Pala leebuse leiba

Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist teistsugustele väidetele ning ka iseenda reaktsioonidele.

TOOMAS PAUL

Sõnade sisu ei seisa paigal. Kunagi tähendas „wissiste“ ’kindlasti’ – saksa „gewiss“ laenuna. Kui Saaremaal elasin, olid kõvad õunapabulad „vissid“. Praegu käib aga „vististi/vist“ just kahtlase kohta. Ühes kirikulaulus on „öö vististi / lä’eb sul koidule“. Ma ei saanud kaua aega aru, miks hommiku tulek pole kindel. Kuni mulle koitis, et lauluraamatu redigeerijad on võtnud oma tööd pealiskaudselt: jätnud sõna alles, selle asemel et öelda „öö kindlasti“ (nagu nüüd ongi).

See on näide sõna tähenduse vaiksest vahetumisest vastupidiseks. Vahel tehakse seda jõuga. Aavik velmas „helge“, see oli tal saksa sõna „schwül“ vaste, seega ’lämmatavalt palav, lämbe’ (nagu pikse-eelne leitsak). Ei tea miks (kas teadmatusest või salakavalalt?) sai see sõna pärast sõda uue riigikorra ideoloogide lemmikuks, kes lubasid eesti rahvale „helget tulevikku“. Kui ma Aaviku sõnastikust leidsin algse tähenduse, oli täitsa vahva kuulata, kuidas meid ootab ees kommunismi „helge tulevik“!

Sõnade etümoloogiat ning elukäiku on põnev ja õpetlik jälgida. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ teavitab: „vabamõtleja – isik, kes (hrl usuküsimustes) mõtleb traditsioonilistest seisukohtadest erinevalt“. „Vabamõtleja“ on ajaloos olnud terminus technicus lääne filosoofias. Iga naga ei saa seda tiitlit enda kohta kasutada.

Kes on siis tänapäeva Eestis vabamõtleja? Leo Luks nendib, et „vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm“, kuid kirjeldab siiski üsna põhjalikult, kes nende hulka kuuluvad. Lõpuks: „Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.“¹

Minule tuleb seda sõna kuuldes kohe ette Lembi Raidi monograafia „Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900–1965“ (Eesti Raamat, 1978, 302 lk kõvas köites).² Olin noor kirikuõpetaja, kes luges hoolsalt sellist kraami. Vastast peab tundma.

Vahepeal ei olnud suurt midagi kuulda vabamõtlejatest, kuni Leo Luks algatas filosoofiliste esseekogumike sarja „Vabamõtlejad“. Sarja pealkiri ja kujundus on šnitti võtnud aastatel 1971–1994 ilmunud sarjast „Suuri mõtlejaid“,¹ mis vahendas tuntud filosoofide elu ja tegevuse ülevaateid vene keelest. Praegusesse „Vabamõtlejate“ sarja on koondatud emakeelsed algupärased filosoofid.³

Omast kohast oli mulle üllatav, et praeguste programmis puudub anti­klerikaalsus ja ateism, mis olid omal ajal olulised inglise vabamõtlemise sünnis. Elame üpris teises maailmas kui paar sajandit tagasi. Ja tänasesse jõudmiseks on ka vabamõtlemine oma osa andnud. Aumees ei löö maaslamajat. Praegu on nimetus anakronistlik: ei ole enam vaja võidelda ristiusu rangete raamide vastu (jah, viimaseid lahinguid peab kirik veel seksuaalmoraalis), tahta olla „vabad“ mõtlemises – keegi ei keela kedagi ega midagi.

Seitsmenda vabamõtlejana on astunud areenile Jan Kaus, kelle raamat „Kolm punkti“ koosneb kolmest osast. Esimeses osas on mõned ühiskondlikke ja keelelisi küsimusi puudutavad lühikirjutised. Teise ossa on koondatud kirjandusarvustused, need on mahukamad ja keskendatud tõlkekirjandusele. Kolmanda osa moodustavad filmiteemalised kirjutised, põhirõhk Hollywoodi filmikunsti sellel osal, millel autorifilmi tunnuseid. Raamatu lõpus on vestlus Leo Luksiga „Kuidas tõde otsida?“, ainuke tekst, mis pole varem trükis ilmunud.

Arvustuste arvustamine oleks imelik, kui ise ei ole käsitletud teoseid lugenud või filme näinud. Kohati muidugi rajad ristuvad: tema retsenseeritud Lev Šestovi raamatul „Hiiobi vaekaussidel“ („Mõistuse ülemvõimu vastu“, lk 79–85) on minu saatesõna. Kuid filmimaailmas olen täielik võhik: ei ole näinud isegi ühtegi Kausi lemmiku Paul Thomas Andersoni filmi (lk 220). Seepärast piirdun esimese osaga.

Jumalat resp. religiooni mainitakse kolmes kohas. Arvustuses „Rahulik halastamatus“ tõdeb Kaus, et Ingmar Bergmani teostes valitseb eksistentsiaalne hirm, hirm kosmilise üksinduse ees – hirm, et Jumalat ei olegi. Ennekõike esindavad seda tunnet kirikuõpetajad. Enamasti muudab Jumala läheduse puudumine pastorid inimestena ka ebameeldivaks (lk 70)

Analüüsides Marcel Prousti romaani „Swanni poolel“ essees „Maailm teetilgas“ arutleb Kaus: kui eeldada, et teadvus on keha osa, peaks ka teadvus liikuma ja kuluma ülejäänud kehaga sünkroonis. „Ent teadvus mitte ainult ei kulu olevikus, vaid suudab kulumise käigus mingeid olevikuhetki säilitada, umbes nii, nagu hoitakse marju moosipurgis, isegi kui mets, kust marjad pärinevad, on ammu kadunud. Sedasi tekib arusaam möödunud olevikust – minevikuteadvus. Nii et kui keha püsib püsivas mööduvuses, on teadvus võimeline muutma püsiva mööduvuse momente möödunu püsivuseks. Proust nimetab sellist püsivust „aja käigust vabastatud hetkeks“.“

Huvitav on, mida ütleb Jan Kaus: „Nii on ka minusugusel materialistlikult mõtleval inimesel raske eirata paradoksi, mille kohaselt on teadvus küll keha osa, ent tal on ometi võime vastanduda kogu ülejäänud keha püsivale mööduvusele. Siit tuleneb mitmeid vastuolusid: keha või koht muundub, on määratud kaduma, ent ometi võib see jääda kellegi meeltes, kellegi mälus elavana ja muutumatuna kestma, olla mälestustes kohal. Meil on võime mäletada kadunut elavana, tunda kadunut juuresolevana – kusjuures teades, et inimene on kadunud, et temaga sündinu on pöördumatult läinud. Sellest vastandumisest, sellest „mõistmatust vasturääkivusest mälestuse ja olematuse vahel“ mu meelest Proust alustabki ja selle ümber tema mõte keerleb. Võime mäletada teeb maailmast mitte niivõrd asjade, kuivõrd sündmuste koosluse, mistõttu määratleb iga entiteedi olemust mitte ainult või ennekõike tema ruumiline, vaid just ajaline kestvus – ja eriti teadlikkus sellest kestvusest ja selle piiridest, teadlikkus, mis kehastub mäletamisvõimes, inimese olevikku varjutavas minevikutajus“ (lk 111).

Piiridele pürgides konvergeeruvad otsijate rajad. Nii lahe on lugeda mõtisklust inimkeha paradoksist: „materialism tundub esmapilgul röövivat maailmast kõik imed, kuigi tegelikult on vastupidi. Mis siis, kui olemegi pelgalt masinad, mille peaarvutid – kesknärvisüsteemid – on võimelised välja mõtlema kõiksugu kujutluspilte, mille seos reaalsusega on seda väiksem, mida ülevamad on pildid; masinad, mida ühendab üksteisega kulumine ja lõplikkus? Mis siis sellest, kui elu tekkimine Universumis on kokkusattumuste jada ja inimene oma praeguses olekus vaid lüli arengu ahelas? Kas ebatõenäolise stsenaariumi tagajärjel tekkinud esimene orgaaniline elementaarosake, millest arenesid lõpuks sinivaal, inimene ja elevant, pole veelgi suurem ime kui idee jumalast? Jumal napsab kõik imed endale, ilma jumalata kuulub elusolemise ime igale üksikule eluvormile. Sel juhul on imeline elu ise, elu võimalikkuse fakt, kõiksus aga on üks seinte ja katuseta kirik“ (lk 31). Spinoza lepitaks – deus sive Natura, mina ise pean adekvaatseimaks

Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist teistsugustele väidetele ning ka iseenda reaktsioonidele.

TOOMAS PAUL

Sõnade sisu ei seisa paigal. Kunagi tähendas „wissiste“ ’kindlasti’ – saksa „gewiss“ laenuna. Kui Saaremaal elasin, olid kõvad õunapabulad „vissid“. Praegu käib aga „vististi/vist“ just kahtlase kohta. Ühes kirikulaulus on „öö vististi / lä’eb sul koidule“. Ma ei saanud kaua aega aru, miks hommiku tulek pole kindel. Kuni mulle koitis, et lauluraamatu redigeerijad on võtnud oma tööd pealiskaudselt: jätnud sõna alles, selle asemel et öelda „öö kindlasti“ (nagu nüüd ongi).

See on näide sõna tähenduse vaiksest vahetumisest vastupidiseks. Vahel tehakse seda jõuga. Aavik velmas „helge“, see oli tal saksa sõna „schwül“ vaste, seega ’lämmatavalt palav, lämbe’ (nagu pikse-eelne leitsak). Ei tea miks (kas teadmatusest või salakavalalt?) sai see sõna pärast sõda uue riigikorra ideoloogide lemmikuks, kes lubasid eesti rahvale „helget tulevikku“. Kui ma Aaviku sõnastikust leidsin algse tähenduse, oli täitsa vahva kuulata, kuidas meid ootab ees kommunismi „helge tulevik“!

Sõnade etümoloogiat ning elukäiku on põnev ja õpetlik jälgida. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ teavitab: „vabamõtleja – isik, kes (hrl usuküsimustes) mõtleb traditsioonilistest seisukohtadest erinevalt“. „Vabamõtleja“ on ajaloos olnud terminus technicus lääne filosoofias. Iga naga ei saa seda tiitlit enda kohta kasutada.

Kes on siis tänapäeva Eestis vabamõtleja? Leo Luks nendib, et „vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm“, kuid kirjeldab siiski üsna põhjalikult, kes nende hulka kuuluvad. Lõpuks: „Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.“¹

Minule tuleb seda sõna kuuldes kohe ette Lembi Raidi monograafia „Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900–1965“ (Eesti Raamat, 1978, 302 lk kõvas köites).² Olin noor kirikuõpetaja, kes luges hoolsalt sellist kraami. Vastast peab tundma.

Vahepeal ei olnud suurt midagi kuulda vabamõtlejatest, kuni Leo Luks algatas filosoofiliste esseekogumike sarja „Vabamõtlejad“. Sarja pealkiri ja kujundus on šnitti võtnud aastatel 1971–1994 ilmunud sarjast „Suuri mõtlejaid“,¹ mis vahendas tuntud filosoofide elu ja tegevuse ülevaateid vene keelest. Praegusesse „Vabamõtlejate“ sarja on koondatud emakeelsed algupärased filosoofid.³

Omast kohast oli mulle üllatav, et praeguste programmis puudub anti­klerikaalsus ja ateism, mis olid omal ajal olulised inglise vabamõtlemise sünnis. Elame üpris teises maailmas kui paar sajandit tagasi. Ja tänasesse jõudmiseks on ka vabamõtlemine oma osa andnud. Aumees ei löö maaslamajat. Praegu on nimetus anakronistlik: ei ole enam vaja võidelda ristiusu rangete raamide vastu (jah, viimaseid lahinguid peab kirik veel seksuaalmoraalis), tahta olla „vabad“ mõtlemises – keegi ei keela kedagi ega midagi.

Seitsmenda vabamõtlejana on astunud areenile Jan Kaus, kelle raamat „Kolm punkti“ koosneb kolmest osast. Esimeses osas on mõned ühiskondlikke ja keelelisi küsimusi puudutavad lühikirjutised. Teise ossa on koondatud kirjandusarvustused, need on mahukamad ja keskendatud tõlkekirjandusele. Kolmanda osa moodustavad filmiteemalised kirjutised, põhirõhk Hollywoodi filmikunsti sellel osal, millel autorifilmi tunnuseid. Raamatu lõpus on vestlus Leo Luksiga „Kuidas tõde otsida?“, ainuke tekst, mis pole varem trükis ilmunud.

Arvustuste arvustamine oleks imelik, kui ise ei ole käsitletud teoseid lugenud või filme näinud. Kohati muidugi rajad ristuvad: tema retsenseeritud Lev Šestovi raamatul „Hiiobi vaekaussidel“ („Mõistuse ülemvõimu vastu“, lk 79–85) on minu saatesõna. Kuid filmimaailmas olen täielik võhik: ei ole näinud isegi ühtegi Kausi lemmiku Paul Thomas Andersoni filmi (lk 220). Seepärast piirdun esimese osaga.

Jumalat resp. religiooni mainitakse kolmes kohas. Arvustuses „Rahulik halastamatus“ tõdeb Kaus, et Ingmar Bergmani teostes valitseb eksistentsiaalne hirm, hirm kosmilise üksinduse ees – hirm, et Jumalat ei olegi. Ennekõike esindavad seda tunnet kirikuõpetajad. Enamasti muudab Jumala läheduse puudumine pastorid inimestena ka ebameeldivaks (lk 70)

Analüüsides Marcel Prousti romaani „Swanni poolel“ essees „Maailm teetilgas“ arutleb Kaus: kui eeldada, et teadvus on keha osa, peaks ka teadvus liikuma ja kuluma ülejäänud kehaga sünkroonis. „Ent teadvus mitte ainult ei kulu olevikus, vaid suudab kulumise käigus mingeid olevikuhetki säilitada, umbes nii, nagu hoitakse marju moosipurgis, isegi kui mets, kust marjad pärinevad, on ammu kadunud. Sedasi tekib arusaam möödunud olevikust – minevikuteadvus. Nii et kui keha püsib püsivas mööduvuses, on teadvus võimeline muutma püsiva mööduvuse momente möödunu püsivuseks. Proust nimetab sellist püsivust „aja käigust vabastatud hetkeks“.“

Huvitav on, mida ütleb Jan Kaus: „Nii on ka minusugusel materialistlikult mõtleval inimesel raske eirata paradoksi, mille kohaselt on teadvus küll keha osa, ent tal on ometi võime vastanduda kogu ülejäänud keha püsivale mööduvusele. Siit tuleneb mitmeid vastuolusid: keha või koht muundub, on määratud kaduma, ent ometi võib see jääda kellegi meeltes, kellegi mälus elavana ja muutumatuna kestma, olla mälestustes kohal. Meil on võime mäletada kadunut elavana, tunda kadunut juuresolevana – kusjuures teades, et inimene on kadunud, et temaga sündinu on pöördumatult läinud. Sellest vastandumisest, sellest „mõistmatust vasturääkivusest mälestuse ja olematuse vahel“ mu meelest Proust alustabki ja selle ümber tema mõte keerleb. Võime mäletada teeb maailmast mitte niivõrd asjade, kuivõrd sündmuste koosluse, mistõttu määratleb iga entiteedi olemust mitte ainult või ennekõike tema ruumiline, vaid just ajaline kestvus – ja eriti teadlikkus sellest kestvusest ja selle piiridest, teadlikkus, mis kehastub mäletamisvõimes, inimese olevikku varjutavas minevikutajus“ (lk 111).

Piiridele pürgides konvergeeruvad otsijate rajad. Nii lahe on lugeda mõtisklust inimkeha paradoksist: „materialism tundub esmapilgul röövivat maailmast kõik imed, kuigi tegelikult on vastupidi. Mis siis, kui olemegi pelgalt masinad, mille peaarvutid – kesknärvisüsteemid – on võimelised välja mõtlema kõiksugu kujutluspilte, mille seos reaalsusega on seda väiksem, mida ülevamad on pildid; masinad, mida ühendab üksteisega kulumine ja lõplikkus? Mis siis sellest, kui elu tekkimine Universumis on kokkusattumuste jada ja inimene oma praeguses olekus vaid lüli arengu ahelas? Kas ebatõenäolise stsenaariumi tagajärjel tekkinud esimene orgaaniline elementaarosake, millest arenesid lõpuks sinivaal, inimene ja elevant, pole veelgi suurem ime kui idee jumalast? Jumal napsab kõik imed endale, ilma jumalata kuulub elusolemise ime igale üksikule eluvormile. Sel juhul on imeline elu ise, elu võimalikkuse fakt, kõiksus aga on üks seinte ja katuseta kirik“ (lk 31). Spinoza lepitaks – deus sive Natura, mina ise pean adekvaatseimaks panenteismi. Kõik on suur ime.

Olen tsiteerinud Kausi pikalt, et anda maitset, kui huvitav on teos, mida iseloomustab ääretu heasoovlikkus. See avaldub juba lugude pealkirjades: „Leebuskõne utoopia“, „Praktilisest sallivusest“, „Empaatia, klassika ja tänapäev“. Kaus on leebuse apologeet: „Kui vihakõne püüab kinnistada vastase ekslikkust, siis leebuskõne võiks lähtuda eeldusest, et eksida võivad kõik. Eksimine ei pea ju tähendama siinkohal põhjapanevalt vale vaateviisi, vaid lihtsalt vaatevälja piiratust. Ma ei taha sugugi öelda, et leebuskõneleja ei tohiks olla oma veendumuste kaitsel kirglik või uskuda, et tal on õigus. Piisab sellest, kui uskuda selle kõrval, et see, mida mina tean, ei pruugi veel olla kogu teadmine“ (lk 10).

Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist mitte ainult teistsugustele väidetele, vaid ka iseenda reaktsioonidele; võimele mõelda mitte ainult selle üle, mida öeldakse, vaid ka selle üle, kuidas seda öeldakse ning miks sedasi öeldi ja kas saanuks kuidagi teisiti. „Seega on leebuskõne üks afektiivse sotsiaalse suhtlemise potentsiaalseid alternatiive. Ma ei taha ainult reageerida, vaid harjutada ennast üha paremini reageerima“ (lk 204). Püha Paulus ütles, et ta ei arva endast, et ta kõike taipaks, kuid ta sirutab selle kui eesmärgi poole. Lootes – „kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle“ (vt Fl 3:13-16).

Võiks siis määratleda, et sallivus on suutlikkus või valmisolek taluda erinevaid vaateid ja neist tulenevaid teguviise (lk 14). „Siis võib selguda, et ehk polegi võimatu sallida väga praktilisel tasandil: tunnistada üksteise isikliku eksistentsi tõsiasja. Inimesel, kellel on mu jaoks ebasümpaatsed põhimõtted, on sama suur õigus eksisteerida kui mul. Ainus, mida ma võiksin temalt eeldada, on samasugune nõusolek minu eksistentsiga. See ei takista meil eksistentsi eesmärkides elu lõpuni eriarvamusele jääda ja oma erinevust jõudumööda praktiseerida. Siin siis võikski näha lähtepunkti praktikale, mida Erwin Schrödinger nimetas „üksikisikute huvitavaks ja arukaks võistluseks““ (lk 18).

