Noored stagnandid

Kui kedagi pole valida, ei ole see valija süü. Seetõttu ei tohi temas kõrgetest kantslitest ses osas ka süütunnet tekitada.

Kaarel Tarand

Nad tulid, et jääda. Massiparteide ehitamise hoogtöö aastatel sajandi alguses noortekogudes läikima löödud aktivistid on tänaseks keskmiselt 40aastased, Eesti poliitikaelus alalise koha sisse võtnud ega kavatse oma platsi seal kellelegi loovutada. Nad ei oska ega taha muud teha kui ainult olla avaliku võimu ja rahva juhid ning nad on, nagu olid kunagi kangelaspioneerid, alati valmis. Valmis end jäägitult pühendama oma ametipositsioonide taastootmisele, kui tahes palju pastakaid ja teekotikesi see ka maksma ei läheks. Rahu ja stabiilsuse ajajärgul Euroopas on nad riigile enam-vähem ohutud, sest ideid neil ei ole (kui mõnel oleks, pidanuks see ju 20 aasta jooksul kuidagi avalikuks tulema), ei ole ka otsustusjulgust ja -tahet. Kuidas saakski olla? Ajal, mil nende eakaaslased õppisid ja eksisid, harjutasid end otsustama ja vastutama, oli noorparteilaste ülesandeks ainult oma tolle aja ülematele ja eeskujudele suhu vahtida, teha, mis kästakse, ja korrata järele, mida juhid ette ütlesid.

Eesti parteiline mikrokosmos on võtnud – ja midagi pole parata, seda osaliselt ka valijate tahtel – väga kindla kuju. Selle tuumas pesitsevad juba nimetatud „elukutselised“ parteilased, kes sarnanevad üha enam nende sonide ja papaahadega punaste raukadega, kes Eesti okupatsiooniaastail üle ilma vaatamiseks Moskvas Lenini mausoleumi müürile rivistati. Ajaloos nimetatakse N Liidu hallide ja ideetute juhtide ajajärku stagnatsiooniks. Samalaadne, ainult mitmeparteiline stagnatsioon on nüüd meie õuel koha sisse võtnud, tsementeerinud end mängureeglitega, mis välistavad peaaegu kindlalt igasugused vapustused ja paadikõigutamise. See tuum on nagu igilõõmav päike, mis peab meie elu valgustama ja piiritut tänutunnet tekitama veel aastakümneid. Päris sünge väljavaade igaühele, kes nõukogude stagnatsiooni omal nahal kogenud.

Tuuma tugevuse tekke kaassüüdlased on selle ümber asteroidivööna alaliselt või vahetustega tiirlevad seltskonnad. Tuumale lähedasema ringi moodustavad isikud, kes on tuumikuga vastastikku kasuliku, kuid moraalitu tehingu teinud. Partei tuum garanteerib neile turvalise positsiooni valimisnimekirjas, millega ikka uuesti riigikogus reameheks saadakse. Vastutasuks aga tõotavad need reamehed, et ei tüki kunagi tuuma sisse, püsivad viisakalt hääli tuues neile määratud kohtadel, saavad nautida kõrget sotsiaalset staatust ja sellega kaasnevat heaolu, millest tükike tuleb mõistagi loovutada parteikassasse. Sellise tüübi musterkujud on Enn Eesmaa või Heimar Lenk Keskerakonnas või näiteks erukindralid ja eruõpetlased mõnes muus vanemas parteis.

Kolmas, vahetuva koosseisuga ring aga rajaneb topeltpettusel. Sinna värvatakse armastatud näitlejaid ja meelelahutajaid, legendaarseid ajakirjanikke ja sportlasi. Neile lubavad tuumparteilased osalemise ja häälte kogumise eest maad ja ilmad kokku, nagu aga kinnitab praktika, ei osale nad tegeliku võimuga seotud positsioonide jagamisel eales. Rahva lemmikuid kaasates petetakse ka valija lähenevaid muutusi uskuma, kuigi neid ei tule kunagi. Mõni, näiteks Gerd Kanter, taipas mängu sisu ära ja keeldus osalemisest, aga ideetuid parteiaparaadi töötajaid häältega ja oma populaarsusega toetavaid lihtsameelseid on tänavugi kandidaatide seas ridamisi.

Ma ei kaeble siin niisama ega netikommentaariumile ja öisele ühismeediale tuginedes. Elu on mulle pakkunud tuumparteilastega valgustavaid kohtumisi, mille detailid on kõnekad ja paljastavad. Mõne aasta eest kutsuti mind Eesti juristide peakoosolekule kõnelema erakonnaseaduse näitel õigusloome puudujääkidest. Kui oma jutu olin lõpetanud, võttis toonane justiitsminister Kristen Michal mu kriitika kokku sõnadega: „See on väga hea seadus. Ma ise lükkasin selle riigikogust läbi!“ Kui paljastav võimetus minimaalsekski enesekriitikaks!

Kui Tartus Eesti Rahva Muuseumi uut maja ehitati, käis ehitusobjektil kiirvisiidil (sest tal oli Tartu päevaks planeeritud „võtta kaheksa objekti“) ka peaminister Taavi Rõivas. Kogu aja, mil direktor Tõnis Lukas püüdis peaministrile rahvusliku suurtöö hetkeseisu ja probleeme selgitada, vaevles peaminister varjamatu igavuse ja huvipuuduse käes. Kuni jõuti katusetasandile. Seal elavnes peaminister hetkega, haaras mobiiltelefoni ning, hüüdes „Siit saab väga laheda kraanaga selfie!“, jäädvustas end ajalukku. Milline kultuuritaju ja riigimehelikkus!

Aasta eest külastas Keskerakonna esimees Jüri Ratas koos kaaslastega üht üliõpilaskonventi, kus kohtumine rahvaga kulges tudengite kohta üllatavalt leebes meeleolus. Sündmuse kõige lõpuks esitasin ka mina ühe küsimuse – ja nimelt: „Keskerakonna liikmete nimekirjast paistab, et kuni 25aastaste seas on 75% ja kuni 30aastaste seas 66% venekeelseid noori. Millal teie arvates erakond seetõttu omavahel venekeelsele asjaajamisele üle läheb?“ Ebameeldiv, ent siiski lihtne küsimus. Peaminister kukkus selle peale aga täiesti näost ära, higistas, punetas ja kokutas kümmekond sekundit, kuni pigistas vastuseks mitte-vastuse: „Miks on maailmas nii palju vihkamist?“ Võib vaid kujutleda, kui hätta jääb selline riigimees tõsiselt raskete küsimuste ees.

Isamaa strateeg Urmas Reinsalu on aga hoopis omast klassist. Tema sõnamurdmiste ja täitmata lubaduste nimekiri on varsti „Kalevipoja“ mõõtu teos. Minister Mailis Reps, Reinsalu kolleeg valitsuses, võttis tema olemuse nädala eest kokku sõnadega: „Härra Reinsalu juures ei tule mitte midagi üllatavat.“ See tähendab, et kui Reinsalu midagi resoluutselt lubab, võib kindel olla, et ta seda ei tee. Ja kui ta lubab midagi mitte teha, võib kindla peale juba paar tundi hiljem oodata jõulist pressiavaldust just ses asjas.

Kuna tuum peab jääma ning selle jäävuse tagamiseks on riigiehituse seadused hästi välja timmitud, pole ka imeks panna, et märkimisväärne osa kodanikkonnast erilist usku riigikorralduse demokraatlikkusse ei ilmuta ega pea ka seetõttu vajalikuks osaleda stagneerunud võimutegelasi taastootvatel valimistel. Eesti ametnikud ja nende akadeemilised nõustajad on teinud erakordseid jõupingutusi valimisaktiivsuse säilitamiseks, luues aina uusi ja uusi hääletamisvõimalusi. Sellega on suudetud hoida riigikogu valimistel osalejate suhtarv pisut kõrgemal kui 60%. Kolmapäevaõhtuse seisuga, kui e-hääletamine on lõppenud, võib ennustada, et enamat ei suudeta seegi kord. E-häälte hulk liigub endiselt aastatega kujunenud tõusujoonel, aga nagu nelja ja kaheksa aasta eest, sööb e-häälte kasvu ära langus valimispäeval hääletajate hulgas. Võib ennustada, et sel pühapäeval näeme Eesti demokraatia ajaloo kõige tühjemaid valimisjaoskondi.

Riigi sünnipäevakõnes eksitas president Kaljulaid publikut mõttekäiguga: „Kuigi vahel tundub, et poliitikud sugugi nii häid mõtteid ei mõtle, tuleb siiski igaühel üles leida need, kes kõige enam meie ootustele vastavad. Kui hääl jääb üldse andmata, siis pole teie unistusi kohe kindlasti meie järgmise valitsuse koalitsioonileppes.“ Kohatu surve valijale, kelle iga otsus, sh otsus mitte hääletada on võrdselt õige. Kui osalusprotsent jääb nelja aasta tagusest väiksemaks, ei pea peeglisse vaatama ja ennast süüdistama mitte kodanikkond, vaid ikka poliitiline klass ja eriti selle mõttetühi tuum. Aga ta ei vaata, sest teab, et on õigel teel, ainult et valitsemiseks on millegipärast antud vale rahvas.