Nobeli majandusauhind oksjoniteooria arendajatele

Üheks Paul R. Milgromi arendatavaks valdkonnaks on oksjonid, kus müügiks on osade kaupa müüdav tervikuna toimiv majandusnähtus, nagu riigivõlg või kasutatav elekter, raadio lainealad või bussiliinid.

ALARI PURJU

Nõudmist ja pakkumist tasakaalustavate hindade kujunemise kohta on tänapäeva ulatuvas majandusteoorias kaks kirjeldust. XIX sajandi viimasel veerandil üldise tasakaaluteooria loonud Šveitsi prantslane Leon Walras on kirjeldanud hinnakujundust avalikul turul, kui turule kogunenud ostjad ja müüjad hüüavad valjusti oma hindu ja tasakaaluhind kujuneb vastastikku kokkuleppele jõudnud inimeste vahel sõlmitud tehingute tulemusena. Inglase Frankis Ysidro Edgeworthi samal ajal kujundatud teoorias on kauplejaid kujutatud aga üsna igavate vennikestena. Nood käisid turul vaikselt ringi ning uurisid, millise hinnaga ollakse nõus ostma või müüma, ning sõlmisid tehingute eellepingud, millest oli võimalik loobuda või mida sai muuta. Kui tehingute sõlmimise protsess oli lõpule viidud, oli sündinud ka tasakaaluhind. Neid kaht käsitlust võrrelnud Lionel Robbins on muu hulgas rõhutanud rahvuslikku omapära – gallia esinemisvajadus on vastandatud inglise asjalikkusega – ja see on mõjutanud ka tehingute sõlmimise viisi.1

Oksjonid

Majanduslikus mõttes on oksjon üks erilistel pakkumise ja nõudluse asjaoludel tasakaaluhinna kujundamise viise, mille puhul ese müüakse kõige rohkem pakkunud ostjale või teenus ostetakse sellelt, kes on seda nõus tegema kõige odavamalt. Ajaloolastel on teada 2500 aastat tagasi Babülonis peetud oksjonid. Oksjonimajadest on kõige vanem Rootsi paruni Claes Rålambi 1674. aastal Stockholmis asutatud Auktsionswerk. Londoni Sotheby oksjonimaja asutati 1744. aastal, kui Samuel Baker ja George Leigh müüsid väärtuslike raamatute kogu. Tänapäeval müüakse oksjonitel kala, lilli, teemante, riikide võlakirju ja muid väärtpabereid. Internetiplatvormid on viinud oksjonid massidesse. Selle kauplemisviisi ulatusliku leviku tõttu pakub huvi, mida on 2020. aasta Nobeli majanduspreemia saanud Stanfordi ülikooli professorid Paul R. Milgrom ja Robert B. Wilson sellele lisanud.2

Oksjoni tulemusena peaksid ressursid sattuma neid kõige paremini kasutavate või kõige kõrgemalt hindavate osalejate kätte.

Wikimedia Commons

Teoreetilises plaanis erinevad oksjonid üksteisest vormi ja kasutatava teabe poolest. Vorm hõlmab hindade esitamise viisi, kauplejate panuste esitamist, hindade muutmist, kauplemise lõpetamist ning seda, kuidas valitakse võitja. Põhiliselt on käsitletud nelja oksjoni vormi: Hollandi või nn kellaoksjoni puhul on alghind kõige kõrgemal tasemel ja liigub järjest allapoole, kuni mõni kaupleja tunnistab selle vastuvõetavaks ja sõlmib tehingu. Nii on korraldatud näiteks lilleoksjonid või USA riigikassa valitsuse võlakirjade müümine. Inglise oksjoni puhul alustatakse sageli just müüja välja käidud madalamast hinnast ja liigutakse vastavalt pakkumistele ülespoole ning ese müüakse kõrgeima hinnaga, millest keegi enam rohkem ei paku. Veidi erinevad on nn suletud (pitseeritud) ümbrikuga oksjonid, mille puhul kaupleja esitab ühe pakkumise, mille sisu pole teistele teada. Tehing viiakse läbi võitja pakutud kõrgeima hinnaga, teisel juhul sõlmitakse leping kõrgeima hinna pakkujaga, aga pakkumishind võetakse teiseks jäänud pakkuja ümbrikust. Sellist lähenemist kasutavad näiteks internetimootorid reklaamipinna müügil. On ka oksjoneid, mille juures eristatakse esimese ja teise pakkuja hinna kasutamist.

Oksjoni teave jaguneb iga osaleja erateabeks ning pakkumiste kaudu ka teistele oksjonil osalejatele kättesaadavaks ühisteabeks. Kuna osalejate eesmärgid võivad erineda ning tegutsedes järgivad nad teatavat strateegiat, siis pole võimalik mõista ühe osaleja käitumist teiste osalejate käitumisest lahus. Selles on oksjoniteoorial ühisosa mänguteooriaga. Valitsustele on oluline kehtestada oksjonitele sellised reeglid, et saavutataks suurim sotsiaalne heaolu. Oksjoni tulemusena peaksid ressursid sattuma neid kõige paremini kasutavate või kõige kõrgemalt hindavate osalejate kätte. Efektiivsed on need oksjonid, kus nii läheb. Sellest vaatekohast pole oksjon nullsumma mäng ehk ühe osaleja võit on teise kaotus. Oksjonid on käsitletavad ressursipaigutuse mehhanismina, mille toimumist mõjutab selle korraldus. Sellest vaatekohast on oksjoniteoorial ühisosa turu kujundamise teooriatega.

Teooria

Oksjoniteooria selle tänapäevases vormis kujunes 1960. aastatel, mil William Vickrey3 esitas ühe kaubaga oksjoni mudeli, kus kõik osalejad hindasid riski erateabe alusel samal viisil ning erahinnangu tõenäosuslik jaotus oli sama. Vickrey näitas, et selliste eelduste korral on kõik oksjonitüübid efektiivsed, kuna oksjonil kaubeldav ese satub seda kõige kõrgemalt hindava ostja kätte ning müüja saab sama hinna, sõltumata oksjonimeetodist. See on moodsa oksjoniteooria lähtepunkt. Vickrey oli üks 1996. aasta Nobeli majanduspreemia laureaate.

2020. aasta Nobeli auhinna saaja Robert Wilson arendas oksjonimudeli tüüpi edasi, käsitledes omavahel sõltuvate väärtustega ühisväärtusega kaupade oksjoni, mille puhul valitseb kauba väärtuse osas suur määramatus. Neid mudeleid rakendati kõigepealt nafta ammutamislitsentside oksjonitel, kus ettevõtted kauplesid õiguse eest ammutada ühiskasutuses maardlast, mille varu ulatuse, kaevandamistingimuste jms kohta polnud suurt midagi teada. Iga kaupleja palkas ammutamise geoloogilisi, seismilisi jm tingimusi hindama eraeksperdid, kelle tegevuse tulemuseks olid ebatäielikud erahinnangud ammutamisõiguse väärtuse kohta. Kui erahinnangud muutusid kauplemise käigus omavahel võrreldavaks, siis oli tõenäoline, et esialgset hinnangut muudeti. Wilsoni kirjelduse kohaselt viisid kauplemistingimused selleni, et võitis see, kes oli täpselt määratlemata maavara varu hinnanud kõige kõrgemalt. Suure tõenäosusega kaasnes sellega liiga kõrge oksjonihind, võrreldes võitjale osaks saanud kauba väärtusega. Seda nähtust nimetatakse oksjonipraktikas võitja needuseks. Kahju vältimiseks pakkus Wilson välja strateegia, kuidas peaksid kauplejad oksjonil oma käike varjama, et vältida ülepakkumist ehk liiga kõrge hinnani jõudmist.

Järgmistes mudelites hindas Wilson teabe mõju kaubeldava ühisväärtusega kauba oksjonil. Ühes mudelis analüüsis ta olukorda ja käitumisstrateegiaid olukorras, kui ühel kauplejal on ühiskauba kohta täielik teave, teisel aga müra sisaldav hinnang. Wilson näitas, et kuigi kogu teabe omajal on eelis, on suletud ümbrikuga pakkumiste puhul eduvõimalus ka puuduliku teabega kauplejal, kui kasutada teatud juhuslike valikutega strateegiat.

Paul Milgromi ja Robert Wilsoni uuringud on omavahel seotud: Milgrom kaitses Wilsoni juhendamisel Stanfordi ülikoolis doktoritöö. Milgromi oluline panus on oksjoniteooria arendamine nn hübriidteabe olemasolu korral (hõlmab nii era- kui ka ühisteabe). Ta sedastas, et kui uurida oksjoni pakkumiste strateegilist mõju üksteisele teabe määramatuse korral, võib täheldada kõrgemate hinnapakkumiste statistiliselt mõõdetavat mõju hinnatasemele, milleni lõpuks jõutakse. Kõrgema hinnani jõutakse juhul, kui kauplemisprotsess n-ö hõlmab suuremal määral kõigi kauplejate erateavet.

Milgromi töö praktiline järeldus on, et oksjonitüübid pole väärtusloome seisukohalt samaväärsed. Inglise oksjon toob veidi suurema oodatava tulu kui suletud ümbrikuga teise hinna kasutamine ning viimane omakorda veidi kõrgema oodatava tulu kui Hollandi tüüpi ja kinnise ümbrikuga esimese hinnaga oksjon. Inglise tüüpi oksjonil avaldavad teised osalejad erateavet näiteks kauplemisest loobumisega. Hinda võimendavaks teguriks on ka see, kui kaubamüüja annab teavet selle omaduste kohta (see puudutab just ostjatele raskesti kättesaadavat teavet). Rohkem avalduvat erateavet vähendab võitja needuse realiseerumise tõenäosust ehk seda, et võitja maksab palju üle. Selle ohu vältimine julgustab kauplema. Pakkumise poolelt pakub kunstioksjonil kauplemisele tuge näiteks müüja esitatav sertifikaat teose ehtsuse kohta, maagaasi ja nafta puhul esitatakse proovipuurimiste tulemus.

Üheks Milgromi arendatavaks valdkonnaks on olnud oksjonid, kus müüakse palju asju koos. Sel juhul on oksjonile pandud osade kaupa müüdav tervikuna toimiv majandusnähtus, nagu riigivõlg või kasutatav elekter või eri teenuseid pakkuvad raadio lainealad või bussiliinid. Sel juhul on oksjoni korraldajal valida, kas taotleda suurimat tulu müügist või anda suurem osakaal müüdud teenustest tuleviku majandustegevuses tekkivale kasule.4

Mudelid on üles ehitatud erinevatel eeldustel, kusjuures on arvesse võetud inimeste käitumist. Näiteks on Milgrom näidanud teatud tulemuste kehtivust riski suhtes neutraalsete kauplejate korral. Teised uurijad on käsitlusi edasi arendanud, uurinud riskikartlikkuse mõju, või tõestanud näiteks Inglise tüüpi oksjoni puhul kaupade efektiivset jaotamist ka erinevate riskihinnangutega kauplejate osalemisel.

Rakendused

Selle aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid on majandusteadust edasi arendanud kauplemisvaldkonnas, mida teabe kättesaadavus mõjutab märkimisväärselt. Millistel eeldustel ja kuidas ehitada üles kauplemisstrateegiad ning kujundada turud kaupadele, mille väärtust on raske hinnata, ning kuidas kaubelda väärtust looval viisil, on põhilised küsimused, millele vastust otsitakse. Oksjonimudelitega otsitakse parimat kasutusviisi piiratud ressurssidele, mille puhul pole teada kõik asjaolud. Soovitakse kujundada mõttekam käitumisviis, kui seda on vaid vigade ja eksituste kaudu kulgemine. Uuringute tulemusi on teoreetiliselt kontrollitud ja kasutatud praktikas. Näiteks lõid Milgrom ja Wilson 1994. aastal USA kommunikatsioonikomisjoni jaoks raadiolainealade oksjonimudeli, mida on seejärel laialdaselt kasutatud ka teistes riikides. Esimesel rakendamisel tõi see föderaalvalitsusele 617 miljonit tulu, mille võrra võis vähem makse koguda. Varem otsustati lainealade jaotus telekommunikatsioonifirmade põhjendustest lähtuvalt või need loositi.5 2009. aastal oli Milgrom üks firma Auctionomics asutajaist. See firma pakub konsultatsioone oksjonitel osalejatele. Reeglite koostaja osalemine oksjonitel konkureerivate pakkujate nõustamisel on tekitanud ka kriitikat.6

1 Lionel Robbins, A History of Economic Thought. The LSE Lectures. Princeton University Press, Princeton, Oxford 1998.

2 Improvements to auction theory and inventions of new auction formats. The Committee for the Prize in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel. The Royal Swedish Academy of Sciences. Stockholm 2020.

3 William Vickrey, Auctions and Bidding Games. Public Economics. Selected Papers by William Vickrey. Toim Richard Arnott, Kenneth Arrow, Anthony Atkinson, Jacques Dréze. Cambridge University Press, 1994, lk 85–98.

4 Vt Paul Milgrom, Putting Auction Theory to Work. Cambridge University Press, 2004.

5 Winning bids. – Economist 17. X 2020.

6 Paul Milgrom, The Market Design Community and the Broadcast Incentive Auction: Fact-Checking Glen Weyl’s and Stefano Feltri’s False Claims. – Auctionomics Paper 3. VI 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht