Linnart Mäll omas ajas ja kohas

Mäll oli tugev semiootikas ja tekstoloogias, ehk koguni filosoofias. Tekstide lahtimõtestamine ja mõistete mõtestamine on kindlasti Mälli tugevaim külg.

MARTTI KALDA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kõigepealt kontekstist. Kõnealune teos pole sugugi eraldiseisev nähtus. Tegu on teise teosega sarjast, mida võiks nimetada „Mälli mõttevaramuks“. 2018. aastal esimesena ilmunud „Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (koostanud Ivar Tröner, SE & JS) sisaldab Linnart Mälli (1938–2010) mõtteid ja mõtteid Mällist. Teises leiab loengud budismist. Kahtlustan, et ettevalmistamisel on köited tema rohkest kirjavahetusest ja artiklitest ning poliitilisest tegevusest.

Linnart Mälliga seoses tõstatub küsimus teda ümbritsevast isikukultusest, mida viljelevad Mälli õpilased ja jüngrid. Mälli isikukultust olen täheldanud ise, ent seda on tunnistanud mulle eravestluses ka nooremad Tartu idateadlased. Jüngrite loodud vaimne surutis on aga nõnda suur, et avalikult nad seda tunnistada ei söanda. Kuigi esimese köitega võrreldes on teises ülistuslaulu tublisti vaiksemaks keeratud, on see siiski olemas.

Eelkõige on seda märgata Tarmo Kulmari järelsõnas. Saame teada, et Mäll oli „silmapaistev teadlane ja filosoof“ (lk 417). Vaimset surutist, mida pidid taluma peaaegu kõik nõukogude võimu all elanud ja tegutsenud vähegi mõtlevad inimesed, esitatakse (lk 401–407) osana märtrioreoolist, millestki erilisest. Mees kui legend, nagu Kulmar teatab juba Mälli eluloo alguses (lk 399). Kõige kummastavam on isikukirjeldus: „Välimuselt oli Linnart Mäll suurt kasvu ja jõuline, võimsa näoilme ja aukartust äratava hoiakuga“ (lk 417).1

Mäletan minagi Linnart Mälli, kohtusin temaga tosin korda aastatel 1995–2009: hiiglase kasvu ei täheldanud, kõuekõma hääles ei kuulnud. Pigem oli tegu toolis kössitava või raskelt kõnetoolile toetuva vana mehega. Mõte oli selge, jutt ent katkendlik ja samm raske. Poolel kordadest lõppes kohtumine joominguga. Sellest hoolimata on Linnart Mäll Eesti idateaduse seisukohalt oluline tõlkija ja budismi edendaja, teadlane ja omamoodi isegi idateaduse isa, ent siia tõmbaksin ma piiri – jumalikku aupaistet polnud. Ega see ju teadlasega sobitugi. Teaduse ja teadlase puhul peaks olema kõige tähtsam ikkagi sisu. Eraldi küsimus on, kuidas sobivad budismi eetika ja moraal (meeli tumestavaid aineid põlastatakse) paradoksaalse alkoholi liigtarbimisega.2 Või kuidas suhestuvad Mälli budismiarmastus (igasugu tavasid peetakse tühisteks ja asjatuteks) ning tema tuha Gangesesse puistamine (lk 418)?

Mulle on võõristav ka Linnart Mälli komme kõnelda loengutel iseendast ja isiklikust. Teosest saame teada, et juba kaheaastasena oli ta nõukogude võimu vastane (lk 49), kolmeaastasena oli lugenud läbi „Eesti entsüklopeedia“ ning neljasena soovis saada paavstiks (lk 37). Sama isiklikku leiab veelgi.3 Veider on ka Tartu kui Eesti kõige vaimsema paiga ülistus (lk 50-51), kiidulaul kolkapatriotismile. Suure budistina oleks Mäll võinud taibata, et oluline pole aeg ja ruum, vaid mõistmise sügavus.

Mis käesoleva teose puhul aga kindlasti kiitust väärib, on kujundus. Raamat on silmapaistvalt kaunis, Andres Tali maitsekalt kujundatud, ning kallilt välja antud. Projektijuht Ivar Tröner on hingega asja juures olnud. Teose põhisisuks on Linnart Mälli neli loengusarja, mis peetud aastatel 1992, 2002, 2003 ja 2004, ning tekstid toimetanud Märt Läänemets ja Teet Toome.

Tekstist

Esimene loengukursus „India religioonide ajalugu“ (1992) on kahjuks pettumus: loengute sisu ei vasta pealkirjale ning käsitlus on tendentslik. Teemadest, millest Mäll ei oska või ei viitsi kõnelda, on ta kergelt üle libisenud, justnagu poleks nood olulised või – veelgi enam – neist isegi ei kõnelda. Eriti ilmekas näide on alajaotus „India mõte – 6. sajandil“ (lk 46–56), kus kõneleja mõte läheb uitama ning juttu tuleb kõigest muust, välja arvatud lubatud teema.4 Mällist on kahtlemata äärmiselt idamaine kõnelda oma õpetajatest (lk 36–45), ent seegi ei puutu India usunditesse. Ainus, millest peale isiklike mälestuste ja kõrvalepõigete pisut teada saame, on budism. Ülevaated hinduismist, džainismist ja teistest usunditest (lk 150–178) on nõnda mittemidagiütlevad, et lausa piinlik.

Loomulik oleks olnud kõnelda kõigist usunditest võrdses mahus, rääkida nende omavahelisest suhtest ja vaimsest diskussioonist, samuti India religioosse pildi arenguetappidest selle ajaloo eri faasides, suhetest riikide ja valitsejatega, teiste usundite õpetusest, maailmanägemisest, kirjandusest jne, jne. Professionaalselt õppejõult ja teadlaselt, kellel oli selleks hetkeks selja taga 20–30 aastat staaži, eeldaks süstemaatilisemat lähenemist. Ajaloolase kohta on Mäll haruldaselt faktihõre.5 Vähesedki esitatud faktid on kahtlased, näiteks indoeurooplaste ränne Indiasse on dateeritud kahel moel (vrd lk 22 ja 29), sikhide arvuks on nimetatud 9 miljonit (lk 177).6 On ka teisi kaheldavaid, vaidlusaluseid või kaheti mõistetavaid kohti, ent jäägu need oma peensustes idateadlastele arutada.

Ilmselt oli Mäll vajalik just omas ajas ja kohas. Tänapäev vajab aga enamat: teravamat täpsust, suuremat selgust ja ponnistusi.

Margus Ansu / Pm / Scanpix

Teine loengukursus „Budismi pühakirjad“ (2002) on tunduvalt parem. Käsitletav materjal on Mällile selgelt omasem. Juttu tuleb tekstikesksest mõtlemisest, saame teada, et kõik on kultuur ja kultuur on tekst (lk 184-185) – avaldub Mälli kui semiootiku vaimne pale. Järgnevalt analüüsitakse suurt hulka hinajaana ja mahajaana tekste, mille Mäll on läbi töötanud ja sageli ise ka eesti keelde tõlkinud. Tekstide lahtimõtestamine ja mõistete mõtestamine on kindlasti tema tugevaim külg. Kohati on loengupidaja meelsus ehk liiga mahajaana tekstide suhtes kaldu, ent see võib mulle vaid nõnda tunduda.

Kahjuks on järjepanu toodud tekstide kirjeldused sidumata: neid ei ole dateeritud ega seatud ühtsesse mõtteskeemi, seostatud. Seda peab kuulaja-lugeja juba ise suutma teha. Mäll on unustanud, et lisaks tekstilisele kontekstile on olemas ka ajaline, ruumiline ja ideoloogiline kontekst. Kummaline on kõrvalepõikena toodud väide, et „vanad roomlased vorpisid seadusi … Tulemus on näha: Vana-Rooma riik varises kokku“ (lk 199).7 Kaheldav loogika, kas pole? Lisaks saame teada, et „Ka eurooplased sõid veel XVI sajandil kätega, ainukeseks riistaks oli nuga“ (lk 200). Aga juba muistsest ajast kasutusel lusikas? Ning XI-XII sajandil kasutusele võetud kahvel?

Kolmas loengukursus „Budismi ajalugu“ (2003) paljastab taas, et Mäll oli tugev küll semiootikas ja tekstoloogias, ehk koguni filosoofias, ent ajalugu (eriala, mille ta ülikoolis omandas ja osakond, kus pikalt töötas) teda suuresti ei huvitanud. Kursus koosneb kahest osast: Buddha elu ja õpetus (lk 251–275) ning budism Aasias (lk 275–329). Nende kahe vahel haigutab lai kuristik. Buddha ja tema kogudus oleksid tegutsenud Indias nagu vaakumis: ajaloolised sündmused India ajaloos VI/IV sajandist eKr, mil tegutses Buddha, kuni XII/XIV sajandini, mil budism hävis, pole Mälli käsituses selle religiooni arengut justkui puudutanudki. Õnneks on budistlikust kogudusest napilt juttu eespool (lk 88-89).

Puudu on koolkondade ja koguduse kujunemine, juttu pole mungakogudest, suhetest eri valitsejatega, ära ei ole toodud arheoloogilisi andmeid, budismi leviku asjaolusid ega muud. Mälli on huvitanud vaid tekst, ent budistlik kunst, ikonograafia ja arhitektuur näiteks mitte. Ülevaade budismist Aasias on samuti ebaühtlane. Mäll teab mõnda Sri Lanka (lk 275–288), Hiina (lk 312–323) ja Jaapani (lk 324–329) budismi ajaloost ning palju Tiibetist (lk 293–312), ent Birma, Tai, Kambodža, Vietnami ja Laose puhul on tema teadmiste pagas õhuke. Kesk-Aasia budismist pole üldse juttu. Mongoolia ja Korea olemasolu on unustatud. Ka ei ole suvatsenud ta ette võtta vastuolulisi teemasid budismi ajaloos, nagu näiteks suhtumine naistesse, ülikute eelistamine munkadena, vägivaldsus, sekkumine poliitikasse jne. Esimese ploki lõpul esitatud küsimustele vastamisel kõneleb Mäll talle meeldivast, küsijale sageli selget vastust andmata.8

Mälli neljas loengusari „Budismi põhimõisted“ (2004) on teose kõige sidusam ja mõttetihedam tekst. Budistlikud põhimõisted võetakse läbi loogilises järjestuses, sujuvate üleminekutega. Ka lihtsakoelisem lugeja saab loengust aru. Kahjuks eeldab mõistete mõtestamisest arusaamine sanskriti keele mõningast tundmist ning jääb seega laiemale lugejaskonnale kõigis nüanssides kättesaamatuks. Teeb nukraks, et kuigi Mälli peas oli kindel mõistete süsteem olemas, siis lugejale see terminite taevakaart ei avane: märgitakse ära vaid selle tähekirja eredaimad taevasilmad.

Tekstist kontekstis

Hindan Märt Läänemetsa ja Teet Toome toimetamisoskust kõrgelt, kuigi olen sageli märganud kallutatust: Mäll on justnagu püha ja eksimatu, tema arvamustes ei kahelda. Säärane suhtumine on kahetsusväärne, sest loengutekstid oleksid suuremast hulgast viidetest ning faktide lisamisest üksnes võitnud. Iga õpilane võiks anda sel kombel oma õpetajale au. On ka puudujääke kohanimede õigekirjas. Praegusel kujul tuleb toimetamistöö hinnata pelgalt rahuldavaks (s.t keeleliselt heaks, ent sisuliselt nõrgaks).

Toimetajate kasutatud kirjanduses on märgata oma koolkonna tõlgitud-loodud tekstide eelistamist. Näiteks süstemaatiliseks tutvumiseks algbudismi ja theravaada õpetusega sobiks ideaalselt auväärse Ṭhitañāṇo Bhikkhu (Andrus Kahn) teos „Virgumise tee: nii nagu õpetas Buddha“ (Eesti Theravaada Sangha, Tallinn 2018). Samuti on Edward Conze „Buddhismi lühike ajalugu“ (Buddhakirjastus, Tallinn 1994) küll lüheldane, ent väga hea ülevaade budismi ajaloost. Samuti soovitan Mälli budismikäsitluse kõrvale teise Eesti suurmehe Uku Masingu (1909–1985) raamatut „Budismist“ (Ilmamaa, Tartu 1995). Pole selge, miks pole vaevunud kõnealuse teose toimetajad neid kolme väga head eesti keeles kättesaadavat käsitlust isegi mainima. Kas nende vaade budismile on Mälli vaadetega kuidagimoodi vastuolus? Või ei vaja Mäll konkurente ja kaasarääkijaid? (Igatahes kummaline, kuigi Mäll on ise Masingu suurt mõju oma vaadete kujunemisele tunnistanud, lk 37-38.)

Siinne kriitika ei tähenda ometi seda, et kriipsutan kogu raamatu sisu (või üldse Mälli kirjutatu-räägitu) maha. Sugugi mitte, Linnart Mälli mõttekäigud on loogilised, sümpaatsed ja õiged. Pelgalt põhistada oleks võinud enam: olla faktitäpsem ja informatiivsem, mõttetihedam ja teaduslikum. Võib-olla oli tema valitud rahvalik lähenemisviis koguni teadlik? Ehk hindas Mäll oma auditooriumi õigesti ja mina ülehindan võimalike kuulajate-lugejate mõistmisvõimet? Ilmselt oli Mäll vajalik just omas ajas ja kohas. Tänapäev vajab aga enamat: teravamat täpsust, suuremat selgust ja ponnistusi.

Lootuses oma õpetajat ülendada on Mälli õpilased teinud talle karuteene. Iga loeng ja loengusari on omal kohal omas ajas, ent kuna teadus muutub kiiresti, fakte ja lähenemisviise lisandub nõnda palju, tekib vanu loenguid lugedes paratamatult kentsakas tunne, justnagu poleks mineviku autoriteedid tänases vaates midagi mõistnud. Aga ei, nad mõistsid asju omas ajas. Kindlasti on süüd ka Mällil enesel, kes ei vaevunud oma arvamusi sageli (kuigi on ka erandeid) tõsiasjade, näidete ja viidetega täiendama. Sestap seisneb avaldatud tekstide väärtus eelkõige Eesti idateaduse ajaloo ja Mälli mõtte säilitamises. Tänapäeval on vaja aga uut lähenemist ja värskeid andmeid.

Kellele siis teksti soovitada? Kes on auditoorium? Kindlasti peavad selle teose ostma Linnart Mälli andunud järgijad. Teos tuleb asetada altarile kõrvu dalai-laama fotoga ning kummardada selle ees kolm korda päevas. Lugemine pole kohustuslik. Teose võivad osta ka nostalgia küüsis vaevlevad isikud, kes soovivad vaimus taas läbi elada oma ülikooliaastaid (eriti 1980. ja 1990. aastatel), mil käidi valimatult kõigil loengutel, mis tundusid populaarsed. Pange raamat riiulile. Seisku seal, kõrvu mustvalgete fotodega albumiga – hea vahel lehitseda. Kolmandaks võiksid raamatu enesele soetada need idateadlased ja budismihuvilised, kes on juba läbi lugenud vähemalt riiulitäie teoseid budismist, ent kes veel ei tea, mida arvas neist asjadest Linnart Mäll. Kuigi teksti on lihtne lugeda, ei sobi see näiteks tudengile, kes budismist enam teada soovib, sest sellest jääb väheseks (sageli jääb loetu ka segaseks) – see tekitab vaid janu, aga ei kustuta seda.

Kõik võiksid aga mõista, et autoriteedid ja paleused nagu Linnart Mäll on vajalikud vaimses elus vaid senikaua, kuni nende poole pürgitakse. Kui ollakse nende tasemeni jõutud, ei tohiks paigale jääda, vaid peaks edasi kõrgustesse kihutama. Neile, kes arvavad, et nemad ei saa eales nõnda heaks kui autoriteet, on õpetaja vaid takistus arengu teel, tasalülitav faktor. Takistuseks kirgastumise teel võib saada isegi Buddha kui ideaal, rääkimata õpetajast.

1 Noorusaeg tundub alati ilusam, kui see oli. Auväärse professor Kulmari maailmanägemise kallutatust kajastab ka väide, et aastatel 1955–1962 „NSV Liidu ja Hiina RV suhted õilmitsesid“ (lk 399). Tegelikult halvenesid pärast Stalini surma 1953. aastal kahe riigi suhted pidevalt, kulmineerudes piirisõjaga aastal 1969.

2 Joomiskultuuri kiidab ja õigustab Mäll ka selles teoses, vt lk 57 ja 146-147, kuigi mõistab selle tühisust (vt lk 336).

3 Siinkohal meenub mulle teine Eesti „idateadja“ Gunnar Aarma (1939–2001), kelle lood oma elust olid veelgi fantastilisemad, näiteks lugu Adolf Hitleri intervjueerimisest 1939. aastal.

4 Meenub kadunud õppejõud Evald Saag (1912–2004), kes kõneles kord kursusel „Iisraeli rahva ajalugu“ terve loengu vältel üksnes briti naiste jalanumbrist.

5 Loenguformaadis on viidete ja faktide puudumine (need anti ehk õpilastele loengu lisamaterjalina) loomulik, kuigi mitte tingimata, raamatu teksti kujul aga kahetsusväärne. Toimetajad oleksid ehk pidanud viited ja faktid alaviidetena lisama?

6 Praegu on sikhe maailmas u 30 miljonit (Indias u 28 miljonit), ent isegi loengusarja aastat (1992) arvestades oleks õige arv u 16 miljonit.

7 Siinkohal unustab auväärne, et ka Vanas Indias loodi tohutul hulgal seadusandlikku kirjandust, kuhu andsid oma panuse ka budistid kloostrireeglite loomise näol.

8 Näiteks põikleb ta kõrvale küsimusest India lipul oleva ratta (millel on 24 kodarat) seostest budismiga, mille sümboliks on 8 kodaraga ratas. Kas ta teadiski, mis vahe ja seos neil on? Puudub ka toimetajate täpsustus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht