Meeleavaldamise tase

REET VARBLANE

Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ ei ole Kotzebue tänava ja Põhja puiestee ristmikul asuvas hoones esimest korda: juba 2015. ja 2016. aastal vallutasid endise vabrikuhoone noored kunstnikud, arhitektid, disainerid, animaatorid. Hüljatuse tagant tungisid siis esile omaaegse modernse Rauaniidi vabriku suursugusus ning ka Punase Koidu ja Suva elujäljed ja tähendus. Eugen Habermanni projekteeritud hoone ei osutanud küll nii tugevat vastupanu kui endine Noblessneri valukoda, kus kunstiakadeemia lõpetajate tööd olid väljas 2017. aastal, kuid midagi pole teha – arhitektuuri suurus ja sinna talletatud atmosfäär ei pakkunud noortele ellu astuvatele kunstnikele mitte niivõrd dialoogi, vaid lükkas nad tagaplaanile ja mõnigi kord surus enda alla. Nüüd on aasta otsa oma majas elatud, ruumid on kodustatud ning lõputööd ei mõju võõrkeha, vaid orgaaniliselt omana. Seda enam, et „Taseme“ väljapanekuks ei ole pidulikult eraldatud ekspositsioonipind, lõputööd on tunginud igale korrusele, igasse ruumi, igasse nurka. Nagu nüüdiskunstile omane, on see ka kõigile avatud.

Tänavune „Tase“ ei ole väljas mitte ainult õiges kohas, vaid seal on ka, mida vaadata – kokku 120 tööd, osa veel mitmel pool Tallinnas ja Narvaski, sest Narva residentuur on järjest enam jalad alla saanud. Asi pole vaid inimestes, kes seda korraldavad, asi on kunstiakadeemia juhtkonna, aga ka meie valitsuse, vähemalt presidendi hoiakus. President Kersti Kaljulaid osales ka „Taseme“ avamisel.

See kõik kõlab suurepäraselt, seda enam, et mitmed kunstiakadeemia lõpetajad – seda nii magistri- kui ka bakalaureusetasemel – on saanud hakkama töödega, kus teostus ehk siis vorm on igati kooskõlas kontseptsiooniga. Üks toetab teist, vaatajani ei ole jõudnud mitte ainult sõnum, vaid vaataja on saanud ka elamuse. Need ei ole põlve otsas tehtud nokitsused, neis haaret, efekti ja sisu.

Puudu jääb poliitilisest teravusest, ühiskonda sekkumisest, kompromissitu seisukoha avaldamisest. Puudu on aktivismist. Seda enam et ühiskonna enda absurditeater ei etendu ainult kusagil Aafrikas, Ameerikas või Venemaal, vaid siinsamas. Teaduse rahastamine ei puuduta ainult teadusasutusi, ülikoole, teadust, vaid ka kultuuri.

Annan endale aru, et ka kunstiakadeemia lõputöö eeldab aega süvenemist, valitsuse absurdi-performance’it ei osanud ka kõige tundlikuma meele ja timmitud antennidega üliõpilased ette näha. Akadeemilise asutuse lõputööl on oma reeglid ja sellest tulenevad piirid. Olen endiselt veendunud, et „isiklik on poliitiline“ ning et just noorel kunstnikul peabki maailma muutmine algama temast endast, tema keha ja mõtlemisega seotud klišeede murdmisest. Isegi siis, kui seda on tehtud juba rohkem kui neli aastakümmet. Aga ikkagi on tänavustes töödes liiga palju intellektuaalset nokitsemist, hillitsetud klaaspärlimängu materjali vastupanu, tõlkimise tähenduse jms ümber. Liiga palju on ümbernurgaütlemist. Joseph Kossuthi kontseptualistlikke visuaalseid ja ka sõnalisi arutlusi ei tohi alahinnata, aga Guerilla Girls’ide väljaastumisteta ei oleks jõutud #metoo liikumiseni.

Olen nõus Kristel Raesaarega, kes on oma magistritöös osutanud rahanduses kasutatava keele tungimisele argikeelde ja selle kaudu mõtlemisse, mis omakorda võimaldab majandust kontrollival rahandusvaldkonnal manipuleerida meie eluga. Eks ka biennaalikunsti jõudmine messidele osuta rahavaldkonna manipuleerimisele kriitilise kunstiga, eneseõilistamisele ning ka kriitilise kunsti ohutuks tegemisele. Kas Guerilla Girls on pärast Veneetsia biennaalil esinemist ikka sama vaba ja terav? Või tuleb ka aktivism ja sekkumismetoodika kriitiliselt üle vaadata?

Aga ikka oleks oodanud EKA lõpetajatelt julgemat piiride ületamist ja vanamoodsat poliitilist sekkumist.