Nad tegid seda jälle

Kaarel Tarand

Midagi pole parata. Kuigi korrast, mil viimati põhjalikumalt meie ajakirjandust pidin hurjutama, pole möödas veel poolt aastatki, tuleb see must töö taas ette võtta. Sest nad tegid seda jälle! Seekord hakkasid nad täiesti põhjendamatult riigi emapuud, rahvuskultuuri saagima. Võrdsustasin toona („Riigikukutajad”, 22. II) ajalehe juhtkirja suvalise lugejakirjaga, „mis on ju samuti vähesele või olematule faktikogule ehk kuulujuttudele toetuv tundepuhang, anonüümne pealekauba”.

Pettus võib juhtkiri ju olla, üldjuhul pikema mõjuta samuti, aga siiski häiriv ja solvav. Mingis kriitilises olukorras, kus otsustamisel on kaalukeeleks üksainus hääl, võib aga laimava meediakampaania järelmõju saada tervele eluvaldkonnale saatuslikuks.

Kirjanik ja kunstnik, helilooja, näitleja ja režissöör seisavad praegu Äripäeva ning Postimehe toimetuse ees (viimane on küll juba pisut tagasi tõmmanud), nagu nad seisaksid öisel tänaval näomaskides kurjategijate jõugu ees. Ükskõik, kuidas ja mida sa seletad, mis tahes viisil ennast kaitsed, ükski vahend ei aita, sest röövlijõugule ju need kirjutatud ja kirjutamata seadused, mille järgi sina elad, ei kehti. Antud juhul on anonüümsed juhtkirjanikud otsustanud röövida loomeinimeste au, usaldusväärsuse, võimalik, et ka töövõime ja sellega seoses sissetuleku. Ega see röövlitel ei õnnestu, küll aga on korvamatult kaotsi läinud sadade inimeste närvirakke ja aega (mis on kulunud oma vähem informeeritud tuttavatele selgitamiseks, mis on kultuurkapital ja kuidas see töötab). Ja mis õigusega see meilt on võetud? Põhjendus, et oh, ärge pange tähele, suvereporterid ja hapukurgihooaeg, on ebapiisav.

Avaliku alguse sai rünnak kultuuri rahastamise vastu 28. juuli Äripäeva juhtkirjas: „Kultuurkapital on osutunud vaid selleks toruks, mida pidi eelarveraha sihtasutuse asjapulkade tuttavate-sõprade kätte voolab”. Ja veel: „Kultuurkapitali onupojapoliitika ei toeta Eesti kultuuri, vaid toidab intriige kultuuriringkondades. See on labane ja ebaaus etendus”. Kampaaniaga õhinal kaasa läinud Postimees lisas järgmise hommiku juhtkirjas pisut pehmemas toonis: „Tundub, et praegu on kompromissi asemel mõõdetamatu rahalaristamine”. Väga kahju, et ka kultuuriminister Laine Jänesel polnud söakust omade kaitseks kohe selgelt väljenduda. Mis kasu on sellisest ministrist valdkonnale? (Kujutlegem mõnd suurkapitalisti väitmas, et kooliõpetajate palka pole vaja tõsta, ning haridusminister kostab selle peale ainult, et oleks tõepoolest vaja uurida, kas need pedagoogid praegusegi raha välja teenivad. Samal päeval lintšiksid õpetajad selle ministri.)

Kolmapäevase seisuga tuleb poliitikute tegevusele antud meediamulli võimendamisel eraldi lõik pühendada. Siin on kõik vastupidi kui peaks. Ministrilt, kellelt oleks pidanud tulema resoluutne seisukoht, jäi see tulemata. Oma võimalus teema eos summutada magati seega maha. Siis aga, kui tuli juba iseenesliku kustumise märke hakkas ilmutama, saabusid selle ellulõõtsujad äkki sündmuspaigale, võimaldades nii meedial olematust probleemist aina uusi uudiseid teha. Milleks küll? Loomulikult pole kõige taga midagi vandenõulist ja hoolimata Jürgen Ligi arvamusest, et kultuurkapitali tulupoole alust võiks muuta, kuna pahede maksustamisest saadava tulu kasutamine kultuuri heaks on moraalitu, ükski erakond sellise eelnõuga reaalselt lagedale ei tule. Torkab silma, et just koalitsioonierakondade saadikud rõhutavad häälekalt, et ei kavatse kulkaga midagi ette võtta. Kas see oli kellelegi teadmata? Võib-olla ainult Äripäeva ajakirjanikele. Teema arutamine ehk poliitikute avalik mõttevahetus pole küll mingi tabu, kuid praegu on asjalik arutelu raskendatud meedia loodud negatiivse fooni tõttu.

Poliitilised sõnavõtud kulka poolt ja vastu on praegu mõttetud ka seetõttu, et mingeid valimisi, kus vaja kasutada autoriteete loomeinimeste hulgast, pole tulekul. Peale selle pole kindlate maailmavaateliste/erakondlike eelistustega haritlastel vaja, et propagandatoru pidevalt nende pihta oleks suunatud. Pigem vastupidi: pidev meeldimispüüd võib vastumeelsust tekitada. Tõsi, loomeinimesed ise peaksid seda episoodi küll meeles pidama. See tugevdab kauplemispositsiooni siis, kui mõni erakond tuleb toetust küsima, olgu teemaks (näitena lähiminevikust) presidendi valimine või Euroopa Liiduga liitumise referendum.

Niisiis, oma väidete tõestuseks (laristamine ja korruptsioon) pole toimetustel ette näidata ühtki fakti. Korruptsioon, millele Äripäev selgelt viitab, on Eestis seadusevastane tegu. Seega, tänase seisuga on juhtkirjades esitatud kulkale valesüüdistus seadusevastases tegevuses ehk kuriteos ja avalikkusele valetatud. Teiseks on avalikult solvatud tuhandeid inimesi, kes on küll kulkast oma ettevõtmiseks raha saanud, kuid ei ole „asjapulkade tuttavad-sõbrad”. Mis veel hullem, need laimavad avaldused elavad netimaailmas oma elu, on seal kõigile viitamiseks kättesaadavad ja mõjutavad seega ka edaspidi asjatundmatut avalikku arvamust. Kui näiteks kultuurkapitali teema peaks aasta-paari pärast mingil põhjusel taas avalikku päevakorda kerkima ning huviline hakkab võrgust otsima, mis kulkast varem on kirjutatud, saab ta esmajärjekorras uuesti praegu toodetud sodiga pihta. Seetõttu on minu meelest miinimum, mida kultuurkapital peaks ajalehtedelt nõudma, ametlik vabandus (peatoimetaja nime all), oma laimujuttudest lahtiütlemine (samuti juhtkirjas) ning varasemate laimutekstide ärakoristamine veebilehtedelt. Kui ajalehed sellega ei nõustu, siis võib ju ka rahalise nõude esitada. Ja ikka niisuguse, mis ka suurele ja kasumlikule ettevõttele valus maksta oleks. Näiteks nõue kulka aastatulu mahus oleks ilus ja sümboolne. Muule lisaks võtaks see ajalehtedelt tulevikus võimaluse kulkale ette heita, et see toitub ainult „maksumaksja rahast”. Siis saaks kulka öelda, et põhitulu tuleb rumala erameedia trahvirahast. Lõpuks, rumalus ongi ju samalaadne pahe alkoholi liigtarbimise ja mängukirega, mille maksustamisest saaduga kultuuri praegu finantseeritakse.

Kuidas ajakirjandust veel karistada-ohjeldada, kui see töö üldse ette võtta? 1905. aastal ei teinud suurtalunik, kelle mööbli ja klaveri linnakaltsakate mahitatud mõisamoonakad puruks olid peksnud ja elumaja maha põletanud, vastutasuks külasid maatasa. Kurjem kutsus karistussalga, õrnahingelisem aga hakkas uut koolimaja ehitama, et ehk saavad vähemasti vaimupimedusest rüüsteretke sooritanute lastestki nii juba nägijamad ja targemad. Täna tähendab see kulkas ajakirjanduse sihtkapitali asutamist. Õppimisvõimetutele meedia leival soovitan aga: „Minge vangi, kui vabaduses elada ei oska!”