Piret Hartman: „Kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat.“

Sirbi intervjuu kultuuriministriga 3. augustil 2022

KAAREL TARAND

President nõudis valitsuse ametisse astumisel, et täistuuridel töö peab hakkama kohe esimesest päevast. Kuidas see on õnnestunud ja milles seisnenud?

Meil ei olnud tõesti aega sisse elada, aga kuna olen samas majas seitse aastat töötanud, siis ma seda ka eriti ei vajanud. Kohe pärast ametivande andmist istusin kolleegidega arutama, seejärel olid laua taga kultuurivaldkondade eestvedajad, olen jõudnud käia mitmel kultuurisündmusel, kohtuda Euroopa kolleegidega, rääkida põgenike teemal. Sel nädalal kohtusime spordivaldkonna eestvedajaga ning meie kõigi asutuste juhtidega.

Millega ministeerium tegeleb, on teada. Kuid teie ei osalenud pikkadel koalitsioonikõnelustel, mille kohta ei ole palju teada. Kas ja mida seal kultuuripoliitikast ja ministeeriumi ülesannetest kõneldi? Kultuuri kajastab koalitsioonileping napilt. Mida kõige selle olete nüüdseks teada saanud?

Koalitsioonilepe ongi erandkorras väga lühike, kuid kultuuriteemad on seal siiski markeeritud. Olulisim on ehk see, et lepe algab kultuuriga ja lõpeb kultuuriga, kultuuri hoidmisega olenemata praegustest kriisidest. Sees on valdkonna inimeste väärtustamine ja palgaküsimus, raamatukogudega seotud innovatsioonimeede, rahvakultuur. Aga kõik ei ole sees ja meil on omalt poolt võimalik ka muid teemasid lauale tuua ning jätkata juba alustatuga strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.

Igas ametkonnas on alati häid ja viimistletud plaane, mille otsustamiseks valitsusse liikumine on vähese pädevuse või poliitilise tahte puudumise tõttu takerdunud. Nüüd kehastate ise korraga nii ametkondlikku teadmist kui ka poliitilist tahet. Mille te nüüd sahtlist võtate, et sellega tulemuseni jõuda?

Üks juba homme valitsusse jõudvaid teemasid on Film Estonia, filmifondi tagasimaksesüsteem, et tuua siia rahvusvahelisi filmiprojekte. Praegu on iga-aastane reserv 2 miljonit eurot, kuid selleks, et võtta vastu kõik Eestisse tulla tahtvad rahvusvahelised projektid, soovime seda suurendada 3,4 miljonini. On tehtud ka arvutused, et iga riigi pandud euro eest saab riik seitse vastu.

Aga kellele riik selle tagasi jagab, kultuurile või mujale?

Loodan, et riigieelarve kõneluste käigus tuleb ka kultuurivaldkonnale ressursse juurde. Kindlasti surun nendele punktidele, mis koalitsioonileppesse koos ressursivajadusega on sisse kirjutatud.

Teemasid on palju, mind motiveerib väga erasektori suurem kaasamine kultuuri. Aastaid on tehtud analüüse ja arutatud. Proovime aasta lõpuks konkreetsed ettepanekud esitada. Osa teemasid on seotud seadusemuudatustega, mistõttu ma ei ole väga optimistlik, et kevadeks selle valitsusega kõik valmis jõuame. Üks, millega proovime pingutada, on rahvaraamatukogude seadus. Valdkonnas on vajadust seda muuta ja uuendada arutatud viimased kümme aastat, sisulised kompromissid on tehtud ja selle vastuvõtmise tahaksin küll saavutada.

Kas midagi sellist, mis on varasemate ministrite programmides kõrgel kohal seisnud, läheb ka sahtlisse tagasi?

Üks selliseid on näiteks nn kultuurikiirendi, millega praegu edasi ei minda.

Kultuuriminister Piret Hartman 18. VII riigikogus ametivannet andmas.

Martin Ahven / Õhtuleht / Scanpix

Äsja oli teil kohtumine valitsemisala suurte sihtasutuste ja hallatavate asutuste juhtidega. Millised on tulemused?

Sel oli kaks mõtet. Esiteks olen ma väga koostööusku inimene, pean tähtsaks, et valdkonna ja asutuste juhid oleksid aktiivselt kaasatud poliitika kujundamisse. Ministeeriumina oleme ehk riigi väikseim, kuid kui meie valdkonda vaadata, siis oleme väga suur. Minu eesmärk oli anda mõista hea koostöö vajadusest. Teiseks tutvustasin asutuste juhtidele mulle olulisi teemasid, kus tahan kaheksa kuuga tulemusi näha, aga ühtlasi välja selgitada asutuste ootused ja murekohad.

Ja mis need siis on?

Väga palju on seotud rahaga, inimeste väärtustamise ja hoidmisega sektoris. Inimesteta ei ole võimalik kultuuri viljeleda ega sellest ka osa saada. Teine rahaprobleem on üldine kulude kasv eeskätt energiahindade tõttu, sest lisaks inimestele on ju ka väga palju köetavaid maju jne. Tõstatati ka laste kultuuris osalemise ja järelkasvu küsimus. Huviharidus on midagi, mis jääb kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) vahepeale. Kes siis sellega tegelema peab? Olen sellega isiklikult olnud seotud, kui töötasin välja mõni aasta tagasi rakendunud huvitegevuse kontseptsiooni.

Kui jääb kahe vahele, siis on ju küsimus vaid ministrite kokkuleppes, et anda küsimus tervikuna ühe ministeeriumi alla. Mis takistust siin saaks olla, kui kultuuriministeerium huvihariduse kogu täiega HTMi alla annaks?

Üldiselt ei ole elus lihtsaid lahendusi. Lõimumisvaldkonda eest vedades kogesin, kui horisontaalne oli see teema. Ei saanud ainult ise teha, kogu aeg tuli läbi rääkida nii HTMi, sotsiaalministeeriumi kui ka teistega. Ma olen seda usku, et ministeeriumid peavad paemini koostööd tegema.

Huvihariduses oli kunagi hetk, mil kaks ministeeriumi töötasid kontseptsiooni koos välja ja siis selle rakendumise nimel. Nüüd peab välja mõtlema töövormi, mis tagaks kontseptsiooni edasiliikumise. Ma ei pea võimatuks, et töö jaguneb kahe ministeeriumi vahel, nagu see näiteks on täiskasvanute eesti keele õppe puhul. Kuid eks me oma maja peab ka rohkem panustama. Ma ei tea, kas oleks väga mõistlik seda ühele või teisele poole ümber jagada. Pigem ikka toimiv koostöövorm.

Tagasi sihtasutuste juurde. Loodi need eesmärgiga anda neile võimalikult suur majanduslik iseseisvus. Viimaste aastate suundumus on aga see, et riigivõim tahab neid aina rohkem kontrollida ja vabadust vähendada, tsentraliseerides tugiteenuseid jne. Kui kestlikuna sihtasutuse vorm selles valguses üldse paistab?

Arvan, et rahandusministeerium tsentraliseerib tugiteenuseid ikka kokkuhoiueesmärgiga. Kas see ka on juhtunud, seda oskavad öelda asutused ise. Olen olnud integratsiooni sihtasutuses ja Narva muuseumi sihtasutuses, kus algsete probleemide järel hakkas koostöö toimima. Isiklikud kogemused on mul pigem positiivsed.

Iga sihtasutuse nõukogu liikmeks on ka vähemalt üks ministeeriumiametnik, kes teab kõike, milles häda, eeskätt rahapuudus. Nüüd tuleb ta informeerituna ministeeriumi, aga mis saab edasi? Sihtasutustes me pahatihti resultaati ei näe. Mis nende nõukogude mõte sel juhul üldse on?

Meil on üle 50 allasutuse, igal oma väljakutsed. Kõigile nende asutuste praegustele muredele vastu tulla ei ole korraga võimalik, aga siia majja nad jõuavad ja proovime ka leida lahendusi. Näiteks on viimaste aastate jooksul kultuuritöötajate palk ikka oluliselt tõusnud. Ka viimased kolm aastat meid kummitanud koroona ajal oleme tulnud allasutustele vastu ega ole lasknud kellelgi n-ö ära kukkuda. Infovahetus on olnud, mured on meieni jõudnud ja me oleme neile vastanud.

Kuidas selle valitsuse töökord välja näeb? Tekivad nn prioriteedid, igaühel rahasumma taga. Kas need jõuavad valitsusse otse ja ministrid võistlevad omavahel või on seal vahel veel mingi erakondlik filter? Et ministril võib olla oma eelistus, kuid kui erakonnal on tervikuna teistsugune pingerida, siis jääb ministri soov sinna kinni ja valitsusse ei jõua.

Järjekord on selline: kõigepealt esitab ministeerium ministriga kokku leppides viis prioriteeti rahandusministeeriumile. Augustis toimuvad läbirääkimised konkreetse ministri ja rahandusministri vahel, kus räägitakse läbi, mille jaoks ressursse on vaja, küsitakse ja arutatakse. Siis algavad läbirääkimised valitsuses, kus on ette nähtud kord, kuidas seda tehakse. Kindlasti mõjutab neid kõnelusi ka koalitsioonilepe ja seal välja toodud eesmärgid.

Kui hästi te rahandusministrit üldse tunnete?

Olen temaga tuttav juba mitu aastat ning mitmes vallas temaga koostööd teinud. Koostööd ministeeriumiga on olnud nii talituse, osakonna kui ka asekantsleri tasandil, sest lõimumise valdkonnas on üliolulised Euroopa Liidu vahendid ning sellest tulenevalt olen pidanud aastaid läbirääkimisi pidama.

Sel aastal on kultuuriministeeriumi eelarve kokku umbes 290 miljonit eurot. Palju järgmisel aastal juurde peab tulema?

Oleme esitanud oma viis prioriteeti: palgatõusu soov 23 miljoni ulatuses, haldusala üldiste kulude kasv 25 miljonit, eesti keele õppe ja kohanemisprogrammiga seonduv taotlus 2 miljonit, järgmise aasta noorte laulu- ja tantsupeo kulud 3,3 miljonit ja liikumisharrastuse edendamine pea kümme miljonit. Lisaks küsime ressursse kultuuriobjektide jaoks: ERR, rahvusraamatukogu sisustus, pärandhoidlad.

Mis palgatõusu asjus praegu kavas on? Kas sama nagu viimastel aastatel, et tegeldakse kõrgharidusega kultuuritöötaja alampalga määraga, või arutatakse ka mingit muud varianti?

Eks see sõltub lõpuks ikka riigieelarve läbirääkimistest, aga kui meil on ressurss teada, siis istume koos ametiühingutega ja seejärel ka allasutuste juhtidega ning proovime igal pool kokkuleppeid leida. Ma tean, et sel aastal on asutuste soov pigem anda raha palgafondi kasvuks, et nad saaksid ise teha valikuid. Sest praegu on kogenud näitleja ja koolipingist tulnud näitleja palk võrdne ja see on ebaõiglane. Ma ei oska tulemust ette ennustada, kuid mulle tundub, et kompromissi võiksime leida kuskil vahepeal.

On ka asutusi, kus enam-vähem kõik, olgu kogemust kümme või nelikümmend aastat, lohisevad aastast aastasse ikka miinimumi peal. See ei ole just eriti motiveeriv.

Arvan, et suurim probleem ongi see, et kultuurivaldkonnale minev ressurss on kokku liiga väike.

Eks siis tuleb juurde küsida. Kui sihtasutused on iseseisvad, siis miks riik peaks üldse nende palgakujunduse üksikasjadesse sekkuma?

Peame siiski silmas pidama seda, et see kokkulepe tuleb leida valitsuses. Valitsusel peavad olema mingid kriteeriumid, mille alusel palgaraha antakse. Kindlasti saavad ka teised ministrid aru miinimumi tõstmisest. Nii on see olnud pääste- ja haridustöötajate puhul, aga ma olen nõus, et praeguseks oleme jõudnud piirini, kus see tuleb uuesti läbi mõelda.

Ümmarguselt küsitakse siis kultuurile juurde pisut üle 50 miljoni, mis teeks kasvuks alla 20% olukorras, kus elukallidus on aastaga kasvanud enam kui 20%. Aga üldisemalt: kas see 2%, mis on juba pikemat aega kultuuri osakaal riigieelarves (kui sajandi algusaastatel oli peaaegu 4%), on üldse piisav ja tagab pikaajaliselt kultuuri elujõu või peakski valitsus tervikuna selle protsendiga tegelema?

Kui võrdleme end teiste Euroopa riikidega, siis öeldakse, et Eestis investeeritakse kultuuri väga palju. Olen nõus, et protsent on aastatega kahanenud. Kui küsime, miks seda kultuuri üldse vaja on, siis minu jaoks ongi kultuur meie riigi mõte. Vahel tundub, et kultuuri võetakse liiga iseenesestmõistetavalt – ta on ju olemas, laulupidu ju toimub, inimesed käivad kooris laulmas jne. Tunnen, et valdkonnana peame end rohkem kehtestama, selgitama, miks on meie väikeses riigis kultuuri vaja hoida. Me oleme hästi seadnud fookusesse majanduse ja praegu seame julgeoleku, aga kultuuri tähendusest peaksime kindlasti rohkem rääkima. Kas kultuur on praegu elujõuline? Kui vaatan ringi ja näen tulemusi, siis võib öelda, et on elujõuline küll. Tegijaid tuleb juurde, nad muutuvad üha professionaalsemaks, kultuur mitmekesisemaks. Aga näen ka seda, et inimestel, kes seda teevad, ei ole kerge. Kõigil minu kohtumistel on raha teema kogu aeg õhus.

Kui tunned end sotsiaalselt tõrjutuna või hierarhias langevana, siis see trend head enesetunnet muidugi ei tekita. Aga mida saaksid veel rohkem teha kultuuri eestkõnelejad, institutsioonid, loomeliidud? Nad võivad öelda, et me oleme ju aastakümneid käinud ja rääkinud kultuuri tähtsusest, nii et juba hakkab piinlik oma saba kergitada. Mida me siis veel peaksime tegema, et mõjuks, näiteks et laheneks vabakutseliste sotsiaaltagatiste küsimus?

Tulen korra veel koroona näite juurde. Aastatel, mil pidime selle hädaga tegelema – ja ma ise aitasin ministeeriumi, riigikantselei ja terviseameti koostööd koordineerida –, oli aeg, kus kultuurivaldkond pani seljad kokku, seisis enda eest ja sai väga suure ressursi, eelmisel aasta üle 40 miljoni. See oli näide sellest, et valdkond tegi koostööd ning soovid ja eesmärgid said täidetud, poliitiliselt läbi surutud.

Mis puudutab loomeliitude ja loovisikute seadust, siis praeguseks on meil valminud uuring selle kohta, mida reeglites muuta. Oleme palunud valitsuse tegevusprogrammi sisse kirjutada ka selle, et tuleme välja konkreetsete ettepanekutega, mida seaduses muuta ja kuidas valdkonna inimeste sotsiaalseid garantiisid parandada. Mul on tunne, et peame selleks avama maksudebati, sest tulemust ei ole võimalik saavutada, kui küsida vaid aukude katmiseks mingeid ressursse juurde. Meil peavad tulevikus ees seisma palju sisukamad arutelud selle üle, kuidas me eesti kultuuri rahastame ja korraldame ning milline on kultuurivaldkonna korraldusega seotud maksupoliitika. Kaheksa kuuga me seda teha ei jõua, aga kui mul on vähegi võimalik midagi teha, et arutelu algatada ning see ka järgmistesse koalitsioonikõnelustesse viia, siis seda ma kindlasti proovin teha.

Ühes tegevusprogrammis oli, et aasta lõpuks saab eelnõu väljatöötamiskavatsus valmis. Kui mõtlen, kui palju lehekülgi me sellele teemale Sirbiski oleme pühendanud, leian, et seal ei ole enam mingit raketiteadust, uuringud on tehtud, poliitikasoovitused antud jne. Millal produkt tuleb?

Loodan, et selle aasta lõpuks on meil olemas väga konkreetsed ettepanekud, mida võiksime siin teha. Me oleme selle ministeeriumis kunstide valdkonnaga kokku leppinud, siis kirjutanud koalitsiooni tegevusprogrammi, mis loodetavasti homme (4. augustil) heaks kiidetakse. Väljatöötamiskavatsus tuleb veebruariks, sest see nõuab hoopis laiemat kooskõlastusringi, aga ettepanekuteni, millega valdkonnas arutelu püsti panna, tahan jõuda aasta lõpuks.

Kõik varasemad valitsused on edukalt tõestanud, et kui midagi on päriselt ja kiiresti vaja, siis seda ka kiiresti otsustatakse, kuid kui eriti ei taheta, siis viitega protseduuridele, kaasamisele, kooskõlastamisele saab otsustamist aastaid venitada. Need tegijad, kellel on otsust vaja, muudkui ootavad ja kannatavad. Ei ole eriline lohutus kuulda, et on asutud tegelema. Tähtis teade on mitte see, et alustasime, vaid kuupäev, millal valmis saab.

Luban, et aasta lõpuks on ettepanekud valmis. Mulle on see ka ametnikuna olnud katsumus, et mõned protseduurid võtavad aega ja on bürokraatlikud, kui mure on vaja lahendada kiiresti. Loodan, et inimesed, kes ministeeriumis ja valdkonnas mind vähegi tunnevad, teavad, et kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat.

Kas see tähendab, et teilt tuleb otse või erakonna kaudu ka ettepanekuid maksuseaduste muutmiseks?

Kindlasti. Me ei saa nendest üle ega ümber, kui soovime tuua rohkem eraraha kultuurivaldkonda. Ka nende ettepanekutega tahaksin aasta lõpuks välja tulla. Ma praegu ei nimeta konkreetseid lahendusi, kuid inimestega, kes praeguseks on juba eesti kultuuri väga palju investeerinud, olen kokku leppinud arutelu 23. septembril. Olen palunud ka ministeeriumis koondada kõik selle teema memod, analüüsid, et protsess kohe käivitada ja aasta lõpuks jõuda ettepanekuteni.

Pisut ka kultuurkapitalist. Arvan, et disainerid ning tõusude ja mõõnadega ka ajakirjanikud on käinud ministritele kümmekond aastat rääkimas vajadusest luua neile kulkas oma sihtkapital. Mis võiksid olla põhjused, et seda jätkuvalt mitte teha? Kas endiselt see veider, kuid aastaid kõlanud kartus, et muutusi soovides teeme olemasolevagi katki?

Selle teemaga ei ole ma kolme nädala jooksul veel detailideni kokku puutunud ja kohtumine kulka juhi Margus Allikmaaga seisab alles ees. Minu senine tegevusvaldkond oli kulkaga üsna vähe seotud. Aga kogemusest ütlen, et vahel on tõesti selleks, et olemasolevat säilitada, mõistlik asju mitte avada. Peame valima konteksti ja keskkonda, milles seda teha, hindama poliitilist olukorda. Ma ei ole inimene, kes ütleb, et midagi muuta ei ole võimalik, sest see on kogu aeg nii olnud. Senisest kulkaga seotud tagasisidest on mulle teada küsimus, kuidas leida tasakaal kultuuri regionaalses korraldamises. Sihtkapitalidesse anname küllalt palju ressurssi, aga kuidas investeerida just piirkondlikesse sündmustesse, on küsimus, millest Allikmaaga soovin rääkida.

Üks tagasiside sihtkapitalidest on ka see, et kulka algne mõte on toetada otse loovisikuid ja nende projekte, kuid aastatega on kasvanud surve, et raha taotlevad ka ministeeriumist tegevustoetust saavad institutsioonid oma põhitegevuseks. Kas selles vallas on teil mingeid ideid, plaane?

Tean, et ministeeriumis oleme proovinud seda süsteemi korrastada nii, et need, kes on pigem tegevustoetuse taotlejad ja pikaajalisemad partnerid, saaksid toetust ministeeriumi programmidest ning et kulka toetaks pigem üksikprojekte. Kui ma ei eksi, siis kunstide valdkonnas on asi nii käivitunud, et püsirahastusega institutsioonid on pigem ministeeriumi eelarves ja projektid kulkas. Spordivaldkonna probleem seisneb selles, et sihtkapitalis on koos nii tippsportlased, harrastajad kui ka piirkondlikud sündmused, kuid väga tahaks viia läbi reformi, millega kogu tippspordi raha koondataks olümpiakomiteesse ja muu jääks sihtkapitali poolele. Liigume samm-sammult, probleem ei ole teadmata, aga pean sellesse veel süvenema.

Riigikogus valminud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide pingerida kukkus viltune välja, sest need, mis on valmis ehituse finantseerimiseks, on pingereas tagapool kui need, mis ei ole valmis. Raha on, aga ehitada ei saa. Kas teil on valmisolekut olukorda parandada, tehes riigikogule ettepaneku järjekorda muuta või anda rohkem vabadust kulka nõukogule?

Riigikogu otsust tuleb austada, sest neil on nimekirja kokkupanekuks mandaat. Kas see on õiglane ja mõistlik? Usun, et poliitikud teevad parima otsuse, olid ju sisukad vaidlused ja arutelud selle nimekirja üle. Filmilinnaku osas on mul lähinädalatel tulemas kohtumine, proovime leida alternatiivseid lahendusi läbirääkimistel Tallinna linna ja ka erasektoriga. Ma ei ole selle poolt, et anda otsustusõigus kulka nõukogule nimekirja ümbertegemiseks. Riigikogul on mandaat ja need on riikliku tähtsusega otsused, seega peab riigikogu otsuse ka tegema. Oma maja spetsialistidelt tean, et võimalusi olukorra lahendamiseks siiski on.

Filmilinnak küll, kuid ka Pärdi muusikamaja Rakveres on valmis, aga nimekirjas vale koha peal …

Kas on vale koha peal? Ida-Virumaalt pärit olles ütleksin, et Kreenholm võinuks olla esimesel kohal. Vaatame, mis selle teemaga on võimalik ära teha.

Natuke veel palgateemal. Probleeme tekitab ka see, et valitsuse otsusega saavad riigi otsealluvuses asutused suurema palgaraha kätte, aga sellega kaasneb soovitus, et omavalitsuste kultuuriasutustes, muuseumides, rahvaraamatukogudes ja mujal, oleks kena sama palgataset hoida. Tegelikkuses jääb riigi kehtestatud miinimum omavalitsustes ainult unistuseks. Mida teha, et üle riigi ja omanikust sõltumata saaksid kultuuritöötajad sama töö eest samasugust tasu?

See on tõesti kriitiline küsimus. Kehtiv strateegia „Kultuur 2030“ ütleb, et peame väärtustama kultuuritöötajaid kõigis piirkondades. Minu eesmärk on alustada läbirääkimisi linnade ja valdade liiduga, et saada selgeks, milline on nende strateegia teema esile tõstmiseks. Olen selle liiduga kohanemispoliitika küsimustes palju koostööd teinud, loodan lähiajal nendega kohtuda ka sel teemal, sest ministeeriumi käed on protsessi mõjutamiseks üsna lühikesed. Olukord omavalitsustes ei ole ju lihtne, valukohti on palju. Aga nagu enne öeldud, kõik algab kultuurist ja kui me ei suuda igal pool tagada selle valdkonna inimeste väärtustamist, siis võtame paljudelt osalemisvõimaluse ja ligipääsu ära. Suurte linnade kõrval peame rääkima ka väikestest kohtadest. Ise olen pärit väikesest kohast – Püssist – ja ütlen ikka naljaga pooleks, et olen üles kasvanud kultuurimajas. Kui seda võimalust ei oleks olnud ja neid inimesi, kes korraldasid koore, tantsuringe ja kõike muud, siis oleks see minu eluteed väga palju mõjutanud.

Siingi on ju selge valiku koht. Erinevalt ühetasaselt jõukast riigist on omavalitsuste hulgas nii rikkaid kui ka vaeseid. Üks võimalus on anda omavalitsustele toetuste asemel tulubaasi juurde, teine aga võtta kultuurivõrgustikud tagasi riigi otsejuhtimise alla.

Arvan, et oleme leidnud ka nutikaid kompromisse. Näiteks koorijuhtide palgasüsteem, millega toetame laulu- ja tantsupeol osalemist. Samamoodi tuleb treenerite tegevuseks raha pooleks riigilt ja omavalitsuselt. Huvitegevuse kontseptsioonis, mida omavalitsuste kaudu ellu viime, on kokku lepitud, et nn ääremaadele antakse raha suurema koefitsiendiga kui suurtele linnadele. Nii et võimalusi on, aga kõiki asju rahaga ei lahenda ei saa. Riigi rahaga ei saa asendada kõike seda, mis omavalitsustel kultuurile andmata jääb. Omavalitsuse kohustus on tegeleda ka kultuuriga.

Kokkuvõtteks: mis siis on kolm kõige tähtsamat asja, mille kohta saab jõuluks ütelda, et tehtud, valmis?

Minu fookuses on palgad, pärandihoidla ja see, mis on seotud sõjapõgenike kohanemise ja lõimimisega Eestis.

Küsinud Kaarel Tarand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht