Ökoloogiline pööre etenduskunstis ja tantsus

IIRIS VIIRPALU

Kapitalistlikust utilitaarsest perspek­tiivist nähakse inimest ja tsivilisatsiooni kui mõtlevat ja ratsionaalset subjekti, loodust ja sealseid ressursse aga objektidena, millele rakendada tarbija­mentaliteeti. Nii saab Maast ja selle energeetilistest ressurssidest ökosüsteemi asemel pelgalt ekspluateeritav materjal. Jason Moore on välja käinud nn odava looduse kontseptsiooni, mille järgi kasutab kapitalism odava tööjõu kõrval „odavat loodust“, mis tekitab kasvu­illusiooni, tegelikult aga loodus hävitatakse ja kurnatakse majanduskasvu ning ülekasutamise tõttu välja. „Neoliberalism ja tarbimiskultuur on lõpusirgel, eriti ökokriisi valguses tuleb leida täiesti uus mõttemaailma ja elustiiliharjumuste paradigma – uus viis, kuidas mõelda ressurssidest, maa­ilmast, kaubandusest ja globaalsusest,“ on kirjutanud Hasso Krull.¹

Põlisrahvaste traditsioonides ja eluviisis, mis käivad sageli käsikäes animismi ja mütoloogilise ilmavaatega, väärtustatakse loodust hoolimata otsesest kasust inimestele ja kogukonnale. Loodus on väge täis süsteemsete seostega nähtus, millega saab rituaalsete praktikate (tantsud, laulud, joonistused, palved, ohverdusrituaalid, väeatribuutika jne) kaudu suhestuda. Sarnast alushoiakut võib näha ka keskkonnaeetilises filosoofiatraditsioonis, kus loodusele omistatakse väärtus iseeneses, kuid mis võrreldes mütoloogilise käsitlusega lähtub teaduslik-ratsionaalsest maailmapildist. Keskkond on siin terviklik süsteem, mis hõlmab inimest, mitte ei vastandu tsivilisatsioonile. Keskkond pole pelgalt ressurss, mida kasutada, vaid terviklik subjekt.

Viimasel ajal on etenduskunstide valdkonnas olnud juttu taustal olevast eetikast ja ökoloogiast, sh nüüdistantsu ja etenduskunstide rollist keskkonnakriisi ajastul.

Kogumikus The Ethics of Art: Ecological Turns in the Performing Arts² valgustatakse seoseid kehaliste etendamis­praktikate ja ökoloogia vahel. Kogumikus seotakse välismaailma tajumise ja selle nähtuste kunstiline artikulatsioon eetiliste otsustega. Kunsti, sh nüüdistantsu trumbiks on just nähtuste ja ideede kogetavaks, materiaalseks muutmine. Kui võtta arvesse inimest kui orgaanilist ja loodusega lahutamatult seotud elusolendit, võime asetada keha kui materiaalse olemi kunstilise metafoori­loome kaudu peegeldama loodust. Nii saab viisist, kuidas keha kohelda, kunstilise tihenduse kaudu laval viide sellele, kuidas kohtleme tänapäeval loodust ja sealseid ressursse. Nüüdistantsus saab ökokriisist keha kaudu aistitav ja kogetav nähtus.

Füüsilise keha kurnamises, ekspluateerimises ja viimase piirini viimises võib tõmmata paralleele keskkonna seisukorra ja kapitalistliku turumajanduse arusaamaga loodusest kui ressursist, mida on piiramatult ja mida võib seeläbi ka piiramatult raisata ja kulutada. Seda enam, et kurnamine, väsitamine ja ressursikasutus on kõik kehatöö ja liikumisega seostatavad kontseptsioonid. Inimese lihasjõud, vastupidavus ja liikuvus on meie isiklikud füüsilised ressursid, mida rakendame nii argiliikumises kui nüüdistantsus ja etenduskunsti praktikates lavasituatsioonis, olgu nad pealegi Maa ressurssidest kaliibri ja suuruse poolest täiesti erinevad.

Iseäranis huvitav on ka metafoor, kus naisekeha võrdsustakse loodusega: teame ju paljudest kultuuridest sõnaühendit emake loodus, mis viitab loodusele kui naisalge, viljakusega ja loojaga seotule. Nõnda saab kehast otsene sümbol maastikule, mille kallal tehakse laastavat või vähem laastavat tööd. Õkofeminism näeb keskkonnaga pillavalt ja ebamõistlikult käitumise taustal nii kapitalismi kui ka patriarhaalset ühiskonnakorraldust ja paradigmat, mille järgi kehtib tugevama õigus ning turumajanduse käigus hoidmiseks pidevalt ekspluateeritakse nii loodust kui ka loomi.

Nüüdistantsu valdkonnas on ökonoomsus ja võimalikult efektiivne keha ja selle energia kasutamine saanud üheks uurimisteemaks ja sellega tegelevad koreograafid eri riikides. Milline on ökonoomne liikumiskeel, kuidas saavutada tulemust ja sooritada liikumismustreid ilma keha ebamõistlikult koormamata? Pillava ja energiat raiskava kehakasutuse näiteks võib tuua füüsilise liialduse, võimendatud ja sisuliselt või dramaturgilise arengu mõttes tühjad kordused või põhjendamatud amplituudid liikumises, mis ajavad etendaja võhmale ja nõuavad nii suurt lihaspingutust kui ka aeroobset vastupidavust.

Ekspluateerimine, viimasel piiril toimimine lähtub energia maksimeerimisest. Inimkehas väljendub see keha kurnamises, pidevas pinges või võhma nõudvas olekus viibimises, samas ka korraga tähelepanu nõudvate harjutuste või liigutuste samaaegses sooritamises. Iseäranis põnev on viis, kuidas panna keha olukorda, kus korraga tuleb tegeleda nii füüsiliselt keerukate ja jõudu nõudvate liikumismustrite või füüsiliste harjutustega ning tähelepanu, vaimset keskendumist ja etendaja kohalolu kaasavate tegevuste või ülesannetega. Nii saab keha „väsitada“ mitmel tasandil paralleelselt ja samaaegselt, mis loob olukorra, kus laval tegutsev inimene väsib kiiremini.

Nõnda võib laias laastus eristada eetilist ja ebaeetilist kehakasutust, mis omakorda seotud ökoloogiliselt vastutustundliku ja ebaökoloogilise mentaliteediga. Kehaline liikumine ja liigutamine võib olla mõtestatud, ressursse hoidev, mitte raiskav. Kehale võib aga rakendada ka liigset jõudu, pinget, kurnata seda välja, lähtudes kehast kui objektist, ressursist, mil väärtus üksnes kasulikkuse ja tulemuse vaatenurgast. Koreograafil ja tantsijal lasub niisiis ka teatav vastutus selle osas, kuidas keha kasutada, millistesse olukordadesse end või tantsijat asetada ja millist sooritust tantsijate füüsiselt ja vaimult nõuda. Maailma kogeme me ikka ja alati just oma meelte, taju, kehalise, fenomenoloogilise olemise kaudu. Kui kanda arusaam oma kehast kui väärtuslikku energeetilist ressurssi kehastavast nähtusest üle teatud mentaliteeti keskkonna suhtes, näeks ehk kapitalistlikust taustsüsteemist mõjutatud üksikindiviidki keskkonnahoiu ja kiirete muudatuste tegemise olulisust.

1 Hasso Krull, Varsti. – Vikerkaar 2018, nr 7.

2 Guy Cools, Pascal Gielen Eds, The Ethics of Art: Ecological Turns in the Performing Arts. Valiz, Amsterdam 2014.