Mida sina planeedi päästmiseks teed? Kas sellest piisab?

Meie tegevus inimese ja inimkonnana peaks lähtuma küsimusest: millise hinnangu annavad meile järgmised põlvkonnad?

KADRI AAVIK

Koroonaepideemia tõttu kehtestatud eriolukord on kinnitanud seda, et riigid ja üksikindiviidid suudavad ohu korral inimelule ja tervisele kiiresti ja üsnagi efektiivselt mobiliseeruda. Näeme koroonaviiruse ohjeldamiseks kollektiivseid pingutusi, mis nõuavad isikliku mugavuse ja vabaduse ohverdamist ühiskonna jätkusuutliku (lähi)tuleviku, eelkõige nõrgemate ühiskonnaliikmete, tervise ja heaolu nimel. Selles olukorras ei tundu pandeemia ohjeldamiseks tehtavad kollektiivsed pingutused liialduse ega (liigse) ohverdusena, vaid iseenesestmõistetava vajaliku sammuna.

Siit tekib küsimus: kui inimkonnal on võime inimelude ja ühiskondade jätkusuutlikkuse nimel operatiivselt tegutseda ning selleks leitakse poliitiline tahe, siis miks ei tehta seda meie kõigi elusid ning planeeti ohustava järjest süveneva kliimakriisi ennetamiseks ja leevendamiseks?

See on üks keskseid küsimusi menuka USA kirjaniku Jonathan Safran Foeri 2019. aastal ilmunud raamatus „Meie olemegi ilm: planeedi päästmine algab hommikusöögist“ („We Are the Weather: Saving the Planet Begins at Breakfast“).1 Kui Foer oleks kirjutanud koroonakriisi ajal või pärast seda, oleksid praeguses eriolukorras rakendatavad meetmed olnud sobiv näide selle kohta, kuidas inimkond ohu korral ühise heaolu nimel mobiliseerub. Foer aga toob paralleelina elu suuresti mõjutanud piirangud Teise maailmasõja aegses USAs, kui riik suurendas maksukoormust, piiras paljude toidukaupade tarbimist ja kehtestas teedel kiiruspiirangud. Ühise solidaarsusaktsioonina hoidusid USA idarannikul elavad ameeriklased Teise maailmasõja ajal õhtupimeduses kodus tulesid põlema panemast, et linnavalgustuse puudumine raskendaks Saksa allveelaevadel sadamatest väljuvate laevade leidmist ja ründamist. Rahva enamik mitte ainult ei leppinud isikliku vabaduse piirangutega, vaid leidis, et need on vältimatud, selleks et säilitada senine eluviis ja vabadus. Niisiis näidati üles solidaarsust ja tegutseti koos ühise eesmärgi nimel, tundmata, et midagi on ohverdatud ja arvates, et see on vähim, mida kollektiivse heaolu nimel teha saab.

Teadlaste seas valitseb konsensus selles osas, et kliimakriis on inimtekkeline ning sellel on katastroofilised tagajärjed kogu planeedile, sealhulgas inimkonnale. Hoolimata teaduspõhisest infost kliimamuutuse ulatuse, kiiruse ja ennustatavate tagajärgede kohta ei pea kõige enam kasvuhoonegaase õhku paiskavad tööstusriigid kinni 2015. aastal vastu võetud Pariisi kliimaleppest, mille eesmärk on tagada, et globaalne keskmine temperatuur ei kerkiks tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes kõrgemale kui 2 kraadi.2 Isegi kui riigid austaksid kokkulepet heitgaase vajalikul määral vähendada, pole leppes seatud eesmärgid piisavad hoidmaks ära globaalse keskmise temperatuuri ohtlikku ja kontrollimatut tõusu.3 Siit ilmneb, et inimkond ei pea kliimamuutust nii tõsiseks ohuks, et selle leevendamiseks midagi kiiresti, tõhusalt ja süsteemselt ette võtta. Nagu märgib Jonathan Safran Foer, on rahvaste ja riikide apaatsus kliimakriisist ülesaamise pakilisuses frustreeriv, hämmastav ja suitsidaalne.

Mõtiskledes tegutsematuse põhjuste üle, toob Foer välja, et kliimamuutus on üks keerulisemaid probleeme, millega inimkond silmitsi seisab. Oht elule ja tervisele ei näi otsene ega vältimatu, nagu näiteks nakkushaiguste puhul, mistõttu ei võeta kohe tarvitusele ettevaatusabinõusid. Ohutunde tekkimist takistab (vähemalt enamikul lääne inimestest) arusaam, et siin ja praegu ei juhtu minuga midagi. Sama mentaliteet valitseb ka kollektiivses teadvuses ja institutsioonides – kliimakriis ei tundu otseselt ähvardavat ühiskondade ja riikide eksistentsi. Mõjutab ka teadmine, et kliimamuutus nõuab inimkonna ühise probleemina kõikidel tasanditel kollektiivseid lahendusi, kuid meile pole selge, kes mida, kui palju ja kuidas peab tegema. Jonathan Safran Foer on ka kliimaliikumiste suhtes kriitiline, sest need annavad häguseid ebakonkreetseid juhiseid, mida peaks kliimakriisi leevendamiseks ette võetama.

Enamik meist on kursis infoga kliimasoojenemise ulatuse, kiiruse ja tõenäoliste tagajärgede kohta, kuid need faktid ei kõneta meid. Foeri arvates on meil vaja seda katastroofilist olukorda mitte ainult intellektuaalselt mõista, vaid ka tunnetada ning alles see paneb meid tegutsema. Sellest, mida me tajume või ei taju vältimatu ohuna oma eksistentsile, lähtuvad meie reaktsioonid. Näiteks kui koroonaepideemia peatamiseks tundub reisimisest loobumine enamikule iseenesestmõistetav, siis kliimamuutuste ennetamiseks lendamisest hoidumine on teguviis, mida praktiseerib vaid marginaalne osa neist, kes reisimist endale lubada saavad.4

Niisiis on kliimakriisi probleemiks selle abstraktsus ja kaugus indiviidist. Kuidas seda globaalset probleemi inimese kogemustega siduda? Foer püüab leida viise, kuidas panna meid oma elukeskkonda teistmoodi nägema, tuues paralleele planeedi ja inimelu ning nende eest hoolitsemise vahel. Mõlemad on haprad, ainukordsed, ei kesta igavesti ning vajavad pidevat hoolt. Oleme liiga kaua võtnud oma elukeskkonda iseenesestmõistetavana, just nagu paljusid lähedasi oma elus.

Foer kirjutas raamatu ajal, mil ta sai veel väita, et meil puuduvad üldtuntud juhtumid ja ikoonilised figuurid, kes kliimamuutust ning võitlust selle vastu sümboliseerivad ja esindavad (foto nälgivast jääkarust lumeta arktilisel maastikul on küll südantlõhestav, kuid selle seos meie elu ja tegevusega jääb abstraktseks). Nüüdseks on meil need isikud ja juhtumid olemas: 2019.- 20. aasta Austraalia metsatulekahjud ning neis kannatanud inimesed ja hukkunud koaalad, Greta Thunberg ja noorte kliimaliikumine Fridays for Future. Ehk on need sündmused ja inimesed toonud meid sammukese lähemale kliimakriisi pakilisuse mõistmisel?

Raamatu keskse probleemini – tööstuslik loomapidamine on üks peamisi kliimamuutuse põhjustajaid – jõuab Jonathan Safran Foer alles siis, kui neljandik raamatust on läbi. Selle info lugejale teatamisega viivitamine on teadlik strateegia – Foer sondeerib kõigepealt oskuslikult sellele paljudele ebameeldiva ja seetõttu hõlpsasti kõrvaleheidetava info esitamiseks pinda.

Foer pakub lahenduseks loomsete toodete söömise vähendamise. Täpsemalt, ta palub lugejal toituda taimselt kuni õhtusöögini, mil „on lubatud“ loomset tarbida. Läbipaistvuse huvides mainin, et minu järgnevad kommentaarid selle lahenduse kohta tulenevad minu veendumustest pikaaegse vegani ja loomaõiguslasena.

Loomsete toodete vähendamise soovitus ei too kaasa paradigma muutust selles osas, kuidas me teisi elusolendeid kohtleme. Ekspluateeriv lihatööstus ja seal aset leidev vägivald ei kao kuhugi.

Wikimedia Commons

Autori pakutud lahendus peegeldab rahvusvaheliste tervise- , keskkonna- ja loomakaitseorganisatsioonide lihatoodete vähendamise sõnumit, mis on saanud peavooludiskursuseks. Liha vähendamist propageerivate organisatsioonide silmis on loomsetest toodetest täielikult loobumine ehk veganlus liiga radikaalne samm. Lähtutakse ka arusaamast, mida on üldse realistlik paluda. Paraku ei too loomsete toodete vähendamise soovitus kaasa paradigma muutust selles osas, kuidas me teisi elusolendeid kohtleme. Alles jääb tööstuslik tootmine ja isegi kui tarbitakse vähem liha, piima ja mune, ei kao ekspluateeriv lihatööstus ega seal aset leidev vägivald kuhugi. Seni kuni eksisteerib lihatööstus ning see kasutab ulatuslikult ühiseid ressursse, nt loodusvarad, maapind, inimtööjõud jne, ei toimu toiduainetööstuses täielikku pööret – kiiret ja ulatuslikku üleminekut taimsele toitumisele, mis on hädavajalik inimkonna jätkusuutlikkuse seisukohast (lähi)tulevikus.5 Foeri soovituse tagant kumab tema enda positsioon: ta lähtub puhtalt kliima­aspektist, mitte loomaeetikast. Üleskutse loomset toitu vähendada jätab liha ja muu loomse toidu sümboolse väärtuse kõrgeks, isegi suurendab seda. Loomsest toidust saab ihaldusobjekt: justkui au­tasuna päeval kestnud „enese­piiramise“ eest saadakse õhtul preemiaks liha süüa. Niimoodi näib arvavat ka Jonathan Safran Foer, kes möönab, et õhtusöök on kõige tähtsam söögikord päevas, mida kõige rohkem nauditakse.

Teise kriitilise punktina võib välja tuua asjaolu, et Foeri pakutud lahendus paikneb indiviidi tasandil. Siit kumavad läbi autori poliitilised vaated, positsioon ning ka lugejaskonna väärtuste ja eelistuste tajumine. Võib oletada, et USA keskklassi lugejatele kirjutatud raamatus riigi ja institutsioonide suurema rolli rõhutamine muudatuste esilekutsumisel oleks sõnumi pärale jõudmist vähendanud. Pigem mõjub paremini, kui rõhutakse indiviidi vabadusele teha häid valikuid. Selle lahenduse puhul ei arvestata asjaolu, et suure sotsiaalse ebavõrdsusega ühiskonnas ei ole kõigil (tervislikuks) toiduvalikuks ühesuguseid võimalusi. Peale individuaalse muudatuse on vaja ka institutsionaalset muudatust ning riigi initsiatiiv on siin möödapääsmatu. Näiteks, kui tahame, et piima- ja lihatooteid tarbitaks vähem, peaks tarbijahinnas peegelduma nende tegelik tootmiskulu, mis riigi põllumajandustoetuste abil kunstlikult madalal püsib.

Foeri tugevus ja ühtlasi nõrkus on selles, et ta on läbivalt avameelne ja enese­kriitiline: ta kirjutab ausalt, kuidas tal on raske harjumuse ja maitse-eelistuste tõttu lihast ja piimatoodetest loobuda. Aus ülestunnistus võib suuren­dada lugejate sümpaatiat autori ja tema sõnumite vastu, sest ta ei varja oma inimlikke nõrkusi. Hindan Foeri avameelsust, et ta tunnistab oma liha­lembust, kuid paraku jääb raamatust kõlama arusaam, nagu oleks veganlus, isegi liha vähendamine, enamikule piirav ja piinav – ometi veganite kogemused seda ei kinnita.6 Ohtu võib sattuda ka Foeri sõnumi tõsiselt­võetavus: kas tal on õigus teiselt paluda seda, mida ta ise teha ei suuda?

„Meie olemegi ilm“ on väärt lugemine. Foer annab poeetilises stiilis isiklike kogemuste kaudu kliimamuutusele inimliku ja tunnetusliku mõõtme. Numbriinfo eelistajatele pakub ta kümneid lehekülgi fakte kliimamuutuse ja loomapidamise tööstusliku külje kohta. Safran Foeri pendeldab optimismi ja pessimismi vahel: ta kaotab, ent siis leiab taas usu inimkonna võimesse ühise heaolu nimel kollektiivselt tegutseda, mida illustreerib tema meeleheitlik dialektiline siseheitlus selle üle, kas ja mida ta on ise valmis ja võimeline kliimamuutuse peatamiseks tegema. Foer rõhutab, et tuleviku põlvkondadele ei ole tähtis mitte see, kas ja kui palju keegi probleemi üle on mõtisklenud ja muretsenud, vaid see, mida ta ette võttis. Seega peab meie tegevus lähtuma ühest küsimusest: millise hinnangu annavad meile järgmised (veel sündimata) põlvkonnad?

1 Jonathan Safran Foeri üks tuntumaid varasemaid teoseid on „Loomade söömine“ („Eating Animals“, 2009), kus autor käsitleb tööstusliku loomapidamise mõju loomadele, keskkonnale ja inimeste tervisele.

2 https://climateactiontracker.org/countries/

3 Joeri Rogelj, Michel den Elzen, Niklas Höhne et al. Paris Agreement climate proposals need a boost to keep warming well below 2 °C. Nature 534631–639 (2016).

4 https://www.bbc.com/future/article/20190909-why-flight-shame-is-making-people-swap-planes-for-trains

5 Walter Willett et al. (2019). Food in the anthropocene: The EAT-Lancet Commission on healthy diets from sustainable food systems. The Lancet, 393(10170): 447– 492.

6 Kadri Aavik, Veganmeeste vaikne ja võimas protest loomade tapmise ja söömise vastu. – Eesti Ekspress 7. VIII 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht