Maa ei maga. Aastavahetuse mõtteid

Kas peab ainult häälte peale mõtlema, kui riigi ja rahva heaolu on kaalu peal? Naistel kohvikuskäik ära keelata, elureform on vaja läbi viia!

HENT KALMO

Tjah, üks aastaratas on jälle oma keerud ära keeranud. Uut aastat alustatakse vana viisi järgi ikka nii, et vaadatakse ette-taha. Kunagi tehti esimesena kokkuvõtteid sellest, milline oli mullu viljasaak. Tuleb välja, et kuigi majandus kiratses, läks põllumeestel üldiselt hästi. Tunamullu suvel oldi lausa õnnega koos. Juulis uhkeldati, et kisub „seitsme tonni kanti hektari kohta, väiksem saak oleks isegi natukene pettumus“.¹ Tookord kukkus välja nii, et septembris istutigi rekordi otsas, aga kurdeti: äravedamiseks ei jätkuvat masinaid. Hinge ei saanud maal tõmmata ka möödunud aastal. Augustis tihati juba unistada, et ehk tuleb kaks miljonit tonni vilja kokku. Aina sadas häid uudiseid. Mõned ütlesid, et neil on palju suviotra, teised, et nisu. Ja lõpuks aasta kroon – maherüpsi uue rekordina saadi seda viljelusvõistlusel üle kahe tonni hektarilt. Seda on palju. Võime rõõmustada. Maa ei maga.

Muutused kultuuripõllul

Kindlasti leidub skeptikuid, kelle arvates põllusaak ei ole enam otsustava tähtsusega faktor. Sissevedu on kõvasti juurde tulnud. Milline saak ka poleks, poed on ikka laialt kaupa täis. Ometi tõi läinud aasta siia korrektiive. Koroona – see on kahtlemata üks mööduva aasta märksõnadest. Oli arutelusid sellegi üle, kas koroonajärgses maailmas ei võiks põllumees olla uuesti relevantne, isegi mingis mõttes primus inter pares. Eks me olime muidugi põnevate aruteludega juba ära hellitatud. Varasematel aastatel päriti palju tõejärgse maailma kohta. Kuna nüüd on kokkuvõtete tegemise aeg, siis katsume need kaks teemat kokku võtta. Milline siis tõotab välja näha tõe- ja koroonajärgne maailm? Sellega paistab huvitav lugu olevat, sest arvatakse, et koroona tegi olukorra hullemaks – ja nõnda siis justkui kuhjas tõejärgsusele veel ühe häda otsa. Kuid tundub, et koroona tõi hoopis tõe tagasi. Otsekui mingi erilise tigedusega hakkas ta eitajatesse kinni: Boris Johnson, Jair Bolsonaro, Aljaksandr Lukašenka. Tõsi, üks Lõuna-Dakota intensiivraviõde on rääkinud Trumpi usku koroonapatsientidest, kes heidavad hinge sõnadega: „Seda ei saa juhtuda. See pole päris.“²

Kindlasti pruukisid mõned samu sõnu, kui kuulsid möödunud aastal, et Tallinnas on nähtud šaakalit. Libauudis? Võib-olla. Kuid raske oli eitada, et linnas käis karu. See tabati filmilindile. Kõik see meenutas meile metsloomade kohalolu hämmastavalt lähedal, otse linna külje all. Huvitaval kombel oli jutt selline, et karu tuli linna. Miks mitte vaadata juhtunule hoopis nii, et inimesed aina tungivad metsa? Meil räägitakse palju õigusvastasest okupatsioonist, aga ei tehta väljagi sellest, et ise okupandina teiste alale sisse litsutakse. Muudkui korratakse, kui kaua soome-ugri hõimud siinmail on elanud. Aga kes elas siin enne neid? Karud. See on fakt. Näikse, et geograaf Edgar Kant kõneles tõtt, kui väitis, et rahvuse areng tähendab „oma maa vormimist endale ja endapäraselt“.³ Ta kurtis 1930. aastatel, et Eesti maad ei oldud veel tehtud küllalt eestipäraseks. Nüüdseks on siis asjad muutunud. Kõiksugu mikitad on ajanud rahvast metsa oma soomeugrilisust laiali laotama. Prügirodu on järel. Autosid on nii palju, et veidi suurem karu ei mahu vahelt läbigi. Keegi ei paista mõtlevat sellele, et ehk on aeg oma kodinad kokku korjata, enda järelt ära koristada ja – pakaa! – metsad põlisasukatele tagasi anda.

Mitte ainult metsa ei langetata meil soome-ugri maastikuks. Möödunud aastal käidi välja intrigeeriv mõte, et Maarjamäe memoriaalgi tuleks maha võtta. Vanemad inimesed, kel 120 juba seljataga, mäletavad vahest, et kunagi taheti Nevski katedraal Toompealt ära koristada. Oli lennukamaidki mõtteid. Iseseisvas Eestis pidavat silme eest kaduma ka riigikogu hoone, see endine saksa rüütlite prassimiskoda.⁴ Eks näis, kas nüüd jätkub jaksu ja jõutakse lammutustöödega Toompeale. Maarjamäe kohta hakati muidugi kohe vastu ajama, et ei saa, paljudele on see sammas seal püha jne. Tavaline jutt, kui keegi midagi konstruktiivset ette võtab. Üks võimalus oleks obelisk öösel ruttu maha võtta ja kusagil mujal üles panna. Tehniliselt oleks see kindlasti katsumus. Aga ega riik ole ka põllumees, kellel pole masinaid, et oma saak ära koristada. XVI sajandil õnnestus kuulsal arhitektil Domenico Fontanal Püha Peetruse platsil püsti vinnata enam kui 25meetrine obelisk. Isegi raamatu kirjutas ta sellest: „Vatikani obeliski transportimisest“. See tasub üle lugeda. Tõsi, Maarjamäe obelisk on 35 meetrit kõrge. Fontana sai töötada päeval ega pidanud kiirustama. Kuid tal olid kasutada ainult inimesed, hobused ja köied. Tänapäeval on kraanad, suruhaamrid, lehepuhurid jne. Per aspera ad astra.

Paljudele oli kindlasti üheks aasta tähtsündmuseks „Tenet“. On ikka uhke tunne, kui näed maailmaajaloolise tähtsusega sündmusi lahti rullumas meie Lasnamäe paekivi taustal. Ent nüüd, mil esimene õhin on maas, ei saa mööda küsimusest: mis mulje siis meist nende kaadrite põhjal jäi? Nagu tavaline sovjeti­maa. Eks see näita ka suure maailma teadmatust, et meid seniajani sovjetiriigiks peetakse ja just neile külgedele tähelepanu pööratakse. Meil on palju ilusaid kohti, kus oleks saanud filmida. Aga neid ei teata. Meie kaunid rabad, näiteks. On arusaadav, et rabas on raske filmida. Seal oleks kindlasti omajagu ukerdamist, et selline võimas autode tagaajamisstseen kätte saada, nagu on „Tenetis“. Kuid need on praktilised raskused, nagu on needki, mis ootavad meid ees Maarjamäel. Professionaalid peaksid neist hea tahtmise korral võitu saama. Niisiis ikkagi per aspera ad astra. See vana rahvatarkus ei ole oma aktuaalsust kaotanud.

Õnneks oli möödunud aastal siiski ka tehnilisi saavutusi. Reoveest hakati võtma uimastiproove. Mida küll kõik tänapäeva tehnika ei luba teha?! Tekib huvi, mis teavet sealt reoveest võiks veel välja õngitseda. Kui kunagi ammu tuli raadiotelegramm, siis ennustati, et varsti algab traadita kütmine ja põlluharimine. Need ajad on käes. Tänapäeval ei ole enamiku asjade vahel enam traati. Järgmine samm oli siis reovee uurimine. Kes teab, kuhu see areng viib. Võib-olla varsti ei peagi valitsusega enam teisiti suhtlema. Pole vaja isegi elektroonilist tulumaksuvormi täita – saavad andmed otse reoveest kätte.

Abielu Eesti moodi

See viibki meid suure küsimuseni: mida toob tulevik? See on teema, mis pakub paljudele huvi. Ei tahaks veksleid välja käia. Kuid ma siiski ennustan, et ka tuleval aastal näitab tõde end nii mõneski valdkonnas ootamatult suure jõuga. See paistab praegu olevat üleilmne trend, mida ka meil siin tasub hoolikamalt jälgida. Teiselt poolt, trendid trendideks – ei pea ka kogu ilma veidrusi järele tegema. Selles mõttes tõotab verstapostiks kujuneda kavandatav abielureferendum.

Paljud ei teagi, et Eestil on perekonnaasjades täiesti iseseisev ja omapärane traditsioon. Põhiseadus on laenanud oma 1938. aasta eelkäijalt tähtsa põhimõtte: perekond rahva püsimise ja kasvamise alusena on riigi kaitse all. Nagu ütles toonane peaminister Kaarel Eenpalu riigikogu ees, ei sündinud see paragrahv sugugi juhuslikult. „Sellest, kui ka iga eestlase õigest südametunnistusest, peame tegema järeldused: on saabunud aeg, et Eesti Valitsus kui ka seadusandjad on kutsutud esijoonelise tähelepanu alla võtma rahva sigivuse küsimuse.“⁵

Mida siis teha? Elureform on vaja läbi viia, ütles Eenpalu. „Meie pidud, ballid ja ettevõtmised algavad hilja ja kestavad varahommikuni. Võiks aga olla teisiti. Meie restoranid on kaua avatud ja on viisiks seal istuda kaua. Perekondades samuti. Terve mõistus aga ütleb, et elu peaks seadma nii, et tervel rahval, eriti rahva paremal osal oleks öörahu.“⁶ Kipuvad kombed ja viisid hälbimisi arenema, siis saab neid ka seadusega sirgeks väänata, arvas peaminister. Avalik võim pidi appi tulema, et „isetegevust juhtida tervetele rööbastele“. Ka Konstantin Päts nentis, et maad oli võtnud lodevus. Seepärast pidi riik „oma juhtiva ja korraldava käe vahele panema rahva kasvatuse ja perekonnaelu juhtimisele“.⁷ Kaks miljonit eestlast! Sellise loosungi seadis Päts üles. „[K]ui tahame oma maad harida ja Eesti rahvast edasi viia, … peame selle eest hoolitsema, et meie rahvas kasvaks ja sigineks. Kohvikukultuur, mida meil mõnel pool aetakse ja need naised, kes kohvikus käivad poliitikat tegemas, on halvaks eeskujuks meie rahvale.“⁸

Naistel kohvikuskäik ära keelata – see ei ole ettepanek, mis toob valimistel hääli. Aga kas peab kogu aeg ainult häälte peale mõtlema, kui kaalul on riigi ja rahva heaolu?! Tehtav see keelamine on, seda oleks raske eitada. Räägitakse, et eestlased on projektirahvas, kellel on kannustavad projektid otsa saanud. Võtkem siis eesmärgiks kahekordistamise. Ent millist väetist vajab rahvas? Siingi võime minevikust õppida. Kohe pärast Pätsi rahvaarvukõnet tuli kokku II rahvusliku kasvatuse kongress. Riigivanem palus asjatundjatel selgitada, mida ette võtta, et maad rahvaga elustada. Ja selgi­tatigi. Major Utuste küsis, kuidas saab juttu olla rahva juurdekasvust, „kui meil pole korralikku arusaamist perekonna-elu mõistetest. Tallinnas üksi on 36 kino ja päevas kulutatakse 14 000 tundi kinopiltide vaatamisele.“⁹ Ajakirja Eesti Naine esindaja proua Mäelo pakkus, et vallalised naised võiksid minna maksustamisele. „Kui naine omab kindla sissetuleku, on näiteks ametnik ja on teatavasse ikka jõudnud, siis ei ole ka temal põhjust puigelda kõrvale kohustuste kandmisest meie riigi vastu.“¹⁰

Doktor Lattik polnud nõus, et väikse rahvaarvu põhjused on kultuurilised või majanduslikud. Mootor olevat ikkagi seksuaalsus, see ürgjõud, „mis maanoormehe pärast rasket päevatööd paneb veel 5 kilomeetrit käima, kuigi hommikul vara tuleb tööl olla“. Ja häda oli tema arvates selles, et emb-kumb, kas eesti rahvas on seda ürgjõudu vähe või on takistatud tema kasutamine. Doktori sõnul oli kogemus viinud ta järeldusele, et eestlased üldiselt on „psüühiliselt seksuaalselt impotentsed“. Liigse närvilisuse tõttu ei saavat nad end seksuaalselt avaldada nii, „nagu looduse poolt on määratud“.¹¹ Sellega on kõik öeldud. Et eestlase seksuaalsus saaks end loodusest seatud viisil avaldada ja rahvaarv kasvaks, selleks on vaja – öörahu. Eriti on seda tõesti vaja rahva paremale osale.

Kuid milline on siis see loodusest seatud viis? Bioloogid-evolutsiooniuurijad kinnitavad, et kõige traditsioonilisem abielu on polügaamia.¹² Muinas-Eestigi kohta on teateid sellise vormi levimisest. Ordurüütlid hakkasid muidugi eestlaste seas kibedasti oma monogaamia propagandat tegema – kuni viimaks rahvas känguski. Siin on, nagu öeldakse, mõtlemise koht. Selge on see, et kui tekib tahtmine naasta muistse abielu juurde, siis pole tarvis isegi referendumit. Piisab riigi korraldavast käest. Sest nagu Eenpalu kinnitas, kui „rahvas tahab korda saata midagi vägevat, peab ta laskma ennast juhtida. Teiselt poolt rahvas ja seltskond on kohustatud tegema kaasa kõik, mis on vajaline ühiste ülesannete saavutamiseks.“¹³ Ja kui tõesti peaks juhtuma, et isegi traditsioonilise mitmenaisepidamise ega riikliku sunniga ei õnnestu rahval murda kahe miljoni piiri, siis olgu vähemalt põllusaak igal aastal minimaalselt kaks miljonit tonni vilja! Selle suudame looduselt ikka välja sundida, kui naised kohvikutest põldudele ajame. Ärgu maa magagu kuni kas või seegi ühine ülesanne on täidetud.

1 Lõuna-Eesti põllumehed ennustavad rekordilähedast saaki. – ERR. 31.VII 2019.

2 South Dakota nurse says many patients deny the coronavirus exists – right up until death. – The Washington Post 16. XI 2020.

3 Edgar Kant, Eestluse ülesanded. Tähised. Eestluse aastaraamat. Tartu, 1935, lk 34.

4 Rudolf Lesta, Veel kord meie avaliku elu fassaadist. – Looming 1923, nr 3, lk 226.

5 Riigivolikogu stenograafilised aruanded, I koosseis, I ja II istungjärk, 1938. Riigi Trükikoda, 44.

6 Samas, 45.

7 Riigihoidja K. Päts kõneles koolijuhtidele. – Uus Eesti, 20. XII 1937.

8 Riigivanema kõne uue-aasta ööl. – Kaja 1. I 1935.

9 II rahvusliku kasvatuse kongressi stenogramm. – ERA.4855.1.2, 27.

10 Samas, 31.

11 Samas, 48.

12 Vt Laura Fortunato, ‘Evolution of marriage systems’, International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences, 2^nd ed, vol 14, 2015, lk 615.

13 „Rahvuspäev ja raamatu-aasta pidustused Rõuges ja Võrus“, Päevaleht, 28. oktoober 1935, lk 5.