Neoliberaalne (tagasi)pööre

Marju Lauristin: „Haridus peaks kujundama empaatiat ja raskete probleemide mõtestamise oskust, kasutades selleks ka kunstide ja meedia võimalusi.“

OTT KARULIN

„Nagu igas valdkonnas, on ka hariduses ja kõrghariduses omad immanentsed seadused, ent paraku turu- ja majandusloogika ei arvesta nendega, selle pealetung loetakse universaalseks ja kõigile elualadele sobivaks,“ tõdeb kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Kas neoliberaalne pööre hariduses on tulnud, et jääda, arutavad temaga Marju Lauristin ja Tarmo Soomere. Need ja teised hariduse, teaduse ja kultuuri sõlmpunkte käsitlevad küsimused on arutusel ka sel nädalavahetusel toimuval Eesti Kultuuri Koja, Eesti Haridusfoorumi ja Eesti Teaduste Akadeemia korraldatud kongressil „Õppimine ja areng Eesti kultuuris“.

Alustan päevapoliitiliselt: mida saanuks või pidanuks Eesti haridussüsteem (teisiti) tegema, et ÜRO ränderaamistiku vastu suunatud kampaania läbi kukkunuks?

Marju Lauristin: Selleks et ennetada niisuguste poliitiliste hüsteeriate teket, peaks haridussüsteem (ja kindlasti ka meedia) püüdma suurendada inimeste võimekust kainelt hinnata eri riske järjest keerulisemaks ja ohtlikumaks muutuvas maailmas. Elame väga väikeses ja hapras ühiskonnas, kus juba selle tõttu on inimeste ohutaju suurem. Meie ajalugu on täis hirmu ja hävingu kogemusi. Seda enam peaks haridus kasvatama empaatiavõimet teiste inimeste vastu, kes on tänapäeva maailmas sunnitud üle elama sõdu, okupatsioone ja nälga. Või õigemini, haridus peaks kujundama empaatiat ja raskete probleemide mõtestamise oskust, kasutades selleks senisest palju rohkem ka kunstide ja meedia võimalusi.

Tiiu Kuurme: Selles küsimuse enese sõnastuses on sees üks meie koolihariduse mõju: on üksainus, õige ja lõplik tõde. Kampaania on vale, lepinguga ühinemine õige. Õnneks ei ole Eesti haridussüsteem enam nii totalitaarne ja lõpliku ideoloogia kuulutaja, nagu see on teatud aegadel olnud. Nii sünnivadki arvamuste paljususest kampaaniad, ja on hea, kui see teeb valitsejatele valitsemise võimalikult keeruliseks, et halvad otsused ei läheks läbi liiga lihtsalt ja tõesti tulebki võtta vastutus. Teisalt on vahest meie koolihariduselgi olnud mõju, et valitsus varjab tõde, vassib ega ole pälvinud rahva usaldust. Sest modernne kool totalitaarsugemetega riigis on paraku olnud hierarhiline, võimust läbistatud, autoritaarne, vaba mõtet takistav, küsimuste esitajaid hirmutav, hinnetega manipuleeriv. Pole ime, kui omandatakse variõppe käigus nn koolilapse ametioskused (termin pärit Soome kasvatusteadustest) ning püütakse mis tahes vahenditega enesele parem positsioon ja hüved kindlustada. Nii koolis kui elus. Raske öelda, kas on seegi kooliga seotud, et valitsevad ringkonnad ja ametnikud ei kuula inimesi, ei arvesta rahva arvamusega, ei usalda rahvale ka mitte referendumiõigust ehk teisisõnu, rahvast peetakse alamõõduliseks.

Tarmo Soomere: Üks hiljutisi revolutsioonilisi muutusi on see, et arvamuse avaldamine on saanud väheste privileegist igaühe relvaks. Selle tagajärjel on maailmas liikuvasse informatsioon lisandunud palju müra ja ka teadlikult konstrueeritud valeinfot. Haridus inimõigusena sisaldab võõrandamatut õigust saada nõnda treenitud, et olla võimeline endale teavet sortima, fakte arvamustest eristama, võrdlema pakutut heade tavadega (isegi siis, kui nende kategooriate tähendus ajas ja ruumis muutub) ja tegema põhjendatud otsuseid. Täpselt nõnda, nagu õpetame inimesi mitte astuma õhukesele jääle, saab ja peab haridussüsteem õpetama mitte ainult fakte või kuidas teha faktikontrolli, vaid ka seda, kuidas ära tunda manipuleerimist või demagoogiat.

Kadri Aavik on Sirbis (1. IX 2017) nimetanud neoliberaalse ülikooli tunnusjooni: ülikoolide järjest laienev tegutsemine turuloogika järgi, teadustulemuste ja teadlaste „tootlikkuse“ mõõtmine, teaduse projektipõhisus ning akadeemilise prekariaadi esile kerkimine. Mil määral tajute neid tunnusjooni olulisena?

Kuurme: Äsja tulin Soome kasvatusteaduste päevadelt, kus oli sel teemal mitu valulise alatooniga ettekannet, nt uuringud akadeemilise rahva kogemustest ülikoolide muutunud õhkkonnas, saatmas märksõnad ängistus, hirm, enese ülearusena tundmine, tehtava sisulise tähenduse kadu, inimese muutumine arvnäitajaks, kollektiivi lagunemine, usaldamatus jne. Kui Soome intellektuaalid on juba paar aastakümmet osutanud uusliberalismi pealetungile raevukat vastupanu ja mõndagi ka saavutanud, siis meie oleme kaitsetud ja nende „reformide“ mõju on laastav, nt fundamentaalsete erialast maailmapilti loovate ainete ahenemine minimaalseks, filosoofia kadumine õppekavadest, sisuliste kõneluste lakkamine, akadeemiliste inimeste tühisus kõikvõimsa bürokraatia ees, ülikoolide kutsekoolistumine ja lähemalt – kultuurikatkestus minu erialal kasvatusteaduses. Kaovad õpetlased, keda jäädakse kuulama, õppejõud on õppetööd läbiviiv asendatav ühik.

Lauristin: Akadeemiliste väärtuste ja turuloogika konflikti tunnetame ülikoolis iga päev. Kui palju selles konfliktis minetatakse loomisrõõmu ja pühendumistahet, kuivõrd suudetakse selle kiuste saavutada oma uuringutes või ka õppetööd tehes tulemusi, mis pakuvad vaimset naudingut ja innustavad noori akadeemilist karjääri valima, seda statistika ei kajasta. Kõige rohkem kannatavad selle all just sotsiaal- ja humanitaarteadlased, sest neile on tempokas projektipõhisus ja kvantitatiivse tulemuslikkuse kriteeriumid olemuslikult kõige võõramad. Kui me suretame ülikooliharidusest majandusliku efektiivsuse nimel välja omakasupüüdmatu tõe ja teadmiste otsimise, mõtlemisvõime arendamise ja oskuse näha näiteks ka tehnoloogilistes arengus sügavamaid filosoofilisi probleeme, rääkimata ühiskonnas ja kultuuris toimuva mõistmisest, siis jõuame varem või hiljem olukorda, kus akadeemilisest haridusest on saanud kutseõpe, mis ei kannusta enam kedagi pürgima teaduse tippude poole.

Soomere: Selle pöörde taga on suurelt jaolt asjaolu, et töö mõiste on teisenenud ja väljunud klassikaliste füüsikalistel argumentidel põhinevate definitsioonide raamidest. Mehaanikas on töö rakendatud jõu ja saavutatud nihke korrutis ja termodünaamikas – aga ka perekonnas ja ühiskonnas – korrastatuse loomine või hoidmine. Need kaks tegevust on mõõdetavad suhteliselt lihtsate parameetritega ja nende eest on ühiskond olnud nõus ilma torisemata maksma. Nüüd on neile ühiskonna funktsioneerimise nurgakivina lisandunud bittide ehk informatsiooni liigutamine. Nii nagu loomingu puhul, pole selle protsessi mõistlikku mõõtu veel leiutatud. Maht selleks ei kõlba. Ajutise lahendusena on lünga täitnud seltskond, kes konverteerib õppejõudude, teadlaste ja teiste loomeisiksuste tulemused indikaatorite keelde. Ikka selleks, et need valdkonnad passitada klassikalise töö ehk massi liigutamise või universumi korrastamise alla. See on ühiskonna surve, tahetakse teada, mida oma raha eest saab. Nii täidab kõnesolev seltskond ühiskonnas prioriteetset rolli, mis selgitab ka, miks see on olemuslikult tähtis ja nii vintskelt kasvab.

Kas hariduse pööret neoliberalismi poole on võimalik tagasi pöörata?

Kuurme: Miski ei ole lõplik, ka lühinägelikkus ammendab end ning sein tuleb ette. Ent küsima peab: millise hinnaga? Võib olla murelik, kui palju kaob selle käigus intellektuaalset ressurssi, tõelist teadmist, ausust, väärikust, respekti, teadusele olulist dialoogi jm. Jah, pööre oleks võimalik, kui mitte lasta kõrgemate arvepidajatest ešelonide instruktsioone inimeste peale kriitikavabalt lahti ehk lihtsamalt, hakata vastu. Vähemalt analüüsida, mida see endaga kaasa toob. Ent seda pole paraku suutnud ka Rootsi, Saksamaa, Ameerika teadlased. Nii tuleb kahelda, kas oleme demokraatlikud riigid, kui inimliku elu valdkonnad ei suuda kaitsta oma identiteeti halbade poliitiliste suuniste eest, sest nende esindajaid lihtsalt ei kuulata.

Lauristin: Neoliberaalne pööre on juba jõudnud näidata oma piiratust ja on ikka vähem atraktiivne isegi neile, kes muretsevad eeskätt majanduse pärast. Kahjuks oleme ses suhtes ikkagi provints, kuhu uued tuuled jõuavad hilinemisega ja kord ära õpitud ja mugavaks muutunud tegevuspõhimõtted on visad taanduma. Siiski olen optimist. Näen ka praegu kavandatavas uues haridusstrateegias võimalust nihutada Eesti haridussüsteem isiksusekesksele, iga õppija ja õpetaja loomingulisust ja ainuomast toimimisvõimekust (agentsust) toetavale ja arendavale arengurajale.

Soomere: Kuni püsib demokraatlik maailm ja teadust finantseeritakse maksumaksja vahenditest, on see vältimatu ja tagasi kindlasti ei minda. Edasi minnakse siis, kui inimkond suudab õppida loomingulisust ja loomingu tulemuslikkust mõõtma. See sünnib tõenäoliselt üsna varsti – hiljemalt siis, kui tehisintellekt küsib, et mille poolest teie, inimesed, meist paremad tahate olla.

Teaduse kasu(m)likkusest majandusele on kõneldud palju, aga teaduse mõjust haridusele märksa vähem. Kuidas aitab teadus õppimise sisu ja viise ümber mõtestada ning miks see on vajalik?

Soomere: Teadus esineb siin kahes tähenduses: haridus- ja kasvatusteadus ning nendega seotud valdkonnad, nagu kognitiivsed uuringud, psühholoogia jne (mis aitavad paremini õpetada), ja need teadused, mille väljundist valitakse õpetatav sisu. Et faktipagas kipub kasvama geomeetrilises progressioonis, kuid õpivõimekus parimal juhul lineaarselt, on järjest keerukam välja valida noorele inimesele tulevikus vajalik tuumikfaktide muster ja nende seostamise viis. Seda suurem on surve õppimise efektiivsuse kasvule. Mitte niivõrd faktilise baasi laiendamisele õpilaste mälus, kuivõrd seoste loomisele, raamidest välja mõtlemise õpetamisele ja loovuse arendamisele, et olla kohanemisvõimeline kiiresti muutuvates tingimustes. Järjest rohkem vajame siin nn pehmete teaduste väljundit, et realiseerida vähemalt lineaarne õppimisvõime kasv võimalikult paljude laste puhul.

Lauristin: Esiteks, teadus on maailma keerukuse ja inimliku olemise piiride kompamises nii palju kaugemale jõudnud, et sellest tulenevalt peaksime uuendama oma arusaamist sellest, mida tähendab olla haritud. Kui peame igal elualal suutma intelligentsuses võistelda tehisintellektiga ning olema võimelised ette nägema, milliseid probleeme võib tekitada ühiskonnas ja meie igapäevasuhetes geneetika võimaluste rakendamine inimese pärilikkuse suunamisel või robotite muutumine igapäevaseks tarbetehnikaks, siis vajame oma eluga toimetulekuks hoopis rohkem põhiteadmisi inimesest, loodusest, ühiskonnast, kui oleme seni piisavaks pidanud. Teiseks, kui muutuvad kõige olulisemad kultuurimeediumid, kui raamatud asenduvad seiklemisega virtuaalreaalsuses ning suurandmed võimaldavad sekundi jooksul lahti muukida alateadvuse algoritme, peame olema mures, kuidas säilitada inimlikkust ning mitte unustada oma inimkeelt ja inimtundeid, oma lugu, oma looduse lõhnu. Olen kindel, et hariduse suurimaks väljakutseks muutub kultuuri kestlikkuse, jätkuvuse hoidmine, kultuurikoodide paljususe ja omavahelise tõlgitavuse õppimine. Ehk teisisõnu, teaduse ja tehnoloogia areng nihutab harituse horisonti järjest keerukamate matemaatiliste, bioloogiliste, sotsiaalsete, psühholoogiliste, ökoloogiliste, semiootiliste seoste lahtiharutamise poole. Kuid samal ajal annavad teadus ja tehnoloogia ka uusi vahendeid ja õppimismeetodeid, mis aitavad neid keerulisi seoseid ette kujutada ja nendest aru saada. Kindlasti liigume ainekeskselt äraõppimiselt probleemikesksele õppimisprotsessile, mitmemõõtmelisele mudeldamisele, õmblusteta hariduskeskkonnale, kus igal õppijal on võimalik leida talle sobiv individuaalne õpirada.

Tunnetuslikult on üliõpilased viimastel aastatel muutunud: loenguformaat enam väga ei tööta, õpetatav kinnistub paremini kaasavate ülesannete abil. Samal ajal tajun üha enam, et ollakse kinni raamatusse kirjutatus ehk puudu on allikakriitilisusest. Mil määral on õpetaja ja õpilase vaheline kommunikatsioonihäire tingitud põlvkondlikest põhjustest ja miks see nüüd eriti päevakorral on, kuigi õpetaja ja õpilase ealine vahe on haridussüsteemis kindlalt paigas?

Lauristin: Koolile alati omane põlvkondlik vahe õpilaste ja õpetajate vahel tundub praegu suurenevat vist sellepärast, et oleme digipöörde ja globaliseerumise tõttu üldise sotsiaalse aja kiirenduse ja kuhjuvate kultuurimuutuste, et mitte öelda kultuurikatkestuse olukorras. Aitab vahest see, kui julgemini lõhume seda ajabarjääri vastastikuses avatud suhtlemises, kui õpetajad ja õpilased ei klammerdu oma rollidesse, vaid õpivad üksteiselt küsima ja üksteisele vastama, arutledes nii raamatutest kui elust pärit nähtuste üle, mis just vaatenurkade erinevuse tõttu on huvitavad ja olulised. Ja veel – õppejõuna tundub mulle, et noored tahavad rohkem näha ennast nende õpitavate asjade subjektina, aru saada, milleks ja kuidas nad saavad neid teadmisi kasutada, mitte lihtsalt omandada mingeid teadmisi n-ö igaks juhuks.

Soomere: Probleemi taga on teadmiste tootmise ja kasutamise mustri põhimõtteline muutus. Üsna hiljuti käis kõik nõnda, et teadmised liikusid rakendusse (ehk üldisse kasutusse) mööda kindlat ahelat: teaduslaborist inseneri kätte ja sealt tootmisse; paralleelselt teadusartiklitest monograafiatesse ja sealt õpikutesse. Kuni muid infokandjaid ei olnud, oli võimalik teha eelvalik infost, mida noorem põlvkond sai tarbida. See tähendas väga stabiilset, tugeva negatiivse tagasisidega süsteemi püsimist. Nüüd on teisiti ning selline eelvalik võimatu. Suur osa maailma infost on igaühele vaid paari kliki kaugusel. Loomulikult teeb see haiget paljudele, kes tahaksid õpetada vaid parimat, aga selle asemel on sunnitud võitlema värvilise müraga. Üks selle protsessi sümptoomidest on klammerdumine raamatusse kirjapandu külge. Aga olgem realistid: kui on tegemist monograafiaga, on raamatus olev info vähemalt kümme aastat vana, ja kui õpikuga, siis juba 15–20 aasta tagune.

Milline võiks olla ajaga sammu pidav õpimetoodika?

Kuurme: Variatiivne. Võimaldama kogemustest õppimist, iseseisvat uurimist, dialoogi pidamist, mitmesuguseid mõistuse võimalusi avardavaid õpetamisviise. Ent ka aega süveneda ning kuhugi ei tohiks kaduda tekst ja raamatud, kus mõte edeneb loogiliselt ja pikkamööda.

Soomere: Sellise metoodika mõistlikuks aluseks saab olla maailmas ja ühiskonnas juba toimunud ja praegu toimuvate protsesside adekvaatne mõistmine ehk äärmiselt heal tasemel sotsiaalteaduslik analüüs. Võrreldes reaalteaduste edulugudega on Eestil siin veel pikk maa käia. Julgustab aga näiteks meie psühholoogia ja inimgeograafia kiire areng ja paiknemine maailmateaduse eesliinil.