Pikk tee Visegrádi
Peataolek ja juhuotsused ehk Varssavi ja Budapesti moe järgi viljeldav sisepoliitika viib Eesti välispoliitilisse üksindusse.
Euroopa Liidu peadepoos käib vilgas töö. Uut värvi vajab ešeloni viimane vagun, mille välisküljele oli seni suurte tähtedega maalitud „Visegrád“. See kolmanda klassi vagun on kuulus sees vohava haige õigusriikluse poolest ning vagunisaatja on seal korraga nii peaminister kui ka kõrgeim kohtumõistja. Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama! Selle seltskonnaga, kes arvavad, et kõrgema klassi kupee ja isegi platskaart on patupesa, millesse pääsust unistaminegi mõtteroim rahvusriigi püha ürituse vastu, on eneselegi märkamatult liitumas väike vapper Eesti ja nii peab ka vagunil selgelt kirjas olema. Poliitika on avalik asi.
Eesti valitsuse välispoliitiline radar paistab viimasel ajal olevat veel kehvemas seisus kui kaitseväe kuulus Kellavere kõikenägev silm, mille täispimedaks tegemiseks piisanuks vaid paarist elektrituulikust Aidu väljadel. Pole kahtlust, et Eesti diplomaatidele on teada ning nad on ka valitsusele rääkinud ja kirjutanud, milliste hangude otsast end peagi leitakse, kui pimedana ja sihitult ringijooksmist jätkatakse. Aga juhid ei paista nägevat ega kuulvat. Ettenägelikult on Eesti valitsuse tänapäeva sajandite eest maalil „Pimedad“ jäädvustanud Pieter Bruegel vanem.
Kliimapoliitika: vastu
Enne jaanipäeva toimunud Euroopa Liidu ülemkogul võttis Eesti end peaminister Jüri Ratta isikus ühte ritta Kesk-Euroopa kliimatagurliku vähemusega (Poola, Ungari ja Tšehhi), kes ei nõustunud kliimaneutraalse majanduse eesmärgiseadega aastaks 2050. Täpsemalt, meie peaminister püüdis küll oma positsiooni koosoleku lõpul korrigeerida, kuid keegi ei saanud sellest täpselt aru ning avalikus inforuumis kinnistati Eesti poliitiliste pidurite punti. Ja selles olukorras pole ka imestada, miks Euroopa Liidu juhtide valimisel ei suutnud Eesti olla osa Põhjamaade ja muude vabameelsete ühistegevusest.
Eks valitsuse konservatiivid nimetavadki isekeskis Põhjamaid hoopis Pehmomaadeks, millega suhtlemisest ohtlike vasaknakkuste vältimiseks on targem hoiduda. Tõe huvides peab lisama, et päris juhuslik Eesti „lahtilükkamine“, nagu Johansonid juba 30 aasta eest laulsid, siiski pole, sest nn rahvuskonservatiivsetes portaalides on Visegrádile lähenemisest uneletud juba vähemalt rändekriisi ajast saadik.
Veel enne kui Ursula von der Leyen juuli keskel Euroopa Komisjoni järgmise presidendina europarlamendis heaks kiideti, oli ta jõudnud oma tähtsaimaks tööks kuulutada uue üleeuroopalise jõuga kliimaseaduse eelnõu koostamise. Kliimapoliitiliselt endiselt tume Eesti valitsus ei ole selle eurooplaste enamuse toetusega, seega vääramatu jõuga ka Eestis rakenduva idee tagajärgi teadvustanud. Peaminister andis Brüsselis kliimapoliitikat kommenteerides oma kaubamärgiks kujunenud udusõnumi, et küll keskkonnaministeerium analüüsib ja siis valitsus arutab. Samal ajal koostab valitsus aga vilkalt kava järgmise miljardi euro investeerimiseks perspektiivitusse põlevkiviõli tootmisse. Läinud nädalal nõudis valitsuselt ses osas aru ka riigikontrolör Janar Holm. Majandusminister Taavi Aasa vastus Holmi küsimustele saab olema põnev lektüür, sest mida tahes ta ka ise ei arvaks, koalitsioonis energia- ja kliimapöördeks konsensust leida pole lootustki ja vastavalt saab vastus olla vaid tühi keerutamine.
Õigusriiklus: vastu
Von der Leyeni poliitilise programmi teine nurgakivi on õigusriigi ja sealhulgas inimeste põhiõiguste kompromissitu kaitse. Siseministeeriumist ja eriti seal paiknevast rahvastikuministri büroost tuleva uudisvoo järgi otsustades on Eesti valitsuse kavatsused risti vastupidised Euroopa peavoolule. Vägisi ronime jälle vagunisse, kus ees ootavad vaid poolakad ja ungarlased. Eesti konservatiivide käsitluses on ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatu kohaldamine vaba ja valikuline vastavalt sellele, kuidas see sobitub meie uue kohaliku perekonnaõigusliku narratiiviga. Viimase loomulik osa on kõikvõimalike vähemuste, aga ka enamuse (teate küll, see emotsionaalselt ülesköetud sugu) õiguste sammsammuline piiramine või veel puuduvate õiguste seadusega kaitsmisest hoidumine. Perekonnaõigusest on leitud sobiv tagauks, mille kaudu saab väikeste sammudega ja hiilimisi kitsendada kodanike vabadusi, suunates paragrahvide ja raha jõuga seksuaalvähemused ravile ja naised sünnitama. Ehk lasta demokraatia erodeeruma, nagu hoiatas teisipäeval ERRi arvamusloos endine riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Uno Lõhmus.
Rahvusvaheliselt kõige karmim tormihoiatus tuli aga Helsingist, kui Euroopa Liidu eesistujamaana tegevust alustav Soome valitsus deklareeris, et võtab Ungari ja Poola õigusriiklusega seotud teemad ning ka võimalikud sanktsioonid otsustamiseks päevakorda. Ungari ainuvalitseja Victor Orbán vallandas seepeale oma riigimeedias Soome-vastase infokampaania. See vaevalt soomlasi heidutab, kuid sünnitab uusi raskusi neile ELi liikmesmaadele, kel õigusriiklusele jäägitu pühendumise positsiooni pole ja seega seisab ees poolevalik. Kelle mure? Eesti mure.
Püsisõprus: vastu
Kui Eesti on teel Visegrádi, peab toetama Ungarit, pahandades sellega mitte ainult Saksamaad ja Prantsusmaad, vaid ka oma kõigi aegade suurimat sõpra ja aegadeülest liitlast Soomet, kellega eestlasi seob üle lahe nii üksikisikute kui institutsioonide tasandil miljoneid niite. Mida küll me sealt Ungarist vastu saame, mis kuhjaga kompenseeriks kahju Soome-suhte jahenemisest?
Poolaga on pisut teine lugu, sest seal on vähemasti näha ühine mure ehk arutu kiindumus fossiilkütuste kasutamisse. Neil kivisüsi, meil põlevkivi. Kõlaks justkui tehingu ja koostöö võimalus. Ainult et see on koostöö millegi vastu olemises, enamuse edasimineku soovi takistamine, mis kahjustab mistahes liitlassuhteid ja mis pole Eesti välispoliitilisse strateegiasse seni kuulunud. Kas me teame, kust maalt jookseb piir, mille ületamisel partnerid ja liidukaaslased meie käitumist kui ajutist juhust ja eksisammu enam mõistva noogutusega ei talu, vaid võtavad midagi ette? See ei puuduta ainult majanduslikku külge ehk rahas netosaamist (Euroopa jõukamad on Eesti toetuseks seni miljardeid andnud). Millal kedagi märkamatute sammudega senistest majandushüvedest ilma jätma hakatakse?
On üks teine klubi, nimeks NATO, kus istuvad koos needsamad liitlased, kes muu hulgas pakuvad Eestile turvateenust. Sellel on hind. Mõned sõbrad ei küsi teenete eest vastutasu, teised küsivad. Kas teame, millise arve üliambitsioonikas hr Macron Eesti peaministrile Prantsusmaa turvateenuse eest esitab, kui hakkame ta teele kliima või rände teemal komistuskivikesi külvama?
Kokkuvõtteks: Eesti positsiooni rahvusvahelistes suhetes mõjutab vähe see, kes ja kuidas välismeedias plõksib, vihkab või edasi-tagasi astuma kutsub. Loeb see, kuidas ja kellega koos otsustuskogudes lahendusi otsitakse ning millist nuppu hääletamisel vajutatakse. Loeb see, kas sõbrad sinust aru saavad ja kas nad su järjekindlusele põhimõttelistes asjades loota võivad. Tuulelipu sõber saab vastu nina iga kord, kui tuul pöörab, mistõttu neil sõpru polegi.
Viimases vagunis raputab kõige rohkem. Riik on antud juhuse hoolde. Aga juhused on seletatavad. Iga kampaaniaõhtu, mille Eesti poliitik on veetnud korrusmaja trepikojas uksekelli helistades ja teepakke jagades, tähistab üht lugemata raamatut. Keskmiselt 40-aastase veteranpoliitiku puhul tähendab see, et lugemata raamatute torn on vähemasti maast laeni. Ja pole siis ka ime, et muu ilm on viire taga ja masinaid pole näha.