Looduse kõneisikud demokraatiaprotsessis

Kuna inimesele on omane enesepettus ja tal on raske aru saada, et kestlik ühiskond saab olla vaid loodusühiskond, ongi parim, mida teha, looduse otsustav tõmbamine demokraatiaprotsessi.

RIHO PARAMONOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

I

12. septembril 2021. aastal tapetakse Fääridel Skálabotnuri rannal 1428 delfiinlast. Selles piirkonnas on delfiinitapp vana traditsioon, kuid tavaliselt on ohvreid 250 ringis või vähem. Aja­lehed kirjutavad, et tapjad (küttideks ei paindu keel neid nimetama) arvasid ka seekord ajavat madalasse rannavette 200–300 delfiini. Nende laibad lebasid kiviklibusel rannal reas nagu märjad küttepuud, osa neist vigastatud vee­sõidukite propellerite poolt veel enne surmamist. Vesi laipade ümber oli veripunane. Vähem kui kaks nädalat hiljem tapeti veel 52 delfiini. Need delfiinid taheti teadusliku uurimise eesmärgil märgistada ja ookeani tagasi lasta, aga kuna töökäsi ei olnud piisavalt, otsustati nad hukata. Vanasti tapeti delfiine, et saada liha. Tänapäeval ei ole liha­puudus argument, seda enam et meresaaste tõttu peetakse delfiiniliha saastunuks. Delfiine tapetakse igal aastal. Kuidas on võimalik, et nüüd ei suudeta teha vahet 250 ja 1400 isendil? Kuidas on võimalik, et teadustööst kasvab välja tapatöö? Selgeid vastuseid pole. Üks asjasse­puutuv fäärlane arvab, et delfiini tapmine ei erine suuremat veise või mõne teise olendi tapmisest.1

Kirjeldatud sündmused leiavad aset sügaval koroonaajal, kui meie, inimesed, oleme ise väga haavatavad. Need leiavad aset ajal, kui on selgemast selgem, et suhtumine loodusesse vajab otsustavat pööret, nihkumist antropotsentrismist ökotsentrismi.

II

Mõni aeg hiljem vaatan ERRi kultuuriportaalis salvestist Kumus toimunud vestlusõhtust, millega lõpetati näitus „Erinevuste esteetika“. Rühm asjatundjaid arutleb kolonialismi pärandi üle. Vestlus on huvitav ja kirglik ning annab tunnistust, et võitlus kolonialismi vastu ja selle ohvrite eest ei rauge. Laiemalt avaldub see ehk ennekõike diskursiivsel tasandil. Isegi siin külmal ja kaugel maal on ohtlik kasutada sõna „neeger“. Vestlusõhtul üteldakse „n-sõna“. Aga see on siiski detail, ehkki mitte väheoluline. 2020. ja 2021. aasta tõeliselt suuri märksõnu oli hoobilt miljoneid inimesi koondanud liikumine Black Lives Matter, mis ei jätnud ükskõikseks ka eestlasi. Mäletatavasti sai pea kümneaastase ajalooga liikumine hoo sisse, kui Minneapolise politseinik Derek Chauvin põhjustas mustanahalise George Floydi surma. Chauvin mõisteti 22 aastaks vangi. Sunnib mõtlema nii enda kui ka teise, nii sõna kui ka teo üle. Võib-olla vajavad sellist reaktsiooni ka delfiinid (ja elus­loodus üleüldse). Asjatu vägivald delfiinide kallal ei toonud kaasa protesti­marssi, rääkimata kohtuprotsessist. Kuna süüdlased jäid karistuseta (vähemalt ei ole ma leidnud selle kohta infot), võivad nad oma vana traditsiooni jätkata ja uskuda, et neil on õigus. Nii palju siiski, et vististi 1,3 miljonit allkirja kogunud petitsiooni tõttu vaadatakse delfiinijahi reeglid lähiajal valitsuse tasemel üle. Hea seegi.

