Palun uut utoopiat, liberaal!

Eelmise kümnendi finantskriis oli murdepunkt, kus senine neoliberaalne utoopia murenes, ja läänemaailma liberaalid on sellest siiani segaduses.

MARLEEN ALLEMANN, TÕNIS SAARTS

Viimastel aastatel on põhivooluparteid pea kõikjal vähemal või rohkemal määral toetust ära andnud autoritaarsust ihalevatele (parem)populistlikele jõududele. Olgugi et täpsed ajendid sellise nihke taga riigiti veidi erinevad, on liberalismi üldisem mandumine paljuski tingitud utoopilise mõtlemise puudumisest.

Ajaloolane Timothy Snyder poetas paari aasta eest Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis loengut pidades tähendusliku lause: „Poliitikud ei kõnele enam tulevikust.“ Snyder pidas silmas peamiselt läänemaailma riigitegelasi, kes pole juba mõnda aega julgenud oma valijatele kinnitada, et „homne tuleb parem“ ning „mul on plaan, kuidas see parem homne teieni jõuaks“. Tõepoolest, põhivoolu liberaalse läänemaailma poliitikutest on saanud hallid administraatorid ja tehnokraadid, kes tegelevad vaid (kriiside) haldamisega, kuid ei müü enam unistusi ega haaravaid tuleviku­visioone.

Visioonirikkad diktaatorid ja ideedeta liberaalid

On karm tõdemus, et soovides kuulata julgelt unistajaid, kes räägivad oma riigi ja rahva paremast ja suurejoonelisemast tulevikust, tuleb vaadata mitte- ja pooldemokraatiate poole. Xi Jinping Hiinas, Kaczyński Poolas, Orbán Ungaris, Modi Indias, Duterte Filipiini vabariigis ja isegi Putin Venemaal räägivad sellest, kuidas nad ehitavad midagi uut, tugevamat, õitsvamat ja ühtsemat, kui seda pakub neile pealesurutud lääne dominandiga neoliberaalse globaliseerumise projekt. Olgugi et nimetatud liidrite meetodid ja väärtused on kaugel demokraatiast ja inimõiguste austamisest ning me ei saa heaks kiita nende tõekspidamisi ja teguviise, tuleb tunnistada, et kahjuks on nad milleski olnud liberaalidest edukamad. Nimelt iseloomustab neid kartmatus kõneleda tulevikust ja oskus sütitada sellega ka kaalukat osa oma riigi kodanikest – neil on utoopia, mida rahvale pakkuda.

Kui eespool toodud väide on ebaveenev, võiks lugeja endalt küsida, kus on need liberaalsed ja sotsiaaldemokraatlikud poliitikud, kelle julged tulevikuvisioonid rahvaid inspireerivad? Kas tuleb mõni meelde? Kui ehk Emmanuel Macron välja arvata, ei järgne kuigi pikka nimekirja.

Euroopa demokraatiates on ainsa sidusa ja tõeliselt alternatiivse ning tulevikku vaatava narratiivi välja pakkunud parempopulistid – Marine Le Peni Rahvusrinne Prantsusmaal, Rootsi Demokraadid, Austria Vabaduspartei jne. Jah, tõsi, nende projekti põhisisuks paistab olevat pöördumine minevikku, kui rahvusriigid olid suveräänsed, immigrante ei olnud, kliimamuutuse oht horisondil ei ähvardanud, valge töömees oli au sees ja traditsiooniline peremudel ainus võimalikest. Ometi pakuvad nad oma konservatiivsetele valijatele lootust võimalikule paremale homsele: lubavad üles ehitada midagi alternatiivset ja näiliselt turvalisemat, kui on ebakindel üleilmastunud maailm. Endine Oxfordi ülikooli professor Jan Zielonka¹ kutsub neid „vasturevolutsiooni jõududeks“ – jõududeks, kes aktiivselt töötavad liberaalse maailmakorra ja väärtusruumi vastu.

Liberaalid isegi ei paku lohutust siirdumisega mineviku kuldaega, kus võiks olla great again. Neil puudub võime välja tulla millegi kvalitatiivselt uuega, mis kõlaks veidigi teismoodi kui see, mida oleme viimase 40 aasta jooksul neoliberaalse globaliseerumise sildi all näinud. Teisisõnu, nende sõnum näib olevat lihtne: alternatiive tehnokraatlikule turufundamentalismile ei ole ega tule.

Suurte narratiivide langus ja lääne taandumine

Võiksime siinkohal muidugi küsida, kuidas oleme sellisesse seisu jõudnud, et põhivoolu liberaalsed poliitikud ei kõnele enam tulevikust ega tee katsetki midagi utoopiasarnast visandada. Arvame, et mitmekesiste põhjuste reast võib esile tõsta neli peamist.

Esiteks on juba alates 1980. aastatest kõneldud nn postmodernsest ühis­konnast ja suurte narratiivide langusest.² Selle sisu on lühidalt selles, et kõik varasemad suured ideoloogiad ning ideed nagu liberalism, rahvuslus, sotsialism, emantsipatsioon, progress jms ei kõla enam köitvalt. Tõde on suhteline ning suurte narratiivide asemele on astunud väikesed narratiivid, ehk siis igaühele oma. Kuigi seesugune mõtteviis võis 20–30 aastat tagasi mõjuda intellektuaalselt köitvalt, unustasid vasakliberaalid ühe lihtsa tõe. Nimelt pole poliitikutel sellistes ühiskondades, kus igaühel on oma tõde ja puudub igasugune ühine eesmärk, justkui enam rolli. Nad ei paku oma valijatele olulisimat – kindlust tuleviku suhtes. Teisisõnu, hetkest, kus liberaalid ei tahtnud või ei osanud enam müüa tuleviku­unistusi ning kindlustunnet, avasid nad tagaukse mitteliberaalsetele jõududele, kes hakkasid seda tegema nende eest.

Teiseks, liberaalid on viimased 40 aastat mingil kujul ju siiski müünud teatud liiki utoopiat, milleks on neo­liberaalne globaliseerumine. Sõnum on olnud lihtne: „Laske turgudel valitseda ja indiviididel piirideta maailmas vabalt toimetada ning võitjad oleme kõik.“ Pärast 2000. aastate suurt finantskriisi sai järjest rohkematele selgeks, et meie lootusi on petetud: võitjate hulka pääsesid vähesed ja ülejäänute lootus, et nemad ning nende lapsed elavad kunagi veelgi paremini, hakkas tuhmuma.

Eelmise kümnendi finantskriis oli seega murdepunkt, kus senine neo­liberaalne utoopia murenes, avades veelgi uksi mitteliberaalsete tulevikunarratiivide tekkele. Läänemaailma liberaalid on sellest siiani segaduses: keegi ei tea ega oska välja pakkuda sidusat maailmavaadet, mis tuleks pärast neoliberalismi. Kohane on muidugi küsida, kas neoliberalism üldse vääris utoopia nime. Nagu allpool kirjeldame, siis tegelikult mõrastas neoliberalism liberalismi enda aluspõhimõtted, tehes emantsipatsioonilubadusest tehno­kraatliku võimuideoloogia, mille abil rikkad ja võimsad said veel mõjukamaks ning vaesed ja vähemõjukad veelgi margi­naalsemaks.

Kolmandaks on liberalismi külgetõmbejõu vähenemise taga protsess, mida võib nimetada „lääne languseks ja multipolaarse maailma tekkeks“.³ Liberaalne ja neoliberaalne konsensus, mida lääs on seni pakkunud ja tihti ka teistele peale suruda püüdnud, ei paista enam olevat ainus tee arenenud jõuka ühiskonna poole. Hiina pakutud autoritaarne ja mitteliberaalne alternatiiv ei ole samuti vastuvõetav. Nii ongi liberalism läänes kahepidise surve all: ühelt poolt peetakse taandumislahinguid läänemaailma sees, loovutades tasapisi võimukantse ja valijaid parempopulistidele, teisalt on ideoloogiline jõukatsumine omandanud globaalse mõõtkava. Kui liberalism (ja ka sotsiaaldemokraatia) soovivad jääda laiapindseks hegemooniliseks ideoloogiaks (nagu nad seni on olnud), on ainuvõimalik tee uueneda ja välja pakkuda köitev tulevikunarratiiv.

Liberalismist on saanud õõnes võimuideoloogia

Juba eespool mainitud Jan Zielonka väidab oma raamatus „Vasturevolutsioon“,⁴ et kui algselt omaski liberalism ideoloogilist väge, kõneledes riigi rõhumise alt vabanemisest ja võrdsusest, on see oma võlu sellisel kujul minetanud. Liberalism ei ole enam nende ideoloogia, kes soovivad kaitsta vähemusi enamuse eest, vaid sellest on saanud privilegeeritud vähemuste – kutseliste poliitikute, pankurite, ekspertide ning ajakirjanike – õõnes võimuideoloogia. Seejuures soovib see vähemus sageli enamust õpetada, kuidas tuleks elada, andes sellise dotseeriva hoiakuga hagu vastu­revolutsioonilistele jõududele. Ühtlasi on liberalism Zielonka hinnangul vastu­revolutsionääridele kaotanud sellised väärtused nagu võrdsus, kogukond ja tõde, mis tuleks kindlasti tagasi võita, et liberaalid ja sotsiaaldemokraadid üldse saaksid visandada ühiskonna tulevikuperspektiive, mitte lihtsalt pidada taandumislahinguid, nagu viimastel aastatel läänes sageli näinud oleme.

Paradoks seisnebki selles, et võrdsusest, kogukonnast ja tõest oskavad mitteliberaalsed poliitikud palju haaravamalt kõneleda kui lääne liberaalne põhivool. Paljud arvavad, et poolakad ja ungarlased toetavad PiSi ja Fideszit puhtalt seepärast, et nad on rahvuskonservatiivse või populistliku ajupesu ohvrid. Pilk mõlema partei sotsiaalpoliitikale annab aga teistsuguse rakursi. PiS on tõstnud Poolas märgatavalt lastetoetusi ja seisnud tööliste õigusi soosiva poliitika taga.⁵ Fidesz on põhimõttega „kes ei tööta, sel pole õigust ka riigi toetusele“ taas au sisse tõstnud lihtsa ungari töömehe, kes seni on näinud, et suur osa sotsiaaltoetustest läheb töötutele ja romadele.⁶

Esimest korda tunnetavad lihtsad poola ja ungari töölised ning maaelanikud, et neid väärtustatakse kui rahvuskogukonna liikmeid. Liberaalid aga ei suutnud 30 aasta jooksul neis tekitada seesugust väärikuse ja tähtsuse tunnet. Enamgi veel, Kaczyński ja Orbán on suure osa valijatest pannud uskuma, et nad loovad nn uue Ungari ja uue Poola, mis pole lihtsalt mingi marginaalne Ida-Euroopa provints, vaid õitsev, tugev ja eneseteadlik rahvusriik, mille elanikud ei pea pidevalt lääneeurooplastele alt üles vaatama. Ligilähedaselt sama­sugust juttu hindude kultuuri ja rahvuse taassünnist, uuest ja jõukamast Indiast räägib ka Modi.

Xi Jinpingil on oma „Hiina unistus“, kus riik võtab tagasi oma loomuliku koha maailmaareenil (koha, mis neil XVIII sajandi lõpuni ka oli), olles maailma juhttsivilisatsioon. Kõige sellega kaasneb muidugi ka oma rahva hüveolu kasv. Teisisõnu, just mitteliberaalsetest jõududest on saamas need, kes väidavad end seisvat rõhutute ja kõrvalelükatute eest. Nad lubavad luua justkui uut võrdsust, jalule tõsta vahepeal alandatud riigid ja kogukonnad. Entusiasm tuleviku suhtes ja „alandatute jalule tõstmise“ narratiiv on niisiis kolinud liberaal­demokraatiatest mujale – hübriid­režiimidesse ja mittedemokraatiatesse.

Eestis pole teisiti

Kahjuks tuleb tõdeda, et Eestis pole seis julgete tulevikuvisioonide tandril sugugi parem kui mujal maailmas. Eesti kui kunagine uljas digitiiger on eriti nukras seisus, kuivõrd uusi ja hoogsaid hüppeid ei paista kusagilt. Pole isegi teada, mis suunas võiksid need hüpped toimuda. Juba 2015. aastal rääkis tollane pea­minister Taavi Rõivas, et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku, kus suured asjad on kõik justkui tehtud. Ka praegu, aastaid hiljem, pole meie poliitilises debatis intrigeerivaid tulevikuvisioone kahjuks näha. Põhivooluparteide jutustatav narratiiv kõneleb peamiselt eelarve­tasakaalust ning viimasel ajal veidi ka rohepöördest, ent seda viimast, tõsi küll, tihtipeale kuivas eurobürokraatia keeles. Riigina jätkusuutlikumate, senisest erinevate toimimis- ja olemisviiside poole püüdlemine võiks anda head ainest ka veidigi lennukamate tulevikuplaanide (et mitte öelda utoopia) visandamiseks, kuid poliitikutel jääb puudu kas ideedest või julgusest või mõlemast korraga.

Seetõttu pole ime, et märkimisväärset valijate hulka köidab see, millest räägib EKRE. Olgugi et nende agressiivset keelekasutust ja paljusid ühiskonnagruppe diskrimineerivaid vaateid ei saa heaks kiita, tuleb tõdeda, et nad on ainus erakond, kes mingilgi määral jutustab lugu tuleviku-Eestist, meeldigu see visioon meile või mitte. Mingis mõttes on nende narratiiv suveräänsest (nende retoorikas „ELi ees mittelömitavast“) Eestist, kus maaelu ja traditsiooniline abielu on jälle au sees ning riiki ei tõsta parimal juhul jalga ükski immigrant, justkui esimese EV kuldajastut taasloov utoopia. XXI sajandil on see küll veider utoopia, aga rahvas armastab lugusid, mida järgida ja millesse uskuda. Liberaalsed poliitikud, kes asuvad hoogsalt EKRE tulevikunarratiivi maha tegema, võiksid enne peeglisse vaadata ja küsida: „Kus on meie pikk plaan Eestile, mis kõnetaks masse ja tekitaks entusiasmi?“

Kuidas taastada liberalismi jõud?

Juba eelmainitud Jan Zielonka rõhutab, et liberaalsed jõud ei tohiks oma aega ja energiat raisata vasturevolutsionääridega võitlemisele, vaid ressursid tuleks maksimaalselt suunata liberalismiprojekti uuendamisse, olles seejuures julge ja värskete ideedega. Ta ütleb otsesõnu: „Liberaalid ei võida illusioonidest vabanenud valijaid tagasi lehvitades loosungeid, millega lubatakse anda sama asja rohkem. Nad peavad välja pakkuma uue demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimiskäsitluse ning see pole sugugi kerge.“

Paradoksaalsel kombel on kõige keerulisem olukord võrdsusega, mille eest liberaalid algul tulihingeliselt seisid – et sellest veenvalt kõneleda ja seda ühiskonda tuua, pole võimalik jätkata neoliberaalse majandusmudeliga. Niisiis on põhjapanevamad küsimused sellest, kas kapitalismi saab üldse teistsugusel moel taas luua, ja kui jah, siis milline peaks olema see kapitalismikäsitus 2.0, mis nõuab teistsugust mõtlemisviisi. Siinkohal on liberaalidel ilmselt nii sisuliselt kui vormiliselt üht-teist õppida ökosotsialismilt, mis ühelt poolt kätkeb endas utoopilist mõtlemist, ent teisalt kutsub üles kohe esimesi samme astuma, et tulevikuvisiooni nimel juba praegu tegutseda.⁷

Briti ühiskonnateadlane Michael Mann,⁸ kes on uurinud võimumehhanisme maailma ajaloos ja erilist tähelepanu pööranud poliitilistele ideoloogiatele, väidab oma viimases raamatus, et XXI sajandi juhtivateks maailmavaadeteks on kõige tugevam potentsiaal tõusta kahel: paremäärmuslusel ja rohelisel ideoloogial. Esimesel tänu üleilmastumise kasvavale survele, mis sunnib inimesi pelgupaika otsima kitsamates kogukondlikes identiteetides (ennekõike rahvuslus), roheliste edu tingib aga kliimamuutusest tingitud ohtude vältimatus ja vajadus leida lahendusi selle pidurdamiseks.

Arvestades, et rohelised on mitmes Euroopa riigis noorema põlvkonna seas järjest populaarsemad ning nopivad sotsiaaldemokraatidest ja liberaalidest valijate hääli, olemegi võib-olla tunnistajaks esimestele märkidele, mis viitavad kahe pikaaegse harjumuspärase ideoloogia pöördumatule taandumisele ja uue esiletõusule. Rohelisel ideoloogial on palju alavoole (ökosotsialism, öko­feminism, ökoanarhism jne), mis on juba mitu kümnendit dünaamiliselt arenenud ning kõik need sisaldavad utoopilist komponenti. Rohelised peavad aga nuputama, kuidas oma utoopiatega hakata kõnetama suuremat rahvahulka, kui seni on suudetud. Samal ajal valitseb liberaalide ja ka sotsiaaldemokraatide hulgas täielik utoopilise mõtlemise põud. Kas tõesti jääb XXI sajandil vaba ja pluralistliku ühiskonna kaitsmine parempopulistide ja antiliberaalide surve eest edaspidi vaid roheliste õlgadele, sest teised vasakliberaalid on juba eos alla andnud? Ehk on liberaalidel hoopis viimane aeg rohelistelt õppida? Õppida julgelt ja suurelt tulevikku visandama, et sellega vähemalt nooremat põlvkonda kõnetada?

Zielonka hinnangul võtab uue ja kõike­hõlmava avatud ühiskonna kontseptsiooni väljatöötamine ligikaudu 15 aastat, kuivõrd see eeldab esmalt (sotsiaal)teadlaste mõttetööd, seejärel meedia panust uue käsituse tava­inimese keelde tõlkimisse ning lõpuks poliitikute tegutsemist, et valijaid uue liberalis­miprojekti seljataha saada. Ühelt poolt on see napp aeg nii suure muutuse käima lükkamiseks, teisalt aga liigagi pikk aeg, et istuda käed rüpes ja pidada taandumislahinguid. Seega – paluks uut utoopiat, liberaal, ja kiiresti!

1 Jan Zielonka, Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel. Varrak 2020.

2 Jean-François Lyotard, The postmodern condition: a report on knowledge. Minneapolis: University of Minnesota Press 1984.

3 Vaata nt ülevaatlikku kogumikku: Chu, Y.-h., & Zheng, Y. (toim), Decline of the western-centric world and the emerging new global order: contending views. London, New York: Routledge 2020.

4 Jan Zielonka, Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel. Varrak 2020.

5 Sheri Berman, The consequences of neoliberalism in Eastern Europe. International Politics and Society 2021. https://www.ips-journal.eu/topics/democracy-and-society/the-consequences-of-neoliberalcapitalism-in-eastern-europe-5401/

6 Gábor Scheiring, The retreat of liberal democracy: authoritarian capitalism and the accumulative state in Hungary. London, New York: Palgrave Macmillan 2020.

7 Michael Löwy, What is Ecosocialism? Capitalism Socialism Nature 2005, 16(2), 15–24.

8 Michael Mann, The sources of social power. Volume 4, Globalizations 1945–2011. Cambridge University Press, New York 2013.