Lisandus Eesti sõjaajaloole

Olaf Mertelsmann

Asjaolu, et eesti rahvusväeosad mängisid olulist osa omariikluse saavutamisel, on hästi teada. Sel teemal kirjutas Vitali Lokk mõne aasta eest monograafia* ning avaldatud on ka terve rida muid teemakohaseid kirjutisi ja dokumendipublikatsioone. Kõnealune kogumik täiendab meie seniseid teadmisi. Pärast lühikest saatesõna esitab Ago Pajur põhjaliku ülevaate rahvusväeosadest Vene armees Esimese maailmasõja ajal aastatel 1914–1917. Tuntuimad olid läti kütid, kes mängisid veel ka hiljem Venemaa kodusõjas olulist rolli. Kuid nende kõrval olid olemas ka näiteks moslemi, armeenia, gruusia ja poola üksused. Autor tugineb ülevaate andmisel Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo Arhiivis tehtud uuringutele ning toob välja eesti üksuste moodustamise ajaloolise konteksti.

Sellele järgneb sõdadevahelisel perioodil avaldatud asjakohaste artiklite ja allikate antoloogia. Nende kirjaviisi on ajakohastatud ning neid on täiendatud üksikute märkustega. Võib muidugi küsida, miks üldse on vaja juba publitseeritud artikleid veel kord avaldada, on need ju suuremates raamatukogudes niigi olemas. Uuesti avaldamine on siiski igati põhjendatud. Kõigil, kellel puudub võimalus või soov otsida nädalate kaupa doktorantide kombel välja kirjandust, leiab teemakohased kirjutised nüüd ühest kohast. Valik on hästi õnnestunud ja valgustab teema eri aspekte. Loomulikult peegeldavad vanad tekstid alati ka oma aega ja neid ei saa võrrelda tänapäevaste teadusartiklitega: hakkama on saadud ilma allikaviideteta ja ridade vahelt kumab läbi paatoslikkust. Enamasti on need kirjeldavad ja analüüsi esineb vähe, kuid inimesele, kes soovib teemaga sügavuti tegeleda, avaneb seetõttu uusi vaatenurki.

Kui selle üldkokkuvõttes õnnestunud antoloogia juures midagi kritiseerida, siis võib välja tuua kaks asja. Esiteks tahaks lugeja saada teada ka midagi nende ajalooliste kirjutiste autorite kohta. Kes nad olid ning milline oli nende seos rahvusväeosadega? Mõned autorid on ajaloohuvilisele küll teada ja tuntud, kuid teised võivad isegi spetsialistile võõrad olla. Teiseks on antoloogias loobutud võõrkeelsete tsitaatide tõlkimisest. Arvestades asjaoluga, et Eestis on tänapäeval esimene võõrkeel inglise keel, ei saa tingimata eeldada, et keskmine lugeja suudab aru saada näiteks pikemast saksakeelsest tsitaadist. Tõlkimine võtnuks vaid natuke rohkem ruumi.

* Vitali Lokk, Eesti rahvusväeosad 1917–1918. Formeerimine ja struktuur. Argo, 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht