Neuroteadus on filosoofias oluline

Filosoofiaprofessor Patricia S. Churchland: „Mulle sobib tõde, ükskõik milliseks see ka ei osutu.“

Bruno Mölder

Patricia Smith Churchland on andnud märkimisväärse panuse neurofilosoofiasse, moraalifilosoofiasse ja vaimufilosoofiasse. Koos abikaasa Paul Churchlandiga on nad tänapäeva tuntuimad eliminatiivmaterialistid.

Raamatuid: „Neurofilosoofia. Vaim-aju ühendteaduse suunas“ („Neurophilosophy: Toward a Unified Science of the Mind-Brain“, 1986), „Ajuga. Neurofilosoofilised uurimused” („Brain-Wise: Studies in Neurophilosophy“, 2002), „Ajutrust. Mida ütleb neuroteadus meile moraali kohta?” („Braintrust: What Neuroscience Tells Us about Morality“, 2011), „Närvipuudutus. Mina kui aju” („Touching a Nerve: The Self as Brain”, 2013)

Patricia Smith Churchland (sünd 1943) on Kanada päritolu Ameerika filosoof, San Diego California ülikooli (UCSD) emeriitprofessor.

Teie esimese raamatu pealkiri on „Neurofilosoofia. Vaim-aju ühendteaduse suunas“. Neurofilosoofia on aastatega üha populaarsem. Kas võiksite selgitada, mis see on ning milleks on see vajalik?

Patricia Smith Churchland: Sel ajal, mil mina mõtlesin aju peale, arvas enamik filosoofe, et kui soovime mõista teadmise, valiku, teadvuse või otsuste langetamise loomust, siis on sealjuures aju mõistmine täiesti ebaoluline. Mulle tundus see arusaam sõge. Ma õppisin nii palju neuroteadust, kui mul võimalik oli, ning kõik see oli väga paeluv. Mulle tundus lihtsalt ilmne, et pole mingit põhjust neuroteadusele selga pöörata. Ma ei pidanud psühholoogiat ebaoluliseks, ma pidasin lihtsalt neuroteadust ka oluliseks. Kuid sellised inimesed nagu Dan Dennett ütlesid: „On tarkvara ning riistvara ning meid huvitab vaid tarkvara. Sina aga tegeled riistvaraga.“ Arvan, et ta on nüüdseks aru saanud, et see arvamus oli üpris ekslik. Kõigepealt ei rakendu see eristus üldsegi ajule. Mis oleks tarkvara aju puhul?

Me oleme tõepoolest saanud uusi teadmisi aju kohta, näiteks selle kohta, kuidas modelleerib aju ruumilist maailma. 2014. aastal tunnustati sellekohast uurimistööd Nobeli preemiaga hipokampuse asukoharakkude avastamise eest. Roti ajust leiti väga spetsiifilised rakud, mis reageerivad väga spetsiifilistele paikadele, nii sel juhul, kui rott asub selles paigas, kui ka siis, kui rott kordab oma ruumiesitust n-ö kuivalt. See võimaldab meil astuda suure sammu edasi selle mõistmisel, mida kujutab endast maailma mudeli loomine ajus. Sellised mudelid ei ole keelelised. Nad on kehastunud viisis, kuidas närvivõrgustikud reageerivad. Äkitselt oleme hakanud mõistma midagi, mis on jäänud filosoofidele ja psühholoogidele pikaks ajaks kättesaamatuks.

Kui ma tohin küsida mõnevõrra isiklikuma küsimuse, siis mismoodi on olla abielus teise filosoofiga? Filosoofidest paare ei ole just palju. Esimesena tulevad meelde Sartre ja de Beauvoir, Anscombe ja Geach ning Mary ja Geoffrey Warnock. Kas see pole natuke töö koju kaasatoomise moodi? Kas te satute tihti filosoofilistesse vaidlustesse?

Me lihtsalt räägime kogu aeg sellest, mis meid huvitab, ning meid huvitab sageli ajuvärk. Ma võin istuda hommikusöögilauas, lugeda midagi ning mõelda: „Oi, sellest peaksin ma Paulile rääkima.“ Või siis arutleme uute arengusuundade üle süvaõppe algoritmide vallas ning mis tähendus on sellel viisile, kuidas me mõistame neuronivõrgustike moodustumist.

Kas teil on kunagi olnud ka suuremaid ideelisi lahkarvamusi?

Aeg-ajalt. Üks varasemaid, mille lahendamiseks kulus meil mitu nädalat, puudutas tähendust. Mind veenis Quine’i „Sõna ja objekt“, et analüütiliste ja sünteetiliste tõdede vahel puudub sisuline või kasulik erinevus. Lõppkokkuvõttes moodustavad tähendus ja uskumus koos ühe suure massi. Me olime selle üle mõnda aega eri meelt. Lõpuks hakkas Paul jagama minu arusaama, et Quine’il on õigus. Mingisuguse analüütilise-sünteetilise eristuse saab alati leiutada, ent küsimus on selles, kas sellisest eristusest sünnib tulu filosoofiliste küsimuste käsitlemisel. Meie ja Quine’i meelest ei sünni.

Olete olnud kriitiliselt meelestatud mõningate meetodite ja mõistete suhtes, mida kasutavad tänapäeva analüütilised filosoofid. Mis on viltu toetumisega modaalsetele intuitsioonidele ning aprioorsete väidete esitamisega selle kohta, kuidas asjad on kõigis võimalikes maailmades?

Oletame, et ma väidan järgmist: ma saan kirjeldada võimalikku maailma, kus pärilikkuse materjaliks ei ole DNA. Kas sellest järeldub midagi selle kohta, et DNA on pärilikkuse materjal meie planeedil? Mina ütlen „ei“, ent kui ma oleksin David Chalmers, siis vastaksin jaatavalt. Ta ei saa seda olla siin planeedil, kui ma saan kujutleda ilma DNA-ta maailma, kus pärilikkuse aluseks on teistsugune mehhanism. Seda muidugi eeldusel, et zombi argument on hea argument.

Nende väide puudutab mõisteid, mitte asju. Antud juhul on väide pigem see, et DNA mõiste ei ole paratamatult pärilikkusaine mõiste.

Ma räägingi pärilikkusaine mõistest. Ma ütlen, et siin on selle aluseks DNA, ent kuna ma võin kujutleda võimalikku maailma, kus see nii ei ole, siis ei saa see olla pärilikkusaine ka siin. See on pelk analoogia zombi argumendiga. Kuid minu meelest ei puuduta see kuidagi siinset tõelust ning analoogiliselt: isegi kui leidub mõni võimalik maailm, kus elavad zombid, ei puutu see kuidagi sellesse, kas teadvus on neurobioloogiline nähtus või mitte. Teadvus on ilmselgelt neurobioloogiline nähtus.

Mõned filosoofid ütlevad, et mõistagi on see seda siin maailmas, aga pole seda paratamatult.

Ja mis siis, et see pole seda paratamatult, keda see huvitab! Mind ei huvita, kas ta on seda paratamatult või mitte. Teisisõnu, ma olen bioloog. Ma võin selgitada, miks see inimestele korda läheb. Neil on selline ettekujutus, et samasus peab kehtima kõigis võimalikes maailmades. Kes nii ütleb? Seda ütleb Kripke, kuid mida tema ka teab! See on koht, kus modaalloogika õigelt kursilt kõrvale kaldub. Modaalloogikaga võib soovi korral tegeleda. See on justkui mäng, kuid ettekujutus, et see kitsendaks justkui maailmas leiduvaid samasusi, nagu näiteks DNA samasust pärilikkusainega, tundub mulle arutu. Modaalloogikal pole isegi mitte lausearvutusega võrdväärset staatust ning viimanegi ei ole eriti lähedal sellele, kuidas inimesed mõtlevad. Modaalloogika on mõttetus. Arusaam, et teadust peaks mõjutama väide, et kui ma saan kujutleda zombit, siis ei ole teadvusseisundid ajuseisundid, on lihtsalt hämmastav. Viiekümne aasta pärast vaadatakse sellele tagasi ning inimesed löövad imestusest käsi kokku.

Milline on teie meelest akadeemilise filosoofia roll? Kas me vajame filosoofiat?

Filosoofiat võib teha mitmel moel ning leidub palju erinevaid filosoofilisi küsimusi. Kui huvi pakuvad sellised küsimused, nagu kuidas me esitame põhjuslikkust, siis tuleb õigupoolest teha teadust. Teekonda pole võimalik lühemaks lõigata, spekuleerides üksnes mõiste üle. Mõiste on pelk sõna. See on üksnes viis maailma liigendamiseks ning need viisid võivad muutuda. Sageli õpetab teadus meid maailma teisiti liigendama. Me arvasime kunagi, et algaineteks on maa, õhk, tuli ja vesi. Paratamatult! Tõesti? Kas ühiskond varises kokku, kui Mendelejev pani kokku perioodilisustabeli ning me mõistame nüüd alg­aineid täiesti teistsugusel moel? Muidugi mitte! Muutusid vaid mõisted.

Arvan, et mitmed filosoofid tundsid end ohustatuna ettekujutusest, et nad ei saa enam elatist teenida tugitoolis istudes ning aprioorsele fantaseerimisele pühendudes, vaid et neil tuleb päriselt midagi tundma õppida. Nad olid nii hirmul, et nad isegi pilkasid meid ning arvasid meid filosoofide seast välja. Mu kolleegid kohtlesid mind uskumatult kohutavalt esimese kümne aasta jooksul pärast „Neurofilosoofia“ ilmumist. Neuroteadlased võtsid mind omaks, kuid filosoofid vihkasid iga sõna, mis ma kirjutasin.

Kas te eristate filosoofiat teadusest?

Leidub filosoofe, kes soovivad tegeleda suurte küsimustega, kuid õppida tundma asjaomast teadust, olgu see astronoomia või neuroteadus. Siis leidub filosoofe, kes ütlevad lihtsalt, et on olemas paratamatud tõed teadmise ja uskumuse loomuse kohta ja et need paratamatud tõed moodustavad teaduse vundamendi ning neuroteadus peaks nendest paratamatutest tõdedest eemale hoidma. Colin McGinn on selliste filosoofide näide.

Seega sõltub palju sellest, mis laadi filosoof olla ning milliseid küsimusi küsida. Küsimused selle kohta, kuidas inimesed kasutavad keelt, erinevad väga küsimustest teadmise loomuse kohta. Esimesel juhul tuleks tegeleda psühholingvistikaga. Teisel juhul aga arvestada uurimustega õppimise, mälu ning aju kohta.

Nii et te ei suhtu eriti hästi Gettieri juhtumitesse ning samalaadsetesse vahenditesse?

Muidugi, mis neis head on! On huvitav, et Gettieri värk pole isegi mitte tavakeele analüüs, sest inimesed niimoodi ei räägi. Inimesed kasutavad sõna „teadmine“ sageli selliste asjade märkimiseks, mis pole tõesed, aga mis tunduvad tõestena. Kui neile Gettieri näited esitada, siis peavad nad sind lalisevaks idioodiks. Nad ei arva, et sel on midagi pistmist sellega, millest nemad räägivad. Minu meelest on see üks neid pisikesi nupukesi filosoofias, mille tundmist meilt eeldatakse, aga kui sellele tõsisemalt keskenduda, siis tekib küsimus, milleks seda vaja on. See pole muud kui ühe veidra vastunäite leiutamine teise järel. Kui mind huvitab teadmise loomus ehk see, kuidas organism õpib ja mäletab midagi või integreerib õpitut, sest integratsioon ei toimu temast väljaspool, siis ei paku Gettieri juhtumid mulle midagi, mis seda mõista aitaks.

Kas filosoofia üks rolle ei võiks olla aidata meil luua teadusel põhinevat pilti iseendast? Näiteks selgitada küsimusi nagu „kas me erineme loomadest?“, „kas me oleme oma loomult egoistlikud?“, „kas meie eksistents jätkub mingil kujul ka pärast surma?“.

See on mõistlik, kuid ka siin tuleb tõeliselt toetuda teadusele. Kui soovitakse teada saada, mis on kaasasündinud ja mis mitte, siis selle kohta on nüüdseks tohutult teaduskirjandust. Me teame tohutu palju geenide ja keskkonna vastastikmõju ning kõrgema taseme funktsioonide pärilikkuse kohta. Ma ei arva, et filosoof, kes ei tea midagi neurobioloogiast või molekulaarbioloogiast, peaks võtma sõna kaasasündimise teemal. Ning kui nad seda teevad, võin kinnitada, et see ajab molekulaarbioloogid hulluks.

Nii et teie meelest peaksid filosoofid näitama välja rohkem aupaklikkust ning õppima paremini teadust tundma.

Kindlasti! Kui nad ütlevad meile midagi, mis nende meelest on tõsi, siis oleks ju kena, kui neil oleks selle kasuks ka mingeid tõendeid, et nad ei mõtleks seda lihtsalt välja ega tuletaks oma mõttelistest eksperimentidest.

Nende väitel toetuvad nad oma intuitsioonidele.

Kust nende arvates intuitsioonid tulevad? Intuitsioonid on ajuseisundid: need ei ole otsetee tõe juurde. Filosoofid on endale kinnitanud, et need on seda. Aga kuidas saaks see olla võimalik? Meie aju on evolutsioonis kujunenud struktuur.

Nad võiksid vastata, et intuitsioon on kalduvus rakendada mõistet ning võimaldab meile seega ligipääsu mõistetele.

Siis on küsimus selles, kas antud mõiste kehtib millegi kohta maailmas. Mitte kõik meie mõisted ei vasta maailmale. Impulsi mõiste ei rakendu maailmas mitte millelegi. Sellist asja ei ole olemas. Seda on raske omaks võtta. Kui me teame, et mõiste ei rakendu, siis me muutume. Ühtlasi, kui me teame, et näiteks enesekontrolli on mitut liiki ning selle aluseks olevad närviringid erinevad, siis mind väga ei huvita jutt enesekontrollist, mis põhineb üksnes intuitsioonil, aga mitte teadmistel.

Mõned inimesed väidavad, et filosoofia ongi mõistete uurimine. Me ei peagi tegelikult muretsema selle pärast, kas need millelegi maailmas rakenduvad. Me selgitame lihtsalt oma mõistelist struktuuri.

Ainult et nad seda tegelikult ei tee. Gettier ei analüüsinud pelgalt meie teadmise mõistet. Ta leiutas tavainimeste mõistest erineva mõiste. Tavainimestel sellist mõistet ei ole. Neil pole ka valiku mõiste või otsustamise jt mõistete mõningaid tarvilikke tunnuseid, milleni filosoofid on mõtteliste eksperimentide varal jõudnud. Filosoofid ei analüüsi normaalsete inimeste mõisteid. Nad tegelikult teoretiseerivad, aga kuna nad ei tea midagi oma ainevaldkonna kohta, siis ütlevad nad, et tegu on mõisteanalüüsiga.

Oma hiljutises raamatus „Närvipuudutus. Mina kui aju“ esitate loo sellest, kuidas „harjusite oma ajuga“. Miks on nõnda raske aktsepteerida seda, et me olemegi aju. Kas me peame seda aktsepteerima?

Ma tean, et paljudele inimestele on see raske. Mulle endale ei olnud see kuigi raske. Paljud soovivad mõelda, et neil on hing, mis elab üle nende keha surma, hing, millel on nende mälestused, iseloomujooned ja nõnda edasi. Ma pean sageli avalikke ettekandeid ning peaaegu alati küsib keegi, kas minu arvates on olemas elu pärast surma. Kuidas ma sellest mõtlen? Alustuseks tuleks mõelda sellele, mis on mälestused. Me teame, et need on struktuurimuutused ajus. See, mida sa mäletad, on kehastunud aju enda tegelikus ülesehituses. Kui ma suren ning need närvirakud ei saa hapnikku, siis nad lagunevad ning kõdunevad. Mälu ei jää alles.

Kas teie meelest ei ole hinge mõistele enam jäänud mingisugust rolli?

Ei paista küll. See ei ole ideoloogiline vaatenurk. Mulle sobib tõde, ükskõik milliseks see ka ei osutu. Kui keegi lausub midagi enamat kui „ehk toimub see võluväel või kuidagi nii“ ning esitab tegelikke tõendeid, siis muudan ma meeleldi oma seisukohta. Kuid me teame, et andmed kehaväliste ja surmalähedaste kogemuste kohta, millest paljud lootsid, et need meid selles suunas edasi aitavad, pole neid lootusi täitnud.

Te olete väitnud, et moraalil on bioloogiline alus. Mida te sellega silmas peate?

Aluspind on selgelt bioloogiline, kuid mis pärast seda toimub, sõltub sellest, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, milline on nende arengulugu, kas neil kujunevad välja teatud religioossed hoiakud ning kõik see mõjutab grupi sees kujunevaid moraalinorme. Kuid aluspind, misläbi me üksteisest hoolime, on üsna ilmselt bioloogiline ning see valiti välja nende evolutsiooniliste muutuste käigus, mis tekitasid imetaja aju.

Kui moraal sõltub meie bioloogilisest alusest, kas ei muuda see moraali subjektiivseks ja suhteliseks?

Väga lihtne on mõista, kuidas saavad väärtused olla bioloogilised. Kõikidel loomadel on ajutüves närviring, mis paneb nad väärtustama ellujäämist. Imetajatel ja lindudel on lisaks närviring, mis paneb nad teisi väärtustama ning imetajate puhul on see seal imetaja aju evolutsiooni toimeviisi tõttu. Teiste eest hoolitsemine on oluline indiviididele, kes kuuluvad mingisse gruppi. Täiesti isekad indiviidid visatakse mõnikord grupist välja (me võime näha seda šimpanside ja babuiinide juures). Normid varieeruvad laialdaselt, kuid on ka suur ühisosa ning sel ühisosal on hea evolutsiooniline põhjendus.

Kuidas puutub see relativismi küsimusse?

Bioloogia määrab ära teatava ühistuuma, kuid väljaspool seda ühistuuma esineb mitmekesisus. Philip Kitcher ütleb: „Ära nimeta seda relativismiks, kuna sel on halb maine, vaid pluralismiks.“ Arvatavasti on tal õigus.

Millised on need veel seni lahendamata (filosoofilised) teemad, milles loodate ühel heal päeval selgust saada?

Mulle pakub erilist huvi sotsiaalne neuroteadus. Seal on terve rida küsimusi seoses oksütotsiini ja opioidide rolliga ning varase hellituse olulisusega. Rottide uurimisest teame, et kui ema ei hellita rotipoegi, siis isegi kui neid toidetakse ning hoitakse soojas, ei saa neist suureks kasvades head sotsiaalsed rotid ning näiteks emastest rottidest ei saa head emad. Keskkonnas, kus puudub armastus, kallistused, hool ja hellitused, avalduvad suuremal hulgal teatud stressihormoonidega seotud geenid. See võib kehtida ka inimeste kohta ning sel on tohutu ühiskondlik tähtsus. See on midagi, mida igaüks meist mingis mõttes niigi teab. Me teame juba, et hooletusse jäetud ja ahistatud lastel ei lähe elus hästi. Kuid konkreetsete andmete olemasolul ning geenide ja keskkonna vastastikmõju nägemisel on inimestele suur mõju. Ma leian, et see on põrgulikult olulisem kui Gettieri näited, kuid enamik mu kolleege ütleks, et see ei ole filosoofia.