Looming sünnib kindlustundest

Kultuuriminister Tõnis Lukas: „Leian ennast juba kolmandat korda olukorrast, kus valitsusse tulles peab alustama kokkuhoiumeetmetega.“

KAAREL TARAND

Kultuuriminister Tõnis Lukas on nüüdseks saanud mõne nädala uue töö ja inimestega tutvumiseks. Aeg on küps oma kavatsustest ka Sirbil lugejale aru anda.

Mõni nädal ametis olekut on andnud aega töö ja inimestega tutvumiseks. Milles näete kultuuriministri ja -ministeeriumi tähtsamaid ülesandeid praeguse valitsuskoalitsiooni võimu ajal?

Kõige üldisemalt öeldes peab kultuuri valdkonda tuntud headuses käigus hoidma. See puudutab kõike eelarvest sõltuvat. Ootused on ikka seotud stabiilse rahastamisega: keegi ei looda ju, et saab ministriga vaid filosoofilist juttu ajada ja et see käib ainult linte lõikamas, vaid et ministeerium tagab kultuuri funktsioonide täitmise.

Teine osa samast asjast on arendamine, ajaga kaasas käimine, sest kultuur areneb ise, aga seda mõjutab ka areng mujal, näiteks infotehnoloogias. Peame tegelema digiteerimisega, muutuvad igat tüüpi kunstiväljundid. Kultuuril on omad kaunis püsivad mehhanismid, kusjuures väljendusvormid ja -laadid muutuvad ja peavadki muutuma, aga nii, et järgmised põlvkonnad eelmistest aru saaksid. Arengut peab seega teadlikult suunama.

Konkreetsemalt, kas see tähendab mingeid täiesti uusi algatusi (mis mõistagi nõuavad ka finantseerimist) või olemasoleva ümberhäälestamist?

Areng tähendab arenemise võimaldamist, kaasaminekut valdkondade sisemise arenguga, sest seda, mida ja kuidas arendada, teavad kultuuri­inimesed ise palju paremini. Ministeeriumi esimene ülesanne on mitte saada sellele takistuseks. Paremal juhul saab siis kaasa aidata sellele, mida tehakse. Arengu aluseks ei ole bürokraatlikud väljamõeldised, vaid ikka sisemised impulsid, olgu teatris, filmikunstis … Küll nad teavad, kuhu areneda, meie peame seda lihtsalt toetama.

Põhitoetus on eeskätt püsirahastuse kindlustamine ja sellega kindlustunde tagamine, siis sünnib ka looming.

Erinevalt Tartu kutsehariduskeskusest oli kultuuriministeeriumis Tõnis Lukase ametisse astumise hetkeks pada juba (rahast) tühi.

Kirstjan Teedema/Postimees/Scanpix

Uuest ministrist sõltumatult on tulevaste aastate arengu suunamiseks võtta õnnestumise korral paljutki otsustavad arengukavad: „Kultuur 2030“ ja lõimumise arengukava, sinna juurde haridus- ja teadus­ministeeriumis (HTM) hariduse arengukava, mille mõjuala nimetatutega suuresti kattub. Mil moel kavatsete seni ametnike ja osalt valdkondliku sisendiga tekstiloomesse sekkuda, kuidas poliitiliste eesmärkide poole suunata?

Lisaksin, et üks arengukava, mis riigil veel kindlasti peaks olema ja milles kultuuriministeeriumil on olemuslik roll, on eesti keele arengukava. Keel on tegevusväli, kus kultuuriministeerium peaks tegutsema senisest intensiivsemalt, teemad läbi mõtlema ja kaasa aitama keele arengut puudutavale arutelule ning sellega keele püsimisele. Kahetsusväärselt ei ole HTM enam pidanud oluliseks eesti keele arengukavaga jätkata. Töötatakse küll välja põhialused, kuid arengukava kui konkreetse tegevuse dokument peaks kindlasti olema, sest eesti keele rolli ilma riigi toeta säilitada pole mõneski valdkonnas võimalik – ei suhtlus- ega loomekeelena. Kultuuriministeerium ei algata keele arengukava küll ise, kuid peab selle tekkele igati kaasa aitama.

Minu stiil on kaasata iga valdkonna põhitegijaid, kogenud inimesi igalt alalt. Ametnikel ei pea olema arengukavade loomisel põhirolli.

Mismoodi jõuda tulemuseni, mis elus eneses ka abiks oleks? Seni kehtivad põhisuunad on väga üldsõnalised ja riik pole sidunud neid heaks kiites end ühegi konkreetse kohustuse ega mõõdetava tulemusega.

Minu meelest peab arengukava sisaldama mõõdetavaid tulemusi ja konkreetsust taotlen ka koostatavates arengukavades, sest ümmargust juttu õnnelikust elust ei ole mõtet seal veeretada. Konkreetsete eesmärkide püstitamisel mõistagi peab võtma riski, et kõik kavandatud kujul ellu ei jõua. On tegureid, mis võivad mõne varem ette seatud soovarvu tagaajamise mõttetuks muuta. Siis peab olema poliitilist julgust seda ka tunnistada ja põhjendada, aga ilma suunda seadmata ei jõua niikuinii mitte kuskile.

Mis mõttega peab „Lõimuv eesti 2030“ üldse eraldi olema, kui võõraste, saabunute kohanemise korraldamine on laiema kultuuriprotsessi normaalne osa?

Ma arvan, et see eraldi ettevõtmine peab põhjendama ministeeriumi eraldi struktuuriüksuse olemasolu ja on mõningane ülepingutus, sest mis tahes lõimimine käib üle valdkondade. Valitsuse saja päeva plaani mustandis oli ka kirjas, et lõimumise valdkonnas peaks kaardistama ja analüüsima, aga minu meelest on aastate jooksul seda tehtud enam kui piisavalt. Analüüsi alusel on nüüd vaja konkreetseid ettepanekuid.

Aga ministeeriumi ühe osakonna jaoks arengukava teha pole mõistlik. Tegelen sellega ja olen küsinud konkreetseid ettepanekuid järjekordsete kaardistuste asemel. „Keeleõpe“, „keelemajad“, „eestikeelne kool“ – märksõnad on kõigile teada ja selleks, et neid üle korrata, pole arengukava küll vaja.

Lõimimise teema on ühiskondlikult kuulutatud nii oluliseks, et sellega tegeleb veel eraldi minister, nimelt rahvastikuminister eestlastega (rahvuskaaslastega) välismaal, tagasipöördujatega, uusimmigrantidega. Pikemalt siin juba asunud peamiselt venekeelsed, kes pole tänapäevani piisavalt kohanenud, on kultuuriministeeriumi hoole all, koolides toimuv HTMi asi.

Kultuuriministeeriumi puudutavad veel nii mõnedki teemad, mis põhiosas oleks justkui teiste asi, näiteks huvikool. Killustatud juhtimise tagajärjeks on ebavõrdsus.

Laste ja noorte huvihariduse puhul on aina enam rakendama hakatud ühisõppe­kavade loogikat: seda võetakse üldhariduskoolides koostööna ja huviõpet arvestatakse valikainena. See on õige suund, mis muudab sidemed loomulikuks. Kui sisepiirid õpilase liikumisele eri õppekavadel hakkavad kaduma, on vaja kahe vastutava ministeeriumi paremat koordineerimistööd.

See ei taga aga huvikoolis väärikaid töötingimusi ja -tasu.

Tulenevalt omandivormist on kahjuks tekkinud barjäärid loomu poolest ühendatud anumates. Energia ei voola vabalt, nagu peaks. Kuna riik ei tunne vastutust omavalitsuse vastutusalas, on tekkinud palgavahed. Sama anomaalia on ka raamatukogudes. Ühesuguse ettevalmistusega inimesed ei peaks saama palgakorralduse tõttu karistada.

Milline on siis lahendus: kas võtta kõik tagasi riigi kätte või – ja mitte ainult eelmiste näidete osas – anda tekkinud suurtele ja tugevatele omavalitsustele rohkem kohustusi, vastutust ja ka raha?

Siin on olemas teoorias õigem ja teiseks kiirem lahendus. Paraku peame valima kiirema, sest muidu jäämegi heietama kunagi saabuvast õiglusest ja konkreetsed õpetajad huvikoolides ei jõua seda aega ära oodata. Struktuursete reformidega peab edasi minema, tekitama eriotsustega võrdsed palgad nii, nagu tehti lasteaiaõpetajatega. Kolme aasta eest nägi valitsus ette riikliku palgatoetuse: riik maksis omavalitsuse palgalistele palgalisa, mis kokku andis hüppelise palgatõusu.

Need on hädalahendused, mitte süsteemsed, aga see-eest kiired. Oht on aga, et kui need ei ole struktuuris püsivad, võib iga eelarve kõikumine neid mõjutada.

Mida võivad oodata ja loota viimastel aastatel kena ja õiglase palgatõusuga juba harjunud kõrgharidusega kultuuritöötajad?

Olen seda usku, et palga alammäärade tõstmine käivitab üldisema palgatõusu. Kui riik aga juba oma töötajatele palka maksab ja asutustele palgaraha eraldab, siis peaks palgafondi andma tervikuna koos asutuse juhi vabadusega seda parimal viisil jagada. Ma tõstaksin asutuse juhi õigusi ja vastutust, võrreldes viimase kolme aasta jooksul kehtinud süsteemiga, kui riik eraldas raha palga alammäära tõusuks, kuid järgmiste tasemete spetsialistide ja juhtide palgatõusuks pidi asutuse juht ise raha hankima.

Kuid see jääb vaid teooriaks, kui raha ei ole. Leian ennast juba kolmandat korda olukorrast, kus valitsusse tulles peab alustama kokkuhoiumeetmetega. Seetõttu ei saa ma lubada tempoka palga­tõusu jätkumist. Palk on oluline ja selle eest ma seisan, kuid eelarve läbi­rääkimistel paistab, mis on võimalik.

Kui palju üldse peaks ministeeriumi otseses alluvuses olema asutusi ja organisatsioone? Kas oleks mõistlik veel midagi munitsipaliseerida, eraõiguslikuks muuta? See vabastaks ju ministeeriumi igaühe palgaprobleemidega tegelemisest.

See on üks suur bürokraatlik mäng tõsta asutusi uude omandivormi, tekitada justkui uusi juriidilisi isikuid, kui sisu jääb samaks, nagu ka rahavajadus. Võib ütelda, et riigiasutuse muutmisel sihtasutuseks on mõte, sest sihtasutusel on teatud finantsvahendite kasutamisel suurem vabadus. Aga miks on? Me oleme need reeglid ju ise teinud. Miks siis mitte anda seesama vabadus ka riigi­asutustele, sest nende juhtide valimise üle on meil suur kontroll ja pidev järelevalve. Järelikult peame neid ise valitud juhte ka usaldama nii eelarvevahendite kulutamisel kui ka kokkuhoiul, toetuste kogumisel jne. Seni oleme reeglite muutmise asemel näiliselt ehk juriidiliselt muutnud asutusi.

Ma ei võta automaatselt üle ühtki kava. Kui kunagi on keegi teinud plaani, et kõik riigiasutused peab muutma sihtasutusteks, siis see ei lähe igal juhul edasi. Vaatan üle, kus protsess ei ole kiiresti edasi liikunud, kus riik ei ole omavalitsusega kokkulepet suutnud saavutada. Näiteks Viljandi muuseum – tekitada sundabielu on kahjulik mõlemale poolele ja villa ei too. Või toob hoopis tüli ja kahju, nagu Narva muuseumis. Kuressaare muuseumist tehti sihtasutus, kuid see ei ole toonud kaasa võrdset vastutustunnet ja omavalitsusele kiusatust sinna lisaraha panna. Kokku toodab see vaid kiratsemist, kui kumbki pool loodab täiendavat panust teiselt.

Milline saatus terendab ses kontekstis Tartu kunstimuuseumile?

Viljandi asemel võinuks tuua ka Tartu näite. Seal on takistuseks, et puudub kokkulepe, milles üldse seisneb muuseumi ruumiline tulevik, ja ka selles, kes kui palju peab raha panustama. Aga veel kord, sihtasutust linnukese pärast ma tegema ei hakka.

Rääkisite juhtide usaldamisest. Kuivõrd on ministeeriumimaja oma struktuuri ja personaliga edasiviivaks tööks ja juhtimiseks sobivas vormis või tegeldakse siin bürokraatia ja linnukeste kogumisega?

Ega mulle kui endisele kultuuriasutuse juhile ametnikud oma vaateid kiiresti ja täielikult avama ei rutta. Tundub siiski, et siin ei ole ehitatud sellist masinavärki, mis oleks süsteemina loodud dubleerima asutuste juhtimist või nõunike ja spetsialistide kaudu seda suudakski teha. Pigem on võim väljendunud bürokraatlike instrumentide ja suuniste kaudu: kedagi ühendada või lahutada, näiteks. Alustatud reformide käigus aga öeldakse väga palju ette, mida ja kuidas pead tegema, milliseks kujunema. Reformide vaheaegadel tavaelus palju probleeme ei ole, kui jätta kõrvale teatud targutamiskultuur ehk juhtide õpetamine ise vastutust kandmata.

Suur hulk otsustamist käib lahtiriigistatult kultuurkapitali kaudu. Kas sellesse end hästi tõestanud süsteemi ei peaks midagi juurde andma, selle ülesandeid laiendama? Näiteks ministeeriumi otsejuhtimisega programmide arvelt.

Mitmes valdkonnas ongi otsustamine antud nn rakendusüksuste kätte, kultuurkapitalil on seoseid loomemajandusega, aga puhast ametnike rahajaotamist siinses süsteemis ei ole.

Tulen tagasi keeleküsimuse juurde. Keele arengu seisukohalt on elutähtis õitsev ajakirjandus. Valdkonnana on ajakirjandus kultuuriministeeriumi kureerida, kuid meil on 30 aastat õnneks hoidutud ajakirjandus­seaduse tegemisest. Siiski ei tähenda see, et ajakirjandust, sealhulgas kasumit taotlevat ja erakätes olevat, ei peaks aitama ja toetama ka väljaspool rahvusringhäälingut ja kultuurilehtede süsteemi. Eriti, kui see on hädas. Mismoodi saaks teda aidata orienteeruma paremale kvaliteedile, sealjuures nii, et ta ei kaotaks sõltumatust?

Valitsus peab siin ajakirjanduse poole pöördudes olema ettevaatlik ja mingeid filtreid kasutama, sest iga selline pakkumine võib tekitada kahtlust ja tõrjereaktsiooni. Väga lihtsalt võib iga samm paista riigi tahtena kehtestada tsensuuri.

Kui rääkida ammusest ideest tekitada ajakirjanduse sihtkapital kulka juurde, siis seda saaks teha vaid lisaraha korral, mitte seda teistelt ära võttes ja olemasolevat ümber jaotades. Ajakirjanduse kui loomingu toetuseks sõltumatult raha eraldamine oleks põhimõtteliselt võimalik, koolituse ja näiteks uuriva ajakirjanduse projektide jaoks.

Kuna praegust valitsust niikuinii kahtlustatakse tahtmises ajakirjandust endast kuidagi sõltuvaks teha, siis võiks ehk tõepoolest püüda milleski läbi rääkida ja võtta julgus teha samme just ajakirjanduse sõltumatuse suurendamiseks. Sõltumatusega kasvab ju turvalisuse tunne ja kui seda saab mingite vahenditega toimetustes suurendada, näiteks rahaga koolituseks ja enesearendamiseks – seda ei pea seega tööandjalt manguma –, siis miks mitte. Kuna aga rahaline seis on praegu, nagu on, siis ma uusi sihtkapitale ka julgelt välja ei luba.

Nii mõneski valdkonnas näeme, et pakkumine pidevalt kasvab, kuid nõudluse, tarbimise lagi on käes. Rahvas lihtsalt ei jaksa rohkem muuseumis ja teatris käia, raamatuid lugeda, sest konkurents tema vaba aja hõivamiseks on väga tihe. Seevastu pakkujad tahaksid aina rohkem pakkuda ja küsivad selleks ka avalikku raha juurde. Kas see on üldse lahendatav konflikt ja kumma poolega peaks sel juhul rohkem tegelema?

Kui uurida, mida tahavad teha noored, ja selle pealt midagi järeldada, siis kutse­haridust vaadates tundub, et tendents „tahan saada staariks“ on levinud ning haaranud enda hulka ka inimesi, kes veel mõni aeg tagasi oleksid pigem õppinud ameti. Pürgimus saada esinejaks on kultuuriline tegevus ja positiivne, kuid auditoorium ei jaksa seda pakkumist lõputult vastu võtta. Kõige lihtsam oleks vastata, et küll turg reguleerib ja paremad jäävad ellu. Teiselt poolt on see loominguline vabadus teha, mida hing igatseb. Teaduses tehti mõne aja eest nii (ja ma ei pea seda 100% õigeks), et tõsteti rahasaamise lävend kõrgemale ning hakati seda jaotama suurematele rühmadele lootuses, et see suretab kehvemad välja. Tegelikult hakkas see otsus suretama teadust kui niisugust.

Professionaalsed loojad ise näevad põhilise kasvu võimalusena kultuurieksporti. Kas ministrina näete võimalusi kultuuriekspordi toetamiseks senisest võrdsemal ja sarnasemal viisil muu ettevõtluse toetamisega?

Kultuuriekspordi meetmeks eraldi on minu teada 650 000 eurot aastas ja selle eest käivad esitajad välismaal. See peab püsima, sest välissuhteid vajab kultuur nagu õhku. Ühelt poolt annab see tunde, et ei tegutseta konnatiigis, teiselt poolt saadakse uusi ideid ja tuuakse ühtlasi oma rahvale au ja kuulsust. Lisaks peab püüdma suurendada nende loojate ja interpreetide hulka, kelle rahvusvahelise läbilöögi ainus takistus on rahapuudus.

Meil on kaheksa kultuuriatašeed, kes teevad sildade loomisel head tööd. Ühe kultuuriekspordi osana saab esile tuua filmi. Näiteks koostootmisprojektid, mis toovad suured tegijad siia ja annavad meie väiksematele ettevõtetele võimaluse teenuseid pakkuda, nagu peagi siia tuleva Ameerika suure filmiprojekti puhul. Ühtlasi saame oma filmikunsti levitada mujal maailmas, kui tunneme turge ja oskame seal end pakkuda. Cannes’i festivalil sain kogeda, kui tõsiselt meie filmiinimesed seda võtavad ja kuidas nad festivalil süsteemselt töötavad.

Milliseid kultuurivaldkonna seadusi on kavas muuta, täiendada, parandada, sest need on ajale jalgu jäänud, või siis hoopis uusi eelnõusid algatada?

Uus muinsuskaitseseadus vajab mõningast täpsustamist, sest see reguleerib läbivalt nii suurt tükki Eesti elust. Koalitsioonileppest ei tulene otse seadusandlikus osas midagi, aga väiksemaid täpsustusi olemasolevatesse tuleb kindlasti ette. Mina suuri algatusi ette ei võtaks, kuni mõni seadus otseselt elu ei takista.

Kas see valitsus uut ooperimaja hakkab ehitama?

Investeeringutest saan rääkida üldisemalt, sest paleede lubamiseks peaks mul olema suurem eelarvekindlus. Võimalikest plaanidest on edasi jõudnud, sh projekteerimisfaasi need objektid, millele on antud hinnang, et need ei vasta vajadustele või on avariiohtlikud. Konkreetse järjekorrata on jutuks olnud ERRi telestuudiote maja ja rahvusraamatukogu ümberehitus. Plaanides figureerib, et lähiaastail oleks vaja hakata projekteerima kaht muuseumide ühishoidlat Põhja- ja Lõuna-Eestis, Tartu kunstimuuseumi, kui õnnestub tema vajadused välja selgitada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht