Mina, Nikolai Stavrogin

200 aastat tagasi sündinud Dostojevski teosed on täis paratamatuid vastuolusid nagu nende tõlgendusedki.

JONAS NAHKOR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kas teile meenub, kuidas liigutakse edasi „Stalkeri“ tsoonis? Professor, kirjanik ja stalker, nende teejuht, liiguvad võsastunud maastikul vaid nõnda, et teejuht loobib mutrit, mille külge on sabaks seotud valge riideriba, ja käsib siis ülejäänud meestel liikuda otse selle juurde ning mitte sammugi teelt kõrvale kalduda. Kui kõik on jõudnud mutrini, viskab ta suvalisse kohta järgmise mutri ja nad liiguvad selle juurde. Siis jõuavad nad kohta, kus teejuht osutab, et tõotatud ruum on seal, silmapiiril, aga otsustab minna sinna ringiga, mitte otse, ja viskab mutri vales suunas. Puhkeb loomulikult tüli. Aga teejuht keelitab valvsusele – vaid üks vale samm ja … Me ei tea, mis, aga muudmoodi on võimatu tsoonis liikuda.

Dostojevskiga on sama lugu. Mõni tema sootuks võimatu tegelane loobib mutreid ja ütleb, et mindagu selle nõgesepõllule heidetud mutri juurde – mitte sammugi teelt kõrvale! Ja siis viskab järgmise mutri hoopis suvalisse suunda, nii et mõtled endamisi, missugune möla see kõik on, vaata, kuidas see inimene ise välja näeb, degenerant ja peast segi. Ebausk! Aga kui piisavalt kaua talle järgneda, siis ta viib su stalkerina ruumi.

Need teejuhid, need stalkerid, on Dostojevski romaanides tõepoolest ka tuvastatavad. Kas nad on need, kelle kaudu autor annab edasi oma suured ideed? Ei. Ja seda mitte seepärast, et polüfoonilises romaanis on ideed tegelaste vahel laiali paisatud ja keegi ei suuda eales järge pidada, kes see teejuht on. Ei, üldse mitte. Asi on selles, et ideed ei markeeri Dostojevski romaanides üldse mitte midagi olulist. Need võib raamatust välja kirjutada ja neid mõttes solgutada, neist isegi erutuda ja siis mõelda, kas Dostojevski oli sotsialist, konservatiiv, sadist või intrigaan, aga see kõik on tühi vaev. See oleks nagu Google Mapsiga „Stalkeri“ tsoonis orienteerumine. Sama rumal oleks arvata, et 2+2=4. Sel pole inimesega mitte mingit pistmist.

Teejuht on Dostojevski suurtes romaanides tegelane, kelle areng paljastab kõige ehedamal kujul inimese suutmatuse end oma seisukorrast „välja mõelda“. Kõik raudse ideega mõtlejad (vähemalt need Jumala lapsed, kes pole täielikud sotsiopaadid, nagu Pjotr Stepanovitš) viimaks murduvad oma raudse idee palge ees, mille tulemuseks on kas sunnitöö (nt Rogožin), hullumeelsus (nt Ivan Karamazov) või surm (nt Stavrogin, Nastasja Filippovna). Nendes kõigis kehastub soov liikuda kõige suurema häbi, kõige suurema mõttetuse, kõige suurema võimatuse suunas. Selle liikumise on juba ammu enne Dostojevskit kokku võtnud Tertullianus: „Risti löödud on Jumala poeg; ei ole häbi, sest on häbistav; Ja surnud on Jumala poeg; on täiesti usutav, sest on mõttetu; Ja mahamaetu on surnuist üles tõusnud; on kindel, sest on võimatu.“ Seda mõttekäiku soovitab Toomas Paul endale iga päev korrata. Aga kui Tertullianus kirjutab ja Toomas Paul soovitab, siis miks viib häbi, mõttetuse ja võimatuse tagaajamine hukatusse? Asi on selles, et püüd saavutada sama, mida Kristus tegi isetu aktina, on iseka inimese kätes alati üks kohutav nurjatus.

