Millest me räägime, kui räägime spordist?

„Fortuna kaleidoskoop“ on subjektiivselt laetud sissejuhatus, mis sobib lugemiseks inimesele, keda huvitab sport, aga kes ei ole sellest laiemas tähenduses varem mõelnud/lugenud.

JOOSEP SUSI, TÕNIS TATAR

Milleks see kõik? Tippsport on nähtusena niivõrd eneseküllane, et spordiinimesed, -reporterid, -ametnikud ei kipu just ülearu sageli esitama küsimusi selle olemuse kohta. Mis see õigupoolest on? Kas ajalooliselt sattumuslik Vana-Kreeka veidrus (umbes nagu seks noorte poistega), mis on kujunenud universaalseks? Või tõukub see inimese kui liigiolendi psüühilistest põhijoontest, evolutsiooni käigus juurdunud konkurendi hävitamise tungist, seksuaalsest võistlusest, pleistotseeni inimese kambavaimust? Ja milleks see kõik? Miks raisata meeletuid ressursse suurvõistluste taristute rajamiseks, miks on tarvis ülal pidada sportlasi, treenereid, asjaajajaid? Või millest me ilma jääme, kui tippsporti ei ole?

Esmane vastus on lihtne. Sest mis juhtuks, kui poleks eesti nüüdistantsu, levimuusikat, meie oma näitekirjandust või silprõhuliselt korrastatud lõppriimilist looduslüürikat? Kultuur vaesuks! Teisalt kerkib esile spordi ja muude kultuurivaldkondade vastandamine: kultuur on ikkagi ju tarkadele ja sport rumalatele! Kultuur teenib mõistmist, äratundmist, tundlikkust, kõrgemaid (s.t vaimlisi) väärtusi, seejuures kui tippspordi paleuseks on võit, kuulsus, raha. Ometi on spordil ja kunstidel rohkem ühist kui pööningukambris kuu poole õhkav üldine poeet või porimülgaste vahel sumpav harrastussportlane, higipull laubal, ehk aimab.

Võib vastata ka vastuvõtutasandilt: tippsport on peale kultuurilise mõõtme metafoorselt laetud ventiil, mille abil maandatakse argipäeva pingeid, kuhjunud tunge ja ihasid. Võistlus on paganlik rituaal ja kätkeb vahetut juurdepääsu inimpsüühika instinktiivsele süvakihistusele. Ühtlasi on see halvasti ühildatav tänapäeva maailma poliitiliselt korrektse mõtlemis- ja käitumiskoodeksiga – kõige taustaks kehalisust tauniv kristlik kultuuriruum – ja ilmutab end tihtilugu rassistliku, seksistliku, natsionalistliku või muu sellisena. Ühiskonnas ventileerib sport ebakorrektseid tundeid ja kuna selle olemus ei ole kuigi tõsine – milles omakorda seisnebki süvatõsidus –, võimaldab kaasaelamine tagajärgedest vabastatud instinktide vallandust.

Kui kirjanduse olemust ja toimimist on juba alates antiikajast uuritud poeetika valdkonnas ning XVIII sajandil loodi kunstide filosoofiliseks uurimiseks eraldi distsipliinina esteetika, siis sport näib kultuurinähtusena teoreetiliseks mõtestamiseks trotsivalt käbe, vohav, jõuline. Tippsport on rangelt korrastatud sündmuste ahel, mis lähendab teda ajakirjandusele: kõik leiab aset nüüd ja praegu. Möödunud nädala spordisündmused on niisama vähe väärt kui eelmise nädala päevalehed või üleeilne ilmateade. Spordipoeetikat iseloomustab tsüklilisus, kordumine, loo- ja kangelaskesksus.

Kunstide ja spordi teoreetiliste kokku­puutepunktide eritelu rikastab meie kogemust nii ühest kui ka teisest. Alustada võib Aristotelese katarsise teooriast, mille kohaselt kutsub kaasaelamine tragöödia süžeele vaatajas esile hingelise puhastumise ja õilistumise. Kas põneva spordivõistluse jälgimise eufooriline kogemus ei kätke midagi sellesarnast? Mismoodi täpselt ja mis on spordialati selle iseärasused? Lõpetada võib mõne tänapäeva sotsiaalpsühholoogia avastusega, näiteks Jonathan Haidti jt tuvastatud teise hindamise emotsioonidega (eraldi emotsioonide perekond, mis hõlmab tänulikkust teise tegude eest, imetlust teise meisterlikkuse vastu ja ülendavaid tundeid, mida need esile kutsuvad). Aristotelese ja Haidti vahele jääb spordinähtuste seletamiseks, eritlemiseks ja avamiseks ammendamatu varasalvena kogu humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajalugu. Iseäranis viimasel poolsajandil ongi omaette valdkondadena esile kerkinud spordifilosoofia, -psühholoogia, -esteetika, -eetika jne. Ole ainult mees, vali tööriistad ja anna hagu!

Usk spordi antiiksetesse väärtus­tesse. „Fortuna kaleidoskoobi“ algu­ses postuleeritakse puht­isiklik käsitlusviis: see on ühe spordi- ja antiikkultuurihuvilise mõtisklus, mis kaude tõukub teda kümneaastaselt tabanud esimesest kunstielamuslikust võpatusest, kui autor sattus lugema kirjeldust Vana-Kreeka atleetide elust. Kogu teost läbib usk spordi antiiksetesse väärtustesse: proovilepanekud, allaandmatu eneseületus, võitlus, tahe, ilu ja jällegi tahe. Ajaloolised ekskursid vahelduvad näidetega nüüdisspordist, antiikmütoloogiast ja fragmentaarsete kirjanduslike või filosoofiliste detailidega. Homeros on kõrvu kihlvedude ja saatusega, Lance Armstrong George Orwelliga.

Selliseid teoseid pole eesti spordikirjanduses kuigi palju. Terava sulega esseiste (nt Vaapo Vaher), nõtkeid mõtlejaid ja filosoofe (nt Marek Volt) on küll aeg-ajalt esile kerkinud, ent autoreid, kes käsitleksid sporti lääne kultuuriloo taustal, leidub vaid üksikuid. Vahest kõnekaim neist on Paavo Kivine, kelle spordipublitsistika kogumikus „Mäng“ (1986) ja filosoofilises essees „Patroklose memoriaal“ (1991) vaadeldakse sporti ennekõike antiikkultuuri taustal. Tarvi Talv on Kivise vaimus ära märkinud võimalikud käsitusviisid, juhtinud tähelepanu sotsiaal-kultuuriliselt tummistele aspektidele, mida võiks tähele panna ja edasi arendada. „Fortuna kaleidoskoop“ on subjektiivselt laetud sissejuhatus, mis sobib lugemiseks inimesele, keda huvitab sport, aga kes ei ole sellest laiemas tähenduses varem mõelnud/lugenud.

Raamat koosneb 16 peatükist, kus käsitletakse ühel või teisel moel spordi olemust. Polemiseeritakse spordi määratlustega, kombitakse selle piire (nt kas loomad võivad teha sporti?), käsitletakse spordimõistete etümoloogiat, samuti küsimust aust, võimust, võrdsusest, eeskujudest, ettearvamatusest, pettustest ja liigsest tahtmisest, eskapismist, spordi ja tõejärgsuse seosteni välja. Taustaks, mille juurde aina naastakse, on antiikmütoloogia ja -olümpiamängud.

Kõigil neil teemadel on kirjutatud mahukaid uurimusi. Näiteks õnne ja ootamatuse, oskuste ja juhuse vahelist dünaamikat on käsitletud rohketes spordi- ja iseäranis jalgpallifilosoofilistes artiklites, kirjanduse ja spordi seostest on pelgalt mõne viimase aasta jooksul ilmunud mitu monograafiat, spordi ja sportmängude määratlemisega nähti vaeva kogu XX sajandi vältel, vähemasti Wittgensteinist alates. Sport ja võim, sport ja ideoloogia, sport ja meelelahutus, sport ja identiteet, sport ja globaliseerumine, sport ja vaatemänguühiskond – kõik need on põnevad ja palju käsitletud teemad.

Tarvi Talv on otsustanud varasematest uurimustest mööda vaadata, arutleda, tuua välja talle kõnekamad seosed ja mõttekäigud. Näiteks kätkeb Marcel Prousti jõgiromaani pealkirja parafraseeriv peatükk „Kadunud au otsimas“ kümneleheküljelist faktirikast referaati nn pärjakultuurist ning väidetakse, et „vaatamata asjaolule, et parun de Coubertin keskendus näiliselt kehalisele aktiivsusele ja kodanlane Proust vaimsetele otsingutele, siis kohtusid nende maailmad püüdluses luua mälestuste ja unistuste kokkusobitamisel senisest rikkalikum reaalsus, mis oleks aluseks auväärsemale eneseteadvusele, olgu see siis individuaalne või kollektiivne“. Rohkem seoseid kahe prantslase vahel ei tooda, ühisosa ei avata. Prousti aja­käsitluse kaudu spordi aspektide avamine võiks põhimõtteliselt olla rikastav, aga nõuab tohutut pingutust, eritelutööd.

Sellised õhku visatud analoogiad läbivad kogu teost: jõutakse põneva väiteni, aga selle edasiarendamise asemel liigutakse uue tähelepaneku juurde. Näiteks tutvustatakse paari lausega Heideg­geri keelefilosoofiat, misjärel on kohe esil etümoloogiline küsimus sõnade „võit“, „võistlus“ ja „võim“ algupärast. Ka spordi ja võimu seostest on kirjutatud palju, aga siin jääb see ainult nimetamiseks. Eklektiline struktuur takistab spordi sügavamat mõtestamist, Heidegger ja Proust ei aita spordi erijoonte avamisele sugugi kaasa. Olgugi et võiks.

Teoreetilise taustsüsteemi puudumine jätab paiguti mulje jalgratta leiutamisest. Üks näide. Spordi piiride üle arutledes tuuakse välja, et spordil on ühisosa teaduse, kunsti ja meelelahutusega, ning jõutakse arusaamale, et sporti pole lihtne defineerida, spordi piirid on hägused. See kõik mõjub iseenesestmõistetavalt. Tuuakse ka mõned üldtuntud tunnused (nt mitteutilitaarsus, organiseeritus, reeglid, vabatahtlikkus jne), aga piisab, kui külastada Wikipedia lehekülge mängust, et lisada neile veel kümmekond võrdlemisi universaalset tunnusjoont (isoleeritud aegruum, fiktsioonilisus jne). Prototüübisemantilisi definitsioone spordile leidub omajagu ja neist mõne tutvustamine oleks aidanud sporti märksa sügavamalt eritleda. Praegu jäävad väited üldisele tasandile, vajaka jääb kriitilisest teravusest.

Enamasti – ent vahel siiski – pole traktaadis aru saada, missugusest spordist ikkagi käib jutt. Kõnelda analüütiliselt spordist kui sellisest on nähtuse palju­tahulisuse tõttu problemaatiline. Sõprade harrastuslik pallimäng, spordivõistlusele kaasaelamine staadionil või teleka ees ning elukutselise sportlasena inim­võimete piiride kompamine on eristamata käsitluseks liiga erinevad. Sealjuures on kõik kolm tasandit – mis omakorda sisemiselt mitmekülgsed – kultuuriliselt, teoreetiliselt ja psühholoogiliselt huvitavad. Suveõhtused jalgpallimängud sõpradega võivad pakkuda hasarti, eduelamusi, õlatunnet, nostalgilist nukrust ja palju muid emotsioone. Kainenemisest kõnelemata. Tugitoolisportlase positsioon on märgistatud kergelt naeruväärsena, ent kui mõtleme spordi(aja)kirjanikele, siis on tegemist spordi kõige levinuma metadiskursusega. Ja igaüks, kes on kaasa elanud mõnele suurele tennisefinaalile või põnevale laskesuusavõistlusele, võib kinnitada, et psühholoogilise intriigi ja süžeelise pinge poolest leidub spordivõistlusele vähe võrdset. Just seda peetakse spordiromaanide vähese leviku põhjuseks: spordi enda narratiivses laetuses mõjub spordi representatsioon liiasena. Jällegi kui võtta aluseks elulooraamatute müügiarvud, on kõige populaarsem metadiskursus sportlaste endi kogemused.

Eriti mis puutub tippsporti, siis januneb traktaat isiksusekeskse käsitluse järele. Sest see, mida sport kahtlemata pakub, on ehedad värvikad isiksused ja nende dramaatilised lood. Analoogia spordikangelase ja antiikse jumaluse vahel on ilmne, seda enam et Roland Barthes on „Mütoloogiates“ sellest kirjutanud. Tippsport on globaalne kangelaste tootmise masin. Vaid kangelase staatusesse tõusnud atleet ületab spordi ajakirjandusliku päevakajalisuse, muutudes omamoodi abstraktseks ja ideaalseks nagu tähed taevas. Mõnel spordialal kujustatakse seda imaginaarset ja igavikulist Parnassost või Olümpost kuulsuste halli institutsiooniga.

Nüüdisspordi sisukaks mõtestamiseks on hädapäraselt tarvilik humanitaarne ja sotsiaalteaduslik taustsüsteem, teadlikkus. Või siis särav ilukirjanduslik anne. Nende puudumisel on oht ekselda iseenesestmõistetavuste labürindis, jääda referatiivseks. Antiikolümpiamängude ja vanakreeka mütoloogia esitamine tänapäeva spordi peamise referentsipunktina mõjub idealistlikult.

Spordi ilu. „Fortuna kaleidoskoobist“ tõukudes võib küsida, kuivõrd on spordivõistluse või sportliku soorituse puhul kohane kõneleda selle poeetikast ja esteetikast. Võimalik, et spordis ettetulevate esteetiliste efektide palett jääb kunstidele alla, ent see ei tähenda, et spordis esteetiline mõõde puuduks või oleks vähetähtis. Nagu kunstides, esineb ilu ka spordis paljutahulisena – kõneleda lihtsalt spordi ilust on niisama tömp kui rääkida kunsti või kirjanduse ilust. Ei kunstiteose ega spordivõistluse või -soorituse ilu pole kergesti kvantifitseeritav, ometi ei tähenda see, et seda pole olemas.

Tarvi Talv läheneb spordiesteetikale kitsamalt pygmalionliku ilu horisondilt, nähes selle põhitunnusena inimkeha anatoomias avalduvat harmooniat. Ta kirjutab: „Ilus on sport, kus võistluses heitlevad vastased on oma hästi arendatud võimetelt võrdsed ning ilus on ka sportlane, kelle sirutaja- ja painutajalihased, kontraktorid ja relaksaatorid, lähendaja- ja eemaldajalihased, rotaator­mansett, stabilisaatorlihased ja muud lihaskettide vastandtoimelised osad on silmnähtavas toonuses tasakaalu viidud.“ Tõesti, sporditeadustes on spordiesteetika üha kaalukam nähtus ning selle juured ulatuvad kas või Huizinga loominguni. Kui osutada vaid mõnele teemale, siis uuritakse sporti kui esteetilist väärtuskasvatust, eri spordialade esteetilisi iseärasusi, spordisündmuste, -võistluste performatiivsust, narratiivset struktuuri, sportlaste keha ja tehniliste soorituste ilu, maitseküsimusi.

Spordi ilu tuvastamine nõuab samasugust tundlikkust ja analüüsivõimet kui kunsti hindamine. Maitsed võivad ka sõltuvalt hindaja psüühilisest seisundist erineda. Spordis sageli ettetulevate ilu liikidena võib nimetada kas või meelelist ilu (liigutuste elegantsist keha erootikani), moraalset ilu (eneseületusest kaastundeni) ning kontseptuaalset ilu (vastase ülekavaldamine). Kui mõelda näiteks jalgrattaspordi ja kergejõustiku ilule, siis need on kaks iseasja. Esimese puhul avaldub kontseptuaalsus, taktikalised mängud, strateegia, teise puhul on fookuses seesama pygmalionlik ilu: keha, tehniline sooritus. Justkui eugeenika katselabor. Spordivõistlusel võib ette tulla ka olukordi, kus üht liiki ilu vastandub teist liiki ilule.

Kriitika kriitikaks. Nagu öeldud, mõjubki „Fortuna kaleidoskoop“ sissejuhatusena, eri teemade, tasandite määratlemisprojektina, mis on suunatud ennekõike spordihuvilisele, kes ei ole mõelnud selle üle, et spordist saab mõelda ka tõejärgsuse kontekstis, et nüüdisspordi iseloomulikud jooned (kas või kihlveod) ulatuvad tagasi antiiki. Sel tasandil on tegu tänuväärse teosega.