III

Aasta algul loen Pentti Linkolat. Peagi puhkeb Ukrainas sõda. Mõtlen Linkola vaimus, et vähemalt toob see loodusele mingit kasu: linnade laienemine peatub, tööstuskahju väheneb, metsa- ja põllumaa saab mõnda aega taastuda, tarbimis­ühiskonna surve taandub jne. Aga sõda paisub ja saab selgeks, et loodusel on võita niisama vähe kui inimesel. Maastikud muutuvad tundmatuseni. Kõik elusolendid sõjapiirkonnas on segaduses ja stressis. Loomad ja linnud hukkuvad. Mustas meres ja Aasovi meres olevat suur delfiinide suremus (jälle delfiinid!). Ähvardab tuuma­katastroofi oht. Tšornobõlis tassitaksegi laiali reostust.

Delfiine tapetakse igal aastal. Kuidas on võimalik, et nüüd ei suudeta teha vahet 250 ja 1400 isendil? Kuidas on võimalik, et teadustööst kasvab välja tapatöö? Selgeid vastuseid pole. Üks asjassepuutuv fäärlane arvab, et delfiini tapmine ei erine suuremat veise või mõne teise olendi tapmisest.

Youtube

Sõda jätkub, sest tahetakse sõdida. Tahetakse sõdida, sest rahvus, isamaa ja vabadus on inimesele mõnikord tähtsam kui elu. Nii peabki olema – aga mis on oluline puudele, loomadele, lindudele, kaladele, putukatele ja teistele hinge­kandjaile? Praegu ei ole mahti selliste asjadega tegeleda. On vaja võidelda. On vaja võita. Selleks aga on mõlemal poolel vaja uusi tanke ja tankitõrjerelvi, rakette ja raketikaitsesüsteeme, droone, automaate, kaitseveste, kiivreid, hävitus­lennukeid, torpeedokaatreid jne. Sõjaväljale leiavad tee Stingerid, Bayraktarid, Kinžallid, Terminaatorid ja teised imeasjad, mille loomisel ei ole kokku hoitud raha ega energiat. Aga inimesele, ainsale elavale, kes ei hävita mitte ainult teisi liike vaid ka oma liigikaaslasi, ei piisa sellest: ta teeb ka loomadest sõdurid, nende seas delfiinid.2

Pentti Linkola arvas, et inimkonna viimaseid etappe märgib kole sõda, milles kõik sõdivad kõigi vastu ja kannatused kasvavad maksimumini. Aga hea on see, et kui inimesed on end ära hävitanud, saab inimväline loodus lõpuks võimaluse taastuda sest koormast, mille inimene tema peale on asetanud.

IV

Humanitaarteadustes on selline tööriist nagu toimijavõrgustikuteooria. Nimetuse poolest teooria, aga seda võib vaadelda ka meetodi või strateegiana. Kuigi TVTd on kritiseeritud keerukuse ja rohkete vastuolude tõttu, ei ole see oma aktuaalsust minetanud, sest on piisavalt mitmekülgne või siis vähemalt inspireeriv. Selles teoorias on oma koht toimijavõrgustikel, mis koosnevad üksteist mõjutavates rollides inimestest, loodusest ja tehnilistest fenomenidest. Kuna kõik, ka asjad ja loodus, on sotsiaalne, ilmnevad ühiskond ja maailm kui toimijavõrgustike kogum.

Üldistatud sümmeetria printsiibi (a principle of generalized symmetry) järgi on iga sotsiaalne, looduslik või tehniline element heterogeenses võrgustikus sama tähtis. Toimija võib olla kes või mis tahes – rahvahulk, mikroobid, masinad, ideed –, kui ta on võimeline tekitama muutusi aegruumis ning osaleb võrgustiku loomises ja püsimises. Kuna enamikul aktantidest, eriti mitteinimeselikel, on raske teha end kuuldavaks ja aru­saadavaks, vajavad nad kõneisikut. Nii on näiteks Pasteur mikroobide ja Curie plutooniumi kõneisik. Kõneisik muudabki aktandid toimijateks (actant vs. actor). Kuna suurte ja väikeste toimijate vahel põhimõttelist erinevust pole, ei lähtu TVT hierarhilisest eeldusest, et suurem toimija peab selgitama väiksemat.

V

Inimkond saab oma asjadega hakkama selles mõttes, et tasakaal ja võrdsus jääb absoluutsel kujul saavutamatuks, aga pikas perspektiivis ei ole nii, et keegi on ainult all ja keegi ainult üleval. Varem või hiljem rollid muutuvad või koguni vahetuvad: grupid-kooslused, keda enne allutati/marginaliseeriti, saavad lunastuse. Mustanahaliste näitel kirjutab sellest huvitavalt Pedro Krusten jutustuses „Väljakolimine“. Aga ka eelmainitud näitus ja konverents on osa ulatuslikust pöördumis­tendentsist, mis puudutab nii kolonialismi pärandit kui ka vähemuste õigusi.

Inimesevälise loodusega näib olevat teisiti. On küll looduskaitse ja mitme­sugused huvigrupid-organisatsioonid, kuid põhimõtteliselt on loodus alati ohver, alati väikesem kui inimene. Inimesevälist loodust seatakse harva esikohale tema enda pärast. Kui loodusega tegeletakse, siis enamasti ikka inimese vajaduste pärast, teatud tingimustel ja piirides. Sageli on loodus pelgalt argument, mille abil lisatakse seisukohale sideainet, näiteks siis, kui ei soovita oma asulasse või maja taha uut tehast. Põlgame koloniseerimisrikast minevikku, kuid looduse koloniseerimine jätkub hoogsas tempos ja ei ole näha, et seda kurssi miski väärab.

Võib öelda, et toimijavõrgustikud on tasakaalust väljas. Loodus ei tee hädakisa ja tema kannatused ilmnevad enamasti või enamikule statistikas, kus arvud ridades vähenevad (kui tegu ei ole just reostusnäitajatega jms). Me ei taju looduse vajadusi, sest oleme hõivatud enda omadega. Eemaldumine loodusest toob paratamatult kaasa pilgu ja tunnetus­võime ahenemise, mistõttu inimesest väljaspoolne jääb aina võõramaks ja kaugemaks.

Täna on loodusel vaja rohkem, vähemalt niisama palju kui meie enda allasurutud kooslustel. Kõik elud ühises ökosüsteemis on kuidagiviisi seotud ja seetõttu tähtsad. „Kui demokraatia ei hõlma kõigi elusolendite õigusi, ei ole tal varsti enam mingit mõtet,” kirjutab Hasso Krull.3 See on fundamentaalne tõdemus, lähtealus. All Lives Matter!

VI

Pärast tapatööd delfiinide kallal on TVT end jälle meelde tuletanud. Kas ühel heal päeval ei võiks Eesti olla esimene riik, kus lähtutakse otsuste tegemisel elementaarsest tasakaalust toimijavõrgustiku liikmete vahel. Ehk siis tõeliselt demokraatlik riik või midagi sinnapoole, sest täielikult ei saa niisugune idee kunagi teostuda, kuna inimese ja looduse vahelise lõhe ületamine eeldab pööret, mida inimkond pole veel läbi teinud.

Delfiini on raske suhtuda ükskõikselt, sest tegu on imetlusväärse olendiga. Ta on väga intelligentne, võimekas, sotsiaalne ja huvitava grupikäitumisega imetaja. Aga puud ja putukad ja enamik teisi elavaid – me ei pane neid tähele, kui nad on elus, ja sageli ka mitte siis, kui neid enam pole. Kui inimtegevuse tagajärjel kaovad terved asurkonnad või lausa liigid, siis on eluslooduse kaitsega ilmsesti hiljaks jäädud.

Ainus viis laiendada demokraatia võimalikult paljude elusolenditeni, kellega jagame elukeskkonda, on kõne­isikute kaudu. Seepärast mõtlen, kas ei peaks olema nii, et kui langetatakse otsuseid küsimustes, mis puudutavad inimesevälist looduskeskkonda, esindavad tema häält võrdsetel tingimustel kõneisikud või looduseksperdid, kes ideaalkujutuses ei lähtu kitsast erialasest lõigust, vaid loodustervikust; mitte olevikust ja lähitulevikust, vaid ka ajast, mil meist endist on jäänud vaid mälestus. On küll vastavad organisatsioonid ja regulatsioonid, aga ometigi osutab nt Rail Baltic selgelt, et suured projektid on justkui jäämäele lähenevad hiigel­laevad, mida pole võimalik hästi pöörata ja pidurdada. Metsade käekäigu üle arutatakse aastaid, kuid kas sellest on ka midagi märkimisväärselt muutunud.

Minister ütleb, et raiemahtu tuleb suurendada, et võidelda kooreüraskiga ja leevendada toormenappust metsatööstuses. Metsakasvataja Mart Erik tuletab aga ministrit kaitstes meelde, et riigieelarve üks stabiilseid sissetulekuallikaid oli ja on mets.4 Aga isegi väga lihtsate asjadega on keeruline. Näiteks on endiselt igaühel võimalik poest osta glüfosaati ja mitte keegi ei kontrolli, kuidas seda kasutatakse. Eluvaenuliku herbitsiidi keelustamine ei nõua palju, aga ometigi on riik sulgenud kõrvad looduskaitsjate kõva kisa ees. Loodetavasti toob lahenduse Euroopa Komisjoni määrus, millega Roundup kaob turult selle aasta lõpus.

Kui on mängus majandushuvid, haaravad domineeriva positsiooni need, kel rohkem ressurssi ja sotsiaalset kapitali: ministrid, kantslerid, töösturid, lobistid, arvamusliidrid jt. Looduskaitse­struktuur jääb sageli nõrgaks ja – mis veel olulisem – ühekülgseks ning vajab ise turgutamist. Loodusest räägitakse palju, kuid sõna vajab tegu. Tähtis ei ole üksnes formaalne kaasatus, vaid sisuline võrdsus. Ainult see, kui vägivald looduse vastu, olgu selleks siis delfiinitapp, maailmamere saastamine, kulupõletamine, ebaseaduslik väetamine vms pälvib samasuguse reaktsiooni nagu halvad teod inimese vastu, teeb võimatuks selle kergekäelise kordumise.

VII

Süvaökoloogilise mõttestiku juurdumine riigi juhtimises toob kindlasti kaasa mitmesuguseid probleeme ja vajaduse ümberkorraldusteks. Võimalik, et jääme vaesemaks ja kahtlemata tuleb paljustki loobuda. Lohutust võib pakkuda teadmine, et tarbimisele ja majanduskasvule orienteeritud ühiskonnakord ei ole jätkusuutlik ja pööre tuleb, küsimus on ajas ning mahus. Kuna inimühiskonda puudutav pika perspektiivi tasakaaluprintsiip peaks laienema ka riikidele, võib olla, et tulevikus võidavad ühiskonnad, kes pöörde esimesena läbi teevad.

Aga isegi kui ei õnnestu inimese­välist loodust demokraatiaprotsessi hõlmata, on jäme ots ikkagi tema käes, sest just temast sõltub meie püsima­jäämine harjumuspärases vormis. Sellisel juhul peab aga olema valmis tulevikuks, mis ei pruugi olla ilusam Linkola visandatud sõjaolukorrast. Isegi kui inimese eemaldumine loodusest jätkub, jääme alati selle osaks. Kahju, mida teeme teistele liikidele, puudutab meid endid sageli veel enam. Tuletagem meelde, et nt keskkonna­reostuse tõttu sureb igal aastal 9 miljonit inimest.5 Lisanduvad tervise­kahjud, mis koormavad tervishoiusüsteemi jne. Kuna inimesele on omane enesepettus ja tal on raske aru saada, et kestlik ühiskond saab olla vaid loodusühiskond, ongi parim, mida teha, looduse otsustav tõmbamine demokraatia­protsessi.

1 1,428 dolphins killed on Faroe Islands in traditional hunt. https://www.cbc.ca/news/science/dolphinsfaeroe-islands-1.6177810

2 Vt nt It Sure Looks Like Russia Is Using Trained Military Dolphins Against Ukraine. https://www.popularmechanics.com/military/weapons/a39853134/russia-trained-military-dolphins-black-sea/

3 Hasso Krull, Voorus on mõistmine. – Sirp 27. V 2022.

4 Mart Erik: ühe rünnaku anatoomiast. https://www.err.ee/1608613741/mart-erik-uherunnaku-anatoomiast

5 Pollution and health: a progress update. https://www.thelancet.com/journals/lanplh/article/ PIIS2542-5196(22)00090-0/fulltext

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht