Mida uut on ajaloos?

Marek Tamm: „Üks humanitaarteadlase suuremaid väljakutseid on saada üle viimastel sajanditel juurdunud kultuuri ja looduse vastandamisest.“

VALLE-STEN MAISTE

Marek Tamm on aastakümneid hoidnud eesti huvilisi põhjalikult kursis ajalooteaduse uute lähenemisviisidega. Mullu sügisel ilmus Bloomsbury kirjastatuna Tamme ja Peter Burke’i koostatud ajalookirjutuse värskeid suundumusi kaardistav ülevaateteos „Debating New Approaches to History“ ehk ligikaudses tõlkes „Arutelu uute lähenemiste üle ajaloos“, millel on potentsiaali kujuneda oma valdkonna üleilmseks standard­teoseks. Ajalookirjutus on osalt distantseerumas senisest rahvuse-, inimese- ja tekstikesksest lähenemisest. Sellega seonduvad võimalused ja pinged võtamegi allpool jutuks.

Oled seotud aina uhkemate rahvusvaheliste projektidega. Kuidas sa oled nendeni jõudnud?

Mida kauem rahvusvahelises teadussuhtluses osaleda – minul on seda staaži juba üle 20 aasta –, seda enam jääb külge erinevaid algatusi, projekte, tellimusi jne. Näiteks kui 2017. aastal sai Journal of the Philosophy of History peatoimetajaks Jouni-Matti Kuukkanen, siis kutsus mu endale appi uueks toimetajaks. Tema palvel koostasin ka mullu teemanumbri ajakirja eelmise peatoimetaja, ilmselt tänapäeva tuntuima ajaloofilosoofi Frank Ankersmiti kohta. Praegu valmistan koos Zoltàn Simoniga ette järgmist teemanumbrit, mis on pühendatud ajaloofilosoofia väljakutsetele antropotseeni ajastul ja mis peaks ilmuma 2020. aastal.

„Arutelu uute lähenemiste üle ajaloos“ sündis Bloomsbury kirjastuse tellimusel. Sealne soov oli saada vahekokkuvõte ajalooteaduse uutest arengusuundadest, mis oleks Peter Burke’i 1991. aastal ilmunud koguteose omamoodi jätk. Minu rõõmuks oli ka Peter nõus ettevõtmises kaasa lööma. Mu mõte oli algusest peale, et tuleks keskenduda erinevatele vaatenurkadele ja olulisematele vaidlustele, mitte lihtsalt jutustada ajalooteaduse uutest vallutustest. Sellest ka raamatu pealkiri ja ülesehitus: iga peatükki kommenteerib kriitiliselt teine valdkonna asjatundja.

Kui vaatan ettepoole, siis pean tunnistama, et vähemalt neli-viis järgmist ilmumis- või valmimisjärgus raamatut tulevad samuti inglise keeles. Näiteks peaks Palgrave Macmillan avaldama sel suvel mu koostatud antoloogia Juri Lotmani hilistest esseedest ja Bloomsbury kirjastuselt peaks samal ajal ilmuma kogumik „Rethinking Historical Time“ ehk „Ajaloolise aja ümbermõtestamine“, mille panin kokku koos prantsuse arheoloogi Laurent Olivier’ga. Samuti andsin äsja Bloomsburyle üle koguteose „Cultural History of Memory in the Early Modern Age“ ehk eesti keeli „Mälu kultuuriajalugu varauusajal“ käsikirja, mille ilmumine jääb ilmselt 2020. aastasse. Ma ei ole aga kindlasti loobunud ka eesti keeles kirjutamisest ja avaldamisest, plaanin vähemalt ühe raamatu veel selle aasta jooksul trükivalmis saada.

Marek Tamm: „Rahvusluse ajalugu ei ole võimalik adekvaatselt mõista üksnes rahvusliku ajaloo vaatenurgast. Rahvuslus on globaalne nähtus ja eeldab seega globaalset analüüsi.“

Piret Räni

Kuidas on Eesti ajaloolased ja ajaloo uurimine rahvusvahelistumisega sammu pidanud? Kuivõrd üldse on põhjust rääkida „meie“ ajaloolastest? Segadust on sellise määratlusega nii baltisaksa kui ka nõukogude ajaloolastele mõeldes, saati siis veel nüüd.

Meie ajaloolastest võib mugavusest ikka rääkida, ent mida pidada meie ajalooks, on keerulisem küsimus. Ma ei usu, et omanikutunne on ajaloo puhul mõistlik, eriti veel väljendatuna mitmuse esimeses isikus. Eesti ajalugu ei kuulu kindlasti vaid eesti ajaloolastele (või eestlastele), see on kõigi päralt, kel on huvi seda uurida. Kui aga rääkida Eesti kutseliste ajaloolaste osalemisest rahvusvahelises läbikäimises, siis see on teinud läbi väga kiire arengu. Eriti nooremale põlvele on üleilmne suhtlus teaduse tegemise normaalne viis, nagu ka oma teadustöö tulemuste jagamine laiema maailmaga, mitte üksnes koduste kolleegidega.

Ent kui üldiselt vaadata, siis on Eesti humanitaaride saatus kirjutada ad urbi et orbi, nii kaasmaalastele kui ka rahvusvahelisele auditooriumile, mis tähendab loodusteadlastest kolleegidega võrreldes tihti pea kahekordset töökoormust. Kuid selline mitme keele vahel elamine ja mõtlemine võib olla ka väga virgutav ja arendav, anda tulemusi, milleni ühe keele piires tegutsev teadlane kunagi ei jõua. Viimase aja vaidlus selle üle, kas inglise keel ohustab eesti teaduskeelt või mitte, on mu meelest natuke valesti püstitatud: eesti teadust ohustab ennekõike ükskeelsus, olgu see siis eesti, inglise või mõni kolmas keel.

Kogumikus „Arutelu uute lähenemiste üle ajaloos“ on keskmes värskeimad ajalookirjutuse viisid. Kuidas on ajalookirjutus lähikümnendeil arenenud, nimelt pärast Peter Burke’i toimetatud eelmise sellesarnase koguteose ilmumist 1991. aastal?

Areng on olnud üllatavalt kiire, ehk isegi kiirem, kui esialgu raamatut koostama asudes olin adunud. Piisab kui võrrelda kahe koguteose sisukorda, kus kattuvus on minimaalne. Väga suur muutus on toimunud käsituses, kellel või millel on üldse ajalugu? Ajalugu on olnud traditsiooniliselt inimkeskne distsipliin. Tänapäeval on aga üha selgemalt maad võtmas arusaam, et keskkond ei ole pelgalt inimajaloo dekoratsioon, vaid on ise väga oluline ajaloo kujundaja.

Kui me oleme tavapäraselt harjunud ajaloo ainsa subjektina nägema inimest, siis viimasel ajal on nii ökoloogia kui ka tehnoloogia areng sundinud meid vaatama inimesele uue pilguga ja ümber hindama inimeste ja mitte-inimeste vahekorra. Mulle tundub aina olulisem, et ajaloouuringutes vaadataks inimest koostoimes teiste eluvormidega, osana loodusest, mitte sellest lahutatuna. Seda meie praeguse ökoloogilise olukorra paremaks mõistmiseks olulist lähenemist võib nimetada „enam kui inimese ajalooks“ (inglise more-than-human history).* Praegu me räägime üha rohkem sellest, et ajalugu tuleks uurida mitmeliigilisena, hõlmata analüüsiga inimeste kõrval teisedki eluvormid, imetajatest mikroobideni. Kuid ajalukku ei kuulu üksnes teised eluvormid, vaid niisamuti elutud asjad – kogu materiaalne keskkond. See kujundab ajalugu palju enam, kui oleme osanud seda tunnistada.

Ja mõistagi ei ole jäänud ajalugu puutumata digiajastu saabumisest, tinglikult on kõigist ajaloolastest saanud tänapäeval digiajaloolased, isegi kui kõik seda endale ei teadvusta – digitehnoloogia on meie töö igapäevane osa. Seda enam tundub oluline digitehnoloogia võimaluste teadlik kasutamine, seda nii allikmaterjalile paremaks ligipääsemiseks, andmete kogumiseks kui ka analüütiliseks uurimistööks.

Arusaam, et ajalugu uuritakse tekstide põhjal ja et selle uurimistöö ainus väljund on uus tekst (artikkel või raamat), on ajale jalgu jäänud. Digitehnoloogia lubab meil esiteks senisest palju paremini kokku viia nii tekstilised, visuaalsed kui ka esemelised allikad, sõltumata nende füüsilisest asukohast. Teiseks pakub digitehnoloogia võimalusi uurimistulemuste uuteks esitusteks, olgu selle näiteks erinevad visualiseerimistehnikad, võrgustikumudelid või mittelineaarsed tekstid (hüpertekstid), rääkimata võimalusest põimida ühe uurimuse raames pilte, tekste, helisid, esemeid jne. Väga huvitav suund on ajalooliste käsikirjade automaattuvastuse programmid (HTR), mille kallal praegu aktiivselt töötatakse ja mis õnnestumise korral võivad avada sootuks uusi väljavaateid tööks ajalooliste allikatega (võimalikuks võivad saada otsingud hiiglaslikes digiteeritud arhiivimaterjalides).

Kuivõrd hästi on uuemad suundumused ja neist johtuv kanda kinnitanud meie akadeemilises elus ja ühiskonnaasjadest huvitatud üldsuses? Kas oled tajunud, et mõned kosmopoliitsel tasandil endale koha leidnud lähenemisviisid ei ole meil juurdunud või on põrkunud koguni vastuseisule? Kui, siis miks?

Rahvusvaheline eesliini teadus jõuab alati laiemasse ringi viivitusega. Seda enam veel ajalooteaduses, mis on tavapäraselt konservatiivne ja ühiskonna ootustest või harjumustest tugevasti mõjutatud. Kuid muutused Eesti ajaloo akadeemilises ringkonnas on siiski silmatorkavad. Piisab kui mõelda näiteks keskkonnaajaloo päris suurele populaarsusele, mille hüvanguks on head tööd teinud Tallinna ülikooli juures tegutsev keskkonnaajaloo keskus. Suurt huvi pälvisid näiteks keskuse algatusel toimunud loomaajaloo seminarid, mille materjal peaks lähiajal jõudma ka kaante vahele. Rahvusvahelisest tunnustusest kõneleb seegi, et tänavu augustis on Tallinna ülikool Euroopa Keskkonnaajaloo Ühingu kaheaastakonverentsi võõrustaja. Kiiresti on ajaloolaste seas populaarsust kogunud ka mitmesugused võrdlevad, põimunud, rahvusülesed jm lähenemised, kus püütakse ületada tavapäraseid geopoliitilisi rajajooni ja selgeid eristusi riikide, kultuuride jms vahel. Samuti saab mainida üha suuremat huvi digitehnoloogia vahendite ja lahenduste suhtes, seda eriti kunstiajaloo ja konserveerimise, samuti arheoloogia ja üha enam ka ajaloo valdkonnas. On aga selge, et uued võimalused ei köida võrdselt kõiki, mis on loomulik ja isegi hea. Ükski uus suund, meetod või lähenemine ei sünni selleks, et eelmisi asendada, vaid selleks, et pakkuda uut vaadet, et täiendada seniseid võimalusi. Nii et mida enam on meil viise ja vahendeid mineviku mõtestamiseks, seda mitmekesisem on meie minevikupilt.

Räägime praegu antropotseenist, aga ka keskkonnast ja asjadest kui ajaloo subjektidest. Kas see eeldab muu hulgas, et ajaloolased peavad lisaks keeltele tublisti panustama ka loodusteaduste tundmaõppimisse? Kas see kajastub juba õppekavades?

Üks humanitaarteadlase suuremaid väljakutseid tänapäeval on saada üle viimastel sajanditel juurdunud kultuuri ja looduse vastandamisest. See tähendab muu hulgas looduse ja loodusteaduste senisest paremat tundmist (ja mõistagi kehtib see ka vastupidi: loodusteadlased peaksid palju paremini tundma humanitaaraineid).

Ajajärgul, kui inimene pole enam üksnes bioloogiline, vaid ka geoloogiline jõud, on väga oluline, et inimese uurimisele pühendunud teadused (definitsiooni järgi humanitaarteadused seda ju on) suudaksid mõtestada inimeseks olemist võimalikult mitmekülgselt, väga suures ajalises mõõtkavas ja kõikvõimalikke andmeid kasutades (mitte üksnes kirjalikke, vaid ka antropoloogilisi, geneetilisi, bioloogilisi, geoloogilisi jne andmeid).

Mõistagi ei ole võimalik igaühel saada eksperdiks väga mitmes valdkonnas, ent elementaarsed teadmised loodusteadustest peaks tulevikus kuuluma ajaloolase väljaõppe hulka, niisamuti nagu võime ja valmidus teha valdkonnaülest koostööd. Praegu pole me paraku veel selleni päriselt jõudnud, ent ma loodan, et see aeg pole siiski enam kaugel.

Muutused ajalookirjutuses tõukuvad sageli millestki välisest. Kuivõrd on ajalooteaduse teisenemise taga lootus mõista minevikku senisest avaramalt ja paremini ning kuivõrd on lihtsalt kaasaminekut poliitiliste hetkehuvidega?

Jah, see, mida me minevikus juhtunust uurime, on alati ja vältimatult läbi põiminud meie endi oleviku huvide ja vajadustega. Teisiti see polekski ilmselt mõeldav, sest mineviku uurimine pelgalt tema enese pärast tundub natuke tühja töö ja vaimu närimisena. Mulle on ikka meeldinud definitsioon, mille juba 1929. aastal pakkus välja Johan Huizinga: „Ajalugu on vaimne vorm, milles kultuur annab endale aru oma minevikust.“ Kuid see ei tähenda, et ajalugu peab sörkima ühiskondlike või poliitiliste huvide sabas.

Ajaloolase eesmärk on siiski mõista minevikku, mitte pakkuda mõtet olevikule. Lihtsalt tähtis on endale teadvustada, et meie küsimused mineviku kohta sünnivad olevikus ja on sellest paratamatult mõjutatud. Ajaloolase professionaalsus aga ilmnebki selles, kuivõrd on ta võimeline olevikust inspireeritud küsimustele pakkuma võimalikult adekvaatseid minevikust leitud vastuseid. Või teisiti öeldes: heas ajaloouurimuses on küsimused küll „meie“ omad, ent vastused peaksid olema „nende“ omad. Teatud mõttes sünnibki kogu ajalooteadmine sellest asümmeetrilisest suhtest.

Kas uusi perspektiive visandavad ajaloolased ja ajaloofilosoofid toetavad poliitilises mõttes rahvusriikide maailma? Kas rahvuslust dekonstrueerides on olemas ka positiivne programm edasise maailmakorralduse osas? Kas me ei peaks näiteks teatud impeeriumikäsitluse vms ka veetlevaks tegema, kui me „rahvusmahutit“ lammutame ja materdame?

Ma ei leia, et ajaloolased peaksid ülepea üht või teist poliitilist projekti oma uurimistööga toetama. Tahes või tahtmata on seda ikka tehtud, ent eesmärgiks seda kindlasti seadma ei peaks. (Iseasi on see, millised on ajaloolaste poliitilised eelistused kodanikena.) Pigem võiks ajalugu pakkuda avarama vaate meie poliitilistele valikutele, teatava ajalise distantsi ja laiema võrdlusaluse.

Tänapäeva ajalooteaduses huvitutakse enam rahvusülestest lähenemistest. See on aidanud paremini mõista viimase paari sajandi ajalookirjutuse tihedat seost rahvusloomega, ent see ei tähenda, et on soovitud rahvuslust lammutada või dekonstrueerida – eesmärk on olnud minevikku paremini ja mitmekülgsemalt mõista. Kitsas rahvuslik vaade on tihti takistuseks üldisemate ajalooprotsesside mõistmisel (väga raske on nt uurida keskkonna­ajalugu ühe rahvusriigi piires). Võib väita isegi konkreetsemalt: rahvusluse enda ajalugu ei ole võimalik adekvaatselt mõista üksnes rahvusliku ajaloo vaatenurgast. Rahvuslus on globaalne nähtus ja eeldab seega globaalset analüüsi: ainult võrdlev perspektiiv lubab mõista rahvuslike ideoloogiate päritolu, originaalsust ja ühisosa.

Kustmaalt peaks ajaloolase jaoks jooksma tasakaal lokaalse ja globaalse vahel? Kas ei ole ohtu, et hakatakse uurima n-ö eikusagilt, pakkudes end välja teadja ja tundjana kõige osas? Kas peab tingimata olema ookeaniülene ja kontinentidevaheline jne või vastab globaalse ajalookirjutuse nõudmistele ka Andres Adamsoni mõõtu seostele pühendumine, mille juures jäädakse põhitoonilt regionaalseks ja koguni rahvuslikuks?

Ideaalis peaks ajaloolane suutma töötada erinevas mõõtkavas, vastavalt uurimisküsimusele ja uurimisainesele. On teemasid, mis eeldavad tööd globaalsel tasandil, selliseid, mis nõuavad regionaalset mõõdet, ja selliseid, mille puhul on kõige paslikum riiklik või lokaalne mastaap. Ja õigupoolest on ajaloolasele kõige vajalikum oskus liikuda erinevate mõõtkavade vahel, nendega n-ö mängida. Sest on selge, et ühes märkame me ühtesid asju, teises teisi (täpselt nagu eri mõõtkavaga kaardid toovad nähtavale erinevad asjad).

Globaalset ajalugu ei kirjutata muidugi „eikusagilt“ (selline jumalik positsioon puudub meil nagunii) ega „kõiketeadja“ vaatenurgast. Globaalne ajalugu ei viita mitte sellele, et uuritakse kogu maailma, vaid sellele, et pööratakse tähelepanu seostele, kontaktidele, liikumistele, vahetustele, võrgustikele jne, et püütakse konkreetseid sündmusi ja nähtusi vaadata laiemal globaalsel foonil. Globaalses ajaloos on eelduseks see, et maailm on sisemiselt seotud nähtus ja seda pole võimalik piisavalt mõista, kui keskenduda üksnes isoleeritud seikadele.

Tõsi, globaalses ajaloos kerkib ka kiuslikke küsimusi ajalooliste mõistete kohta, näiteks: kas on põhjendatud laiendada kogu maailmale Lääne-Euroopas välja töötatud periodiseeringut, rääkida näiteks Aafrika keskajast või Aasia varauusajast? Globaalne või rahvusülene ajalugu pole tulnud selleks, et eelmised ajalookirjutamise viisid minema pühkida, vaid selleks, et täiendada seniseid vaatenurki, tuua sisse uus mõõtkava, mis lubaks meil märgata seda, mis on seni jäänud märkamatuks või tundunud ebaoluline.

* Vt ka Marek Tamm, Kas loodusel on ajalugu? – Vikerkaar 2018, nr 8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht