Neoliberalismi ja populismi paratamatus ehk XXI sajandi demokraatliku kapitalismi anatoomia

Globaliseeruvast teadmuspõhisest majandusest kasu lõikav uus haritud keskklass ei soovi sugugi hakata oma võiduvilju niisama lihtsalt jagama kaotajatega, s.t fordismiajastu vana keskklassi ja töölistega.

TÕNIS SAARTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tihti näevad paljud vasakpoolsed intellektuaalid ja poliitikud neoliberalismi vandenõuna, „Chicago poiste“ (Chicago majandusmõtte koolkond) osava turunduskampaania kahetsusväärse tulemina. Just nemad müüsid omal ajal valitsustele maha idee minimaalriigist ja piiramatutest turuvabadustest. Nii võimaldasid nad kapitalil hakata taas võimutsema ühiskonna üle, lõpetades varasema palju võrdsema tööstuskapitalismi kuldajastu. Samamoodi mõistavad paljud vasakintellektuaalid ka populismi ja äärmuslike erakondade esiletõusu: nende eesotsas on osavad ja kurjad demagoogid, kes lihtsalt hullutavad rahvast. Usutakse, et küllap on neid ohjeldades ja paljastades võimalik populistide toetus peagi taas alla tuua ning harjumuspärase poliitikategemise juurde naasta.

Kolm müüte purustavat tõdemust

Hiljuti ilmus kaks märgilist raamatut, mis lahkavad põhjalikult XXI sajandi kapitalismi anatoomiat ning demokraatia ja kapitalismivahelisi uusi pingekohti – Torben Iverseni ja David Soskice’i „Demokraatia ja majanduslik jõukus. Kapitalismi areng ja muutused läbi viimase turbulentse sajandi“ („Democracy and Prosperity. Reinventing Capitalism Through a Turbulent Century“) ja Carles Boixi „Demokraatlik kapitalism teelahkmel. Tehnoloogiline pööre ja poliitika tulevik“ („Democratic Capitalism at the Crossroads. Technological Change and the Future of Politics“), Neile sekundeerib Gábor Scheiringi „Liberaalse demokraatia kriis: autoritaarne kapitalism ja jõukust kontsentreeriv riik Ungaris“ („Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary“), mis aitab mõlema raamatu ideestiku asetada Ida-Euroopasse ja nii eesti lugejale lähemale tuua.

Nende kolme raamatu põhiväited on kokku võttes järgmised. Esiteks, neoliberalism pole mingi pealesurutud kapitali vandenõu ühiskonna vastu, vaid suur osa neoliberaalsest poliitikast on paratamatu kaasnähe liikudes klassikalisest tööstusühiskonnast (fordismist või Detroiti kapitalismist – nagu kutsub seda Boix) teadmispõhisesse majandusse (või Silicon Valley kapitalismi). Enamgi veel: neoliberalismil on arenenud demokraatiates valijaskonna laialdane poolehoid ja seda ennekõike globaliseerumisest ja teadmispõhisest majandusmudelist võitnud uue keskklassi hulgast. Samuti on vale käsitleda rahvusriike kui neoliberaalse globaliseerumise ohvreid, kes muudkui peavad makse alandama ning kapitalile järeleandmisi tegema. Uues teadmispõhises majandusmudelis on jäme ots endiselt rahvusriikide ja nende valitsuste, mitte anonüümse globaalse kapitalismi käes, väidavad Iversen ja Soskice.

Teiseks, teadmispõhisele majandusele üleminek sünnitab paraku ka võitjaid ja kaotajaid. Uued lõhed ei jookse mitte ainult väärtuste, vaid ennekõike haridustaseme ja elukoha (stagneeruvad maapiirkonnad vs. kosmopoliitsed teaduspõhise majanduse keskustena toimivad linnad) järgi. Kaotajad (töölisklass ja fordismiajastu keskklass) ei kavatse aga alla anda ning on asunud neid esindavate populistlike erakondade selja taha. See muudab populistlikud parteid ja nendega kaasas käivad uued konflikti­teljed (väärtuskonfliktid, globaliseerumise võitjad vs. kaotajad) tänapäeva poliitika struktuurseks pärisosaks, mitte moevooluks, mis peagi sumbub.

Kolmandaks, üleminek uude teaduspõhisesse majandusmudelisse on lõhkunud konsensuse, mis fordismi või Detroiti kapitalismi kuldajal (1945–1970) valitses. See konsensus põhines võrdlemisi võrdsel tulujaotusel, tugeval heaoluriigil ja mõõdukal tsentristlikul erakonnapoliitikal. See on asendunud kasvava ebavõrdsusega (mida teaduspõhise majanduse võitjad ei rutta leevendama), millele lisandub veel ülimalt polariseerunud erakonnapoliitika tagasitulek. Vanades demokraatiates populistid vaevalt enamiku valijaskonna toetuse pälvivad, sest uuest teaduspõhisest majandusmudelist võitjate osakaal on liialt suur, et lubada populistidel ajaratas tagasi pöörata. Küll aga on kõige ohustatumad majanduslikult perifeersemad uued demokraatiad – ennekõike Ida-Euroopas, kus uuest teaduspõhisest majandusmudelist võitjate osakaal jääb alla kaotajate omale.

Neoliberalismi paratamatus

Paljud majanduse, kihistumise ja heaoluriigiga tegelevad teadlased peavad sõjajärgset tööstuskapitalismi ajastut (1947–1970), mida Iversen ja Soskice nimetavad fordismiks ja Boix Detroiti kapitalismiks, tõeliseks kuldajastuks. Tootmisliinidele toetuv, kuid võrdlemisi keerulistel seadmetel opereerimist nõudev, tööstusliku masstootmise mudel vajas võrreldes varakapitalismiga oskustööjõudu, kel pidi olema vähemalt kesk- või keskeriharidus. Fordistlik mass­tootmine osutus niivõrd efektiivseks, et tööviljakus kasvas võrreldes varasemaga mitmekordseks, tuues sõjajärgses Euroopas ja USAs kaasa pretsedenditult suure majanduskasvu perioodi 1945–1975.

Tänu investeeringutesse inimkapitali (haridustaseme kasv) ja üldisele majandusarengule tõusid jõudsalt töölisklassi sissetulekud ja tasandusid senised teravad varanduslikud lõhed. Selle kapitalismimudeli peamiseks võitjaks oligi valge oskustöölisest mees, kellele tagasid palga- ja töökohakindluse tugevad ametiühingud ning kelle perekonna sotsiaalse turvalisuse eest hoolitses hällist-hauani helde heaoluriik. Pretsedenditu heaolu kasv ning ebavõrdsuse taandumine vähendasid kõikvõimalike äärmusideoloogiate (kommunism ja fašism) kandepinda, mistõttu erakonnad liikusid tsentrisse ja sotsiaalse turumajanduse ümber tekkinud laialdane konsensus viis mõõdukate laiahaardeparteide sünnini.

Kõik see hakkas vaikselt murenema 1970. ja 1980. aastatel. Nii Iversen ja Soskice kui ka Boix näevad peapõhjusena info- ja kommunikatsioonitehnoloogilist (ICT) revolutsiooni, millega käis kaasas globaliseerumise süvenemine (Boixi järgi Globalization 2.0). Infotehnoloogilise arengu ja tootmisprotsesside automatiseerimisega aegusid paljud rutiinsed tööd nii tööstuses kui teistel elualadel (näiteks arve­ametnikud kontoris). Hinda tõusis hoopis kõrgharidusega spetsialist, kellelt nõuti kognitiivseid võimeid, abstraktset ja loovat mõtlemist.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia plahvatuslik areng ning ka muutused transpordis ja logistikas tegid äkki võimalikuks tootmise üleviimise odavama tööjõuga arengumaadesse, sest koordineerimis- ja juhtimiskulude vähenemine pluss logistika lihtsustamine muutis selle kasumlikuks. Nii sündiski globaliseerumismudel oma hargmaise tootmise ja suurkorporatsioonidega, kus tootmine käib arengumaades, kuid peakontorid on oma hästimakstud valgekraeliste töökohtadega rikastes riikides. Kõige sellega kaasneb jõudsalt kasvav üleilmne kaubandus, investeeringud ja ulatuslik tööjõuränne.

Uue teadmispõhise majandusmudeli ja globaliseerumise peamiseks kaotajaks on olnud fordismiajastu suurim võitja ehk valge (valdavalt meessoost) oskustööline. Esiteks on tema oskused jalgu jäänud uutele tehnoloogiatele. Teiseks, paljud talle sobilikud töökohad on digitaliseerimise ja automatiseerumise tõttu kadunud või siis muutunud alamakstuks. Kolmandaks, ta peab kaudselt konkureerima arengumaade töölistega ja otseselt sisserändajatega oma koduriigis. Võitja on aga kõrgharidusega keskklassi esindaja, kellele pakuvad uus teadmispõhine majandusmudel ja üleilmastumine jätkuvalt arenguvõimalusi ning kelle sissetulekute kasv on olnud märkimisväärne.

Nii Iversen ja Soskice kui ka Boix ei näe turupõhist paindlikkust tagava neoliberaalse majandusmudeli taga mingit ideoloogilist vandenõu, vaid see on uue teadmispõhise majanduse ja globaliseerimise paratamatu kaasnähe. Globaliseerumise puhul oleks olnud mõeldamatu, et valitsused poleks lõdvendanud kaubanduspiiranguid ja lihtsustanud kapitali liikumist, pidurdades seeläbi sihilikult info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kaudu avarduvate turuvõimaluste kasutuselevõttu.

Olukorras, kus haritud keskklassi inimeste karjääriteed on vähem lineaarsemad kui fordismiajastul, on samavõrd loomulik, et meil on senisest paindlikum tööõigus ja tööturg. Teadmispõhises majanduses tegutsevad ettevõtted on rohkem võrgustikupõhised, hargmaised ja lähevad oma tegevuses julgemalt riskile kui omaaegsed tööstusgigandid, mis omakorda nõuab paindlikumaid konkurentsireegleid ja investeeringuteks mitmekesisemaid finantsinstrumente. Lühidalt, vanad rigiidsed fordistlikud töösuhted, palgaläbirääkimised ja finantsinstrumendid ei sobitunud enam uue majanduse iseloomu ning kõrgharitud mobiilse keskklassi vajaduste ja karjäärimudelitega.

Niisiis kõik see, mida neoliberalismi puhul maapõhja neetakse (kapitali vaba liikumine, finantsturgude vähene reguleeritus, vabakaubandus, paindlikum tööturg, töökohtade liikumine Aasiasse jne) on midagi sellist, mille pealetungi oleks valitsustel, kes tahtsid, et nende riigid uuest teadmispõhisest majandusmudelist võimalikult palju kasu saaksid, mõttetu olnud takistada.

Egoistlik uus keskklass

Iversen ja Soskice väidavad koguni, et uuel teadmispõhisel majandusmudelil ja sellega seotud neoliberaalsel poliitikal on olnud laialdane valijaskonna toetus ning see toetus on tulnud uuelt haritud keskklassilt, kes sellest mudelist kõige rohkem kasu lõikab. Teine grupp, kes seda poliitikasuunda on toetanud, on nn lootusrikkad valijad (aspirational voters), kes usuvad, et võib-olla tulevikus on vähemalt nende lapsed võitjate poolel.

Seepärast on valitsused ellu viinud uut keskklassi, tema eduvõimalusi avardavaid, paindlikumaid ja turupõhisemaid majandus- ja tööturu poliitikaid ning jõudsalt investeerinud kõrgharidusse kui uue majandusmudeli alussambasse. See on omakorda taganud majanduskavu, mille eest on seesama keskklass erakondi tagasivalimisega premeerinud. Juhul kui valitsused astunuks fordismiajastu kaotajate selja taha, et iga hinna eest vana süsteemi säilitada, oleks see olnud poliitiline enesetapp. Niisiis on küsimus ratsionaalsuses ja paratamatuses, mitte „Chicago poiste“ osavas ideeturunduses.

Iversen ja Soskice üritavad kummutada veel üht neoliberaalset üleilmastumist puudutavat müüti, mis käsitleb kapitali vaba liikumist (footloose capital). Teisisõnu, globaliseerumisalases kirjanduses avaldatakse tihti muret, et kui riigid ei vähenda makse ega taga ettevõtetele muid turuvabadusi, siis kapital liigub mujale, mis teeb riikidele peaaegu võimatuks globaalse kapitali diktaadile vastu seista. Iversen ja Soskice aga väidavad, et kapital on arenenud ja teadmispõhises majanduses palju vähem liikuv, kui arvame. Nimelt seondub kõrgtehnoloogiline tootmine ja arendustöö väga kindla kohaga (suurlinnad, smart cities) ja on koondunud nn nutiklastritesse (skill clusters), kus vastav oskustööjõud on kohapeal kättesaadav ning vajalik infrastruktuur (transpordivõimalused, ülikoolid) ja muud lisandväärtust tootvad võrgustikud on samuti kohaspetsiifilised.

Seetõttu ei ole võimalik neid ettevõtteid niisama lihtsalt ümber paigutada, kui riigid on otsustanud makse tõsta või panna neile muid kohustusi. Silicon Valleyt ei kolita Nigeeriasse Lagosesse, kui USA valitsus otsustab kehtestada digimaksu. Küll on seesugune ümberpaigutamine täiesti võimalik vähem teadusmahuka tootmise (nt tekstiilivabriku) puhul. Niisiis jäävad rahvusriigid ja nende valitsused ka uues kõrgtehnoloogilises globaliseeruvas maailmas põhitegijaks, kes võivad vajaduse korral tõsta makse, teha investeeringuid avalikesse teenustesse ja pakkuda kaotajatelegi sotsiaalseid garantiisid.

Siinkohal tulebki eespool kirjeldatust välja, et ebavõrdsus pole mitte anonüümse globaalse kapitalismi sünnitatud paratamatus, vaid poliitiliste valikute tagajärg. Nimelt ei soovi paindlikumast, globaliseeruvast teadmuspõhisest majandusest kasu lõikav uus haritud keskklass sugugi hakata oma võiduvilju niisama lihtsalt jagama kaotajatega, s.t fordismiajastu vana keskklassi ja töölistega, ning neile kaotusi kompenseerima. Ilmselt teeksid nad seda alles siis, kui kaalukas osa neist näeb, et nende enda võimalused hakkavad mõne tõsise majanduskriisi või struktuurse muutuse tõttu ahenema. Nii käib kasvav ebavõrdsus ja piiratud ümberjagamine uue Silicon Valley kapitalismiga paratamatult kaasas.

Populismi vältimatus

Üleminek teadmispõhisesse majandusse sünnitab võitjaid ja kaotajaid. Töölisklass, maapiirkondade elanikud ja osa teenindussektori töötajatest on populismile eriti vastuvõtlikud. Need grupid kogevad vähenevaid või stagneeruvaid sissetulekuid, haridus- ja eduvõimaluste kitsenemist isegi oma lastele, kui automatiseerimine hakkab ohustama veelgi suuremat hulka töökohti.

Erinevalt mõnest teisest autorist, kes näevad parempopulismi tõusu taga ennekõike väärtuskonflikti (kus liberaalsem ja kosmopoliitsem osa ühiskonnast vastandub rahvuslikult meelestatud konservatiividele), tõstavad analüüsitavate raamatute autorid kilbile majanduslikud ja struktuursed põhjused. Kuna haridustase mõjutab inimeste karjäärivõimalusi teadmispõhises ühiskonnas kõige enam, siis on madalama hariduskapitaliga valijad kõige altimad populistlikele parteidele poolehoidu avaldama. Peale selle vajutab kõrghariduse omandamine pitseri ka inimese maailmavaatele, kultiveerides palju liberaalsemat, kosmopoliitsemat ja mitmekesisust soosivamat eluhoiakut.

Teine mõjur on elukoht. Fordismiperioodil õitsesid suurte tööstuskeskuste kõrval ka väikelinnad, kes neid teenindasid või ise tööstusettevõtteid evisid. Teaduspõhises majanduses jaotuvad aga viljad geograafiliselt palju piiratumale alale: uued keskused on enamasti ülikoolilinnad ja kosmopoliitsed metropolid, mistõttu väikelinnad, maapiirkonnad ning väheatraktiivsed endised tööstuskeskused jäävad sellest kuldsest ringist kõrvale. Sellega seoses jäävad uue majanduse viljadest ilma ka sealsed elanikud, ennekõike noored. Nimelt tõmbavad uued teadmispõhise majanduse keskused ligi kõrghariduse poole pürgivaid noori, seal tekivad võrgustikud ja sidemed, mis aitavad neil hiljem leida tasuvat tööd ja liituda nutiklastritega.

Neis klastrites töötavad mitmekesise taustaga inimesed – rass, rahvus, seksuaalsus, nahavärv ei mängi saavutustes mingit rolli. Väikelinnade vähemharitud noored jäävad aga neist võrgustikest kõrvale, on sunnitud töötama vähemtasustatud sektorites ja võõristavad linnade kosmopoliitset elustiili. Niisiis võimendavad regionaalsed lõhed hariduslikku ebavõrdsust, see omakorda toidab väärtuskonflikte, polariseerumist ja populismi – nii see Silicon Valley kapitalismi täiuslik nõiaring toimibki ja taastoodab end.

Kaotajate jaoks on riik murdnud fordismiajastul toiminud ühiskondlikku lepingut. Selle lepingu sisu oli, et valge töömees on au sees, ta suudab oma perele (heaoluriigi abiga) tagada sotsiaalse turvalisuse ning tema patriootlik ja konservatiivne eluhoiak on samuti ühiskonnas igati esiplaanil. Mida näeb see valge töömees siis nüüd? Äkki on sellesse lepingusse kaasatud ka immigrandid (kellega ta peab konkureerima), traditsioonilised pereväärtused ja soorollid murenevad, raske töö tegijate asemel saadab edu hoopis „sooja õhu liigutajaid“ (kõrgharidusega spetsialistid), palgad vähenevad, sotsiaalsed garantiid kaovad jne. Seega pole ime, et populistlikud erakonnad ründavad kõiki uue avatud teaduspõhise majanduse sümboleid ja väärtusi – kosmopoliitsete linnade elustiili kirjusust, soolist võrdõiguslikkust, avatud kaubavahetust, sisserände tekitatud etnilist kirjusust, Euroopa Liitu kui rahvusriikluse antipoodi jne.

Boix toob oma raamatus esile alarmeeriva trendi, kus pärast viimast majanduskriisi (2008–2011) on toetus populistlikele ja süsteemivastastele erakondadele kasvanud rekordkõrgeks: Euroopas hääletab pea iga neljas valija populistide poolt ning nii suurt toetust pole süsteemivastased erakonnad nautinud suurest depressioonist (1929–1932) saadik. Mõelgem sellele!

Boix seletab populistide edu kõigi muude põhjuste kõrval ka sellega, et nad jätavad oma sotsiaal-majandusliku programmi sihilikult hägusaks, mis võimaldab neil lubada maksulangetusi potentsiaalsetele keskklassi valijatele ning samal ajal rääkida töölisklassile sotsiaalsetest garantiidest. Seesugune töölisklassi ja alama keskklassi koalitsioon võib neile tagada märkimisväärse häälesaagi. Lisaks sellele on populistid oskuslikult otsi kokku sõlmides loonud sidusa narratiivi sellest, mis kõik teadmuspõhisele globaliseerinud majandusele üleminekuga on viltu läinud. See narratiiv on mõistetav ja kõnetab paljusid. Populism on tänapäeva demokraatia ja majandusmudeli struktuurne ning vältimatu osa.

Ohustatud Ida-Euroopa

Üleminek Silicon Valley kapitalismile ning populistide terav vastureaktsioon sellele on murendanud lõplikult sõjajärgse konsensuse, millel lääne demokraatiad on seni turvaliselt püsinud: üsna võrdne tulujaotus, tugev heaoluriik ja mõõdukas tsentristlik erakonnapoliitika. Kõik see on ajalugu ning asendunud jõudsa ebavõrdsuse kasvuga, mida teaduspõhisest majandusest tulu lõikav haritud keskklass ei rutta sugugi leevendama. Uus olukord viib erakonnapoliitika kasvava polariseerumiseni ja äärmuste esile kerkimiseni – seda tasemeni, mida pole nähtud alates 1930. aastatest.

Kas see ohustab liberaalseid demokraatiad? Kui Boix on rohkem mures, siis Iversen ja Soskice usuvad kindlalt, et populistid vaevalt suudavad teadmispõhisele majandusele ja liberaaldemokraatiale tõsist väljakutset esitada. Populistidel on raske moodustada enamuskoalitsiooni veenmaks uut keskklassi ja sinna püüdlevaid valijaid, et nende globaliseerumist tagasirulliv, peale­surutud konservatiivseid väärtusi ning elustiili edendav mudel töötab paremini kui liberaaldemokraatia.

See ei tähenda muidugi, et me ei peaks populistide väljakutseid tõsiselt võtma. Ühe olulisima sammuna soovitavad Iversen ja Soskice investeeringuid haridusse, sest on selge seos, et neis riikides, kus haridussüsteem on suletum, ei toeta töökohapõhist ümberõpet ja põlvkondadevahelist mobiilsust (USA, UK, Ida-Euroopa) on populiste saatnud suurem edu kui näiteks võrdsemate haridusvõimalustega Põhjamaades.

Ometi märgib Boix, et Silicon Valley ja globaliseerumise šokis saavad ilmselt kõige enam kannatada uute demokraatiate perifeersemad majandused. Ja tõepoolest, seda perspektiivi avabki Ungari näitel Gábor Scheiring oma eespool mainitud raamatus. Kuna Ungaris on uuest globaliseeruvast teadmis­põhisest majandusest kasusaajate ring võrdlemisi kitsuke, siis Fidesz on oma parempopulistliku ja konservatiivse ühiskonnaprojekti taha koondanud muljetavaldava vastukoalitsiooni: maapiirkondade elanikud, töölisklass, omamaised väike- ja suurettevõtjad. Kõik nad tunnevad, et lääne kapital ekspluateerib neid ning EL ohustab Ungari-päraseid traditsioonilisi väärtusi. Kas Eestis on Silicon Valley kapitalismist kasusaajate koalitsioon arvukam ja laiapõhjalisem kui paljudes teistes Ida-Euroopa riikides? Jah- või ei-vastus sellele küsimusele otsustab lähikümnenditel liberaalse demokraatia saatuse ka siin.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht