Pehme teaduse välisküljel

Peeter Olesk

Tähelepanuta ei tohiks jääda ka need teaduslikud harrastustööd ja uurimused, mida tehakse-avaldatakse suurtest teaduskeskustest väljaspool ning mida enamasti ei retsenseerita ega tunnustata. Teaduse jagamine pehmeks ja kõvaks pärineb vaimse lõnguse kõnepruugist. Selle järgi on teadus pehme siis, kui ta vajab edendamiseks peamiselt kirjutuslaua nurka, lugemisoskust mõnes võõrkeeles, toetusraha mingi väljaande koostamiseks ja avaldamiseks ning paari head arvutiprogrammi näiteks selleks, et arvutada välja veskite tootlus Äksis tollal, mil pastor Otto Wilhelm Masing (1763–1832) seal rukist kasvatas, ja Masingul saamata jäänud tulu noil aastail, mil vili ikaldus või aitadest varastati. Niisuguse lähenemise korral oleks pehme seega humanist Leo Anveldi (1908–1983) elutöö, uurimused koondatult raamatusse „O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks” (1979), artiklid väljaspool seda ning määrav kaastöö akadeemilisele publikatsioonile „Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832” (Tartu, 1995). Sama loogika järgi oleks teadus kõva siis, kui ta sünniks pikaajalise rahastamisega tagatud rahvusvahelise uurimisprogrammi raames hargnevate koolkondade kaupa, areneks vabrikumõõtmelistes laboratooriumides ja päädiks kui mitte Nobeli auhinna, siis sellise avastusega, mille produktiivset rakendamist saab kvantitatiivselt mõõta. Kõva oleks näiteks tahke keha uurimine ülimadalatel temperatuuridel või plasmafüüsika juhitava termotuumareaktsiooni jaoks. Poolkõvaks võib nimetada läänemeresoome rahvaste parömioloogilise vara uurimist aastatel 1964–1988, poolpehmeks jogurtite katsetamist Eestis seni, kuni nad muutuvad oluliseks väljaveoartikliks.

Paradigmaatikast kõrval

Isegi nii jämeda jaotuse juures, nagu eespool toodud, tekib küsimus, kuhu kuuluvad need uurimuse tunnustega artiklid, mis ilmuvad meie mitmesuguste muuseumide aastaraamatutes või lähtuvad mõnest paikkondliku või isegi perekondliku ajaloo episoodist. Enamasti on nad ainult eestikeelsed ja kuna nad jäävad rahvusvaheliselt bibliografeerimata, siis ei tunne neid iga kodu-uurijagi. Et esitatud küsimusele korralikult vastata, defineerigem teadus kui superpersonaalne (üheainsa inimese tunnetuslävest sõltumatu) metoodiline tunnetustegevus, mille tulemus on avalikkusele kättesaadav, korratav ja kasutatav. Viimati nimetatud tunnustele vastab terve hulk vorme: uurimistulemuste aktsepteeritud kokkuvõte (kaitstud väitekiri, publitseeritud üksikuurimus, tunnistus avastuse prioriteedi kohta jne), ainestiku teaduslik publikatsioon, materjalikogu akadeemiline kirjeldus, originaalne tehnoloogiline skeem, seadme projekt koos töötava lahendusega jms. Näiteks Rutt Tänava fakti- ja pildirikas ülevaade „Põltsamaa Muuseumi arhiiv jutustab” (Põltsamaa Muuseumi Toimetised. Põltsamaa lossi sees ja ümber; Põltsamaa 2007, lk 235–253) ei ole uurimus, vaid sündmuste üldine kroonika aastailt 1996–2006. Seevastu Karin Kapi artikkel „Sordiomaduste ja juurevälise väetamise mõju viinamarjade kvaliteedile” teoses „Eesti Põllumajandusmuuseumi Aastaraamat III” (Ülenurme 2011, lk 139–251) vastaks uurimuse nõuetele täiesti, kui autor olnuks tekstis metoodiliselt läbimõelnum ja lisanud tekstile nii sissejuhatavad märksõnad kui ka prantsuskeelse kokkuvõtte.

Jutt ei käi niisiis mitte kitsalt käsitlustest regionaalajaloo kohta ning kodu-uurimisest. Ma pean silmas kõiki neid teaduslikke harrastustöid ja uurimusi, mida tehakse/avaldatakse suurtest teaduskeskustest väljaspool ning mida enamasti ei retsenseerita ega tunnustata. Muidugi on muuseumi jätkusuutlikkuse üle kergem otsustada siis, kui eksponaatide asemel on esikohale seatud trahteri funktsioon koos asjalkäimiskorras WCga, aga kogusummas on sääraseid uurimusi liiga palju selleks, et jätta selgitamata põhjused, miks neist midagi edasi ei saa. Mis see „midagi” oleks? Kui mitte ühe muuseumi temaatiline kataloog kahes redaktsioonis – kuidas sa paarist ürgvanast koolipingist ikka terve klassitoa sisustuse teadusliku kataloogi kokku paned –, siis näiteks ühe kihelkonna koolivõrgu ajalooline analüüs on minu meelest väärt tugevat magistrikraadi. Tõsi, sellist üheainsa muuseumi varade põhjal ei kirjuta, pealegi on küsitav, kas näiteks Jõhvi ning ümbruskonna muuseumides ja Narva muuseumis ning sealsetes raamatukogudes leiduvadki Vaivara ja teiste tolle kandi koolide uuemad ajalood, millest osa on avaldatud tegelikult omakirjastuslikult ning spiraalköites. Kuna mis tahes õppeasutuse ajalugu valmib tavaliselt kollektiivselt ja sarnaneb pigem kroonika kui uurimusega, siis ei arva ma, et niisugust ajalugu saab esitada kohe ka magistritööna. Linnulaulumagistrite uputust ma ei ennusta. Lihtsalt mind häirib see, kui töö, mille kasutamist tõestab mitte tsiteeritavuse indeks, vaid kulumine kapsaks või mis ei satugi oma trükiarvu poolest käibele, jääb ilma kiitva tähelepanu ja täpsustusteta seal, kus kas saab mõne vea kõrvaldada või näidata, mismoodi võiks uurimust jätkata. Koolivõrgust lähiajaloo piires on näiteks uurimata koolipoolse sotsiaalabi ulatus ning tugevamate õpilaste rakendamine abi- ja koduõpetajatena, millest viimast ei reguleerinud ükski õigusnorm ega -akt. Haridusloo paradigmaatika sätestab koolivõrgu ulatuse ning tiheduse koolihoone olemasolu ja õpivara innoveerimise (nt uute õpikute ilmumise) järgi. Ajalooline hariduslugu kirjeldaks koolivõrgu sisu, näiteks laulmistunni tähendust nendele, kes õppisid lastemuusikakoolis vähemasti ühte pilli.

Betooni, varade ja inimeste vahekord muuseumide rahastamisel, samuti muuseumide halduskorraldus juba muutuvad ning muutuvad veelgi. See laiendab teed suureformaadilistele koguteostele, millesse detailuurimuste tulemused sulatatakse sisse, või siis jätkväljaannetele, kus iga artikkel ei peagi rajanema muuseumis leiduvate allikate läbitöötamisel. Et suureformaadilised koguteosed on nii koostamiseks kui ka rahastamiseks jõukohased ainult üksikjuhtudel, siis nende järgi muuseumi teaduslikku potentsiaali hinnata on väga vaieldav. Jätkväljaannete alusel tundub see olevat lihtsam, ent ei – piduriks muutub nende regulaarsus, täpsemini, selle juhuslikkus. Regulaarsuse alammäär – üks paarisajaleheküljeline köide aasta kohta on püsiv paaril seltsil (Emakeele Selts, Õpetatud Eesti Selts) ja mõnel muuseumil (nt Viljandis), kuid enamikul mitte. Ma ei tea aga ühtegi muuseumipoliitilist otsust, mis arvestaks mis tahes muuseumi sisu ja töö teaduslikku väärtust. Otsustatakse haldusküsimusi, mitte erialaasju. Erialaasjaks on näiteks probleem, kas konkreetse muuseumi aastaraamat on üldse niisugune väljaanne, milles avaldamine läheks väitekirja-publikatsioonina arvesse. Kui mitte, siis see võib olla asjaajamise (eelretsenseerimine – toimetuskolleegium – võõrkeelne kokkuvõte) saamatus, aga võib olla ka muuseumi vaimne suutmatus saada võrreldava tasemega aastaraamat/toimetis üldse kokku.

Ümmargune viisnurk

Mittelooduslik ajalooallikas asub üldiselt viisnurgas, mille üheks tipuks on arheoloogiline asukoht, teiseks eravaldus, kolmandaks muuseum, neljandaks raamatukogu ja viiendaks arhiiv. Tavaliselt on need tipud mitmekihilised, sest näiteks inimese isikulooline dokumentatsioon ei pruugi sugugi asuda üksnes ühtedes erakätes ehk omavahel mittekakleva perekonna käes. Ainuüksi see asjaolu muudab kogude süstemaatilise kirjeldamise ja dokumentide teadusliku publitseerimise ühtse tervikuna väga raskeks, kuna publitseerijal ei tarvitse olla käes kogu ainestikku, mis siis ilmuks kokkukuuluva korpusena. Küllalt rangete arheograafiliste reeglite kohaselt avaldavad oma publikatsioone Eesti Ajalooarhiiv (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised / Acta et commentationes archivi historici estoniae), Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv (Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale) ning Rahvaluule Arhiiv kas üksi või koos teistega. Paraku ei taga need reeglid arheograafias ühe kõige raskema probleemi lahendamist, nimelt visuaalsete dokumentide, sh fotode, täpset edasiandmist, mistõttu fotost kui dokumendist saab trükiväljaandes illustratsioon. Kui me üksikuurimuselt eeldame käsitluse ühtsust ehk seesmist ansamblilisust, siis allikate publitseerimisel õnnestub jõuda selleni võrdlemisi harva. See võib olla üks põhjusi, miks suuremahulise allikakorpuse teaduslik publikatsioon võib pälvida küll autoriteetse teaduspreemia, ent ei ole kraaditööna aktsepteeritud.

Teaduspoliitiliste otsustega võib seda disproportsiooni korrigeerida ja põhiseaduse mõttes see kuulubki ülikoolide ning kaitsmisnõukogude pädevusse, kuid lihtsam on seda probleemi veeretada nagu ümmargust palli kui otsustada ära, et ettenähtud tingimustel võrdub tekstikriitiline publikatsioon omavahel seotud allikatest filosoofiadoktori väitekirjaga samas mõttes, nagu on doktorikraadi saamiseks võrdsustatavad üksikuurimuste kompleks ja raamatukujuline monograafia. Kuni see asi on ripakil, seni toodab Eesti teadus ühe osa oma produktsioonist analoogiliselt riiulifilmidega riiuliuurimustena. Tiksumine tühikäigul?

14. juunil 2013 Tähtvere mõisas