Poliitiline aktsioon Eesti moodi

Poliitilise sõnumi esitamine kunstivahenditega on julge ja üllas, kuid ohtlik – eeldab ju kunstiline tekst ilmtingimata tõlgendusvõimalusi.

MIHHAIL TRUNIN

Kohe alanud aasta algul, kui otsisin endas jõudu astuda vastu entroopiale ja omandada välimus, millega kõlbaks tööle minna, sain Messengeri kaudu sõnumi oma Iisraelis elavalt kolleegilt, suurepäraselt tõlkijalt, kes andis mullu minu tagasihoidlikul toimetamisel Tallinnas välja keskaegse juudi poeedi Rooma Immanueli raamatu. Mulle saadetud fotol ilutses Hobujaama trammipeatus saladuslike plakatitega, mille üle järgnenud nädalate jooksul arutasid sõna otseses mõttes kõik.

Minu kirjasõbra nördimus oli piiritu: „Näe, saadeti pilt,“ kirjutas ta mulle. „Mis jõledus see siis niisugune on?!“ Esmapilgul oli pilt tõepoolest jube, rääkimata sellest, et oli võimatu aru saada, millega seoses soovitavad reklaami autorid eestlastel ja venelastel seista trammipeatuses eraldi poole peal. Mina mõtlesin, nagu muide ka minu Iis­raeli kirjasõber, et küllap lahutavad nii meelt kohalikud neonatsid. Huvi pärast otsustasin helistada plakatil trüki­tud telefoni­numbritele. Mingit selget infot kummagi numbri automaatvastaja ei andnud, kuid kuuldust sai siiski selgeks, et reklaam pole seotud mitte millegi muu kui märtsis toimuvate parla­mendivalimistega. Kirjutasin Messengeri: „Trash: telefonis teatab vana mehe hääl, et varsti on valimised ning valija peab olema õige poole valikus kindel … Paistab mingi farsi moodi asi olevat.“ Varsti leidis mu hüpotees kinnitust: see reklaam ei olnud natsiideoloogia kirvega tahutud avaldus, vaid integratsiooni eest seisva erakonna Eesti 200 mänguline provokatsioon.

Tegin oma kirjasõbrale selle värskema info teatavaks. Tema vastas mulle, et algul oli ta ise ka nii mõelnud, kuid palunud igaks juhuks asja täpsustada inimesel, kes talle trammipeatuse pildi oli saatnud, küsides, kas tegemist ei ole mitte satiiriga. Vastus olevat olnud kategooriline: „Ei, kõik see on absoluutselt tõsine.“ Ja see eraisiku esmareaktsioon, veel enne igasugust arutelu meedias, oli väga iseloomulik. Rahvusküsimus ongi Eestis seepärast keeruline, et selle mis tahes mainimine ka mis tahes muu teemaga seoses provotseerib terve kuhja psühholoogilisi komplekse, juhtides tähelepanu kõrvale asja tegelikust olemusest. Võib-olla olid reklaamplakatitega installatsiooni korraldanud arvestanud muu hulgas eelkirjeldatud reaktsiooniga. Ja see tuligi, peaaegu hetkega ja kõige erinevamatest suundadest.

Kas poliitik võib kunsti teha?

On kummaline, et plakatiaktsiooni algataja ja erakonna Eesti 200 juht Kristina Kallas ei saanud paremalt sugugi vähem hoope kui vasakult. Kirja teel polemiseeris Kallasega Urmas Reinsalu, Postimehe stuudios aga oponeeris talle Reinsalu erakonnakaaslane, Isamaa aseesimees Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Ühtaegu avaldas Jevgeni Krištafovitš (teda ei saa samuti kuidagi vasakpoolseks nimetada) massiteabevahendites nende õnnetute plakatite aadressil mitu teravat repliiki. Tegelikult rõhutasid Ladõnskaja ja Krištafovitš just aktsiooni sobimatut vormi ega vastustanud kõnealuse ettevõtmise sisu. Krištafovitš räägib kultuurikoodist ning nimetab Eesti 200 aktsiooni ebaprofessionaalseks haltuuraks ja karjuvaks maitsetuseks just seepärast, et teatraalsetel performance’itel ei ole poliitikas kohta.¹ Ladõnskaja ja Kallase pooletunnises vestluses näib mulle võtmena fraas, mille Isamaa aseesimees pillas otsekui kogemata: „Poliitik ei saa tegelda kunstiga.“ ²

Sellel tahan peatuda põhjalikumalt. Näen nii kategoorilises väites soovi kommunikatsiooni äärmiselt lihtsustada. Selline soov on poliitiku puhul ka arusaadav: tema sõnavõtt erinebki selle poolest kunstniku või näiteks matemaatiku etteastest, et ta lähtub pragmaatiliselt auditooriumi eeldatavast reaktsioonist. Teiste sõnadega öeldes: professionaalne poliitik räägibki enamasti seda, mida tema valija tahab kuulda ja millest suudab aru saada. Seevastu kunstnik räägib seda, mida mõtleb ja tunneb. Matemaatik ei hakka aga üldse kohandama oma üht või teist traktaati auditooriumi tunnetusvõimega, sest talle on tähtis esitada oma matemaatiliste ideede kompleks teaduse tõestuslikus ja adekvaatses vormis. Nii Ladõnskaja kui ka Krištafovitš reageerisid Eesti 200 aktsioonile professionaalsete poliitikutena, samal ajal kui Kallase kavatsus näis mulle märksa laiemana.

Mina näen Hobujaama peatuse plakati­aktsiooni peamist kunstilist komponenti selles, et seal, nagu mis tahes kunsti­teoses, on viide teisele kunstiteosele. Ja see teos on film „14 käänet“, mille tegi 2017. aastal samuti erakonda Eesti 200 kuuluv Marianna Kaat ning kus ta käsitleb neidsamu integratsiooniprobleeme.

Filmi alguses on stseen, kus üks selle tegelasi, Eesti passiga vene noormees, kes on peagi minemas Peterburi produtsendiks õppima, teeb koos oma koolikaaslastega videoklipi: noored kannavad metsas metallist piirdeaia juppe, mille nad paigutavad eri suundadesse. Ühele riputavad nad kirjad ainult eesti, teisele aga vene keeles, jaotudes ise kahte gruppi. Nad arutavad, kas soovivad elada puuris või suures maailmas …

Kuidas lugeda kunstilist teksti?

Muidugi on poliitilise sisu esitamine kunstivahenditega julge ja üllas, kuid ühtlasi ohtlik – eeldab ju kunstiline tekst ilmtingimata rohkesti tõlgendusvõimalusi. Õigust lugeda keerukat teksti nii, nagu ise tahavad, on kasutanud paljud poliitilised jõud.

Sellel alal on teistest enam edu saavutanud Venemaa riiklikud massiteabevahendid. Lühiülevaadet nende reaktsioonist Hobujaama trammipeatuse plakatitele saab lugeda Postimehest.³ Seal on üldiselt kõik enam-vähem selge: hirmu- ja nördimuselaine, umbes nii, et „… sellist pole tänapäeva maailmas ja üldse maailmas ammu nähtud. Juba alates Lõuna-Aafrika apartheidi ajast“, vürtsitatuna kellegi MTÜ Vene Kool Eestis „eksperdi“ arvamusega, kuidas Eestis õnnetuid vene inimesi ahistatakse.

Kuigi suurem osa Vene kanalite vaatajaid usub seda propagandistlikku jama jäägitult, on märksa hullem teine fakt, millele igati põhjendatult on osutanud ajakirjanik Andrei Kuzitškin oma kirjutises „Eesti 200 kui poliitilise abordi ohver“: „Selle aktsiooni tegelikuks kasusaajaks said … Keskerakond ja selle funktsionäär Raimond Kaljulaid. [—] Selle poliitiku nime on positiivses kontekstis maininud paljud Venemaa meediavahendid: TASS, Ren TV, Komsomolskaja Pravda, Gazeta.ru, Russia Today, Izvestija, portaal 360 ja teised. Raimond Kaljulaidi on nimetatud „Keskerakonna silmapaistvaks esindajaks, kes on astunud välja venelasteks ja eestlasteks jaotamise vastu“. On huvitav, et ühtaegu informatsiooniga provokatsiooniliste plakatite kohta Tallinna südames, samuti asjaolu kohta, et Keskerakond seda aktsiooni taunis, teatas ajaleht Izvestija peaminister Jüri Ratase venekeelsest uusaastatervitusest“.⁴

Eesti 200 aktsiooni ei jätnud puutumata ka teine Keskerakonna väljapaistev tegelane, Euroopa Parlamendi liige Yana Toom, kes pühendas Eesti 200 plakatitele koguni kaks oma Brüsseli päeviku väljaannet. Eurosaadiku mõlema väljaastumise mõtteliseks dominandiks sai segregatsiooni mõiste.

Esimesest raevukast vastulöögist, mille Toom andis Kristina Kallasele, jäi mulle eriti meelde fraas: „Kui Euroopa või Ameerika poliitik lubaks endale niisuguseid mänge valijatega, kes on teinud läbi reaalse [minu kursiiv – M. T.] rassismi ja segregatsiooni, jääks temast hetkega järele poliitiline laip.“ Sõna „reaalne“ lõikas kõrva. Kas tõesti on isegi Yana Toomi arusaamise kohaselt segregatsioon Eestis kunstlik? Võib-olla ta ütles sõna „reaalne“ kogemata? Ent see ei olnud keelevääratus, sest oma teises „kõnes Catilina vastu“ Brüsseli oraator vaid kinnitas minu aimdust, öeldes otse: „Segregatsiooni meil ei ole, on vaid vabatahtlik eraldumine.“⁵

Ma ei kujutanud ette, et saan kunagi olla Yana Toomiga milleski sama meelt, kuid selle teesiga on tõepoolest raske mitte nõustuda.

Tehisapartheid

Õhtune jutuajamine pojaga (7aastane):

„Isa, ma räägin eesti keelt paremini kui … [edasi loetakse üles kõigi lasteaiarühma vene poiste nimed], aga teised poisid räägivad paremini kui mina.“

„Kullake, kas sul on sellepärast ebamugav?“

„Ei.“

„Sul polegi vaja võistelda kellegagi eesti keele oskuses, pealegi on sul teine emakeel. Sa oskad ju vestelda, vastata küsimustele ja saad aru, mida sulle räägitakse?“

„Öelda ma midagi oskan, aga kõigest ei saa eesti keeles aru.“

„Isegi mina ei mõista eesti keeles kõike! Ja ma ei suuda kaugeltki väljendada end nii, nagu oskan seda teha vene keeles, aga ma ei häbene seda ega tunne end sellepärast ebamugavalt.“

Termin „segregatsioon“ ei ole mulle tõepoolest lähedane, sest see sisaldab mingit sunniviisilisuse komponenti. Siinsete venelaste eraldumine on täiesti vabatahtlik ning adekvaatsem sõna on sel juhul „getostumine“. Seda kinnitab ka tõik, mida märkasid paljud: ulatuslikum ja emotsionaalsem tagasiside tuli Eesti 200 aktsioonile just eestlaste poolt. Paljudele Eesti venelastele siin probleemi polegi: jah, nad seisavad ja tahavad seista omaette, eestlastest eraldi, ja see on nende teadlik valik.

Kuigi mina Venemaa passi omanikuna märtsivalimistel hääletada ei saa, ei taha ma elada getos ega ajada sinna oma lapsi (pealegi veel Eesti kodanikke). Räägin õige mõne sõnaga sellest, mida kujutab endast lasteaed „venekeelse elanikkonna kompaktsetes elukohtades“. See, mida Eesti 200 pakub „segregatsiooni“ lahendusena välja teoorias, on Eesti paljudes paikades juba praktiliselt olemas.

Minu mõlemad pojad (5- ja 7aastane) käivad Lasnamäel tavalises eestikeelses lasteaias. Vanema poisi rühmast pool on vene lapsed, noorema omas on neid kaks kolmandikku. Igapäevases suhtluses eakaaslastega on neil mõlemal vene keelt rohkem kui küllaga. Sealjuures mõistavad nad, nagu mulle näib, kaht tähtsast asja: 1) teise emakeelega inimesed on n-ö käegakatsutavad ja 2) ametlikus olukorras (õppetunnid, teadaanded, suhtlemine õpetajatega) kasutatakse eesti keelt. Ma ei kujuta ette, kuidas seesugune suhtluse korraldus võiks võtta minu lastelt identiteedi või rünnata nende enesemääramist, ent võin juba praegu öelda, et keelte funktsionaalset jaotust mõistes on neil kindlasti kergem elada.

Kui saatsin vanema poja eelkooli, närveerisin veidi rohkem. Ma ei olnud ju temaga kunagi nagu kord ja kohus eesti keeles rääkinud ning tema keeletaset kontrollida ma ei saanud. Rahustasin end teadmisega, et kogu hariduse, mille ta oli jõudnud oma kuuendaks eluaastaks omandada, oli ta saanud eesti keeles. Kui ta läks eelkooli tundidesse, selgus, et seal on märksa tähtsamad hoopis muud omadused: uudishimu, tähelepanelikkus, püüdlikkus jne, keel ise ei ole aga eesmärk omaette, vaid vahend. Tegelikult on nii ka täiskasvanute elus. Ainult selle vahega, et laps omandab keele mängides, täiskasvanu aga kulutab selle õppimisele palju aega ja vaimujõudu.

Kardetavasti teevad need emad-isad, kes saadavad oma lapsed venekeelsesse lasteaeda või kooli, kus nende kokkupuude eesti keelega on napp, oma lastele karuteene. Miks nad jätkavad seda visadusega, millele leiaks nähtavasti parema rakenduse, on olulisemaid küsimusi, millele peab tähelepanu osutama ka järgmine vabariigi valitsus, olenemata koalitsiooni koosseisust. Eesti 200 aktsioon paljastas selle, et probleem on olemas ning et ühiskond reageerib sellele haiglaselt. Küsimus, miks see nii on, väärib eraldi ja tõsist käsitlemist.

Oma eraelu seisukohalt võin öelda, et ma ei ole kunagi häbenenud ega häbene ka edaspidi, et räägin tänaval vene keeles, ning ei minust ega minu lastest pole üritanud keegi – piisava koguse eesti keele juures meie igapäevaelus – „teha eestlasi“. Rääkimata juba sellest, et kui jutt läheb rahvusele, tuleb mulle esmajoones meelde ingliskeelsel sõnamängul põhinev tuntud anekdoot: „Nationality? – Russian. – Occupation? – No, no, just visiting“.⁶

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 https://arvamus.postimees.ee/6493673/jevgeni-kristafovits-eesti-200-ei-moista-ei-eestlaste-ega-ka-eestivenelaste-kultuurikoodi

2 Täielik venekeelne variant: https://rus.postimees.ee/6494682/kristina-kallas-mezhetnicheskiy-konflikt-uhodit-kornyami-v-90-e-i-bronzovuyu-noch; lühike eestikeelne ümberjutustus: https://poliitika.postimees.ee/6495356/ladonskaja-kubits-skandaalsest-plakatiaktsioonist-see-oli-plahvatus-mis-tugevasti-oonestas-loimumist

3 https://poliitika.postimees.ee/6495423/vene-riigimeedia-vordleb-eesti-200-plakatikampaaniat-apartheidiga

4 https://www.vecherka.ee/917198/andrei-kuzichkin-eesti-200-kak-zhertva-politicheskogo-aborta

5 http://yanatoom.ee/ru/, vt „Брюссельский дневник“.

6 Kodakondsus (teine tähendus: rahvus)? – Vene(lane). – Amet (teine tähendus: okupatsioon)? – Ei, ei, lihtsalt külastus.