Juhan Palla – Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra” tõlkija, kirjanik ja uue usu looja

Kuidas keegi lihtne talupoeg ja tööline otsustab järsku, et õpib ära saksa keele, tõlgib Nietzsche „Zarathustra“ ning teeb seda korralikult?

PILLE TEKKU

Tõlkija Juhan Pallast (1889–?) adekvaatse ettekujutuse saamine on raske ülesanne, kuna tema kohta on leida väga vähe infot, isegi eluaastate kohta ei ole täpseid andmeid. Omaaegses ajakirjanduses on ilmunud vaid üksikud raamatureklaamid Pallalt ilmunud tõlgete kohta ning üks artikkel. Peamiselt on teda mainitud seoses Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlkega eesti keelde, mis ilmus 1932. aastal.¹

Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustrast“ oli küll varem eesti keeles ilmunud tõlkekatkendeid, aga Juhan Palla oli esimene, kes selle tervikuna lõpule viis. Varase tõlkekatsetuse näitena nimetan siin Ado Grenzsteini poolikut „Sarathustra“ tõlget, mis ilmus ajalehes Olevik aastatel 1901–1902² ning millest sai nähtavasti inspiratsiooni ka Palla. XX sajandi algupoole ajakirjandusest on leitavad veel mitu Nietzsche „Zarathustra“ katkendite tõlget. Näiteks Nietzsche „Öölaulu“ on tõlkinud Marie Under (1918), Jaan Kivisild (1923), Linda Laar³ (1924); Laar tõlkis veel „Lapsest ja abielust. (Zarathustra)“⁴ (1923). R. Hanson eestistas „Porisel teel. (Sarathustra uued kõned)“⁵ (1912), J. Rist tõlkis „Ülemast inimesest“ (katkend „Nõnda rääkis Zarathustra“ IX ptk.)⁶ (1923) ning Rudolf Sirge tõlkis „Vana ja noor naine. Peatükk Fr. Nietzsche „Zarathustrast““⁷ (1927). Hilisematest tõlkekatsetest on teada, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit (1906–1971) plaanis nooruses terve „Zarathustra“ tõlkida,⁸ seda muidugi enne, kui ta huvi muutus ja ta usuteaduskonda astus. Mõned mustandid olid juba tehtud. Paraku jäi see katse pooleli, kuigi teose moto oli juba valitud: „Liiga kaua on naises peitunud ori ja türann – sellepärast on ta kõlbmatu sõpruseks, kuna tunneb ainult armastust.“ (lk 6). Niisiis on Palla tõlge jäänud kuni viimase ajani ainukeseks eestikeelseks terviklikuks „Zarathustra“ tõlkeks. Sellest on välja antud ka kordustrükke aastatel 1993, 2006, 2008, 2010 e- raamatuna.

Kõigepealt käsitlen lähemalt, millist infot leidub Juhan Palla kohta ajakirjanduses. 1930. aastal ilmus Päevalehe rubriigis „Uudisteoste ootel“⁹ Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ peatselt ilmuva tõlke tutvustus, kus tõlkijaks on märgitud lihtne talupoeg Tartumaalt. Tõlge olevat korralik (lk 4). Samamoodi tutvustab Pallat Sirbis ja Vasaras 1941. aastal ilmunud ainuke pikem intervjuu „Sulane – kvalifitseeritud tõlkija. Tööline, kes tõlkis „Zarathustra““.¹⁰ Artiklile on lisatud ka ainuke teadaolev foto Juhan Pallast. Artikkel on esitatud suuresti dialoogina, mis toimub Palla ja ilmselt toimetaja P. K. vahel, kellele Palla annab nappe vastuseid. Arutlus algab Palla uue proovitõlketöö – Lev Tolstoi jutustuse „Kasakatest“ üle. Toimetaja leiab tõlke korraliku olevat ning küsib Pallalt tema senise elukäigu ja varasemate tõlgete kohta. Selle peale mainib Palla ühe tehtud tõlkena Nietzsche „Zarathustrat“, mis tekitab toimetajas imestust, kuna talle oli esialgu jäänud Pallast mulje kui lihtsast talupojast, et sellise tööga hakkama ei tohiks saada. Tuleb välja, et Palla oli „Zarathusta“ tõlkimiseks ära õppinud saksa keele. Tema huvi teose vastu oli alguse saanud Ado Grenzsteini ajalehes Olevik 1901-1902 ilmunud „Zarathustra“ osalisest tõlkest, mida Palla poisikesena oli lugenud. „Zarathustra“ tõlkimiseks kulus Pallal oma sõnul seitse-kaheksa aastat. Esimese tõlke tegi ta ringi, kuna see sai liiga moodsa keelega – Palla huvitus nimelt keeleuuendusest. Intervjuust selgub, et ta tõepoolest töötas sulase ja põllutöölisena, tegi juhutöid turbarabas ja kruusaaukudes ning talviti leidis aega tõlkimiseks. Kirikust olevat ta välja astunud selle valelikkuse tõttu. Artiklist kumab läbi toimetaja nõukogudemeelsus – lihtsa tööinimese kultuurijanu ülistamine ning eelmise ühiskonnakorra kriitika. Artikli lõpus mainib P. K. nimelt, et eelmise korra ajal (Eesti Vabariigi ajal – P. T.) ei aidatud Pallal tema oskustele väärilist tööd leida. Lihtsate, oma võimeid tõestanud tööinimeste kultuurijanu kustutamiseks ei tehtud midagi. Nüüd saab Palla lõpuks tõlkijatöö, mida ta väärib (lk 3).

Kirjandusteadlane ja kriitik H. Paukson (Harald Parrest) kirjutab 1932. aasta Eesti Kirjanduse 5. numbris Palla „Zarathustra“ tõlkele detailse arvustuse,¹¹ milles võtab kokku, et tõlkija on hoolimata mõningatest vigadest raske tööga hästi hakkama saanud. Ta rõhutab Palla keele leksikaalset rikkust ning lauseliikmete valimise oskust, mis võimaldab jälgida originaali, kasutades ehtsat omakeelsust. Tõlge on nähtavasti sündinud pikast teosesse sisseelamisest, sest keeletarvitus on eestipärane, vasted rikkalikud ja õnnestunud, nagu ka vorm ja sõnamäng (lk 246-247). Eesti keeles „Nõnda kõneles Zarathustra“ väljaandmisega on leevendatud suurt kirjanduskultuurilist lünka (lk 244).

Eelnevale lisaks on ilmunud vaid mõned tõlke reklaamid ajalehtedes Postimees¹² ja Sakala¹³, kus märgitakse vaid, et „Zarathustra“ on tõlkinud J. Palla. Sakala teatel ilmus sarjas „Elav teadus“ veel W. Bousset’ „Jesuse elu ja õpetus“¹⁴ (1932), mille tõlkija on samuti J. Palla. Järelsõna on kirjutanud mag S. Aaslava, väljaandele on lisatud Palestiina maakaart ja kaanepilt Leonardo da Vincilt (lk 3). Siin tekib huvitav paralleel: läti keeles ilmus „Nõnda kõneles Zarathustra“ juba 1908. aastal.¹⁵ Selle on tõlkinud luuletaja Vilis Plūdons.¹⁶ Temagi tõlkis „Jeesuse elu“, kuigi autor oli seekord orientalist Ernest Renan. Plūdonsi „Zarathustra“ tõlget on hinnatud suurepäraseks ja meisterlikuks (lk 52).

Palla juurde tagasi tulles tekib seda nappi (ja kallutatud) ajaleheartiklit lugedes küsimus, kuidas lihtne talupoeg ja tööline, kellena teda varasemates artiklites oli tutvustatud ning kellel varem intellektuaalseid huvisid ega võimeid teadaolevalt ei avaldunud, otsustab järsku, et õpib ära saksa keele, tõlgib Nietzsche „Zarathustra“ ning teeb seda korralikult? Isegi kui tegemist oli lihtsa töö tegijaga, pidi tal selleks siiski olema eeldusi ja varasemaid teadmisi.

Täpsemat infot Palla eluloo kohta leiame Henrik Visnapuu mälestusteraamatust „Päike ja jõgi“.¹⁷ Visnapuu ja Palla olid Vana-Kuustes Sipe ministeeriumikoolis pinginaabrid. Samal ajal õppisid seal ka vennad Julius ja August Kuperjanov, kes Visnapuu arvates ei paistnud kooliajal millegagi silma. Palla oli Visnapuust aasta vanem. Tema välimust kirjeldab Visnapuu järgnevalt: „… kasvult lüheldane ja rässakas, valget verd, rõugearmilise näoga ja altkulmu pilguga“ (lk 162).

Kuigi Palla oli Visnapuu sõnul napisõnaline ja ettevaatlik oma seisukohtade avaldamisega (lk 161), on andmeid tema kirjanikuks saamise soovi kohta. Tema eeldused tulevad välja ka tema tegevusest. Visnapuu kirjutab, et Palla oli juba kooliajal silmapaistev eesti keele alal ja kirjandite kirjutamises. Tema vigadeta kirjandid olid klassi parimad ja tegid silmad ette Visnapuu omadele. Samuti tuleb Visnapuu mälestustest välja Palla kirjanikuks saamise soov. On öeldud, et J. Palla ja M. Lentso olid kooli parimad kirjanikud. 1905. aasta revolutsiooni sündmuste eel asutati koolis õpilasring. Avaõhtuks kirjutas Palla Juhan Liivi „Käkimäe käo“ saatusest ilukõnelise käsitluse. See käsitlus oli Visnapuul alles, kuni Saksa sõdurid ta arhiivi hävitasid (lk 163).

Visnapuu teatel kolis Palla paar aastat pärast kooli lõpetamist Tartusse, et kirjanikuks hakata. Ta kirjutas Tšehhovi stiilis lühipalasid, millest oleks pidanud raamat tulema. Üks jutustus olevat kirjeldanud, kuidas pops rakendab hobuse asemel naise adra ette ning teda nüpeldab (lk 163). Oma plaanidest rääkis Palla harva ning töötas omaette. Veidi umbusklikuna ei tahtnud ta oma ideid paljastada, et neid ei varastataks. Samuti tahtis ta kirjanikuna avaldada vaid siis, kui saavutab „täiesti üleoleva seisukoha“ teiste kirjanike suhtes (lk 161). Võib-olla on see üks põhjus, miks tema enda kirjanduslikke katsetusi trükki ei ole jõudnud. Trükituna leiame vaid 1907. aasta Lendlehest Juhan Palla kuuesalmilise luuletuse „Hõiska tasa“¹⁸ (lk 2). Luuletuses püüab ta justkui vaigistada oma vaimseid tunge, mis osutuvad kehale kurnavaks. Luuletus paistab pärinevat Tartusse kolimise ajast.

 

Hõiska tasa!

Tasa, tasa…hõiska tasa,

minu julge, raudne rind,

unelaulul` hõiska kaasa,

uinud siis ka ise, rind!

 

Aga hästi tasa hõiska,

et ei ärkaks kodumaa!

Veel kord ütlen: hõiska tasa –

mis küll saab, kui ärkab ta?!

 

Viimaks hakkab ta veel nõudma

muutust oma elule,

hakkab vastu tormi sõudma,

valgust püüdma vaimule!

 

Tuleb viimaks tööd veel teha

mitu kallist uneööd.

väsitada kallist keha,

teha rasket, rasket tööd!

 

Oh, ma heitun lumivalgeks

sellest mõttest mõrudast.

Hoidku Jumal ise järjest

mind veel nõnda mõtlemast!

 

Tasa, tasa…hõiska tasa,

minu julge, raudne rind,

unelaulul` hõiska kaasa,

uinud siis ka ise, rind!

     Juhan Palla (1907)

 

Visnapuu kirjelduse järgi oli neil Pallaga üsna omamoodi sõprus. Palla oli millegipärast ta oma usaldusaluseks valinud ning otsis Visnapuu pärast kooliaastaid korduvalt üles sooviga koostööd teha. 1926. aastal tõlkis ta parajasti „Zarathustrat“ ning tahtis, et Visnapuu aitaks tõlkida „Zarathustra“ laule, millest too Semperi redigeerimise tõttu oli keeldunud, et mitte vahele segada. Kord avaldas Palla Visnapuule, et oli loonud uue usu. Milles see seisneb, võib iga uudishimulik ise Visnapuu mälestustest lugeda. Niipalju tutvustuseks, et see ühendas soomeugrilikku surmajärgset elukäsitust ja kristliku jumala kui peremehe ettekujutust (lk 161-162). Vajadus uue usu järele võis ilmselt olla seotud Palla kirikus pettumisega. Palla ilma jumalata siiski läbi ei saanud, ta olevat Visnapuule öelnud: „Vaata, nõnda lähedane ja omane meile peab olema jumal, taevas ja usk,“ ja jätkab: „Igal rahval peab olema oma usk. Eestlaste jumal olgu kui hää taluperemees, kes juhib talutööd oma autoriteediga, mitte aga käskude ja keeldudega.“ Palla meelest ei ole ingleid ega põrgut, jumal on hea taluperemees ja elu käib samamoodi edasi nagu maapealses talus. Sellist ilmutust nägi ta unes (lk 162).

Visnapuu mainib korduvalt Palla sisemisi takistusi, mis ei lasknud tal unistusi teoks teha. Ehkki Palla oleks hariduselt saanud paremat tööd, töötas ta lihttöödel, kuna tundis end liht­tööliste hulgas paremini. Lõpetuseks arvab Visnapuu: „Annetelt kindlasti üle keskmise, ei saavutanud ta elus midagi olulist. Aga kas see ongi oluline, mida meie mingisuguseks eduks peame? Võib-olla on ta elu olulisem kui mõni näiline saavutus trüki alal. Võib-olla on ta osa massi teadvuse kasvatamises suurem olnud kui me seda oskame arvata. Milline vahe juba ta jumala ja taeva kujutluses võrrelduna veliste taevas käijatega läinud sajandi algusest. Aga kes ütleb, et Palla ei üllata meid kord oma varjulhoitud teostega?“ (lk 164).

Pallal oli Visnapuule tõesti üllatusi varuks. Visnapuu ei teadnud midagi Palla töödest peale Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlke. Palla tõlkis aga ka eespool nimetatud Wilhelm Bousset’ „Jeesuse elu ja õpetuse“ (1932) ning Lev Tolstoi jutustuse „Hadži-Murat“ (1938). Tõlkeplaane oli tal teisigi. Visnapuu sõnul oli neil plaanis koos tõlkida üks Kliment Timirjazevi loodusteaduslik teos. Selle teadusliku teose tõlkimine jäi siiski oskuste ja ka eestikeelse terminoloogia puuduse tõttu ära (lk 163).

Hoolimata suurtest lubadustest, mida toimetaja oli Pallale andnud, ei paista temalt hiljem enam tõlkeid millegi­pärast ilmunud olevat. Korraga paistis ta lõplikult kuhugi kaduvat. Loodetavasti ei saanud Nietzsche tõlkimine talle Nõukogude ajal saatuslikuks ning loodetavasti ei andnud sellest infot seesama artikkel „Sulane – kvalifitseeritud tõlkija. Tööline, kes tõlkis „Zarathustra““ … Kui vaadata mõne teise samaaegse Nietzsche teose tõlkijat-kommenteerijat, siis nende saatus on teada: Nietzsche „Vastkristlase“¹⁹ (1919) tõlkis poliitik Mihkel Juhkam, eessõna kirjutas Ado Anderkopp – Juhkam suri Sosva vangilaagris,²⁰ Anderkopp hukati 1941. aastal Tallinnas (lk 202-203).

Palla loomingust (ka plaanitavast, mis trükki ei jõudnud) paistavad läbi kumavat Nietzsche mõjutused. Kui mõelda tema Tšehhovi laadis jutustusele naise nüpeldamisest, meenub Nietzsche tuntud ütlus: naise juurde minnes ära piitsa unusta! Teine lugu, mida kirjatükk kohe meenutab ning mida Nietzschega seoses räägitakse, on legend sellest, kuidas Nietzsche olevat hobuse piitsutamist nähes aru kaotanud. Mingid elemendid näivad kattuvat. Kui Nietzsche „Zarathutra“ suu läbi ütleb, et jumal on surnud ning inimesed on ta tapnud, siis Palla (kuigi pettus kirikus) lõi endale ise uue, meelepärase jumala.

Palla ümber püsib teatud müsteerium. Nietzsche ütlus: „Suurimad sündmused – need ei ole mitte meie kõige kärarikkamad, vaid kõige vaiksemad tunnid“ näib hästi kehtivat ka Palla kohta. Palla ajaski oma asju vaikuses – ajuti ilmudes, siis jälle kadudes. Kirjelduste järgi oli ta napisõnaline, visa, mõnevõrra umbusklik, tõsine ning saladuslikuks jääv töömees. Tõenäoliselt oleks ta soovinud, et teda oleks kunagi mäletatud kirjanikuna ning kuna tal paistis selleks ka eeldusi olevat, on ka selle artikli pealkiri selle järgi valitud. Kindlasti ei saa väita, et Palla elus midagi ei saavutanud. Kuigi tema „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlge on vananenud, on sellel siiski suur mõju olnud ning see on kriitikast hoolimata jäänud ligi sajaks aastaks ainukeseks täielikuks eestikeelseks tõlkeks, mida on ka korduvalt välja antud. Juhan Palla jääb alati tuntuks esimese täieliku „Zarathustra“ eesti keelde tõlkijana. Selleks oli tal julgust ja usku.

1 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra: raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk J. Palla, redig. J. Semper. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1932.

2 Friedrich Nietzsche, Sarathustra. Tlk Ado Grenzstein. – Olevik nr 20, 15. V 1901 – nr 7, 12. II 1902.

3 Friedrich Nietzsche, Öölaul. Tlk Marie Under. – Postimehe nr 146 lisa nr 3, 24. VIII 1918, lk 20.

Friedrich Nietzsche, Öölaul. Tlk Jaan Kivisild. – Rahvaleht nr 5, 19. IX 1923, lk 4.

Friedrich Nietzsche, Öölaul. Tlk Linda Laar. – Naiste Töö ja Elu ja Käsitööleht nr 7, VII 1924, lk 110.

4 Friedrich Nietzsche, Lapsest ja abielust. (Zarathustra). Tlk Linda Laar. – Naesterahva Töö ja Elu ja Käsitööleht nr 9. IX 1924, lk 123.

5 Friedrich Nietzsche, Porisel teel (Sarathustra uued kõned). Vabalt eestistanud R. Hanson. – Viljandi Teataja: politika, kirjanduse ja majanduse ajaleht 1912 nr 47, 21.VI, lk 2; nr 46, 18. VI lk 2.

6 Friedrich Nietzsche, Ülemast inimesest. (Katkend „Nõnda rääkis Zarathustra“ IX p.) Tlk J. Rist. – Uudismaa nr 4 /1923, lk 52–54.

7 Friedrich Nietzsche, Vana ja noor naine. Peatükk Fr. Nietzsche „Zarathustrast“. Tlk Rudolf Sirge. – Postimees nr 131, 16. V 1927, lk 2.

8 Arnold Sepp, Inimene risttuultes. – Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet nr 86 (3671), 30. X 1971, lk 6.

9 Uudisteoste ootel. Märkmeid meie kirjanikkonna tegevusest ja lähemal ajal ilmuvatest uudisteostest. – Päevaleht nr 249, 13. IX 1930, lk 4.

10 P. K. (1941). Sulane – kvalifitseeritud tõlkija. Tööline, kes tõlkis „Zarathustra“. – Sirp ja Vasar nr 15, 12. IV 1941, lk 3.

11 H. Paukson, Friedrich Nietzsche: Nõnda kõneles Zarathustra. – Eesti Kirjandus nr 5 1932, lk 244–247.

12 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. – Postimees nr 68, 20. III 1932, lk 6.

13 Fr. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Pööret sünnitanud teos. – Sakala nr 33, 22. III 1932, lk 7.

14 Ilmus W. Bousset „Jesuse elu ja õpetus“ – Elav Teadus nr 9. – Sakala nr 101, 6. IX 1932, lk 3.

15 Neue Übersetzungen. Goethe und Nietzsche in lettischer Sprache. – Deutsche Zeitung im Ostland Riga, nr 284, 16. X 1942, S. 3.

16 Läti luuletaja Pludonsi kahekordne juubel. Esimene Läti poeet, kes viis Läti kirjanduse väljaspoole kodumaad. – Kunst ja Kirjandus nr 13, 26. III 1934, lk 52.

17 Henrik Visnapuu, Päike ja jõgi. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1951.

18 Juhan Palla, Hõiska tasa! – Lendleht nr 9, 22. III 1907, lk 2.

19 Friedrich Nietzsche, Vastkristlane. Tlk U. L. Vaba Maa, Tallinn 1919.

20 Jaanus Sooväli, Friedrich ja Nietzsche Eesti kultuur. Tagasi mõteldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis. Toim Ülo Matjus, Jaanus Sooväli. Tartu Ülikooli Kirjastus 2006, lk 197–209.