Mälupiltidest elufilosoofia

Mingi hinna eest ei tohi taganeda oma ideaalidest. Nagu on sõnastanud Artur Alliksaar: „sa katsumuste koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid“.

JOONAS VATTER

Ajal, mil tuli end isoleerida elavatest inimestest, andis Kaarnakivi seltsi kirjastus välja raamatu, mis toob rambivalgusse meie seast lahkunud. „Surnute raamatusse“ on koondatud ajakirjaniku ja teatri­kriitiku Margus Mikomäe enamasti ajalehes Maaleht avaldatud tekstid aastatest 2005–2019. Tegu on viienda Mikomäe artikleid ja intervjuusid sisaldava kogumikuga ning kõik need on autor alapealkirjastanud kui „Koguja raamatud“. Uus väljaanne koosneb peaasjalikult Mikomäe kirjutatud nekroloogidest, sekka leiab sealt ka paar intervjuud, kirjutisi, mis on tõukunud mõne ammu lahkunu elulooraamatu ilmumisest, 60aastase poja kirja oma surnud emale, järelehüüde ühele lavastusele ja Rapla linnas tapetud puudele.

Raamatu eessõnas mainib Mikomägi raskusi sellele nii-öelda nekroloogide kogumikule kirjastaja leidmisel: „Surnute raamat“, mille pealkirigi mõjub morbiidselt, ei kutsu lugema, ei lähe kaubaks. Mikomägi märgib korduvalt oma mõtisklustes, et surm on meie ühiskonnas kardetud ja tõrjutud teema – sellest ei räägita. Tõepoolest, üks mu sõber, kuulnud niisugusest järelehüüdeid ja surmateemalisi kirjutisi koondavast raamatust, nimetas teemavalikut kummaliseks. Siinkohal tuleks kõigest esmapilgul võõrastavast mööda vaadata. Esiteks võib inimese elu ühe kõige loomulikuma sündmuse tabuteemaks muutmine nii teistele, aga eelkõige iseenesele eksiradadele viia, kaotada silmapiirilt küsimuse, mis on kõige olulisem. Teiseks ei tasu „Surnute raamatut“ peljata, kuna selle mõtteliseks teljeks pole üksnes surm. Seda kinnitab ka raamatu alapealkiri „Elu kiituseks“.

Mikomäe tekstides on kesksel kohal erilised mälupildid, olgu see loomislaul Värska külateel, õitesse uppunud vana õunapuu kaasteelise surmapäeval, suure näitleja toetav pilk ja naeratus või don Quijote kuju kunagise teatrijuhi kodukabinetis. „Meil on mälu, et elades elusam olla,“ ütleb Margus Mikomägi raamatu eessõnas. Ent inimesele on ka omane, kord õnneks, kord õnnetuseks, paljutki unustada. Nii taganeb iga valu, ka leinavalu, aga nagu Mikomägi Artur Alliksaare luulereale toetudes märgib, ei tagane ükski valu jäädavalt. Mäletan, et Vahur Kersna intervjueeris tunamullu üht 100aastast naist, kes oli elu jooksul pidanud mitu oma last matma, üks neist koguni hukkus traagiliselt. Küsimuse peale, et kas sellisest valust on võimalik üldse kunagi üle saada, kostis vanaproua, et on küll – inimene unustab. See võib meenuda korra kuus, asjad tuletavad meelde. Nii tuhmuvad meie mälus ka inimesed, keda tundsime, ja hetked, mida nendega koos veetsime, mälupildid peituvad sügavale mälusahtlitesse, kuid asjad tuletavad meelde ja kutsuvad need sealt taas esile. Nõnda tuleb lapsepõlve­allee tagasopis suure kivi varjus tärganud ülase tõttu Mikomäele meelde surnud ema, mälestustahvel maja seinal tuletab meelde hingusele läinud näitleja ja seob ta selle paigaga. Mälupiltide raamatusse talletamisega hoiame mälestust elus kohatud inimestest, säilitame hetki, tundeid ja mõttelaadi. Ka „Surnute raamat“ tuletab mõndagi unustatut meelde.

Nüüd võib küsida, keda ikkagi kõnetavad Margus Mikomäe mälupildid. Selles kogumikus on portreteeritud umbes kolmekümmet eesti kultuuriruumi suurkuju. Mõistagi kõnetab „Surnute raamat“ neid, kes teadsid-tundsid vähem või rohkem neid inimesi ja nende mõeldut-loodut. Mida annab see raamat aga inimestele, kelle side nende suur­kujudega on nõrgem või puudub sootuks? Pelgalt kujutluse legendidest? Siinkohal tasub välja pakkuda paar võimalust selle raamatu lugemiseks.

Mikomäe tekstid on võrdlemisi lühikesed ja lihtne oleks lugeda raamat ühe jutiga läbi, võtta teatavaks kõik huvitav ja ülejäänu, mis nii väga huvi ei paku, ning siis ka unustada. Sootuks ilusam ja rikastavam näib lugeda iga järelehüüet eraldi, siis pidada korraks vahet, et (taas)avastada see inimene, kellest äsja loeti. Nii võiks lugeda läbi järelehüüde ja pärast seda kuulata näiteks Jaak Joala laule, vaadata mõnd Urmas Oti tehtud inter­vjuud, lugeda mõnd Heino Kiige romaani ning kuulata, kuidas Sulev Luik luulet loeb. Selliste vahepeatustega võtaks „Surnute raamatu“ lugemine küll palju kauem aega, ent lugejale oleks garanteeritud põhjalikum ekskursioon eesti kultuuriruumis.

Väärt näib olevat ka mõte lugeda „Surnute raamatut“ kellegagi koos, üksteisele ette. Margus Mikomäe kirjutatu mõjub esmapilgul küll lihtsalt ja lakooniliselt, kuid tema kujundirikkad mõttekäigud, tuumakad võrdlused ja paradoksid lubavad sageli igast tekstilõigust või koguni lausest korjata üles mõne kaaluka mõtte või küsimuse, mille üle on hea pärast lugemist üheskoos edasi mõelda. Mikomäe, tema portreteeritavate ja kaasteeliste mälupiltidest, mõtetest moodustub „Surnute raamatus“ omaette terviklik elukäsitlus. Lahkunute järelehüüdeid lugedes võime ära tabada kirjutajale enesele olulised väärtused ja maailmavaate ning just see seob eri aegadel ajaleheveergudele kirjutatud tekstid ses raamatus mõtteliseks tervikuks. Just selle aimamisi välja joonistuva elufilosoofia tõttu võiksid Margus Mikomäe mälupildid kõnetada teisigi inimesi.

„Surnute raamat“ on täis eleegilisi osutusi meie aja allakäigule. Neis tekstides valutatakse südant meie praeguse maailma pärast, mis on kui pööraselt tiirlev karussell, kus valitseb rumalus ja pealiskaudsus, raha ja kõike ühetaoliseks muutva kapitalismi võim, tarbimishullus ja ükskõiksus mineviku suhtes. Elame aususe ja au hääbumise ajastul. See saab selgeks, kui Mikomägi osutab tänasele päevale Juhan Smuuli näidendi „Kihnu Jõnn“ kaudu: inimesed on kasusaamise nimel valmis maha müüma oma au ja neid, kellele au kallis, peetakse heasüdamlikeks idiootideks. Kasusaamise mentaliteet hägustab küsimust meie olemasolu sügavama mõtte kohta. Just sellest kasusaamise mentaliteedist kõneldes tasub Mikomäe järjekordset Koguja raamatut seostada vastava piibliraamatuga, kus Koguja küsib: „Mis kasu saab inimene kõigest oma vaevanägemisest päikese all?“

See küsimus on eriti kõnekas ajal, mil taas erutas meie valitsusjuhtide meeli Rail Balticu küsimus, projekt, mille kohta on muudkui räägitud, kui palju toob see kasu Eestile, kui palju Euroopale. Ka Mikomägi küsib „Surnute raamatus“, kas ja milleks on vaja oma eluteel lähtuda omakasust, heaolust ja mugavusest. Kas on vaja tappa puid, et inimesel oleks mugavam autoga sõita, et ta jõuaks rutem kohale? Kuhu meil ülepea on tarvis rutem kohale jõuda? Mis on kogu meie kiirustava eluviisi garantii, kui Koguja on ometi öelnud: „Kõik lähevad ühte ja samasse paika; kõik on tolmust ja kõik saavad jälle tolmuks.“

Siiski ei saa öelda, et elame just praegu allakäigu ajastul. Raamatust kumab läbi ka tõdemus, et oleme alati elanud ja elame edaspidigi ebatäiuslikus maailmas, ajalikud rabelemised on meie ilma paratamatus.

Milline on siis see elukäsitlus, millised need väärtused, mis „Surnute raamatust“ välja joonistuvad ja mis seatakse vastu meie möödapääsmatult ebatäiuslikule maailmale? Kõigepealt tuleb märkida uskumust, et kogu loodus on hingestatud. See väljendub selgelt Margus Mikomäe läbikäimises puudega: puud kõnetavad teda ja tema kuulab neid. Mikomägi nimetab ses raamatus puid oma sõpradeks ja kirjeldab neid omadussõnadega nagu inimesigi: mõni puu on aristokraatne ja peen, mõni rustikaalne või edev. Iga puu on isiksus. Hingestatud on ka kogu ülejäänud loodus. Nii kirjutab Mikomägi, kuidas on tabanud ennast tundelt, et pärast lähedase surma halastamatut vihmasadu kohates näib, otsekui valaks taevas pisaraid. Oskus märgata ja hinnata kõike enda ümber on üks olulistest eluväärtustest, kuna toob kaasa austuse kõige elava vastu. Sestap on kõnekas ka Mikomäe mälupilt näitlejast, kes päästis etenduse alguses ahjule lennanud putuka kindlast kuumasurmast ja juhatas ta tagasi suveõhtusse.

Margus Mikomägi valutab südant maailma pärast, kus valitseb pealiskaudsus, kõike ühetaoliseks muutva kapitalismi võim, tarbimishullus ja ükskõiksus mineviku suhtes.

Eero Vabamägi/Postimees/Scanpix

Vastandina omakasu tagaajamisele võib märgata ses raamatus soovi teha maailma paremaks. Sellisena on Mikomägi iseloomustanud mitmeid lahkunuid. Et aga mõista, mis on maailmale hea, on vaja tarkust ja ennekõike selle ammutamist kontaktist minevikuga. Üks korduv märksõna raamatus on „vabadus“. Tõelise vabaduse saavutamiseks tuleb püüelda aususe poole ja ausust võiks mõista siinkohal kui iseendaks jäämist. Mingi hinna eest ei tohi taganeda oma ideaalidest. Ka siis, kui elu ahvatleb minnalaskmisele, tuleb jääda truuks oma sihtidele, sest, nagu on sõnastanud Artur Alliksaar: „sa katsumuste koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid“.

Niisamuti on „Surnute raamatu“ Koguja kirja pannud mõttekäigu: „kui elad enda elu, on ka surm sinu oma“. Inimene leiab lepituse oma surmaga, kui on suutnud elada oma elu nii, nagu ta on tahtnud. Rahu toob sealjuures tõdemus, et elu seisneb otsingulisuses. Tuleb küll seada eesmärke ja püüelda nende poole, kuid teadvustada, et üheski pole lõplikku päralejõudmist. Iga eesmärgi täitumine on vaid vahejaam, kus meie elurong järgmise sihtkoha ette võtab ja, nagu tsiteerib Mikomägi Voldemar Pansot, „valmis saab kabelimäel“.

Margus Mikomägi on läbi ja lõhki teatrimees, sestap on enamik „Surnute raamatus“ jäädvustatuid meie seast lahkunud näitlejad. Teatrikunsti keskmeks peab Mikomägi ilmsesti näitlejat ja tema mängu. See viib mind taas mõttele sisust ja vormist, küsimustest, mida väljendada ja kuidas väljendada. Ehkki sisu on lähtekoht ja seda peetakse peamiseks, kujuneb kesksemaks küsimus „kuidas?“. Mõelgem luuletuste peale, mis pole olemuselt muud kui keeruliselt väljendatud mõtted. Mõtted võiks ju keerutamata paari lihtsa lausega välja öelda, ometi on need esitatud keerukamas kujundlikus vormis. See, kuidas midagi väljendatakse, määrab sõnumi mõjukuse. Sellest, kas otsustame teha õlimaali, pastelli või söejoonistuse, sõltub suurel määral, kuidas kujutatu vaatajat kõnetab. Nõnda on ka teatris kesksel kohal, kuidas oma ideed väljendada, sealjuures küsimus, kuidas näitleja mängib. Määrav näib ka küsimus, kes mängib. Mikomägi on „Surnute raamatus“ sõnastanud, et hea näitleja on inimesena eriline isiksus. Oma järelehüüetes meenutab ta paljude puhul, millise haruldase isiksusega oli tegu. Mitmete lahkunute suu läbi kõlab raamatus arusaam, et suureks näitlejaks sünnitakse, et tõeline anne on miski, mida kas on antud või ei ole. Siiski tahan uskuda, et nii nagu suureks isiksuseks mitte ainult ei sünnita, vaid võib ka sirguda elu jooksul, nõnda võib kasvada ka suureks näitlejaks. On tarvis vaid õnne ja õnnetust, mis käivad teadupärast käsikäes.

Peatun veel ühel silmapaistval ilmingul, mida Mikomäe tekstid kätkevad. Kuigi need on avaldatud meile, elavatele, pöördub ta seal sageli lahkunute poole, adressaadiks on äraminejad. Ühtäkki avastasin end mõttelt, et kui kirjutaksin täna kirja oma surnud vanaemale, mida ma talle ütleksin enda ja end ümbritseva kohta. Mõttemäng võib viia hoopis ausama ja selgema vaateni oma elule ja sellele, mis on tõeliselt oluline. Teiselt poolt, nagu tõdeb ka surnutele kirjutav Mikomägi, miks me küll enne ei kirjutanud, miks me kirjutame nii vähe kirju paberil päris ümbrikkudesse, päris aadressidele. Siitki tasub üles korjata impulss eemalduda korraks pealiskaudsest veebisuhtlusest ja kirjutada mõnele lähedasele päris kiri, pikem ja põhjalikum. Oma kirjas emale tsiteerib Mikomägi veel tuntud laulusõnu ja seal peituvat võtmeküsimust „miks nii raske sulle on öelda, et … öelda, et sinust ma hoolin“.

Olgu veel kord kirja pandud, et „Surnute raamatut“ ei tasu karta. Kõige muu hulgas on tallele pandud mälupildid ja eluväärtused valatud oma tagasihoidlikkuses lummavasse vormi: pean silmas Mari Ainso kujundust ja raamatus sisalduvat kõnekat fotovalikut. Eks ole hea raamatu tunnus seegi, kui teos annab tooni raamaturiiulile, kui raamat on ilus käes hoida ja lehitseda. Loodan, et „Surnute raamat“ leiab endale lugejad, sest kes minevikku ei mäleta …

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht