Pimedate ja vaegnägijate teekond kultuurini

Kui inimese ilusaks või sarmikaks nimetamine enamasti kedagi ei häiri, võib igavesti vaidlema jääda selle üle, kas ühe naise pilk on täis leppimist või hoopis protesti.

KAI KUUSK, INGRID KRULL

Kujutage ette, et sõidate rongis ja vaatate aknast välja. Mööda vilksavad metsa­tukad, asulad, karja- ja heinamaad. Nüüd sulgege silmad. Ühtäkki ei näe te enam midagi. Kõik, mida kuulete, on vaid rongirataste ragin. Aeg-ajalt on sekka kosta vedurivilet ja sahinat, mis annab märku teise rongi möödumisest. See on kõik. Kindel, et huvi ümbritseva vastu sunnib teid peatselt silmi avama ja see, mida aknast näete, on alati veidike ehmatav, sest erineb tunduvalt sellest, mida arvasite end seal parasjagu nägevat. Kujutlused ongi veidi teistsugused kui reaalsus. Samal ajal on meie seas omajagu neid, kel puudub võimalus soovi korral silmad avada ja vaadata.

Pimedad sõltuvad väga palju oma nägijast kaaslase kirjeldustest. Nad vajavad toimetulekuks infot, millises ruumis viibivad, mis jääb tänaval ette, mis selja taha, kus on trepp, äärekivid, kuidas on toit taldrikule asetatud jne. Samuti on see kultuuriürituste puhul. Kaaslasel tuleb jagada infot, kes on esinejad, millised nad välja näevad, mis toimub siis, kui on vaikus jne. Alati ei ole selgitajat kusagilt võtta. Mõni sõber tunneb end kirjeldajana ebamugavalt, on juhtumisi vilets jutustaja või ei soovi külastada sedasama üritust. Ilma selgitusteta jääb visuaalne kunst pimedatele enamasti vaid dialoogi ja/või helide tasandile. Selleks et pimedad ning vaegnägijad saaksid kultuurisündmustest osa nägijatega võrdsemal tasemel, on hakatud looma spetsiifilisi kirjeldustõlkeid.

Kirjeldustõlge on dialoogide vahele loetav kirjeldus toimuvast, mis selgitab olulisi visuaalseid elemente filmis, telesaates, üritustel, spordivõistlustel, teatrietendustel jne. Kirjeldustõlge annab infot tegelaste, tegevuspaikade ja tegevuse enese kohta. Selline lisainfo võimaldab sihtrühmale rohkem iseseisvust, väiksemat sõltuvust kaaslasest ja professionaalsemat ülevaadet toimuvast. Esimesed kirjeldustõlke katsed ulatuvad 1940ndate Hispaaniasse, kus Gerardo Estebani nimeline saatejuht hakkas raadios kirjeldama filme, härjavõitlusi, teatrietendusi ja jalgpallivõistlusi. Kuigi tõlke kontseptsiooni väljatöötamisega tegeleti juba 1960.–80ndate Ameerikas, hakkas kirjeldustõlke traditsioon mujal maailmas levima alles 1990ndatel. Analoogtehnoloogialt digitaalsele üleminek lõi 2000ndatel võimaluse kasutada eraldi helikanalit kirjeldustõlke edastamiseks ka televisiooni puhul.

Eestisse jõudis kirjeldustõlge võrdlemisi hilja. Selle propageerijaks võib pidada Sülvi Sarapuud, kelle loodud mitte­tulundusühing MTÜ Kakora on alates 2006. aastast nõudnud võrdseid võimalusi ja kultuurile ligipääsu ka erivajadustega inimestele. Sarapuu on öelnud, et puutus kirjeldustõlkega esimest korda kokku 1990ndatel Soomes, kui sattus külastama kirjeldustõlkega teatrietendust. 2011. aastal läbis ta Helsingis kirjeldustõlkide ja konsultantide kursuse ja sellest ajast alates on võtnud oma südameasjaks tõlkide ja konsultantide koolitamise ka Eestis. Sarapuu on siin läbi viinud kaks kursust: Viljandi kultuuriakadeemias 2013. aastal ja Tallinna ülikoolis täienduskoolitusena 2019. aastal. Alates 2013. aastast on MTÜ-l Kakora ka kinnine kirjeldustõlkide meililist, kuhu kuuluvad kirjeldustõlke koolituse läbinud ning tunnistuse saanud tõlgid ja konsultandid. Samuti on sealselt veebisaidilt (http://kakora.sarasyl.com/) võimalik leida soovitusi ja nõudeid ka kirjeldustõlke kirjutamiseks.

Mehe eneserahuldamist energiliseks käsitööks nimetada („Õnn saabub magades“) on küll tabav sõnamäng, kuid tekitab pimedates arusaamatust. Pildil filmis poja näputööle peale sattunud ema (Ita Ever).

Kaader filmist

Tänu Sarapuu vaibumatule entusiasmile on vägagi lühikese ajaga palju ära tehtud. Muuseumidest on eksponaatidele osalise kirjeldustõlke saanud Vabamu, Kadrioru kunstimuuseum, Kumu, Adamson-Ericu muuseum ja tervishoiumuuseum. Kadrioru muuseumis on ka kombatav majamakett, mille abil on pimedatel võimalus aimu saada hoone struktuurist. 2017. aastal sai kirjeldustõlke ristsed tantsupeo peaproov ning tõlge sündis ka käesoleva aasta XX tantsupeole „Minu arm“. Spordivõistluste kirjeldamise teenust pakub alates 2019. aastast firma Tikerberry Events, mille loonud näitleja Mihkel Tikerpalu loeb kirjeldustõlget korvpalliklubi BC Kalev/Cramo kodumängudele. Senise Ugala juhi ja peatselt Vanemuisesse suunduva Kristiina Alliksaare missioonitundlikul eestvedamisel on alates 2017. aastast Ugalas toimunud kuus kirjeldustõlkega etendust. Varem on lavastuste tõlget katsetatud ka Draamateatris, Endlas ja VAT Teatris.

Kui mujal maailmas on tavaline ning isegi mahuliselt reguleeritud, et kirjeldustõlkega programme peab pakkuma ka riigitelevisioon, siis Eestis kogub koostöö televisiooniga alles hoogu. Heliliste subtiitrite kanal loodi ETV juurde juba 2013. aastal, kuid kirjeldustõlkega saateid veel edastatud ei ole. Küll on eetris olnud juba mitu kirjeldustõlke valikuga filmi ning edasine koostöö võib jätkuda. Eesti esimene kirjeldustõlkega film on 2010. aastal valminud „Ruudi“. Eriliselt suure rõõmusõnumina tuli 2013. aastal teade, et kõik Eesti Filmi Sihtasutuse toetatud täispikad mängu- ja dokumentaalfilmid saavad riigi toel vaegkuuljate subtiitrid ja vaegnägijatele vajaliku kirjeldustõlke. Kuigi algus oli raske, on nüüdseks selliseid filme kogunenud juba üle viiekümne.

Kahjuks puudub kirjeldustõlkel rahvusvaheliselt ühtne, sertifitseeritud standard ja eri riikides suhtutakse loominguliselt nii kirjeldustõlke loomise kriteeriumidesse kui ka edastamise võimalustesse. Siiski võib välja tuua hea tava reeglid, mida tõlkijatel palutakse arvestada. Enamiku rahvusvaheliste juhendite järgi peab tõlge mahtuma dialoogivahelistesse pausidesse, olema paralleelne tegevusega, mida näidatakse, ja kirjeldama ainult seda, mis on parajasti sel hetkel nähtav, mitte seda, mida kirjeldaja arvab end nägevat või teab juhtuma hakkavat. Kirjeldus peaks olema neutraalne, objektiivne ja kirjeldaja peab hoiduma hinnangutest.

Kui üldjuhul on soovitused kirjeldustõlkele riigiti ühtsed, siis erinevusi võib välja tuua Ühendkuningriigi traditsioonis. Näiteks ei keela sealne juhis tegelasi algusest peale õigete nimedega kirjeldada. Teistes riikides eelistatakse siiski oodata nimede sissetoomisega seni, kuni need on filmi või etenduse süžee käigus nimetatud. Seda selleks, et mitte anda pimedale ette infot, mida nägijadki veel ei valda. Samuti ei keela Ühendkuningriigi juhendid kasutada hinnangulisi omadussõnu (kaunis, nägus jne). Teiste riikide juhendid ei pea jällegi nende kasutamist sobilikuks, kuivõrd soovitakse anda pimedatele ja nägemispuudega inimestele võimalus oma hinnanguid ise kujundada.

Nagu maailmas üldiselt, puudub ka Eestis seadus, mis kehtestaks kirjeldustõlkide ja kirjeldustõlke konsultantide kutsestandardi, reglementeeriks tõlgete loomist või lubaks kvaliteedi tagamiseks teostada kontrolli. Selline hetkeseis ei kohusta tõlke tegijaid korrektselt reegleid järgima ning jätab hea tava tõlgendamisele vabad käed. Mõistagi teeb säärane seis kirjeldustõlgete taseme ebaühtlaseks. Süsteemis, kus kõigil soovijatel on õigus tegutseda ilma riikliku tunnistuseta, ei tule kõik tööd koolitatud inimestelt. Sellest tulenevalt võib tõlgete kõikuva kvaliteedi taga eeldada esmalt oskamatust arvestada nüanssidega, millega õppinud tõlgid kursis on, teisalt aga ära tunda pimedate konsultantide kui sihtgrupi esindajate loomeprotsessist puudumise mõju.

Et vähendada kirjelduste ebaselgust, tegutsevad mujal maailmas ning ka Eestis kirjeldustõlgid üheskoos sama koolituse läbinud pimedate konsultantidega. Nägijatena ei suuda me vahet teha pimedate jaoks olulisel ja ebaolulisel infol, märgata heliribal küsimusi tekitavaid kohti, esitada õigel kohal õigeid küsimusi jne. Pimedate märkimisväärselt erinevat maailmataju ja vaatenurka võib lugeda peateguriks, mis mõjutab kirjelduse kvaliteeti parandama. Kuigi nägijana oskame kirjeldada, on siiski pimedad ja vaegnägijad need, kes oskavad juhendada, mida nad soovivad, et neile kirjeldatakse. Ilma abilisi kasutamata võime kokku saada küll ilusa ja enda meelest adekvaatse, kuid pimedatele siiski ebaloogilise ja segadust tekitava tõlke.

Probleemid filmitõlgetes saavad alguse juba tavast palju toimuvast kuulajatele ette ära jutustada. Sageli on selleks info, mida ei ole nägijatelgi veel võimalik teada. Sellega võetakse kuulajatelt võimalus filmiga kaasa mõelda ja kirjelduse abil oma järeldused teha. Sageli tuleb tõlgetes ette ebatäpsusi. Mõnel juhul piirduvad eksimused filmi tähendusloome seisukohast vähem olulisega: aetakse sassi tegelaste sugu, nimetatakse bikiine ujumistrikooks, lauda kapiks või talve kevadeks. See, kas jahimehed passivad trellitatud akende taga või filmib kaamera läbi trellitatud akende eemal tegutsevaid jahimehi („Must alpinist“), võib tunduda ebaoluline nüanss, kuid mõjutab märgatavalt kuulaja tõlgendust.

Tähendusloomet mõjutab ka ebaõnnestunud omadussõnade valik. Kuigi Ühendkuningriigi kirjeldustõlke soovitused otseselt hinnangulisi väljendeid ei keela, on siiski selge, et nende liigne kuhjamine kujuneb kirjeldaja isiklikuks tõlgenduseks. Kui inimese ilusaks või sarmikaks nimetamine enamasti kedagi ei häiri, võib teises kohas igavesti vaidlema jääda selle üle, kas ühe naise pilk on täis leppimist või hoopis protesti. Ühest žestist on väga lihtne erinevalt aru saada. Mida rohkem kirjeldustõlk oma töös nähtavat tõlgendab, seda selgemalt surub ta pahaaimamatult kuulajale peale oma vaatenurka. Kellelegi ei meeldi, kui talle öeldakse, mida ta arvama peab. Seega, kui me nägijana eelistame ise otsustada, kas ema ikka näeb „Polaarpoisis“ välja nagu Mattiase vanem õde, või kui tahame teha oma järeldused selle kohta, kas Hanna võtab samas filmis jaki seljast palavuse pärast või selleks, et poisiga flirtida, oleks igati õiglane lasta ka pimedatel seda teha. Probleem on ka kogu vaba aja täisrääkimine, mis paneb proovile kuulaja mälu ja vastuvõtuvõime. Liiga tihe ja detailne kirjeldamine kurnab ja väsitab kiiresti (nt „Hukkunud Alpinisti hotell“).

Rääkida tuleb ka liigselt kujundlikest väljenditest, mis võivad sihtrühmas tekitada segadust. Milline näeb täpselt välja üks „kirvenäoga mees“ („Sangarid“) või see, kui keegi „laseb tuulel end rebida“ („Päevad, mis ajasid segadusse“)? Mehe eneserahuldamist energiliseks käsitööks nimetada („Õnn saabub magades“) on küll tabav sõnamäng, kuid tekitab pimedates arusaamatust. Kirjeldustõlge, olles küll eraldiseisev looming, ei tohiks filmiga konkureerida ega selle üle domineerima hakata. Tõlke eesmärk on filmi süžeed toetada ning selle tempo ja meeleoluga haakuda. Otsustage ise, kui palju jääb alles ühe naise ahastuse kulminatsioonist, kui situatsiooni kommenteeritakse märkusega, mis kirjeldab võõrast meest tema kõrval magamas „paljas taguots uhkelt uppis“ („Õnn saabub magades“).

Kahjuks käib tavapärase joonena paljudest filmitõlgetest läbi ka kaamera liikumise kirjeldamine väljendite abil, mille kohaselt see lendab, libiseb, hõljub jne. Miks pole hea mõte seda teha? Sest tehnika on vaid filmimise abivahend. Pealegi ei näe me ju ühtegi kaamerat lendamas. Üksnes pilt on see, mis liigub. Et kirjeldustõlke tellijatel oleks ettekujutus, milliseid vigu ei tohi tõlgete puhul läbi lasta, viidi 2018. aasta jaanuaris Eesti Filmi Instituudis Sülvi Sarapuu eestvedamisel läbi produtsentide infotund.

Kuigi olukord on paranenud, seisab tõlgete kvaliteedi probleem suuresti vigaste tõlgete anonüümsuse taga. Osalt DVDdelt ei ole tõlke koostajaid võimalik leida. Need jäävad salastatuks ka järelepärimisel. Seetõttu pole kahjuks neid, kellele tagasisidet anda.

Siiski liigume paremuse poole. Pakkumist kirjeldustõlke koostamiseks üritustele, lavastustele, muuseumidele, spordiüritustele, filmidele jne tuleb üha juurde selle võrra, kui palju teadlikumaks saab kirjeldustõlke võimalustest ühiskond ja sihtgrupp ise. Nägemispuudega inimeste kultuuritarbimise traditsiooni tuleb veel alles kujundada ja süvendada. Kuna varasematel aegadel jäid puudega inimesed paratamatult suuremast osast kultuurielust eemale, siis ei mõju uued võimalused mitte kõigile veel normina, vaid on nüüdki paljudele midagi uut. Osalemine kultuurielus teeb pimedate ja vaegnägijate elu, nii nagu nägijategi oma, sisukamaks. Ka pime ja nägemispuudega inimene võiks selle kogemuseni jõuda. Adekvaatne kirjeldus paneb kindlasti pimeda inimese fantaasia aktiivselt ning loovalt tööle. Kultuur on kõikidele. Andkem siis võimalus jõuda sel suurema hulga inimesteni.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht