Mõeldud lingvistidele, aga sobib ka semiootikutele

Priit Põhjala

Üldkeeleteaduse professori Renate Pajusalu eelmisel aastal ilmunud kõrgkooliõpik „Sõna ja tähendus” on autori kauaaegse uurimis- ja õpetamistöö kvintessents, mis väärib sügavat lugupidamist ja ohtralt kiidusõnu. Vilunud kokana keeleteaduse köögis on autor valmis keetnud supi, mis passib hästi teadmisnäljasele  tudengile, aga millest, ma usun, ei ütle ära ka kogemustega keeleteadlanegurmaan.

Siit-sealt on professor Pajusalu õpik juba tunnustust pälvinud; ka Margit Langemets, üks õpiku kolmest retsensendist, kirjutab Keele Infolehes (19. III 2010), et ühest küljest teeb „Sõna ja tähendus” õppetöö efektiivsemaks, kuna on vajalik tudengeile, teiselt poolt toimib aga tähendusuurimuste väärtusliku kokkuvõttena ning aitab eriteadlasi  nende töös. Lisaks on õpikus asetatud suur rõhk eesti uurimustele ja näidetele ning korrastatud ja kasvatatud eestikeelset teadussõnavara. Õpikule kohaselt saab valdkonnast selge, igakülgse ja põhjaliku ülevaate: alustatakse põhimõistete selgitamisest, tutvustatakse põhjalikult semantika meetodeid (komponentanalüüsist erisuguste küsitlusteni) ning käsitletakse muu hulgas veel sõnaliike ja leksikaalseid suhteid, semantikat süntaksi kontekstis,  metafoore ja metonüümiat. Enamiku suuremate peatükkide järelt leiab lugeja kokkuvõtte, peatüki põhimõistete loetelu, valiku ülesandeid ja lühiülevaate kirjandusest, mida on soovitatav lisaks lugeda.

Kõike seda silmas pidades on mul hea meel, et „Sõna ja tähendus” ilmus eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamise ja väljaandmise riikliku programmi esimese raamatuna. Mitmeid sama programmi raames  avaldatavaid õpikuid ju alles kirjutatakse ning Pajusalu oma on lati eeskujuks päris kõrgele tõstnud, seda nii õpiku sisu kui ka struktuuri poole pealt. Kuid nende põgusate meeldivate ja harivate kokkupuudete põhjal, mis mul endal Pajusaluga on olnud (osalesin viis aastat tagasi tema tähendusõpetuse loengukursusel), ei olekski ma osanud autorist vähemat oodata.

*

Sõna ja eriti tähendusega seotud probleemid ei kuulu mitte ainult (üld)keeleteaduse vaid ka (keele)semiootika haldusalasse; Pajusalugi (lk 14) nendib, et õigupoolest tegelevad tähendusega kõik humanitaarteadused. Tegelikult on keeleteadus ja semiootika sõna ja tähendust  puudutavais teooriais ja termineis omavahel niivõrd põimunud, et nende selge eristamine oleks keeruline, kui mitte võimatu vaev. Eriti küsitav oleks piiritõmbamine strukturalistliku keele- ja märgiteaduse vahele, kuivõrd mitmed strukturalistlikud keeleteadlased – alates juba strukturalismile aluse pannud Ferdinand de Saussure’ist – on ühtlasi semiootikud ja see kajastub ka nende kirjutatus.

Vaagides Pajusalu õpiku kasutusväärtust  just nimelt semiootiku vaatepunktist, leidsin supi seest siiski ka paar pipratera. See puudutab eelkõige õpikus sisalduvaid arutlusi keele kui märgisüsteemi, sõna kui märgi, märgiliikide jms üle. Näiteks kirjutab Pajusalu (lk 25), et sümbolid on märgid, „mille vorm ja tähendus ei ole omavahel seotud”. See väide tundub mulle kui semiootikule liiga toores, sest vorm ja tähendus, selleks et moodustada terviklikku märki, peavad mingil moel igal juhul seotud  olema; küsimus on pigem seose iseloomus või tugevuses, mitte olemasolus või puudumises. Ka sümbolite vorm ja tähendus on omavahel seotud; seos ei põhine küll sarnasusel (nagu ikoonide, näiteks fotode puhul) ega põhjuslikkusel (nagu indeksite, näiteks haiguse sümptomite puhul), vaid on meelevaldne ning püsib tänu ajaloolistele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele harjumustele ja kokkulepetele (enamik keelemärke, numbrid, liiklusmärgid, rahvuslipud  jm). Saussure’gi väidab, et keelemärgi kaks osapoolt (tema mõistevaras tähistaja ehk akustiline kujund ja tähistatav ehk kontsept) on lahutamatult seotud, justkui paberilehe kaks külge.

Veel kirjutab Pajusalu (lk 25), et sümbolilist märki nimetatakse „motiveerimata ehk arbitraarseks ehk konventsionaalseks”. Sellest võib jääda ekslik mulje, et need kolm sõna on sünonüümid, ent ometi ei ole see päris nii. Sümbolilisest  keelemärgist kõneldes võib sünonüümidena käsitleda sõnu „motiveerimata” ja „arbitraarne”. Mõlemad kirjeldavad keelemärgi semantilist, sisemist mõõdet, märgi ühe osa (vormi) suhet märgi teise osasse (tähendusse). Ka Saussure kasutas neid sõnu sünonüümidena. Seevastu sõnaga „konventsionaalne” on kirjeldatud keelemärgi pragmaatilist, välist mõõdet, märgi kui terviku kasutamist keelekogukonnas. Üldlevinud seisukohtade  järgi, Saussure’ist Umberto Econi, on konventsionaalsus miski, mis teeb keelemärgi kasutatavaks sellest hoolimata, et see märk on motiveerimata ehk arbitraarne. Käibib ka alternatiivne väide, et kui keelemärk on konventsionaalne, siis ei saa see olla arbitraarne – nii et tegemist ei ole mitte sünonüümsete, vaid lausa teineteist välistavate kategooriatega!

Näiteks nii Émile Benveniste kui ka Louis Hjelmslev, aga ka Roland Barthes,  vaidlustavad keelemärgi arbitraarsuse doktriini, tuginedes loogikale, et keelekogukonna liikmete vaatepunktist ja konventsiooni tugevuse tõttu ei saa keelemärke enam arbitraarseks pidada. Ajaloost pärandiks saadud konventsioone võetakse pigem loomulike tõdedena ning loomulik inimkeel on just nimelt üks selline ajaloost pärandiks saadud konventsioon, nagu on muuhulgas kirjutanud ka Saussure ja Juri Lotman.  Sealsamas, sümboleid käsitlevas alapeatükis ütleb Pajusalu veel: „Väide, et põhiosa kõneldud keele morfeemidest kuulub just sellesse [sümbolite – P. P.] rühma, on üks Ferdinand de Saussure’ist lähtuva strukturalistliku keeleteaduse põhipostulaate”. See on muidugi õige, aga siinjuures on oluline täpsustada, et Saussure ise ei kasutanud mõistet „sümbol” kunagi samas tähenduses, nagu seda teeb oma raamatus Pajusalu, kes lähtub  märkide liigitamisel eelkõige Charles Sanders Peirce’ist. Kui Peirce’i jaoks on sümbol tõepoolest meelevaldne, motiveerimata märk, siis Saussure’i järgi on sümboli tähistaja ja tähistatava vahel vähemalt loomuliku sideme rudiment. Imestama pani veel see, et kuigi Pajusalu esitab märgiliigid Peirce’i järgi, pakub ta sellealase lisalugemisena välja mitte Peirce’i enda, vaid John Lyonsi ja John R. Taylori raamatud,  suuremale huvilisele aga Saussure’i tuntud „Üldkeeleteaduse kursuse” („Cours de linguistique générale”).

Semiootikuna ma sellele soovitusele alla ei kirjutaks, sest Saussure’i teos ei ole märgiliikidest või -tüpoloogiatest hea ülevaate saamiseks kaugeltki kõige sobilikum lektüür.  

*

Märgiosa pisut puudulik ja pealiskaudne käsitlus ei vähenda Pajusalu õpiku väärtust. Kindlasti soovitan õpikut ka semiootikuile, eriti neile, kellel on huvi keele vastu ja ambitsioon seda uurida, kuid kellel jääb vajaka taustateadmistest üldkeeleteaduses – selles viimases võib ennast koos Pajusaluga tunda nagu vanajumala selja taga. Samuti kulub igale semiootikule  marjaks ära teadmine, kuidas ja kellele tuginedes kasutatakse lingvistikas termineid, mis on aktuaalsed ka märgiteaduses (näiteks „denotatsioon” ja „konnotatsioon”, mida semiootikud defineerivad eelkõige Hjelmslevi ja Barthes’i eeskujul, Pajusalu aga lingvisti positsioonilt). Professor Pajusalu õpik on mõeldud küll eelkõige lingvistidele, aga sobib ka semiootikutele ning kõikidele teistele tähenduse uurimisega tegelevatele humanitaarteaduste  esindajatele.