Nursipalu on võimalus, mitte probleem

Kohale on jõudnud domineerimatuse ühiskond, mis seisneb lihtsas arusaamas, et inimese allutamine ei ole aktsepteeritav, seda ka juhul, kui allutatu õigusi otseselt ei kammitseta.

HENRI OTSING

Nursipalu harjutusväljaku laiendamise küsimus on kasvanud üliteravaks ja riikliku tähtsusega küsimuseks. Pooled oleksid justkui lepitamatud. On nad seda tõepoolest? Kas nende eesmärgid on siis sobitamatud? Vastus on selge ei. Mõlemad nõustuksid usutavasti sellega, et nende eesmärk on kaitsta kodu, olgu see siis kodumaa, kodutalu, kodukeskkond või metsade ja muististe kodu. Üldine eesmärgiühtsus paneb hämmastuma praeguse olukorra teravuse üle, ent pakub õnneks ka ideaalse pinnase konsensuslike vahendatud läbirääkimiste jaoks.

Kuna selliseid läbirääkimisi Nursipalu küsimuses pole käivitatud, siis on avalik vastuolu kasvanud üliteravaks, pöörates tasapisi uue lehekülje Eesti kodanikuühiskonna arengus. Milline see lehekülg võiks olla (A) praeguste hoiakute jätkumise korral ja (B) konsensuslike vahendatud läbirääkimiste käivitamise korral?

Stsenaarium A

Valitsus esitab seadusemuudatuse, mis lubab laiendusega edasi liikuda kiirendatud korras, ning see võetakse riigikogus vastu, kuid häälte jagunemine paljastab poliitilise rindejoone, mis läbib ka koalitsiooni. Niipea kui harjutusväljaku laiendamine võetakse ametlikult menetlusse, esitavad aktivismigrupid kaks kaebust, mis heidavad kahtlust protsessi õiguspärasusele ja õiglusele. Üks neist jõuab ka kohtusse ning pälvib esmase õiguskaitse, mis takistab harjutustegevuse läbiviimist väljakul. Küll aga jätkub väljaku taristu väljaehitamine. Looduse ja muististe kaitsmise osas valdava ebaselguse tõttu esitavad vastavad järelevalveorganisatsioonid kaitse­ministrile nõudekirja. Vahepeal on kohtusse jõudnud ka pool tosinat eraisikut. Korraldatakse kontserdiga tipnev autorongkäik Nursipalust Toompeale, avatakse tänavanäitus „Nursipalu nurjaja“ ning nõutakse Vana-Võrumaale teatavat piirkondlikku autonoomiat; sündmusi kajastavad nii Reuters kui RT. Üks mõjutatud KOVidest keeldub kinnitamast harjutusväljakule viivate teede väljaehitamist ning teeb ette­paneku piirkond hoopis looduskaitse alla võtta, mistõttu ei pääse harjutusväljakule ühest suunast enam hästi ligi. Möödub veel poolteist aastat ja kuigi harjutusväljaku esialgne taristu on välja ehitatud, ei ole avatud kohtumenetluse tõttu veel võimalik seda sihtotstarbeliselt kasutada. Küll aga on halvenenud julgeolekuolukord, millega seoses käib kaitseministri töölaualt läbi mõte välja kuulutada eriolukord, et küsimus kiiremini lahendada. Vahepeal on aktivistigrupid ühendanud jõud Keskpolügooni laiendamise, Rail Balticu jm suurprojektide vastu seisvate huvirühmadega ning tekkinud katusorganisatsioon on esitanud üle kümne kaebuse, millest kaks on jõudnud kohtusse. Poliitiline opositsioon nõuab eraomandi kaitse teemal referendumit ning ühe koalitsioonipartei liikmete seas näib olevat sellele poolehoidu.

Möödunud on viis aastat ning harjutusväljak on teatud õppusteks kasutatav, kuigi lisandunud on muinsuskaitselised piirangud, mis vähendavad kahe laske­ala suurust. Harjutusväljaku ligidusse jäänud külade elanikud on oma kodud võileivahinna eest maha müünud ning 50% piirkonna turismi- ja kultuuriasutustest on oma tegevuse kas mujale kolinud või ümber struktureerinud. Kured lendavad lõunamaale ja üle Nursipalu kasvab jääkaas.

Stsenaarium B

Arvamusliidrite, ekspertide ja üldsuse ärgitusel kogunetakse Nursipalu küsimuse arutamiseks paar päeva enne võidupüha Võrumaal. Nende eesmärk on algatada siin läbirääkimised ja täpsustada vastvalitud sõltumatu vahendaja ülesanded. Sel pinnal alustatakse poolte kohtumisi, kus pannakse paika läbirääkimispõhimõtted, ajaraam ning väärtused, kusjuures teravamas vastasseisus esindajatele korraldatakse eraldi kohtumine lepitaja juuresolekul. Seejärel kogutakse kokku kõigile olulised faktid (riigikaitse plaanid, looduskaitseuuringud, müraprojektsioonid, juriidilised dokumendid jne), kaasates sõltumatud asjatundjad. Ent üks kodanikuaktivistide esindajatest lekitab meediasse mõned läbirääkimiste käigus hüpoteesidena arutusel olnud vastuolulised ideed. Teine pool vastab samaga ning läbirääkimistel on oht katkeda. Vahendaja sekkub protsessi ning algatab läbirääkimisprotseduuri osas seeria kohtumisi: kokku lepitakse hulk printsiipe, näiteks, et iga kohtumise lõpus koostatakse üheskoos kokkuvõtlik pressiteade kohtumise tulemustest. Opositsioonist kõlab etteheiteid nii riigikaitsega venitamise kui ka kiirustamise osas ning selle tuules esitab üks läbirääkimisel osalejatest lahenduse osas ultimaatumi, mis rikub protseduurireegleid ja -väärtusi. Vahendaja kohtub selle poole esindatavatega ning koos otsustatakse, et eelistatakse jääda osaliseks, mistõttu tuleb neil valida uus esindaja. Pärast pooleaastast faktide kogumist ja ühist analüüsi koostatakse neli lahendusepaketti: 1) harjutusväljak integreeritakse esialgsetes piirides kõigi asjaosaliste huvidega, 2) harjutusväljaku ala vähendatakse, ent tänu selle muudetud kujule on võimalik rajada rohkem laskealasid, 3) harjutusväljak viiakse inimasustusest pisut kaugemasse kohta, mille eelised algse ees selgusid ühise faktikogumise käigus, 4) riigikaitse vajadused täidetakse oluliste mööndustega ilma harjutusväljakut laiendamata.

Neid pakette ühiselt kaaludes, välistades, korrigeerides ja taasesitades jõuab äärmiselt tülikas läbirääkimine kulminatsioonini, kui öösse veninud kohtumisel saavutatakse ühehäälne konsensus ühe paketi osas. Kaitseministeeriumi esindaja palvel nõustuvad pooled, et hädasti tarvilike laskealade väljaarendamine võib alata juba praegu, kui samal ajal alustatakse ka oluliste investeeringute ja talumistasude väljamaksmist. Need ja järgmised kokkulepped vormistatakse lepingutena ning kaitseministeeriumi esindajale luuakse koostööspetsialisti ametikoht (too juhib seesuguseid protsesse ka edaspidi).

Möödunud on kaks aastat ning harjutusväljak on teatud õppusteks kasutatav ning tänu muinsuskaitsehuvide aegsale integreerimisele on kõik laske­alad 100% kasutatavad. Ümberkaudsete külade elanikele on leitud sobilikud kompensatsioonimehhanismid ning otseselt mõjutatud ettevõtetele leitud sobiv ümberstruktureerimisfond. Päike sulatab talvejää ja kured on tagasi Nursipalus.

*

Kui esitatud tulevikuväljavaated – olgugi täiesti fiktiivsed ja mõnevõrra liialdatud ohtude-võimaluste demonstreerimise eesmärgil – on põhimõtteliselt tõepärased, siis tuleb möönda, et stsenaarium B pakub lahenduse, mis on tõhusam, kiirem, demokraatlikum, õiglasem ja stabiilsem. Need väärtused iseloomustavad konsensuslikke vahendatud läbirääkimisi. Võtame need kolm sõna põgusalt läbi.

Läbirääkimiste vastand on otsusta-teavita-kaitse-meetod. See seisneb otsuse langetamises, avalikkuse otsusest teavitamises ning seejärel selle otsuse kaitsmises avalikkuse ees. See on iganenud, aga kahjuks levinud mudel, mis sünnib tõenäoliselt eelarvamusest, et otsene läbirääkimine suurema hulga inimestega ei saa olla produktiivne. Eeltingimusi loomata on selles kahtlemata ka terake tõtt. Niisiis ei saanud pahaks panna, kui kaitseminister sõnastas kohtumisel Võru Kandles oma rolli „olla piksevarras“ teravuste maandamiseks ning kandis seda rolli tõepoolest riigimehelikult. Siin tuleb aga meeles pidada, et see roll esindab läbirääkimisvõimetut mõtteviisi, millele vastavad teod suruvad ka potentsiaalselt koostööalti mõjutatu radikaalsele ja sama jäigale vastaspositsioonile, nagu illustreerib stsenaarium A. Niisiis ei ole otsusta-teavita-kaitse-mudel mitte reaktsioon kodanike koostöövõimetusele ja nn NIMBY-positsioonile, vaid nende mõlema tekkepõhjus.

Selleks et koostöövõimet aktiveerida, tuleb aga luua tingimused ja formaat – läbirääkimised. Läbirääkimisi peetakse võrdsetel alustel ka siis, kui pooled on ebavõrdses positsioonis. Läbirääkimistele on omane, et otsuse kujundamise eeltingimused selgitatakse välja huvitatud asjaosaliste vahel, mitte ei kehtestata neid ühepoolselt. Läbirääkimistel esitavad pooled teineteisele alternatiive. Ning kuna sisukate läbirääkimiste osaks on ka ühine faktide kogumine ja analüüs, siis on läbirääkimised tihti ka üllatuslikult loovad: pooled oskavad tihtipeale teineteisele välja pakkuda alternatiivseid lahendusi, mis parandavad nii esialgset lahendust kui ka saavutatud konsensust.

Konsensus on läbirääkimiste lõpptulemus, millega on kõik ühehäälselt nõus. Miks kõik sellega nõustuvad? Sellepärast, et läbi rääkides saavutab iga asjaosaline läbirääkimisteta alternatiivist kasulikuma lahenduse. Ja kuna töö selle lahenduse suunas seisneb teistele kasuliku lahenduse leidmises (ilma ühehäälse nõusolekuta ei sünni ju kokkulepet), siis on igal osalejal stiimul koostööks. Niisiis on ka isekatel võimalik saavutada helde ja „omakasupüüdmatu“ lahendus. Seda laadi läbirääkimist nimetatakse vastastikust kasu taotlevaks lähenemiseks ning see esitab väljakutse nullsummamängule, mille puhil ei suudeta ette kujutada võitu ilma vastase kaotuseta. Ja kui konsensuspõhine latt tundub liiga kõrge, et seada see regionaaltasandil, siis meenutagem, et konsensus on vajalik poliitilise koalitsiooni moodustamisel, olulisemate otsuste puhul ELi tasandil ning ka NATO juhtimise igal tasandil. Teravates olukordades ja kui kokkulepe on tarvis saavutada väljaspool selget aruteluraamistikku, on arukas kaasata vahendaja.

Vahendaja pakub läbirääkimistele raamistiku ja aitab sellest kinni pidada, nagu illustreerib stsenaarium B. Raamistikku jõustades aitab ta eemaldada kiusatuse kasutada jõuvõtteid. Oskuslik vahendaja pakub läbirääkimistele palju teisigi hüvesid, ent esimene ja võib-olla ka peamine põhjus vahendaja kaasamiseks on olukord, kus pooled teineteist ei usalda ja kus kõigil pole läbirääkimiseks võrdseid võimalusi ja/või oskusi. Seesugune paistab olevat olukord Nursipalu küsimuse ümber ja seda kinnitavad ka mitmed seni toimunud vahendamata kohtumised, mis on vastuolusid märgatavalt süvendanud.

*

Suurem osa siinkirjutatust, kaasa arvatud kaks tulevikustsenaariumi, kujutab endast valikulist kokkuvõtet ja mugandust Lawrence Susskindi töödest.* Susskind on toetunud rohkem kui tuhandele praktilisele juhtumile, misjärel on lisandunud veel tuhandeid edukaid juhtumeid üle maailma. Mõnel pool on konsensuslikest läbirääkimistest saanud ka standardprotseduur. Susskindi raamatud on veel eesti keelde tõlkimata, nii et pole ka ime, et nende sisu pole siinmail tuttav. Ent raamatute teoreetiline ja metodoloogiline aines katab Nursipalu küsimuse nagu kinnas käe.

Läbirääkimiste pidamise üldisele mõistlikkusele annavad oma allkirja nii teadus kui ka ajalugu. Siinse kirjutise eesmärk on aga saada allkiri ka tervelt talupojamõistuselt ning anda väike tõuge läbirääkimiste algatamiseks vahendatud ja konsensuslikul viisil. Tõsi, läbirääkimine pole sugugi lihtne asi ja nõuab natuke ebaintuitiivset käitumist: panustada palju ettevalmistusele, et lõigata kasu hiljem; liikuda aeglaselt, et jõuda kohale kiiresti jne. Ent meie ühiskonna kude võiks olla piisavalt nõtke, et teha selliseid täiskasvanulikke arvestusi ja valida lahendustest kõige mõistlikum. Kust siis pihta hakata?

Jah, mõistagi on tarvis ühe laua taha saada valitsuse riigikaitseinstantsid ning kõigi mõjutatud asjaosaliste esindajad. Algimpulss sellele protsessile võiks tulla neilt endilt, ent siin saaks ehk abiks olla õiguskantsler või ka vabariigi president, kes on juba soovitanud leida Nursipalu küsimuses „joa juht“. Kõigile sobiv vahendaja võiks aga pärineda näiteks Eesti Advokatuuri, Eesti Lepitajate Ühingu või mõne muu sobiliku kompetentsiga ühingu ridadest. Läbirääkimistel toimuvat analüüsi saavad omalt poolt toetada kõik asjassepuutuvad teemaorganisatsioonid, tegelegu nad riigi-, tervise-, muinsus- või looduskaitsega. Ning läbirääkimisprotsess pakub demokraatiat edendavatele poliitilistele ja mittepoliitilistele organisatsioonidele hea võimaluse protsessi toetamise ja legitimeerimisega oma missiooni edendada.

Lõpetuseks demokraatiast. Minu kodu Luhametsa külas jääb harjutusväljaku planeeritud laiendusest napilt välja. Sügisel kasutas meie küla rahvas juristi abi, et pääseda esimesele laienduseteemalisele kohtumisele, mis oli küll planeeritud asjassepuutuvate KOVide juhtkondadele. Ametlik luba osalemiseks anti külavanemale (viimasel hetkel avati kohtumine küll kõigile huvilistele), ent loaga kaasnes manitsus kohalikele, et protsess toimub osalusdemokraatia reeglite järgi ning mureks või pahameeleks pole põhjust. See pani oma õiguste ja nõudmiste üle mõtlema – kuid ainult hetkeks.

Ei tarvitse hakata tõestama, et tänapäeva liberaalse demokraatia tingimustes on tohutult avardunud kodaniku õigused, nõudmised ja poliitiline agentsus. Jah, kohale on jõudnud ka heaoluühiskond, mille tagajärjel oleme oma aineliste vajaduste suhtes kiivamad. Ent märksa olulisem on see, et kohale on jõudnud domineerimatuse ühiskond, mis seisneb lihtsas arusaamas, et inimese allutamine ei ole aktsepteeritav, seda ka juhul, kui allutatu õigusi otseselt ei kammitseta. Allutatuse üheks tunnuseks on hirm ja allaheitlikkus allutaja ees ja see seisund ei kujuta endast mitte ainult võimu, vaid ka vabaduse puudumist. Seejuures võivad allutamissuhte osalised olla ka inimgrupid, organisatsioonid ja tagatipuks – ka riigiaparaat.

Tänapäeval ei piisa enam esindusdemokraatiast simpliciter. Esindusdemokraatia vajab tänapäeva ühiskonnas seadusesõnast sammukese edasi astuvat tuge, et toimida tõesti demokraatlikult, et kodanikku või huvirühma mitte allutada. Nii kodanikul kui ka riigi esindajal on siin kohustus – aga mis veelgi olulisem, võimalus – ehitada vabam ja demokraatlikum ühiskond allutamissuhete läbilõikamisega ja nende ennetamisega. Ja ka Nursipalu küsimuse lahendamine läbirääkimiste abil pole sel teel mitte probleem, vaid võimalus.

Selles seisneb ka stsenaariumide A ja B erinevus. Esimeses püüavad kodanik ja riigiaparaat end kehtestada konkurentsi, teises koostöö kaudu. Kumma stsenaariumi me valime?

* Lawrence Susskind, Jeffrey Cruikshanki, Breaking the Impasse. Consensual Approaches to Resolving Public Disputes; Lawrence Susskind ja Patrick Field, Dealing with an Angry Public. The Mutual Gains Approach to Resolving Disputes.