Olen temaga täitsa päri: „Kirjandus ja filosoofia toimivad me vaimses maailmas umbes samamoodi nagu disain füüsilises reaalsuses. Kõik asjad, mida kasutame, on hoolikalt kujundatud, püksinööbist automaattulirelvani. Sisustusajakirjad tõstavad esile inimeste elamisi, nende füüsilist ümbrust, ent kirjanduse lugemine aitab sama efektiivselt disainida oma mõtteid ja tundeid. Mida ma silmas pean? Paistab, et inimesest teeb inimese võime kahekordselt reageerida – mitte ainult reageerida oma sisemistele, pärilikkuseainega antud impulssidele ja keskkonnaärritajatele, vaid reageerida ka oma reaktsioonidele. Viimane tähendab ühtlasi võimet õppida oma reaktsioone kõrvalt jälgima, vaatama neid kas distantsilt või asetama luubi alla“ (lk 26).

Ma olen. Ma olin. Kaks lihtsat, pealispinnal täiesti normaalset lauset, mis sobiksid võtma kokku meie kõigi elu. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas lahendada nende kahe lause vaheline pinge. Kustpoolt asja vaadata, kas tunda kurbust, et elu on lühike, või tunda rõõmu, et see lühike elu on ülepea võimalikuks osutunud ning et elu lühidus annab igale üksikule elatud momendile suurema kaalu. „Võib muidugi tunda mõlemat, samaaegselt. Mulle endale meeldib mõelda nii: millalgi saabub hetk, mil mind enam ei ole. Aga enne seda olen ma jõudnud olla, olen tundnud võimalikult palju selleks, et olla oma olemisest nii teadlik, kui me võimed vähegi võimaldavad, ning selle mõjul oma tegusid seada. Aga kui rääkida ilust, siis selle ebakindel ja otsapidi pidevalt öösse kaduv, ent ammendamatu ja püsivat avastamist ootav territoorium asetseb kusagil nende kahe fraasi – ma olen, ma olin – vahel“ (lk 48).

Aga millal on õige aeg panna arvustusele punkt? Punkt peatab, katkestab, reeglina seatakse punkt ka tekstivoo absoluutsesse lõppu. Teksti viimasele punktile, kõikide varasemate punktide sisemise potentsiaali täideviijale, kuulub võim tekstile „ots peale teha“, see kokku võtta, öelda lugejale „aitab küll!“. Komad ja sidesõnad aga sisaldavad potentsiaali teksti igavesti jätkata, lõpmatult paljundada, öelda lugejale: „jätkame“, „tuleme/lähme tagasi“. Kausi meelest peaksid raamatud tegelikult lõppema komadega või sidesõnadega.

Punkt küll lõpetab, aga paljastab ka kasutamata võimaluste potentsiaali. „Ikka ja jälle on lugeja sunnitud pärast viimast punkti ümber pöörama ja teksti juurde tagasi minema, sisenema avarasse labürinti, jooksma ammendava tähenduse järel, mis lipsab eest nagu Danny Jackil Stanley Kubriku „Hiilguses“. Hea raamat hakkab päriselt pihta pärast selle lõpetamist, selle viimane punkt muudab lugeja enese küsimärgikujuliseks komaks, mis liigub lausest lausesse; sidesõnade koondumiskohaks, nii et ta kordab mõtetes pidevalt: „ja …“, „aga …“, „või …?“ Lõpp-punkt on õigupoolest illusoorne märk, pigem on tegu kolme punktiga, millest kaks on muudetud nähtamatuks, nii et punkt on trükivärviks moondunud miraaž: parimad lood algavad alles pärast teose viimast punkti, lugeja loeb oma kujutlusvõimes edasi, lugedes sel kombel ennast teksti tagasi. Mõjuvas kirjanduses tuleb ilmsiks lõpetatuse illusoorsus (seda muidugi inimelu lõplikkuse raames). Punkt on küll näiline lõpp, ent lugeja peas võib ilmuda nähtavale ka punkti lõpp – loo tegelik sünd, selle iseseisev elu“ (lk 51).

Kui mõelda selle iseseisva elu keelelisele vastele, poleks kummaline alustada sõnastamist vormiga „Ja siis …“.

Jan Kausi augusti alguse Eesti Ekspressi rubriigis „Olgem ausad“ palutakse temalt lõpetuseks: „Ütle palun midagi üldfilosoofilist.“ Ta vastab: „Murdkem leiba, mitte südameid.“⁴

Võtkem see pala leebuse leiba tänulikult vastu.

Kõik on suur ime.

Olen tsiteerinud Kausi pikalt, et anda maitset, kui huvitav on teos, mida iseloomustab ääretu heasoovlikkus. See avaldub juba lugude pealkirjades: „Leebuskõne utoopia“, „Praktilisest sallivusest“, „Empaatia, klassika ja tänapäev“. Kaus on leebuse apologeet: „Kui vihakõne püüab kinnistada vastase ekslikkust, siis leebuskõne võiks lähtuda eeldusest, et eksida võivad kõik. Eksimine ei pea ju tähendama siinkohal põhjapanevalt vale vaateviisi, vaid lihtsalt vaatevälja piiratust. Ma ei taha sugugi öelda, et leebuskõneleja ei tohiks olla oma veendumuste kaitsel kirglik või uskuda, et tal on õigus. Piisab sellest, kui uskuda selle kõrval, et see, mida mina tean, ei pruugi veel olla kogu teadmine“ (lk 10).

Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist mitte ainult teistsugustele väidetele, vaid ka iseenda reaktsioonidele; võimele mõelda mitte ainult selle üle, mida öeldakse, vaid ka selle üle, kuidas seda öeldakse ning miks sedasi öeldi ja kas saanuks kuidagi teisiti. „Seega on leebuskõne üks afektiivse sotsiaalse suhtlemise potentsiaalseid alternatiive. Ma ei taha ainult reageerida, vaid harjutada ennast üha paremini reageerima“ (lk 204). Püha Paulus ütles, et ta ei arva endast, et ta kõike taipaks, kuid ta sirutab selle kui eesmärgi poole. Lootes – „kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle“ (vt Fl 3:13-16).

Võiks siis määratleda, et sallivus on suutlikkus või valmisolek taluda erinevaid vaateid ja neist tulenevaid teguviise (lk 14). „Siis võib selguda, et ehk polegi võimatu sallida väga praktilisel tasandil: tunnistada üksteise isikliku eksistentsi tõsiasja. Inimesel, kellel on mu jaoks ebasümpaatsed põhimõtted, on sama suur õigus eksisteerida kui mul. Ainus, mida ma võiksin temalt eeldada, on samasugune nõusolek minu eksistentsiga. See ei takista meil eksistentsi eesmärkides elu lõpuni eriarvamusele jääda ja oma erinevust jõudumööda praktiseerida. Siin siis võikski näha lähtepunkti praktikale, mida Erwin Schrödinger nimetas „üksikisikute huvitavaks ja arukaks võistluseks““ (lk 18).

Olen temaga täitsa päri: „Kirjandus ja filosoofia toimivad me vaimses maailmas umbes samamoodi nagu disain füüsilises reaalsuses. Kõik asjad, mida kasutame, on hoolikalt kujundatud, püksinööbist automaattulirelvani. Sisustusajakirjad tõstavad esile inimeste elamisi, nende füüsilist ümbrust, ent kirjanduse lugemine aitab sama efektiivselt disainida oma mõtteid ja tundeid. Mida ma silmas pean? Paistab, et inimesest teeb inimese võime kahekordselt reageerida – mitte ainult reageerida oma sisemistele, pärilikkuseainega antud impulssidele ja keskkonnaärritajatele, vaid reageerida ka oma reaktsioonidele. Viimane tähendab ühtlasi võimet õppida oma reaktsioone kõrvalt jälgima, vaatama neid kas distantsilt või asetama luubi alla“ (lk 26).

Ma olen. Ma olin. Kaks lihtsat, pealispinnal täiesti normaalset lauset, mis sobiksid võtma kokku meie kõigi elu. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas lahendada nende kahe lause vaheline pinge. Kustpoolt asja vaadata, kas tunda kurbust, et elu on lühike, või tunda rõõmu, et see lühike elu on ülepea võimalikuks osutunud ning et elu lühidus annab igale üksikule elatud momendile suurema kaalu. „Võib muidugi tunda mõlemat, samaaegselt. Mulle endale meeldib mõelda nii: millalgi saabub hetk, mil mind enam ei ole. Aga enne seda olen ma jõudnud olla, olen tundnud võimalikult palju selleks, et olla oma olemisest nii teadlik, kui me võimed vähegi võimaldavad, ning selle mõjul oma tegusid seada. Aga kui rääkida ilust, siis selle ebakindel ja otsapidi pidevalt öösse kaduv, ent ammendamatu ja püsivat avastamist ootav territoorium asetseb kusagil nende kahe fraasi – ma olen, ma olin – vahel“ (lk 48).

Aga millal on õige aeg panna arvustusele punkt? Punkt peatab, katkestab, reeglina seatakse punkt ka tekstivoo absoluutsesse lõppu. Teksti viimasele punktile, kõikide varasemate punktide sisemise potentsiaali täideviijale, kuulub võim tekstile „ots peale teha“, see kokku võtta, öelda lugejale „aitab küll!“. Komad ja sidesõnad aga sisaldavad potentsiaali teksti igavesti jätkata, lõpmatult paljundada, öelda lugejale: „jätkame“, „tuleme/lähme tagasi“. Kausi meelest peaksid raamatud tegelikult lõppema komadega või sidesõnadega.

Punkt küll lõpetab, aga paljastab ka kasutamata võimaluste potentsiaali. „Ikka ja jälle on lugeja sunnitud pärast viimast punkti ümber pöörama ja teksti juurde tagasi minema, sisenema avarasse labürinti, jooksma ammendava tähenduse järel, mis lipsab eest nagu Danny Jackil Stanley Kubriku „Hiilguses“. Hea raamat hakkab päriselt pihta pärast selle lõpetamist, selle viimane punkt muudab lugeja enese küsimärgikujuliseks komaks, mis liigub lausest lausesse; sidesõnade koondumiskohaks, nii et ta kordab mõtetes pidevalt: „ja …“, „aga …“, „või …?“ Lõpp-punkt on õigupoolest illusoorne märk, pigem on tegu kolme punktiga, millest kaks on muudetud nähtamatuks, nii et punkt on trükivärviks moondunud miraaž: parimad lood algavad alles pärast teose viimast punkti, lugeja loeb oma kujutlusvõimes edasi, lugedes sel kombel ennast teksti tagasi. Mõjuvas kirjanduses tuleb ilmsiks lõpetatuse illusoorsus (seda muidugi inimelu lõplikkuse raames). Punkt on küll näiline lõpp, ent lugeja peas võib ilmuda nähtavale ka punkti lõpp – loo tegelik sünd, selle iseseisev elu“ (lk 51).

Kui mõelda selle iseseisva elu keelelisele vastele, poleks kummaline alustada sõnastamist vormiga „Ja siis …“.

Jan Kausi augusti alguse Eesti Ekspressi rubriigis „Olgem ausad“ palutakse temalt lõpetuseks: „Ütle palun midagi üldfilosoofilist.“ Ta vastab: „Murdkem leiba, mitte südameid.“⁴

Võtkem see pala leebuse leiba tänulikult vastu.

1 Valle-Sten Maiste, Vähem edukate meeste pärisosa. – Sirp 25. XI 2022. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vahem-edukate-meeste-parisosa/

2 https://raamatupood.utlib.ee/et/filosoofia/5240-vabamotlejate-ringidest-massilise-ateismini-marksistlik-ateism-eestis-aastail-1900-1965.html

3 Leo Luks, Eesti filosoofia uus algus. – Sirp 8. I 2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-filosoofia-uus-algus/

4 Anne Vetik, Jan Kaus: kõige magusam tunne on armastava puudutuse – Eesti Ekspress, Areen 9. VIII 2023.