Mees tööpostil: turvamees ja õpetaja

Neile, kes salaja unistavad, et õpetajale tasustatakse kogu tema töötatud aeg, on ikka mõista antud: unistage edasi! Ega te mingid advokaadid ole!

OLIVER TOMINGAS

Olles viimase paari kuu jooksul jälginud meedias tekkinud arutelu õpetajate puuduse teemal, torkab sõnavõttudes silma üks ühine joon. Palju armastatakse rõhutada, et palk ei ole ainus õpetajaameti populaarsust mõjutav tegur. Seejuures jäetakse aga enamasti täpsustamata, millised on teised tegurid. Liigne palga­probleemile keskendumine on ohtlik tendents, kuna kultiveerib ühiskonnas suhtumist, mida peegeldab hästi ühe netikommentaatori küsimus: „Kas need õpetajad on mingid erilised inimesed, et nende palk peab kogu aeg tõusma?“

Sellest tulenevalt tekkis mul idee õpetajatöö eri küljed korraks ükshaaval ette võtta ja neile põhjalikumalt otsa vaadata. Kasutan selleks pisut ebatavalist lähenemist. Nimelt võrdlen õpetaja ametit turva­mehe omaga. Kas poleks õigem võtta aluseks mõni teine kõrgharidust nõudev töökoht, näiteks ülikooli õppejõu või laborandi oma? Arvan siiski, et valik on igati asjakohane. Praeguste tendentside jätkudes jõuame varsti olukorda, kus kaotame õpetajakandidaate mitte ainult samaväärset haridust nõudvatele kõrgepalgalistele töökohtadele, vaid ka juba madalamat haridust nõudvatele madalapalgalistele ametikohtadele.

Olgu öeldud, et olen mõlemat võrreldavat ametit elus pidanud ja lähtun eelkõige isiklikust kogemusest. Õpetaja leiba teenisin neli aastat ja turvamehe oma kokku umbes poolteist aastat. Viimasel positsioonil mu karjäär praegu ka jätkub. Et võrdlus oleks huvitavam ja sellest saaks mingisuguse kokkuvõtte teha, annan mõlemale ametile üheteistkümnes kategoorias punkte järgnevalt: võrdse kaalu puhul jääb seisuks viik 0 : 0, väikese ülekaalu korral saab üks amet paremuse 1 : 0, suure ülekaalu puhul märgin seisuks 3 : 0. Mõistagi pole selline võrdlus teaduslik, aga ehk toob siiski esile mõne huvitava aspekti.

Nõutav haridustase. Alustuseks tuleb täpsustada, et jätan selle alapunkti juures kõrvale haridusest saadava muu kasu ja vaatlen hariduse omandamist pingutusena, mida saab mõõta õppimiseks kulutatud ajaga. Siin on erinevus kahe ameti vahel karjuvalt suur. Selleks et õpetajana kooli tööle asuda, peab tänapäeval olema vastaval erialal magistrikraad. Koos eelneva gümnaasiumi- ja bakalaureusetaseme läbimisega võttis see minu elust kokku üheksa aastat. Kuna ma ei saanud oma teadusmagistri diplomiga kaasa õpetajakutset, siis tuli juba õpetajaametisse asununa läbida ülikooli juures pedagoogika kursus 160 tunni mahus. Turvatöötajana võib tööle asuda ka põhiharidusega inimene, kuid vastavate baasteadmisteta ei saa hakkama siingi. Turvatöötaja kutsetaseme 3 omandamiseks vajalik kursus toimus mul samuti töötamisega paralleelselt, kuid kogu protsess esimesest loengust kuni eksamini võttis kokku aega vaid kolm kuud. Võit turvamehele 3 : 0.

Palk. Õpetaja palgaks võtan haridusvaldkonna tööpakkumistes sageli esineva 1749 eurot (bruto). See on alampalk, mida võib praegu maksta täiskoormusega töötavale õpetajale. Turvamehe palgaks võtan enda eelmise kuu brutopalga, milleks oli 1066 eurot. Oma täpset töökohta ja ülesandeid ma ei avalda, küll aga mainin, et tegu on turvavaldkonna töötaja tavapärase töötasuga. Patrullivad turvatöötajad ja rahavedajad, kellele kehtivad mõningad erinõuded, saavad sellest rohkem, lihtsakoelisemat tööd tegevad turvatöötajad, nt laovalvurid, võivad saada ka vähem. Seega moodustab turvamehe palk minu toodud näite puhul 61% õpetaja palgast.

Erinevus näib esmapilgul märkimisväärne, kuid on siiski ebaõiglaselt väike, kui asetada sellesse võrrandisse eelmine tegur ehk õpetaja haridustee pikkus. Isegi kui jätame kolm suvekuud arvutusest välja, on tulemus jahmatav: 27 korda pikemate õpingute eest vaid 1,64 korda kõrgem palk! Probleemiks ei ole see, et me nõuame õpetajalt kõrget haridustaset. Õpetajaamet nõuabki põhjalikult ettevalmistatud spetsialisti. Probleem on selles, et me ei suuda seda hiljem talle pakutava palga juures piisavalt arvesse võtta. Võit õpetajale 1 : 0.

Pakutavad boonused. Kõikvõimalikud lisatasud ja boonused, millest noored tänapäeval töökohta valides kuuldavasti väga lugu peavad, on õpetaja ja turvamehe ameti puhul mu meelest suhteliselt võrdsed. Õpetajatele pakutakse väiksemates omavalitsustes sageli soodsatel tingimustel elamispinna üürimise võimalust, ja pakuti omal ajal minulegi, kuid seda oli raske tajuda otsese boonusena. Pigem elementaarse vastutulekuna, mille kool peab kaugelt tulijale paratamatult välja käima. Turva­firmad pakuvad seevastu mitte niivõrd ühekordset majanduslikku abi töö alustamisel, vaid väiksemaid toetusi, soodustusi, kinkekaarte jm kogu firmas töötamise aja vältel. Pean tunnistama, et on meeldiv, kui tuntakse huvi, millal on sul lähenemas juubel, millal abiellud, millal lapsed sünnivad või esimesse klassi lähevad. Selline personaalne lähenemine võlub ja seda võiks rohkem kasutada ka koolijuhid. Mida küll kahtlemata tuleb õpetajaameti puhul esile tõsta, on sellega kaasas käiv 56päevane põhipuhkus turvatöötaja 28päevasega võrreldes. Viik 0 : 0.

Karjäärivõimalused. Ma ei ole uut töökohta valides kunagi lähtunud karjääri­perspektiivist, ometi on ka see tähtis, kuna annab võimaluse valdkonna sees või väljaspool edasi liikuda, ja mis seal salata, ka rohkem teenida. Turvamehel on suhteliselt kerge liikuda edasi teise turvafirmasse, samuti asuda tööle kas politsei või kaitseväe struktuuridesse. Administraator-valvuri kohalt võib näiteks üle minna patrullteenistusse või juhtimiskeskusse, tõusta sobivuse korral objekti vanemaks või lausa osakonna juhiks.

Õpetajatöö puhul on traditsiooniliselt nähtud võimalusi hakata kooli­direktoriks, õppealajuhatajaks või võtta vastu mõni erialalähedane amet. Näiteks keeleõpetaja puhul tõlkija või kehalise kasvatuse õpetaja puhul treener. Mõnevõrra rikkalikum on tänapäeval siiski ka õpetajate kooliväline tööpõld. Nende hea haridus teeb neist nõutud koolitajad, teadurid ja kõikvõimalikud muud riigi- ja erasektori spetsialistid. Pedagooge tikutulega taga otsivate koolijuhtide elu see mõistagi kergemaks ei tee. Võit õpetajale 1 : 0.

Ameti prestiiž ühiskonnas. See kategooria on suuresti tunnetuslik, aga ometi väga tähtis. Keegi ei taha töötada ametikohal, mille esindajaid peetakse ühiskonna jalamatiks või muiduleivasööjaks. Usun, et mõlema võrreldava ameti esindajad on oma tööst rääkides kogenud nii tunnustavaid repliike kui ka kaastundlikke näoilmeid. Vähemalt minul on viimaseid kogunenud siiski rohkem. Põhjuseks on minu arvates nende töökohtade madal palgatase, teiseks meediasse jõudnud kurvad või traagilised üksikjuhtumid, kus ühe või teise ameti esindajatele on mingil viisil liiga tehtud või neid lihtsalt alandatud. Eduard Vilde romaanist „Külmale maale“ tuttav stseen, kus Väljaotsa Jaan, kuuldes koolmeistrilt oma pere laste varastamiskombest, tõmbub häbist küüru ja lubab eksinuid valusalt karistada, on ilmselt jäädavalt möödanik.

Õpetaja sõna maksvus on kahanenud mu meelest eelkõige seoses kultuursuse allakäiguga nii meie kodudes kui ka ühiskonnas. Sest õpetaja – ta on eelkõige kultuurimajakas, vaimsuse kandja. Ühiskonnas, kus kultuursus ei ole paljude noorte jaoks enam Underi või Liivi luuletuste peast tsiteerimine, nagu see oli võib-olla aastakümneid tagasi, vaid välismaise artisti kontserdil iseenda filmimine, võib õpetaja oma moraali- ja eetikajuttudega kergesti mõjuda klounina. Kuigi õpetaja ametikoha auväärsus on teinud viimaste aastakümnete jooksul läbi suurema vähikäigu kui turva­mehe oma, on õpetajad meie ühiskonnas minu arvates siiski pisut lugupeetavamad tegelased. Võit õpetajale 1 : 0.

Töökohustuste hulk ja iseloom. Siin on erinevus väga selge. Turvamehe kohustuste nimekiri on konkreetne, koosnedes enamasti kindlatest asjadest, mida tuleb jälgida, olukordadest, millele tuleb reageerida, ning kohtadest, kuhu tuleb aeg-ajalt kohale minna. Ma ei tea, kas kõikidele meestele, aga vähemalt minule selline piiritletus väga sobib. Ma hoian sel juhul tööl energiat kokku ega rapsi tühja. Õpetaja tegevusala on aga kummina veniv, alalõpmata uutesse suundadesse laienev. Sa tulid geograafiat õpetama, aga avastad varsti, et pead olema ka politseinik, eripedagoog, koristaja ja projektikirjutaja. Ma parem ei hakka lähemalt rääkima klassi­juhatamise raskest tööst, kuna sellest ma omal ajal pääsesin. Muidugi, vahel võib nii õpetajatööd kui turvatööd tehes füüsiliselt ja vaimselt läbi põleda. Erinevus on lihtsalt selles, et kui valvataval objektil saavutatakse see seisund üheksa öötunniga, siis koolis võib see juhtuda juba paarikümne minutiga. Kasuks ei tule õpetajatöö atraktiivsusele ka haridus­elus pidevalt tehtavad muudatused, puudutagu need siis õppekavasid, eksamikorraldust või haridusinnovatsiooni. Turvavaldkond areneb ja muutub ju ka, kuid tunduvalt tasakaalukamalt.

Siinkohal võiks veidi peatuda ka õpetaja­töö soolisel disproportsioonil, mille põhjusi ja tagajärgi on püütud analüüsida nii meil kui mujal.¹ Levinud stereotüüp, mille kohaselt naised on meestest võimekamad sooritama mitut tegevust üheaegselt, mida õpetajatöö paraku sageli nõuab (võtkem või kõige tava­pärasem loengupidamine ja klassis korra hoidmine), ei näi viimaste uuringute kohaselt kehtivat.² Küll aga võib mehi selle ameti juurest eemale peletada tõsiasi, et kool ei ole töökeskkonnana kuigi rahulik ja keskendumist soodustav paik. Kindlasti ei soovi ka enamik naisi töötada tingimustes, kus lärm, sõnakuulmatus ja vastu­töötamine on igapäevased nähtused, aga olen kindel, et mehed on selles suhtes eriti tundlikud. Võit turvamehele 3 : 0.

Koormusarvestus. Üks asi, mis mulle turvatöö puhul väga meeldib, on tunnipõhine koormusarvestus. Teate ju küll, need tabelikesed, kuhu pannakse kirja iga meeskonnaliikme töötunnid. Tuled objektile, teed oma graafikujärgse vahetuse ära ja sulged oma selja taga muretult ukse. Sulle makstakse tööl oldud aja eest. Kodus olemise eest sulle ei maksta, sest kodus sa ju ei tööta. Loogiline! Kunagi aegade alguses olid kõik õpetajad justkui turvamehed, sest seda süsteemi rakendatakse tänini ka õpetajate puhul. Siiski leidub inimesi, ja minagi kuulun nende hulka, kes salaja unistavad, et õpetajale tasustataks kogu tema töötatud aeg, näiteks üheteistkümnenda klassi slaidikava viimistlemine koduseinte vahel ööl vastu esmaspäeva või üheksandike kontrolltööde parandamine kesklinna kohvikus kolmapäeva õhtul. Aga kõrgemalt poolt on sellistele unistajatele ikka mõista antud: unistage edasi! Ega te mingid advokaadid ole! Võit turvamehele 3 : 0.

Vastutus. Vastutus on nii turvamehe kui õpetaja töös tähtsal kohal. Õpetajal on vastutus tunni õigeaegse alguse ning tunni sisuka läbiviimise eest, samuti eksamite ja tasemetööde tulemuste eest. Samamoodi vastutab turvamees õigeaegse tööle ilmumise eest, ruumide avamise ja sulgemise eest, korra tagamise eest objektil, häiretele reageerimise eest sissetungi või tulekahju korral jne. Ometi tuleb tõdeda, et õpetaja vastutus on suurem, seda just pikaajalise, raskesti määratletava vastutuse võrra. Nad on tulevase täiskasvanud inimese voolijad. Ma ei mäleta ilmselt kümne aasta pärast seda korda, mil ma tulehäire puldil (ATS) vale nuppu vajutasin ja sellega suure segaduse põhjustasin. Küll aga oleksin ma pikka aega häiritud, kui keegi mu kunagistest õpilastest televiktoriinis lihtsale geograafiaalasele küsimusele vastata ei oska. Samuti jääb mulle arvatavasti elu lõpuni meelde see endine õpilane, kes otsustas ühel suveööl oma tuttava eluküünla kustutada. Kas siis varem, kui ta veel minu ees koolipingis istus, oleksin saanud juhtunu ärahoidmiseks midagi teha? Kas jätsin talle ehk midagi ütlemata? Võit turvamehele 1 : 0.

Õigused. Turvatöötaja põhikoolituses on väga olulisteks teemadeks selle ameti­mehe õigused ja kohustused, samal ajal kui pedagoogika kursusel peatuti neil teemadel vaid põgusalt. Eriti kurb on õpetaja õiguste määratlemata jätmine – puudus, millele ka õpetajad ise on oma kirjutistes tähelepanu juhtinud.³ Turvamehena töötades annab kindlate õiguste olemasolu hea raamistiku ja seljataguse tegutsemiseks. See on eriti vajalik konfliktsituatsioonides, kus inimene on stressiolukorras ja võib kergesti ületada mõistliku käitumise piire. Kuna õpetajal seda raamistikku nii selgelt ees ei ole, pole ka imestada, et provotseerivate nagamannide ohjeldamisel kiputakse pahatihti hätta jääma. Miks ei võiks õpetajal olla sarnaselt turvatöötajaga õigus tema ülesannete ehk õppetöö läbiviimise täitmist takistav isik kinni pidada ja objektilt, s.t klassiruumist, eemaldada? Miks ei võiks ka õpetajale koolis abiks olla nupuvajutuse või telefonikõne kaugusel olev jõukasutuse õigusega abipersonal, kes säästaks pedagoogi kõurikutega vaidlemisest ja nendega rüselemisest? Miks ei võiks tal olla õigus teatud tüüpi rikkumiste, näiteks ropendamise, korral määrata vanematele trahv? Muidugi võib väita, et professionaalne õpetaja ei vajagi mingeid eriõigusi. Ta kehtestab ennast vaid oma isiksusega. Lugupeetud haridusteadlane Urve Läänemets on öelnud lihtsalt, et koolis põleb läbi see õpetaja, kes oma tööga toime ei tule.⁴ Minu meelest on just seesama „uju või upu“ mõtteviis viinud meid õpetajate põuani. Ka turva­firmad otsivad pidevalt uusi töötajaid, kuid sugugi mitte nii meeleheitlikult. On viimane aeg muuta eesti õpetaja persoonist ka positsiooniks, nii nagu on seda näiteks turvatöötaja. Selleks aga tuleb anda õpetajale õigused. Võit turvamehele 3 : 0.

Kasu isiklikule arengule. Siin tuleb anda selge eelis õpetajale. Selleks loob aluse juba tema märksa pikem ja mitmekülgsem haridustee, mida mainisin esimese punkti all. Ka turvamees omandab oma töös kasulikke oskusi, kuid nende arv on piiratud. Osa neist on tehnilised, näiteks infosüsteemide kasutamine või esmaabi andmine; osa sotsiaalsed, näiteks võõra inimese ärakuulamise või konfliktide lahendamise oskus. See kõik ei ole võrreldav selle teadmiste ja oskuste pagasiga, mis saab kaasa üldhariduskooli õpetaja juba mõne töötatud aasta jooksul. Esiteks jätkuv erialane enesetäiendamine, mida nõuab ainetundide ettevalmistamine, teiseks meeletu suhtlus- ja koostöökogemus, mille õpetaja saab kokkupuutest koolis kui suures organisatsioonis tegutsevate inimestega alates õpilastest ja kolleegidest kuni kooli abitöötajate ja lapsevanemateni välja. Haridusvaldkond areneb, muutub ja sellega koos on sunnitud arenema ja muutuma ka õpetaja. Kool kui keskkond pakub võimalusi täiendada end koolitustel jm üritustel osalemise kaudu. Lisaks saab noorest õpetajast aja jooksul vilunud esineja ja hea planeerija, kiire lugeja, infootsija ja peastarvutaja. Võit õpetajale 3 : 0.

Panus ühiskonda. Kui turvatöötaja panus on oma objekti keskne, ta hõlbustab ja kindlustab teatud territooriumil tegutseva kitsa ringi inimeste tegemisi, siis õpetaja mõjuala väljub selgelt koolimaja piiridest. Tema ainealased teadmised antakse õpilastele kaasa. Kaasa antakse ka kõik see, mida õpetaja neile isiksusena suudab pakkuda – kultuursus, mõtteviis, suhtumine. Lisaks saab õpetaja rakendada end koolis valdkondades, mis ei seostu tema erialaga. Näiteks mina jõudsin geograafiaõpetajana olla lühikest aega näiteringi juhendaja ning tagantjärele arvan, et seda pandi mu ainealastest pingutustest enamgi tähele. Kui eespool mainisin, et turvatöötaja avab uksi, siis need uksed, mida avab õpetaja, on märksa suuremad ja on mõnikord noorele inimesele elumuutva tähtsusega. Mul pole lootustki, et rootsi vanahärra, kellele ma turvatöötajana eile parklasse teed juhatasin, mind viie aasta pärast mäletab. Oma õpetajat üldiselt mäletatakse. Võit õpetajale 3 : 0.

Kokkuvõttes lõppes mu võrdlus antud ajahetkel ja nendes oludes (Tallinn aastal 2023) tulemusega 13 : 9 turvatöötaja ameti­koha kasuks. Kellelgi teisel oleks see tulemus kindlasti teistsugune. Mõistagi erineb iga tööd otsiva inimese puhul ka välja toodud tegurite omavaheline suhe. Mõni vaatab ainult palka, teisele on peamine, et töökohal eriti midagi tegema ei peaks, kolmas tahab kangesti oma valdkonda panustada, neljas aga muudkui areneks. Rolli võivad seejuures mängida nii tööotsija vanus kui sugu. Millele ma aga esitatud võrdluse juures meie haridus­elu suunajate tähelepanu eriti juhtida tahan, on kriteeriumid, mille puhul seis kujunes 0 : 3 õpetaja ameti kahjuks. Need on valdkonnad, kus mõistlik tasakaal on mingil põhjusel paigast ära. Need on valdkonnad, millega tuleb esimeses järjekorras tegelema hakata. Parem, kui juba sellel kümnendil.

1 Tuulike Kivestu-Rotella, Õpetajatöö on kujunenud naiste pärusmaaks. Kas see on probleem? – Õpetajate Leht 26. V 2023.

2 Patricia Hirsch, Iring Koch, Julia Karbach, Putting a stereotype to the test: The case of gender differences in multitasking costs in task-switching and dual-task situations. – PLOS ONE 14. VIII 2019. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0220150

3 Ramo Pener, Õpetaja kui õigusteta ori „kinnises“ asutuses. – Postimees 16. VI 2017.

4 Urve Läänemets, Tulevikust ja kognitiivsest dissonantsist. – Õpetajate Leht 29. IV 2022.