Paradoksi kütkes

Ilmar Raag

Kes võitis?

Nõukogude ajal ajalugu õppides sain teada, et 1812. aas­tal võitis Borodino lahingu Kutuzovi juhitud Vene armee. Iial ei esitanud ma küsimust, kuidas suhtuda hoolikalt põhjendatud Moskva mahajätmisesse Napoleoni vägede kätte. Aastaid hiljem märkasin prantsuse ajaloolasi lugedes Borodino lahingut juba Napoleoni võitude nimekirjas. Tõdeti, et tegemist oli väga raske võiduga, aga selle tulemuseks oli siiski Moskva vallutamine. Kuna iga jutustus peab sisaldama dramaatilisi pöördepunkte, siis maalitakse ka põleva Moskva taustale pilt murelikust Napoleonist, kes otsustab Suure Armee taandumise alles seal. Berezina oli juba ühemõtteline katastroof.

Hiljutisest minevikust mäletame õige mitmel korral Venemaa hoiatust, et me ei tohi ajalugu ümber kirjutada. Samal ajal pakuti meile praegugi huvitavaid dramaturgilisi lahinguid. Kui Eesti pool rääkis telefonikõnedest Eesti välisministri ja Saksa ametiisikute vahel, et Saksamaa avaldaks Euroopa Liidu eesistujana survet Venemaale lõpetamaks blokaadi Eesti saatkonna ümber, siis Vene ajaloojutustuses neid telefonikõnesid ei mainita. Populaarne variant on selline: ühel hetkel õnnestus Eesti saadikul häbiväärsel kujul põgeneda ja Eestisse sõita. Seepeale teatas liikumise Naši liider Jakimenko, et tegemist on Naši suure võiduga. Ilmselgelt andis see “našidele” moraalse õiguse minna võitlusega edasi, sest hirmus fašistide riik on tõepoolest võidetav ja mõjutatav. Milles see võit õigupoolest seisnes, oli veidi raske mõista, aga olulisem oli toimunu nimetamine. Näib, et ka võit on nimetatav fenomen nagu ilugi. See tähendab, et nähtuste puhul, millel puuduvad ühesed hindamiskriteeriumid, sõltub mäletamine nimetamisest. Ehk veel kord, Barthes’i järgi on üks naine lihtsalt säravmustade juuste ja kuukaareliste kulmudega, aga ta ei ole ilus enne, kui keegi on teda selleks nimetanud.

Ajaloo mitmemõttelisuse ühemõtteliseks nimetamine on reaalsete tagajärgedega.

Viimase Liibanoni ja Iisraeli sõjalise konflikti puhul toimus taas ajaloo tähenduse lahknemine. Lääne pressi poolt vaadelduna sõdis Iisrael Hezbollah’ rühmadega ja liikus oma armeega kogu aeg aina edasi Liibanoni territooriumile. Kuna samal ajal purustati tsiviilehitisi ja hukkunuid oli loomulikult ka tsiviilelanike hulgas, siis algas kogu maailmas rahusobitamine. Kogu küsimus paistis olevat vaid selles, millal soostub sõjakas Iisrael oma sõjamasina seisma panema. Kummatigi oli araabia maailma nägemus kogu konfliktist täiesti teistsugune, sest kui lõpuks rahu saavutati ja Iisrael oma väed tagasi tõmbas, siis nimetas kogu araabia press toimunu väga ühemõtteliselt Hezbollah ja kogu araabia maailma suureks võiduks. Pärast aastaid kestnud kaotusi Iisraeli armeele ja üleüldse Lääne sõjavägede ülbitsemist tõestasid nüüd need fanaatilised usuvõitlejad, et ka tankidega regulaarväge on võimalik lüüa. Ajaloo versioonid lahknevad taas. Oluline kõige järgneva seisukohalt oli aga just see, milline versioon pääseb võidule avalikus ruumis. Ühelt poolt algas umbes aasta pärast Iisraelis rahvusvahelist uudisekünnist ületav skandaal juudi vägede halva juhtimise asjus, aga teisest küljest julgustas see, mida araabia maailm pidas oma võiduks, neid jätkama võitluse teel kuni lõpliku võiduni.

Pronkssõduri puhul on ajalukku jäädvustatav tähendus meile eriti oluline, sest see määrab Venemaa moraalse aluse oma tegevuse jätkamiseks. Me ju mõistame, et tegemist ei ole informatsiooni liikumise puhul ainult spinnimises, sest kui mingi mõisteline struktuur kinnistab ennast avalikus ruumis, siis hakkab see mõne aja möödudes määrama kogu ühiskonna tegevust. Hetkel on meil teada vaid ilmselge fakt, et Eesti ja Venemaa olid ilmselges konfliktis kultuuri ja ajaloo küsimuses. Milline on selle konflikti kuvandiline lahendus, seda ei ole veel üheselt otsustatud. Praegu teame ehk ainult, et Venemaa pressis on aktsepteeritud teadmine, et Eestis on poliitvangid ja nende seas ka Euroopa noorim poliitvang. See tähendab, et kui Eesti on vaenlane, siis ei ole ta veel alistatud, sest võidetud vaenlane ei saa ju ometi vange omada. Ometi on just see küsimus üks olulisemaid sündmuste edasise arengu seisukohalt.