Kui mainin sõna „idee“, tuleks seda alati lugeda rasvase tekstina. Millest selline pahameel ideede vastu? Minu mõtlemine juhindub Jiddu Krishnamurti ja David Bohmi dialoogidest, mida ma oma käega praegu tõlgin ja väheke mugandan.

Bohm: „Sa ütled, et kui sa oled vägivaldne, siis pole vägivallatuse ideel mingitki tähendust?“

Krishnamurti: „Ainult vägivald on.“

Bohm: „See on kõik, mis on …“

Krishnamurti: „Jah, ja seda teist ei ole olemas.“

Bohm: „Kui sa oled vägivaldne ja jätkad sellega, püüdes samas olla vägivallatu, siis pole sel mingit tähendust.“

Krishnamurti: „Ei mingit tähendust. Ja siiski on sellest saanud sedavõrd oluline asi. Saamine, mis on kas millekski saamine või põgenemine eemale sellest, mis on.“

Bohm: „Jah, mis ma peaksin olema. Kui sa ütled, et ei saa olla mitte mingit tähendust enese täiustamisel …“

Krishnamurti: „Ohh, enese täiustamine on midagi nii läbinisti inetut!“

Kui mõnus on mõtelda ja kui raske on olla. Kuskohas Dostojevski selle loogika meie ette toob? Võtkem kas või Šatov, kellelt Stavrogin küsib „kas te ise usute Jumalasse või ei?“

„Mina usun Venemaasse, usun tema õigeususse, Ma usun Kristuse kehasse. Usun, et Kristuse uus tulemine sünnib Venemaal … Mina usun …“ puterdas Šatov joovastunult.

„Aga Jumalasse? Jumalasse?“

„Mina … ma hakkan veel Jumalasse uskuma.“

Ma liigun selle suunas. Minust saab usklik. Ma olen veel nurjatu aga see pole enam kaua nii. Kõik säärased illusioonid langevad Dostojevski teostes abitult maha nagu kärbsed. Aga mis on siis see, milleni need teejuhid, stalkerid, meid juhivad?

Aljoša on ainus, kes usub siiralt kuni lõpuni ka vend Dimitri süütust, ning tal on selleski õigus. Ja, mis kõige olulisem, Aljošal pole selle taga mingit arutluskäiku ega tagamõtet, vaid ainult tegu, andestamise ja hinge päästmise tegu. Pildil Pääru Oja Aljošana Eesti Draamateatri 2015. aasta lavastuses „Vennad Karamazovid“.

Siim Vahur

Asi on selles, et ideede järgi ei saa inimene üldse vaimselt terviklikku elu elada. Kes on kõige vähem ideestunud? See, kes mitte ei mõtle, et kui see või teine idee saab saavutatud, on õndsus käes, vaid kes on oma hingerahus kõigutamatu, tõeliselt kaastundlik vaim. Kristuse teise tulemise kandidaat Lev Mõškin seda kindlasti ei ole. Vagamees Zossima, kes on pühakirja ilmselt 150 korda läbi lugenud, on ideest samavõrd korrumpeerunud kui Ivan Karamazov. Kõige ideetum tegelane on Aljoša Karamazov ja võib-olla on seda ka meile vaid korraks ilmunud Tihhon.

Lev Šestov on pidanud Aljoša tegelaskuju läbikukkunuks ja jõuetuks: kõik võimsad ideed on esindatud kellegi teise kaudu ja Aljošale langeb osaks Zossima surma järel üksainus müstiline kogemus. Jah, aga nii on just nimelt ideedega, mitte tegudega. Enim on mind raputanud Aljošas ühtäkki tärganud veendumus, mida ta jagab juba hulluva Ivaniga: „See ei olnud sina, kes tappis isa … see ei olnud sina, mitte sina! Jumal on saatnud mind, et sulle seda öelda.“ See tuli eikusagilt. Ivani polnud ju linnaski, kui tapmine aset leidis – miks peaks tema siis endal süüd tundma? Kuid Aljoša on välja öelnud ootamatu tõe. Ivani südametunnistus on tõesti isa tapmise pärast oma viimsepäeva kohtus. Aljoša sõnade peale Ivan loomulikult solvub kohutavalt ja tõotab, et tema teed vennaga lähevad nüüd igavesti lahku. Aljoša on ainus, kes usub siiralt kuni lõpuni ka vend Dimitri süütust, ning tal on selleski õigus. Ja, mis kõige olulisem, Aljošal pole selle taga mingit arutluskäiku ega tagamõtet, vaid ainult tegu, andestamise ja hinge päästmise tegu.

Olgu see juhuslik või mitte, aga Dostojevski on usaldanud selle nägemise võime just kõige noorema, vaevalt täisealise venna kätte. Aga sellest pole lugu, kuna see headus, mida Aljoša väljendab, ei tulene mitte sellest, mis tal on, vaid just nimelt sellest, mida tal ei ole. Tal ei ole ideed, ja ma käsitlen siin ideed selle laias tähenduses, protsessina, millel on psühholoogiline millekski saamise komponent. Krishnamurti ja Bohmi vestlustes on protsessi kohta kasutusel termin „psühholoogiline aeg“. Aga et see ei jääks vaid minu mõtteuiuks, olen sunnitud tsiteerima (ja tõlkima) Plotinost (1. „Enneaad“, ptk 8): „Kui inimese Mõistuslik osa saab haiget, siis takistavad kõiksugused kired ja pimedus, mida Mateeria enesega kaasa toob, Hingel nägemist ja Hing langeb Mateeriasse. Tähelepanu ei saa olla enam Essentsil [s.o ’teol’ – J. N.], vaid nihkub Protsessile [s.o psühholoogilisele ajale – J. N.], mille olemus ja allikas on samuti Mateeria – see ollus, mis küllastab oma kurjusega mitte ainult selle, mis temaga otse kokku puutub, vaid ka selle, mis tema poole kõigest pilgugi heidab.“

Aeg korrumpeerib inimese. Kui armas on inimesele ajas (sealhulgas omaenese külge korjatud valus) mäletsemine ja kui raske on tegu. Stavrogini isiksuses on peidus midagi sellist, mida Ivanis ei ole: olles kõigi tegude järgi mõõtmatult julmem ja kurjem, ütleb Stavrogin siiski otsesõnu välja selle, mida Ivan ei öelnud. Pärast seda, kui tema teguviis tingib kaudselt mitmete inimeste surma, tunnistab ta Lizale: „Mina ei tapnud, ma olin selle vastu, kuid ma teadsin, et nad tapetakse, ja ei peatanud tapjaid. Minge mu juurest ära, Liza.“ Ja poob end üles. Häda on selles, et ta ei suuda roimasid endale andestada. Ühe noore tüdruku pilastamine ja tüdruku häbiga kaasnenud enesetapp on Stavrogini peas painajalike nägemustena lõksus. Olles selle juhtumi Tihhonile üles tunnistanud, järgneb vestlus: „„Kuulge, isa Tihhon: ma tahan iseendale andeks anda, see on õieti mu peamine eesmärk, see on kogu mu eesmärk!“ sõnas Stavrogin nüüd järsku, silmis sünge lõõm. „Ma tean, et ainult siis kaob too nägemus. Sellepärast ma otsingi mõõtmatut kannatust, otsin seda ise. Ärge mind tagasi kohutage!“

„Kui te usute, et suudate endale ise andeks anda ja sedasinast andeksandi selles maailmas kätte saada, siis usute kõigesse!“ hüüdis Tihhon tuliselt. „Kuidas te saate ütelda, et te Jumalasse ei usu?“

Stavrogin ei vastanud.“

Miks on kristlasele oluline kogu hingest uskuda, et üks ristil rippunud juut inimese patud lunastas? Sest kui pole võimalik oma pattu ise kanda, seda juurde korjata ega ennast haletsedes oma kurbust imetleda, siis lasub inimesel ühtlasi vastutus lasta headusel enda üle valitseda. Sest kus ühte ei ole, on teine. Kus ideed ei ole, on tegu. Kus ei ole protsessi, on essents. Märgake seda kui füüsikaseadust: kus ühte ei ole, peab olema teine.

Või ei ole see siiski nii lihtne? Kas teadmine, et meie patud on lunastatud, kohustab tõesti inimest headust sisse laskma? Marmeladov, kes joob kõrtsis maha need vähesed sendidki, mis ta oma hoorusesse langenud tütrelt küsis, isegi tema teab, et tuleb õigeksmõistmine, deklareerides: „Ja kui ta lõpetab kohtumõistmise kõigi üle, hüüab ta ka meile: „Tulge ka teie,“ ütleb ta. „Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.“ Ja me tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: „Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!“ Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: „Issand“ Miks võtad sa need vastu?“ Ja ütleb neile: „Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!“

Vastuolu minu kirjutises oli paratamatu, nagu Dostojevski teosteski. Saksalikult täpse ja arusaadava idee peame siinkohal asendama B. M. Engelhardti märkusega, mille leiame Mihhail Bahtini raamatu „Dostojevski poeetika probleemid“ algusest: „[O]n kerge märgata, et, väheste eranditega, ei tõuse ta [Dostojevski – J. N.] kõrgemale oma armastatud tegelaste vaimsest tasemest. Ta ei valitse käsitletavat materjali, vaid materjal valitseb täielikult teda. Ta alles õpib Ivan Karamazovi ja Raskolnikovi, Stavrogini ja Suurinkvisiitori juures, takerdudes vastuoludesse, millesse on takerdunud nad ise, peatudes nõutult nende poolt lahendamata jäänud probleemide ees“.

Otsisin internetist infot ühe Dostojevskiga seotud asjaolu kohta ja sattusin ühe maineka ülikooli professori uurimusele, kus Stavroginit oli analüüsitud kui antikristuse võrdkuju Dostojevski loomingus. Sama vägivaldselt väidetakse, veelgi sagedamini, et Lev Mõškin on maale naasnud Kristus. Juba selliste karikeerivate väidete kuhjumine räägib vastu sellele põhimõttele, mis teeb Dostojevski teosed psühholoogiliselt nii mitmekesiseks ja võrratult kaasahaaravaks: ükski tegelaskuju ei ole sõiduk, millega tuua mingid ideed lugeja ette, alati kahvatuvad tema enda ideed temast endast tõstatunud vastuolude kõrval. Soov tegelasi karikatuurselt ühe või teise sildi alla paigutada tuleneb ideede üle mäletsemise rõõmust, millest intellektuaalselt täidlane inimene toitub nagu šokolaadist.

Siiani ei ole ma päriselt vastust andnud, milline äratundmine sundis mind valima oma tekstile sellise pealkirja. Miks mina, miks Nikolai Stavrogin? Aga seepärast, et minu despotism on olematu (või isegi varjunud egalitaarsuse alla) ja minu vägivald on talitsetud selle alandlikkuse pärast, mille loomulikult toob kaasa minu seisus teiste kaaskodanike seas. Aga minu süngus ja künism on vist küll täielik. Ja samamoodi paljudel mu ümber. Kui määrata ka mind XIX sajandisse koos 200 000 rubla päranduse ja ühiskondliku staatusega, mis lubab mul minna majadesse ja, nagu Varvara Petrovna, öelda „Ma võtan nüüd selle majapidamise oma käsutusse“, siis oleksime Stavroginiga parajad vennad. Käiksin duellidel inimesi vihastamas sellega, et lasen enda pihta tulistada, aga ise tulistan meelega mööda. Otsiksin endale poolearulise naise, kes on minu järele hull, et lihtsalt trotsida teda ja seltskonda. Kes teab, mida veel. Dostojevski jalutas minust sisse nagu avatud uksest ja näitas seda mulle.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht