Pilguheit islamieelse aja taunitud teemadele

Islami arusaamade kohaselt vastandub koraani ilmutus radikaalselt islamieelsele ajale, mida nimetatakse ǧāhilīya’ks ehk teadmatuse ja pimeduse ajaks, mil kummardati puuslikke.

ELO SÜLD

Hišām ibn Muhammad ibn as-Sā’ib al-Kalbī, Ebajumalate raamat. Kitāb al-Aṣnām. Araabia keelest tõlkinud, kommenteerinud ja eessõna kirjutanud Helen Geršman ja Üllar Peterson. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 332 lk.

„Ebajumalate raamatus“ kirjeldab Ibn al-Kalbī iidseid araabia jumalusi ja nendega seotud kombeid peamiselt oma aja suulise traditsiooni kohaselt. See raamat on jõudnud erinevatesse käsikirjadesse eeskätt geograafi ja kirjandusajaloolase Yāqūti teose (srn 1229) „Muʿǧam albuldān“ kaudu. Ateenas 1912. aastal toimunud orientalistide maailmakongressil esitles egiptlasest filoloog, kultuuri- ja ühiskonnategelane Aḥmad Zakī Paša (1867–1934) bibliofiilist araablase Tāhir al-Ǧazāʾirī (srn 1920) erakogus tuvastatud Ibn al-Kalbī „Ebajumalate raamatu” käsikirja. Seda varem ei tuntud, küll aga loodeti, et see on olemas. 1914. aastal ilmus esimene väljaanne.

Kirjalikke allikaid, mis kõnelevad islamieelsest araabia maailmast ja sealsetest religioossetest rituaalidest on säilinud väga vähe. „Ebajumalate raamatu“ kujundlikud luuletused ja kirjeldused jumalate kohta võimaldavad uurida araabia kultuste ja usukommete vorme. Samuti on raamatus esitatud erinevad rituaalid. „Ebajumalate raamat“ on äärmiselt väärtuslik usundilooline allikas, kus on kirjeldatud VII sajandil toimunud religioonimuutust, mida islami ajaloo käsitluses mõistetakse kui tumedast teatmatuse ajastust üleminekut islamisse.

Islami arusaamade kohaselt vastandub koraani ilmutus radikaalselt islamieelsele ajale, mida nimetatakse ǧāhilīya’ks ehk teadmatuse ja pimeduse ajaks, mil kummardati puuslikke. Islami allikate kohaselt on see tume ajajärk täiesti vastupidine prohvet Muhamedi kuulutusega alanud islami ajaga, mis on rajatud ainujumala kuulutusele. Koraani järgi on tõde tulnud ja tühisus on kadunud. „Ebajumalate raamatu“ väärtus seisneb paljuski teoses esinevates haruldastes luuletsitaatides (kus tegu just selle kadunud tühisusega). Al-Kalbī esitatud luuletsitaadid illustreerivad rituaale ja juhtumusi, mis on seotud islamieelsete araablaste polüteistlike jumalatega. Selline info on haruldane ega ole säilinud teistes VIII–IX sajandi käsikirjades.

Raamatu esimesel leheküljel nimetatakse, et autor ei ole üksnes Hišām ibn al-Kalbī, vaid traditsioonide kirjeldus on pärit tema isalt Muḥammad bin Sā’ib al-Kalbīlt ning tegemist on pigem perekond al-Kalbī ettevõtmisega. Muḥammad bin Sā’ib al-Kalbī oli traditsiooni koguja, kes huvitus nii prohvet Muḥammadi kohta käivast pärimusest, koraani käsikirjadest kui ka genealoogilisest infost. Tema tööd ei ole säilinud, kuid moodustavad tema poja Hišām ibn al-Kalbī tööde põhisisu.

Al-Kalbīd elasid Umaijaadide kalifaadi (661–750) ajastu lõpus ja Abbassiidide kalifaadi (750–1258) alguses. See dünastiate vahetumise periood oli aktiivsete sõdade ja islami tsivilisatsiooni ülesehitamise aeg, mil formeeriti islami usu, ajaloo ja seaduse tekstid. Toona kirjutati möödunud sündmuste ja eluviisi esimesed kommentaarid. Hakati uut moodi reflekteerima, mis on olnud ja et see, mis on olnud, ei ole kooskõlas uue islami identiteediga.

See oli aeg, mida iseloomustasid nii tormilised poliitilised sündmused, sektantlike gruppide esilekerkimine kui ka vastandlike ühiskondlike ideede kooseksisteerimine. Kontaktid kristliku kultuuri ja judaismiga, aga ka vallutatud alade kõrgkultuurid (Pärsia, India, Egiptus) avaldasid islami teoloogilistele arusaamadele tugevat mõju. Ka raamatu tõlkijad tõdevad, et seda mõju on raske hinnata, sest sellest ajast on säilinud vähe allikaid.

„Ebajumalate raamat“ koosneb kolmest osast. Algusest leiame ümberkirjutajate ja edastajate nimistu. Sellele järgneb ajastulooline sissejuhatus, al-Kalbī versioon, kuidas ebajumalad araabia maailma saabusid. Raamatus on kesksel kohal 33 jumala ja ühe pühakoja kirjeldus. Siinkohal peab nõustuma tõlkijate hinnanguga, et al-Kalbī mahult erinevad ebajumalate kirjeldused on tasemelt ebaühtlased. Lühemad kirjeldused kujutavad endast paarilauselisi selgitusi ebajumala tähenduse kohta ja millise hõimu poolt teda austati.

Teised kirjeldused on pikemad. Näiteks tõstab al-Kalbī esile ebajumala al-ʿUzzā, kelle kirjeldus hõlmab märkimisväärse osa raamatust. Eriliselt keskendub al-Kalbī jumalannade al-Lāt, Manāt ja alʿUzzā kirjeldamisele ning nende kõrval pole pälvinud nt araablaste tähtsamaks jumalaks peetud Hubal eriti palju tähelepanu. Al-Kalbī viitab kohati ka allikmaterjalidele, kust tema info pärineb, kuid mitte iga kord. Teaduslikku meetodit raamatu ülesehituses ei tasu otsida. On ka autoreid, kes peavad al-Kalbī teost n-ö mitmete ümberkirjutajate ühisloominguks, kus al-Kalbī tekst annab põhitooni.

Seejuures on al-Kalbī tekst üks erilisemaid toonasest perioodist säilinud allikaid, sest siin on veel näha araabia rahvaste vanade uskumuste ja uue islami usu kokkupuutepunktid, mida ei ole ilustatud. Üks huvitavamaid on viide prohveti sõnadele: too ütleb, et tõi jumalusele al-ʿUzzāle kingiks roosaka kitse, kui oli alles rahva usku. See prohveti ütlus on suures vastuolus hilisema pildiga prohvetist, kelle süda olnud juba lapseeas paganlusest puhastatud. Al-Kalbī aga esitab selge viite, et prohvet Muhamed ohverdas kunagi oma rahva jumalustele.

Islamieelsest ajast rääkimine tähendab „taunitud teemadest“ rääkimist, seega al-Kalbī on teatud mõttes oma ajastu kriitiline mõtleja, kes hiljem põlu alla sattus. Juba keskajal, aga eriti tänapäeval tahetakse ta islami ajaloo käsitluses unustada. Siinkohal peab nimetama, et eessõna esimese ja teise osa vahel on al-Kalbī isiku kirjeldustes erinevusi. Esimeses osas on al-Kalbīt kirjeldatud kui oma aja tabuteemadest häbenemata rääkijat, mistõttu ta ka põlu alla sattus.

„Ebajumalate raamatut“ ei saa arvustada kriitiliselt tõlkeid võrreldes. Esiteks on Euroopas väga vähe „Ebajumalate raamatu“ kohta kirjutatud monograafiaid. Tõlkeid on küll tehtud, kuid need jäävad sajandi algusesse. Teiseks võib Eestis lugeda ühe käe sõrmedel kokku inimesed, kes on kompetentsed al-Kalbī teost tõlkima ja analüüsima – ja kaks nendest on raamatu tõlkijad ja kommentaatorid.

Kolmandaks nimetavad raamatu tõlkijad, et al-Kalbī teose puhul on tegemist n-ö haritlaskirjandusega, kus proosa vaheldub luulega. Sellist teksti on juba teksti enda tähenduse ja esitluse tõttu raske mõista ja veel vastutusrikkam on seda tõlkida. Tõlge on varustatud väga üksikasjalike kommentaaridega. Tõlgitud teksti sees esitatakse nii Aḥmad Zakī Paša tõlkele tehtud selgitused kui ka hilisemate ümberkirjutajate omad. Seega on tõlgitud tekstis palju erinevaid kihte ning koos tõlke ja kommentaaridega on esitatud viited ka teksti redaktsioonile.

Eestinduse põhiosa moodustab eessõna. Selle põhjalikkus, valitud teemad ja perspektiivid ning mõnusad tsitaadid ja viited, mis toovad al-Kalbī ajastu hoiakud ning huumori lugejale koju kätte, väärivad ainult kiitust. Mõtlema paneb vaid see, kas sarjas „Islam kontekstis“ peaks keskenduma pigem kontekstile või seadma esikohale tõlke. Kui võrrelda eessõna mahtu (lk 7–235) „Ebajumalate raamatu“ tõlke ja kommentaaridega (lk 237–311), on see küsimus õigustatud. Suurema osa raamatust võtab enda alla islami ajaloo sissejuhatus ning kirjandusalase ja religiooniloolise konteksti esitus.

Võib öelda, et tekst ei paista enam kontekstist välja. See on nagu matrjoška: kõigepealt on suurem ajalugu, siis tuleb žanri ja redaktsiooni lugu ning siis religioonilugu. Alles raamatu lõpus jõutakse selle kõige väiksemani, milleks on arhailine tekst ise. Kas ei oleks võinud teksti asetada algusse, et lugeja saaks ilma kontekstita lugeda – lasta tekstil endal rääkida? Kel soovi, võib järelsõna kaudu mõtestada ajastut ja muud lugu.

Õpetades araabia kultuuri- ja ajalugu, tean ma liialt hästi, et lugejate teadlikkus islami esimestest sajanditest, religiooniloost ning kirjanduse žanridest on väga piiratud. Veel vähem mõistetakse seda, et islami ajaloo ja religiooniloo üleskirjutamine ei ole kontekstivaba, vaid kõik refleksioonid toimuvad omas ajas ning ka muutuvad omas ajas. Sel ajastul jõudis islam linnadesse ja beduiinide juures kohtas polüteismi ja islami sümbioosi. Al-Kalbī on oma kaasaja islamieelse ajaloo konstrueerija, seega on mõistetav, et tema mõistmiseks ja kirjeldamiseks on vaja laiemat fookust.

Eessõnas on nähtud palju vaeva, et lugeja mõistaks islami sünnilugu ja seda, kuidas käsitletakse islamis islamieelset tumeda teadmatuse aega, kuni märkusteni, kuidas seda teevad tänapäeva fundamentalistliku islami ideoloogia autorid. Ja kõike seda on toetatud erinevate araabia allikatega. Tuleb ka nimetada, et tänapäeva islamiuurijate puhul tuuakse eessõnas esile selgelt poleemiline kontekst.

Lõpetuseks tuleb märkida, et Al-Kalbī „Ebajumalate raamat“ on ilmunud sarjas „Islam kontekstis“, mille eesmärk on tuua islami, aga ka üldiselt araabia aja-, mõtte-, kirjandus- ja religiooniloo tekstid ja kontekst eesti lugejale lähemale. Tõlgitud teos on selle eesmärgi igakülgselt täitnud. Seega, Eesti islami ja araabia kirjanduse huviline võib rahulikult oma elukäiku sättida ega pea XX sajandi alguse arabistika suurkuju Theodor Nöldeke kombel muretsema, et ei saa enne siit ilmast lahkuda, kuni pole „Ebajumalate raamatut“ oma silmaga näinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht