeldatakse lühidalt balliõhtu sündmusi ja tundeid, milles domineerib Bennettite perekonna rahulolu ja seltskondliku edu kirjeldus. Liitromaani poeetika seisukohalt pole selline järsk üleminek kuidagi vastuoluline. „Nimetamatute“ rünnak tähendab välismaailma probleemide teadvustamist, mille järel jätkub aga kõik täpselt vanaviisi, oht ja õnnetused unustatakse minutitega. Selline katkestus peaks siis olema ühiskonnakriitika ja seltskonna silmakirjalikkuse rõhutamise teenistuses. Kaudselt võib Grahame-Smithi ja Austeni liitromaani tunnuste ja hinnangute paikapidavust kontrollida ka filmiversiooni põhjal.⁶

Kuid filmi-, video- ja kujutav kunst pole liitpoeetika võimalusi sugugi kasutamata jätnud. Propagandistliku ja korporatiivse peavoolumeedia vastukaaluks kasutasid eri allikatest pärineva materjali kombineerimist poliitilise sõnumiga kunstnikud, kelle kodanikuaktivismi toetasid 1980. aastatel videotehnoloogia ja hiljem uue meedia võimalused. Ühiskondliku sõnumiga liitteoste kultuur puhkebki õitsele digitaalse maailma saabumisega selle sajandi algul. Liittaiesest saab demokraatlik peavoolukultuuri kuuluv nähtus, tuntuma näitena on osutatud ameerika underground-kunstniku Shepard Fairey meisterdatud Barack Obama portreepostrile „Hope“. Associated Pressi fotograafi Obamast tehtud foto ja ikooniliseks saanud Che Guevara kujutise segust sai 2008. aasta USA presidendivalimiste tuntuim visuaal. Nõnda eksisteerib liitteos tänapäeval kultuurimeemi ning popkultuuri produktina, mis võib saada sama tuntuks või mõjuda „originaalsemana“ kui selle valmistamiseks kasutatud algupärandid.⁷

Kui esmapilgul võibki satiiriline mashup­-mäng mõjuda lihtsalt lollitamisena, siis natuke sügavamal tasandil hakkab tööle keeruline sünteesimehhanism, millest tekkivad uued tähendused võivad olla üllatavalt mõjuvad, kuid tänapäeva identiteedipoliitika seisukohalt teinekord ka häirivad ja piireületavad.

1 Mashup ehk segapuder. – EE 30. X 2008. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69203407/mashup-ehk-segapuder

2 Dom Phillips, Smells like teen booty. – The Guardian 27. II 2002. https://www.theguardian.com/ culture/2002/feb/27/artsfeatures

3 Vt Michael Serazio, The Apolitical Irony of Generation Mash-Up: A Cultural Case Study in Popular Music. – Popular Music and Society 2008, nr 31(1), lk 79–94.

4 Michael F. Shaughnessy, An Interview with Diana Sheets: Is the ‘Mash-Up’ Novel a Monstrosity? – Education Views 28. IV 2013.

5 John Ladd, Dawn of the Literary Mash-up. – Escape into Life 15. I 2010. https://www.escapeintolife.com/essays/literary-mashup/

6 „Pride and Prejudice and Zombies“, Burr Steers, 2016.

7 Vt Richard L. Edwards, Flip the Script. Political Mashups as Transgressive Texts. – Transgression 2.0. Media, Culture, and the Politics of a Digital Age. Toim Ted Gournelos, David J. Gunkel. New York, London: Continuum, 2012, 300 lk.