Mjõllas tulite, mjõllas ää lähete?

MARE MÄTAS

Mjõllas tulite, mjõllas ää lähete?, on iga kihnlase esimene küsimus, kui ta kohtab oma saarel võõrast. Sellele küsimusele on tähtis kiiresti või esimesel võimalusel vastus saada, sest võõra kohalolekuga kaasneb üldjuhul pinge, vastutus ja mure ning ka selgusetus, miks ta üldse siia tuli, ja see üritatakse välja uurida järgnevate küsimuste abil. Kui on teada, mjõllas ää lähete, saabub pingelõdvendus, selgus ja teadmine, millal saab taas oma asjade kallale asuda ja tavapärast elu edasi elada.

Kihnus käib aasta-aastalt üha enam külalisi. Selleks et suurendada turismi osakaalu ja sissetulekuvõimalusi aasta ringi, on vaja tuntust laiendada ja teha koostööd välismeediaga. Kuid selle arenguga kaasnevad ka ohud kultuuripärandile. Turismimajandusega kaasneb kommertsialiseerumine, nt käsitöötegemise allakäik, traditsioonilise käsitöö asendumine suveniiritööstusega või odava masstoodanguga,¹ selle esikohale asetamine eheduse ehk autentsuse ees. Tekib liigne kohanemine turistide vajadustega, näiteks kui lennukiga maanduvad sinu koduõue maailma päästa soovivad veganid. Kohanedes nende vajadustega, milleks on „toitu ei raiska“ põhimõte või toidujulgeolek, teed olukorra endale skisofreeniliseks. Kas selliste arusaamadega on väikesaarel võimalik ellu jääda?

Turistide hüvanguks loobutakse rahvakalendri tähtpäevade kodus tähistamisest või rahvaüritustest, jäetakse jaanipäevaks kased toomata või perega sauna minemata, sest kõikjal on turistid ja lasub kohustus neid teenindada. Muu hulgas hakkad teadlikult mineerima teid privaatsfääri, sest kodumajutus teeb su kodutuks. Kõige markantsemad näited on osa turismitalude nõuded kihnlastele öörahu tagamise asjus, see puudutab ennekõike mootorsõidukitega liiklemist turismitalude läheduses, samal ajal on neis turismitaludes magavate turistide suurim unistus puhanuna näha külgkorviga mootorrattaga ringisõitvaid kihnlasi. Keeruliseks võib osutuda ka mõne perekondliku sündmuse, näiteks kas või pulmapeo pidamine turismi­talude piirkonnas – see häirib turistide öörahu ning on võimalik, et tõmbab Tripadvisori reitingutes hinde alla.

India suursaadik Eesti Vabariigis Ajaneesh Kumar Kihnu saarel.

Urmas Luik / Postimees / Scanpix

Kuidas siis tagada selles keerulises olukorras kultuuripärandi püsimine ja millised on turismialased „õiged“ lahendused. Minu seisukoht pole aastatega muutunud: tuleb iseendaks jääda, asetada kultuuripärand esikohale ja turistidele meeldimine teisele. Tuleb pidada kärarikkaid traditsioonidest kubisevaid pulmapidusid, süüa julgelt traditsioonilist toitu, eriti hoolikalt mõelda läbi ja säästva arengu eesmärkide nimel pöörata tähelepanu käsitööoskuste edasikestmisele ning ennekõike tuleb ise omakultuurist rõõmu tunda, siis meeldib see oma täiuslikus komplekssuses ka teistele – just nendele, kellele samuti meeldida tahame.

Käisin hiljuti kolm päeva fixer’ina² ringi väljaande Suitcase ajakirjanikega. Tegu oli selliste külalistega, kes kohanevad ja suhtuvad austusega meie kultuuri, osaledes ja vaikselt vaadeldes, olles leplikud, isegi nii leplikud, et tavaliselt lihast hoiduv fotograaf sõi hea meelega kõiki meie liha sisaldavaid traditsioonilisi toite – kartuliputõr laupa, apukuasta suepp pühäbä – ega nõudnud, et meie kultuur peaks tema järgi kohanduma. Sellised kogemused on meeliülendavad, kui külaline kõigi oma meeltega kultuuripärandit tajub ega otsi sellest välja vaid omale meeldivat, välistades mittemeeldiva ja tunnustab püsielanike tegevusmustreid ehk aasta ringi väikesaarel elamise kunsti.

Kultuuripärand kubiseb üldjuhul piiripealsest ja võib-olla ka mittemeeldivast. Hea on see kõik oma täiuses alla neelata, siis jõutakse lõpuks soovitud eesmärgini ehk maale vanaema juurde.

1 https://kihlatriip.ee/pood/page/2/?yith_wcan=1&product_tag=kihnu

2 Välisajakirjanike abiline kohapeal, kes avab uksi, selgitab ja tõlgib intervjueeritavaid.