Õpetamine ja humanitaaria kui valed erialad

Humanitaaralade „produkti“ ja kasumit ei saa mõõta rahas ega muudes kindlates ühikutes, humanitaaria olulisus avaldub nähtamatutes väärtustes nagu demokraatlik, vaba, salliv, elukõlblik ja jätkusuutlik ühiskond.

ERET TALVISTE

On september, Rally Estonia nädalavahetus. Pandeemia teise laine alguses lendavad Eestisse mitmed ralliässad. Rallisõitjad võivad Eestisse siseneda eritingimustel, karantiini jäämata. Kõik on elevil. Ralli on pealtvaatajale adrenaliinirohke, lõbus ja arusaadav: mees istub autosse, sõidab punktist A punkti B, tuleb autost välja, ilmselt teeb käega paar võimsat liigutust. Teised mehed teevad sama. Esimesena punkti B jõudev mees on võitja. Õlu voolab, päike on kuum, tolm lendleb, kumm viliseb, mõnda nägu katab ka mask.

Samal ajal püüab õppejõud külalisesinejat Eestisse saada, aga pandeemia tõttu ei tehta karantiinireeglitesse erandit ja külaline jääb tulemata. Akadeemik planeerib ka tunde – virtuaalseid ja tegelikke. Mõtleb, kuidas tudengitel hea oleks ja nad kursuselt parima võimaliku kogemuse saaksid, loeb teooriad, uusi raamatuid, et uusi ideid edasi anda. Aga mis on humanitaari tegevus pealtvaataja meelest? Puhas igavus. Inimene istub, loeb ja kirjutab. Keegi ei ava õlut ega ela innustunult kaasa.

See kirjutis sai alguse südame­kloppimisest, hääle tõstmisest, silmade pööritamisest. Emotsioonidest ja seisunditest, mida on tänapäeval igal pool palju: ärritus, ärevus, segadus. Usust, et haridus ja humanitaaria – nii mõnegi inimese kired – on olulised. Olin seda artiklit kirjutanud septembrist saati, aga muud kohustused sundisid selle kõrvale jätma. Ene Graubergi, Katrin Aava ja Kristi Mets-Alunurme artiklid kõrghariduse olemuse muutusest ning akadeemilisest kapitalismist tõid kõik need tunded tagasi.¹ Järgnev on ehk illustratsioon neile lugudele. Jagan kogemust, kuidas on olla kõrghariduse alamakstuim lüli: tunnitasust ja lühiajalistest lepingutest elav humanitaariaga, täpsemalt, kirjandusteadusega tegelev noorteadur ja õpetaja. Kuidas on elada hirmuga jääda doktorikraadiga töötuks, ülalpeetavaks?

Kust tuleb, et humanitaar on alamakstud ja peab end pidevalt tõestama? Ei ole märganud, et arutletakse, mis on ralli väärtus, kas või kui palju seda ühiskonnale vaja on. Rallindus aitab vist autosid arendada. Intsident, kus sõitja pooleks läinud põlevast autost kahel jalal välja kõnnib ja ise kiirabiautosse istub, viib mõttele, et vormelikarussell arendab tuleohutust.² Ehk võib neist asjust saada tehnoloogilisi jm õppetunde. Kuid kas praegusel ajal ei peaks hoopis autosid vähem kasutama või üle minema elektriautodele?

Samamoodi ei mõõdeta mis tahes valdkonda, näiteks kunstküüneettevõtte turundusjuhi või kinnisvaramaakleri kasutegurit. Kõik on iseenesestmõistetav, sest nii toimib majandus. Tulemuseks on produkt ja raha. Olen teadlik, et pea iga ala taga võib olla küllaltki põnev teadus ja edu mis tahes valdkonnas eeldab annet ja tööd. Kuid kui ebavõrdselt on raha ja prestiiž elualade vahel jaotatud! Teadlastelt, eriti humanitaarilt, küsitakse, mis annab neile õiguse maksumaksja raha küsida. Humanitaari kummitab pidev vajadus tõestada, et see, mida ta teeb, on vajalik.

Kui tegin doktorikraadi, kuulsin tihti: kunas sa õppimise lõpetad? Kas ikka ei ole piisavalt haridust? Millal sa tööle hakkad ja kes sinust siis saab? Olen püüdnud selgitada, et otseselt ma enam ei õpi, vaid teen teadustööd, et doktoritasemel teaduse tegemine ongi töö. On ülimalt vajalik, et riik siin panustaks. Näiteks sellesse, et doktorandid ei saaks enam „stipendiumi“, vaid „palka“. Et ei räägitaks doktoritudengitest, vaid doktorantide teadustööst ja panusest teadusesse.

Probleem on selles, et humanitaar­alade „produkti“ ja kasumit ei saa mõõta rahas ega muudes kindlates ühikutes. Humanitaaria avaldub tihti nähtamatutes väärtustes nagu demokraatlik, vaba, salliv, elukõlblik ja jätkusuutlik ühiskond. Akadeemilise töötaja konkreetse töö tulemuseks on aga heal juhul artikkel, halvemal juhul ideed ja dialoogid. Heal juhul cum laude lõpetanud, halvemal juhul lihtsalt hulk õpetatud inimesi, kes on küll haritud, aga töötud, kellel on suured ideaalid ja tung teha maailm paremaks, aga vähe võimalusi see teoks teha.

Töötan kolmes ülikoolis: Tartu, Northumbria ja Potsdami ülikoolis. Leping Tartuga on see, mis mind toidab ja lubab uurimistööd teha. Saaksin tõenäoliselt hakkama ilma Potsdami ja Northumbriata, aga neid on CVsse vaja. Potsdamist saan 720 eurot 12nädalase kursuse eest – see sisaldab tundidepikkust ettevalmistust, hindamist, tagasisidet ja kahetunniseid seminare-loenguid. Olen kulutanud ligikaudu 60 tundi kursust ette valmistades, administratiivülesandeid täites – kõik tasuta. Ainsana on tasustatud kaks õpetamise tundi. Idufirmas või mõnes muus firmas töötav inimene saab uue töötaja soovitamise eest 1000 eurot, mõnel puhul 4000 eurot, juhul kui soovitatu ka tööle võetakse.

Sellise lepinguga on Potsdami ülikooli inglise kirjanduse ja kultuuri valdkonnas praegu neli inimest, osa neist õpetab kolme kursust. Igal kursusel on vähemalt 30 üliõpilast, vahel rohkem. Kokku 210 üliõpilast, keda õpetavad sellise lepinguga töötajad. Kuulates ühel (meile muidugi mittetasustatud) Zoomi koosolekul kõiki administratiiv- ja ITga seotud ülesandeid, mida me väljaspool oma makstud tunde ise tegema peame, mõtlesin, et mis saab siis, kui me kõik ja veel paljud meie olukorras noored õppejõud ülikoolides üle maailma ütleksid nädal enne õpetamise algust: me ei õpeta, kui te ei tasusta kõiki töötunde. Kõnnime minema ja siis on see ülikooli asi, kuidas nad pakuvad 210 õpilasele seda, mida alamakstuna peaksime meie neile pakkuma.

Muidugi ei kõnni keegi minema, sest järjekorras, et seda teha, mida meie teeme, on inimesi küll ja küll – sest noored akadeemilised töötajad peavad kuidagi oma CV konkurentsivõimeliseks kasvatama, kuidagi üüri maksma ja süüa ostma. Mõni peab ka lapsi kasvatama … Sellised tunnitasulised õpetamistööd on noorteaduritele väga tavalised. On teada, et järeldoktori koha või töö saamiseks peab olema publikatsioone. Uurimistööks jaguvat lugemise ja kirjutamise aega on aga vähe, kui peab tunnitasu eest õpetama mitmes kohas. Rohkem võimalust oma CV publikatsioonide arvu kasvatada on neil, kel pole veel lastega peret, kel on abistavad vanemad või suure sissetulekuga partner. Nemad ei pea liiga palju õpetama, et ära elada ja saavad keskenduda uurimistööle. Õpetamise alahindamine on ka väljaspool akadeemiat valitsev probleem.

Noored teadlased võivad probleemide üle kurtes kohata järgmist reaktsiooni: ise olete sellise vale eriala valinud! On valdkondi, kus ei pakuta kõrgelt makstud positsiooni, sest need on seoses traditsiooniliselt naistele omase hooletööga, mille eest üldse ei maksta või makstakse vähe. Niisiis pole probleem pelgalt naiste erialavalikus, vaid selles, et osa alasid käsitletakse naiselikena ja ebatähtsamana. Aga kes küll teeks muusikat, filme, teatrit, kunsti ja õpetaks teisi, kui keegi ei vali neid „valesid“ erialasid?

Õpetamisest sõltub meie tulevaste põlvkondade käekäik – see, kuidas lapsed mõtlevad, teistega suhtlevad, tegutsevad, mida endast arvavad. Eriti humanitaaralad ja nende õpetamine on eesti kultuuri püsimise tagatis. Õpetamine pole pelgalt intellektuaalne töö, see on ka emotsionaalne töö, panustamine inimesse. Heal õpetajal on oskus võtta lapsi tõsiselt, märgata laste tugevaid kohti ja neid suunata. Hea õpetaja on ka ise hea õppija: tal peab olema teisi õpetades aega ka ennast õpetada – lugeda, puhata, dialooge pidada. Et seda teha, peab olema piisavalt palju õpetajaid, kel on küllaldane sissetulek. Olen töötanud keskkoolis õpetajana. Isegi poole kohaga oli see töö väsitav ning kolleegid, minu endised õpetajaid, unistasid pensionile minekust, rääkisid väsimusest.

Iga humanitaari südamel on küsimus: millised on inimeste kannatused? Mõeldes praegusele valitsuskoalitsioonile, eriti EKREle, tundub, et seda küsimust ei esitata üldse. Vastupidi, kannatusi, mida põhjustavad vaesus ja töötus ning sool, rassil, seksuaalsusel ja puudel põhinev diskrimineerimine, hoopis süvendatakse. Ei taha välja tuua neid loendamatuid piinlikke sõnavõtte ja fraase, mida need, kes peaksid olema eeskujuks, tühjalt loobivad, põhjustades kannatusi. Nende inimeste algatusel sai abordivastane liikumine, mida propageeritakse loote kannatuste vältimise pähe, riigikogult 141 000 eurot. Aga see liikumine on pime selle suhtes, mis juhtub naise ja lapsega pärast sünnitust.

Krõõda küsimus „miks sa need sead sinna põllule lasid?“ tõi Pearus esile mingi häbitunde. Poliitika on täis Pearu-suguseid kiuslikke, vastikuid, õelaid tegelasi. Just humanitaaria aitab küsida: millised on su kannatused?, miks kannatusi põhjustatakse? kes neid põhjustab ja kellele? Jah, tihti ei saa humanitaaria otseselt aidata, aga küsimine, tähele panemine on juba ise aitamine. Õpetamine on nende küsimuste esitamise õpetamine, hea õpetaja ei ole ainult vastuste andja – hea õpetaja oskab esitada õigeid, keerulisi, vajalikke küsimusi.

1 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/uusliberaalne-kapitalism-ja-akadeemia/

2 https://www.racefans.net/2020/12/01/the-urgent-questions-f1-must-answer-following-grosjeans-fireball-crash/