Mitte ainult viinast

Kui fermenteerimist annab veel käsitleda kui toiduaine säilitustehnoloogiat, siis varauusajal levinud destilleerimises on alkohol juba rohkem eesmärk omaette.

JUHAN KREEM

Inna Põltsam-Jürjo, Viin, vein ja vesi. Argo, 2020, 238 lk.

Söömisalast aimekirjandust on meil küllaga, ka jookide kohta leidub raamatupoodides arvukalt nii tõlkeid kui ka algupärandeid, smuutidest ja teedest veinide ja viskideni. Võib julgelt väita, et nii nagu Vladislav Koržets kalade ja Toomas Tiivel napside osas, nii on Inna Põltsam-Jürjo enese kehtestanud toidu- ja joogikultuuri ajalooalase autoriteedina. Juba 1999. aastal ilmus temalt jätk­väljaande „Vana Tallinn“ IX (XIII) köites magistritöö põhjal valminud käsitlus „Söömine ja joomine keskaegses Tallinnas“, mis on ümbertöötatud kujul ja ilma viideteta näinud hiljem ilmavalgust veel kahel korral (2002, 2013). Värskes raamatus „Viin, vein ja vesi“ leidub autori varasema loominguga kursis olijale nii mõndagi tuttavat, uus on aga ainese laiendamine kogu Eestile ja perioodi venitamine varauusaega. Põltsam-Jürjol on sellega tekkinud võimalus sisse tuua arvukalt näiteid kodulinna Pärnu ajaloost, samuti lubanud käsitleda joogikultuuris pika ajaperioodi vältel toimunud suuremaid muutusi. Varauusaja uurija uued allikaliigid, näiteks majapidamiskäsiraamatud ja reisikirjad, mitte ainult ei lisa kujutatule värvi, vaid võimaldavad mõnegi teema puhul sügavamale tungida.

Kesk- ja varauusaja koos käsitlemine on Eesti ajalookirjanduses üsna tavatu, samal ajal leiab selle kohta kuhjaga näiteid kaua kestvate nähtustega tegeleva kultuuriajaloo vallast: meenutatagu siinkohal Jacques Le Goffi esseed pikast keskajast, mis hõlmab ka Prantsuse revolutsiooni eelset ancien régime’i ühes sellele iseloomulike feodaalsete privileegidega.* Iseasi muidugi, mismoodi kohalik ajalugu oma eriaegsete samaaegsustega niisugusesse skeemi sobitub. Tutvustatava raamatu kaetava perioodi algus on ristisõdade ajastus – tinglikult aasta 1200, mida on meie ajalookirjutuse traditsioonile toetudes kerge mõista, lõpp – tinglikult aasta 1800, oleks ehk väärinud paari sõnaga põhjendamist. See jääb ju traditsiooniliste verstapostide, Põhjasõja ja rahvusliku liikumise vahepeale, mõlemast umbes ühekaugele.

Autor on osavalt ühendanud süstemaatilise ja kronoloogilise meetodi, alustades kõige arhailisematest jookidest mõdust, kaljast ja taarist ning lõpetades siinse joogikultuuri nooremate kihistuste kohvi, kakao ja teega. Raamatus on keskne osa pühendatud alkohoolsetele jookidele õllele, veinile ja viinale. Samal ajal on „alkohoolsed joogid“ tänapäevane kategooria: raamatust tuleb ilmekalt esile, kuivõrd erinev on tollesse kategooriasse liigitatute ajalooline taust, staatus ja selle muutumine kultuuris. Õlu ja vein on küll mõlemad fermenteerimise produktid, kuid üks on siinmail põline „vedel leib“, teine importkaup, mis oli jõukohane luksus vaid vähestele. Kui fermenteerimist annab veel käsitleda kui toiduaine säilitustehnoloogiat, siis varauusajal ulatuslikult levinud destilleerimises on alkohol juba rohkem eesmärk omaette. Peale tehnoloogiate kirjeldamise toob autor esile ka selle, kuidas olid joogid seotud muu majandusega – mõdu mesindusega, vein hansakaubandusega, viinapõletamine nuumhärgadega.

Joogikultuurist moodustab tootmine siiski ainult ühe osa. Inna-Põltsam Jürjo valgustab meid mitmekülgselt ka tarbimise aspektidega. Jook on olnud igapäevane toidukõrvane ja pidupäeva tujutõstja, jooke on kasutatud nii naturaalpalgaks, kingituseks kui ka ohvrianniks. Joogilaua sortimendiga on väljendatud oma sotsiaalset kuuluvust. Ühised joomingud edendavad sidusust, aga sünnitavad ka konflikte, mille ohjeldamiseks peab ühiskond samuti mehhanismid leidma. Niisuguseid ajatuid sedastusi kohtab pika sammuga üle sajandite astuvas raamatus ikka ja jälle. Kui valgustusajal hakati joomisega liialdamist teaduslike argumentidega ühtelugu kritiseerima, siis moraliste leidus ka varasematel sajanditel: Balthasar Russowi kirjeldused patuelust vanal heal Liivimaal on laialt tuntud. Inna Põltsam-Jürjo toob Russowi kõrval välja teise, mitte vähem värvika autori Dionysius Fabriciuse. Selliste poliitiliselt kallutatud kirjameeste kultuurilooliste pildikeste kasutamise kiusatusele järeleandmist on kerge mõista. Ometi oleks tulnud olla ka allikakriitiline, eriti Fabriciuse puhul. Kui Fabricius kiidab XVII sajandi mittesaksa õlut (lk 136), siis räägib ta omast ajast ja küllap ka omast kogemusest, mis puhul võiks teda ju uskudagi. Kui ta nimetab XIII sajandi Kärkna munkade kibedat õlut (lk 139), siis on selge, et ta pole seda ise maitsnud ja tasub tähele panna, et ta ajab segamini juba selle, millise ordu klooster Kärkna oli (tsistertslaste asemel peab ta selleks dominiiklasi). Kui Fabricius aga annab edasi Bremeni kaupmeeste Liivimaa avastamise legendi, siis saab seda paremal juhul kasutada XVI sajandi folkloori näitlikustamiseks, mitte aga XIII sajandi liivlaste kommete kujutamisel (lk 18-19).

Raamatu sisu takseerides tekib küsimus pealkirja kohta. Tõsi, viinast ja veinist saame palju teada, veest aga väga vähe ja sellele, et suur osa raamatust on pühendatud õllele, ei vihja pealkiri üldse. Seega on sisu selgelt alliteratsioonile ohvriks toodud. Võib-olla ei peaks selle pärast liiga palju torisema, sest riimi vajadustele järeleandmist juhtub ju ka ansambli Naised Köögis pärjatud sõnaseppadel.

Üldmulje raamatu vormistusest on väga hea. Teos on rikkalikult illustreeritud värviliste, asjakohaste ja uudsete piltidega. Ette heita saab vaid ebaselgeid ja ühtlustamata lühendeid pildiallkirjades. Mõnel puhul jääb ka segaseks, kust pärineb tekstikasti tekst. Raamatu kasutusväärtust suurendab viidete olemasolu, teema vastu sügavama huvi tundja saab niimoodi üles otsida algallikad. Kasutatud arhiiviallikate nimistu on siiski jäänud ühtlustamata: osal säilikutest on pealkirjad ära toodud, osal mitte. Ja kui juba säilikute pealkirjad on toodud, siis miks ei ole fondi nimetusi?

Kuid tulgem tehnilise pudi-padi juurest tagasi lugemiselamuse juurde. Tegemist on väga meelelise lektüüriga. Eks ole ju enamikul lugejatest tulnud elus nii mõnegagi kirjeldatud jookidest kokku puutuda ja seetõttu meenub lugedes, mismoodi üks või teine suus maitseb, mööda keret laiali valgub ja mis siis juhtuma hakkab. Silme ette võivad kerkida nii meeleolukad koosistumised kui ka hädad joobnute kantseldamisega, alkoholi purustatud elud. Niisiis pakub raamat küllaga äratundmist ja kindlasti ka uue avastamise rõõmu. Kes ise pole suurem katsetaja, võib muidugi õllevirde segamise või puskariaparaadi kirjelduse juures hakata igavust tundma, kuid sookailu või koirohuga töödeldud õlle või porgandist aetud viina omadused jäävad kindlasti fantaasiat kõditama. Küllap inspireerib see laiale lugejaskonnale mõeldud raamat katsetama ka mõnd raamatus pakutud klaretiretsepti. Olge siiski ainetega ettevaatlikud ja jooge vastutustundlikult!

* Jacques Le Goff, Pikk keskaeg. – Vikerkaar 1998, nr 4-5, lk 98–104.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht