Poliittervisest meil ja teisel pool ookeani

Eesti poliitika meenutab miniatuuris Trumpi, kelle kaitsetaktika on vastaste pidev üllatamine uute väljakutsetega, mida nood usinalt hukka mõistma asuvad.

JÜRI SAAR

Järgmine erakondadevaheline mõõduvõtmine Eestis tuleb umbes aasta pärast. Mida vähem on aega kohalike omavalitsuste ja presidendi valimisteni, seda enam on hakanud pulbitsema Eesti poliitmaastik. Viimaste 2019. aasta valimiste ootamatu järelm (valimiste võitja jäi valitsuse moodustamisest kõrvale) on seniajani vastu pidanud, kuid valitsemismehhanism koliseb üha valjemini. Ameerikas, kus sealsete presidendivalimisteni on jäänud veidi üle kuu, valimispalavik mõistagi järjest tõuseb. Presidendikandidaatide esimesest teledebatist sai Trumpi pidurdamatu ebaviisakuse tõttu, mida ka väitlusjuht kontrolli alla ei suutnud saada, enamiku hindajate arvates kõigi aegade halvim valimisüritus.

Ometi on ees ühed tähtsad valimised, sest terve sõjajärgse perioodi või isegi kauem on USA olnud suunanäitaja kogu maailma jaoks. Ameerikat on imetletud, kadestatud, vihatudki, kuid ükskõikne pole olnud keegi. 2016. aastast peale on süvenenud teisesuunalised protsessid ja Ameerika majakas plingib üha viletsamalt. Oma osa ülemaailmse ebastabiilsuse süvenemises on teadmatusel, mis kimbutab inimkonda seoses koroonaviiruse levikuga selle aasta algusest saadik. On sukeldutud modernsesse poliitpopulismi: areenile on astunud poliitikud, kes on erinevalt varasematest marginaalsetest poliitpõhulõugadest hakanud ka läänemaailmas edu saavutama. See aga põhjustab üha suuremaid probleeme. Neile meeldib nosida eelkäijate kogutud materiaalset ja poliitilist pärandit, mida nad sõnades väsimatult maha teevad, sest poliitpopulismi taga haigutab kõrvuti võimujanuga ideeline tühjus.

Viirus ja selle põhjustatud haiguse mõju inimese tervisele on fakt, mis ei sõltu sellest, kas viirust ja pandeemiat peetakse päriselt olemas nähtuseks või sotsiaalselt konstrueerituks või Jumala saadetud karistuseks inimkonnale patuelu eest. Viirusel on ükskõik, milline on kellegi maailmavaade või hoiak, ning ta ei hooli riigipiiridest. Viirus tuleb, sellega nakatutakse, see kas tapab või laseb edasi elada reeglite järgi, mida me veel piisavalt hästi ei tunne.

COVID-19 pandeemia on suur proovikivi riikide valitsejatele, sest valmis lahendusi pole kasutada kellelgi. Poliitikas toimib pandeemia katalüsaatori ja lakmusena. Valitsejad on sunnitud tegema otsuseid, mitte oponentidega sõimlema ja ennast kiitma, nagu neile võib-olla meeldiks. Lakmusena selles tähenduses, et toob esile kellegi sisu ja väärtustausta. Ka muu hulgas selle, kes püüab tegelikkuse ees silmi sulgeda ja tegelda näiteks sõdimisega kultuuririndel.

Eestis poolteist aastat tagasi võimule tulnud valitsus ongi tegelnud keerulise uue olukorraga kohanemisega. Võimulolek pidi andma kõigile kolmele partnerile värske hingamise, et olla ka järgmistel kohalikel ja üleriigilistel valimistel vähemalt sama heas vormis, kui oldi eelmistel. Umbes aasta tagasi peaminister Ratta vastus talle intervjuus esitatud sellekohasele küsimusele oli konkreetne: „Ei ole siin mingit kriisi.“

Tegelikult küsiti ta käest, kas on käes niisugune asjade seis, mis vajab põhimõttelist muutust valitsuses, ehk nagu omal ajal räägiti, kas tegemist on olukorraga, kus ühed ei saa ja teised ei taha samal viisil jätkata. Nüüd seda tema käest enam ei küsita, sest kriisiolukorras on parem paati mitte kõigutada.

Keskerakond eesotsas peaministriga püüab jätkuvalt kõigile urbi et orbi tõestada, et otsus teha just selline koalitsioon oli õige ja valimistulemustest lähtuvalt loogiline samm, mitte eneseupitajalik avantüür, ja Keskerakonna juhtimisel on võimalik võimu teostada kas või koos vanakuradi vanaemaga. Ja Keskerakond ongi olnud selles osav, sest varasem savisaarlik võimujoonis, kui pealinnas ja Ida-Virumaal tagati võimulolek venelaste häältega, kusjuures võimulolijad ei olnud valdavalt venelased, on nüüdseks kadumas. Küsimus on selles, mis tuleb asemele.

Esmapilgul näib, et venekeelsed Keskerakonna poliitikud saab väga hästi maha rahustada hüvedega. Kui enne tundus võimatu, et venekeelsetele valijatele toetuvad vene poliitikud võiksid leppida EKREga koos koalitsioonis olemisega, siis nüüd on sellest saanud tegelikkus. Võim pealinnas anti vastutasuks venelastele eesotsas Kõlvartiga, kellel on Tallinnas tegutsemiseks vabad käed ning kes võtab sellest kõik ja rohkemgi.

Koos koroonapandeemiaga on saanud selgeks, et Eestis on venelaste erakonna teke nüüd ainult aja küsimus. Ilmselt niiviisi lõpebki Savisaare ajastu Keskerakonnas ja sellest saab lõpetatud peatükk ka Eesti poliitikas. Uus erakond hakkaks aga ühendama neid vene taustaga poliitikuid, kes peavad Eestit, mis kuulub läänemaailma, tõepoolest oma koduks, mistõttu niisuguse erakonna teket saab üksnes tervitada. Ja selline erakond sobib kindlasti hästi ka tulevastesse valitsuskoalitsioonidesse.

Ratta juhitud Keskerakond tundis võib-olla koalitsiooni alguses isegi heameelt selle üle, et kaks teist partnerit omavahel läbi ei saa. Ilmselt oli Rattal meeles eelmise kolmeliikmelise koalitsiooni ebastabiilsus, kui kaks nõrgemat võisid lihtsalt kokku leppida, et tugevamale tuupi teha. Paraku ei ole võimalik niiviisi sihipäraselt riigielu edendada, pigem jäädakse tiksuma.

Koalitsioonipartnerid meenutavad seniajani kokkuaheldatuid, kes on sunnitud koos olema. Tegelikult ei usalda mitte keegi mitte kedagi, kõigil on omad ja teistest lahknevad huvid, mis langevad kokku ainult selles, et tuleks justkui jätkuvalt olla valitsuses. See aga ei tähenda kaugeltki, et seda koalitsiooni oleks opositsioonil lihtne kukutada.

Vastupidi: otsene ja tegelikult ebamäärane rünnak peaminister Ratta vastu, keda milleski konkreetselt süüdistada on raske, annab reeglina vastupidise efekti ja hoopis tugevdab kolmikut koos hoidvaid jõudusid. Samavõrra viljatu on avaldada umbusaldust EKRE ministritele, kelle kaitseks koalitsioon ühisrindena välja astub. Kõik meenutab üha enam miniatuuris seda, mis toimub praegu ametis Ameerika presidendi ümber, kelle kaitsetaktikaks on valitud vastaste pidev üllatamine uute väljakutsetega, mida nood usinalt lahendama ja hukka mõistma asuvad. Ka Eesti valitsemises pole midagi muutunud, sest koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Nii võibki jääda mulje, et koalitsiooni tervis on pärast koroonakriisi puhkemist mõnevõrra paranenud.

Kaabudel mee maitse suus

EKRE tundis ennast võimule tulles kõige enesekindlamalt ja seda põhjusega. Võib üsna kindlalt väita, et EKRE kartis esialgu valitsuse võimalikku lagunemist vähem kui kaks ülejäänud partnerit, mis andis neile jätkuvaks praalimiseks vabad käed. Kuna kaabude pikaajaline plaan oli eelmise esimehe sõnade järgi võtta Eestis ainuvõim, polnud keeruline esitleda oma käitumisjoonist tagasivaateliselt kui mandunud valitsemise siseõõnestamist.

Nad läksid üksnes taktikalistel kaalutlustel nagu bolševikele kohane n-ö stagnantide ja klassivaenlastega ühte valitsusse.

Võim on aga magusam kui mesi ning selle maitse on nüüdseks suhu saanud ka kaabud. EKRE soovib nüüd tõestada enda parketikõlbulikkust ehk võimekust toimetada reaalse võimuga asjatundlikult ja sihipäraselt, näidata, et nad pole mõttetud kisakõrid, vaid tõelised vägilased poliitväljakul. EKRE tegeleb oma juhtide nägemuse kohaselt lausa eksortsismiga: nemad on justkui Peltsebul, kes peab ajama välja Saatana Eesti ühiskonna ihust.

Koroonakriis ja selle järelmid on pannud EKRE juhtpoliitikud tegutsema viisil, mis meenutab üha enam sihitut rabelemist. Nende asjatundmatus ja poliitiline kogenematus leiab iga päev tõestust, olgu see siis katse vabastada politseijuht ametist, Soome värske valitsusjuhi solvamine, rahandusministri rabe püüd toimetada „innovaatiliselt“ kaitse-eelarvega või rahapesuvastase võitluse sildi all kahtlase taustaga advokaadi ülekuldamine. Viimane tähendab sisuliselt hulga maksumaksja raha (kolm miljonit või isegi enam) kinkimist ameeriklastele ei tea mille eest. EKRE rünnakute sihiks on aga alati eksperdid, sõltumata valdkonnast.

Sellesse koalitsiooni minnes on Isamaa taas ulatanud abikäe Eesti jaoks küsitava väärtusega koalitsiooni loomiseks, kuigi püüab ennast distantseerida toimuvast ja vabaneda seeläbi vastutusest. Eesti maine kahjustamise eest rahvusvahelises mastaabis kannab Isamaa samavõrra vastutust kui teised koalitsioonipartnerid. Nagu ka selle eest, et niisugune koalitsioon, isegi kui palju päriselt halba ei tehta, raiskab maakeeli öelduna lihtsalt aega. Raisatakse ära väärtuslik aeg, mida ei saa enam kunagi tagasi.

Isamaa eesotsas Seedriga väidab jätkuvalt, et tema kanda on rahvusluse rist, mis ükskõik millises koalitsioonis ilma tublide isamaalasteta porri tallataks. Paljud poliitikud olevat ära unustanud rahvusliku aate ja vahetanud selle klaashelmeste ja kassikulla vastu. Nagu Jeesus kõnnibki Isamaa nüüd pööbli sajatuste saatel, raske rist seljas, Kolgata mäe poole ja manitseb eristama teri sõkaldest.

Isamaa suhe võimuga on üks segane lugu ja aeg-ajalt tundub, et nad ise väga ei tahagi võimul olla, kuid miski või keski nagu käsiks neid, paneks tegema eneseohverduslikult asju, mis lubavad lühiajaliselt võimul jätkata, kuid pikemaajaliselt tähendavad liikumist hävingu suunas. Kuna selline käitumisjoonis on kestnud juba mõnda aega, tähendaks koalitsioonist väljajäämine nüüd juba Isamaale kadu. Sest see ei ole enam seda sorti tugeva tagamaa ja selgrooga partei, kes võiks võimult lahkudes hakata tugevnema, käies enne ära sügavas augus. Nii kardetaksegi lausa paaniliselt koalitsiooni lõhkiminekut ja see paistab välja kõigist nende reaktsioonidest.

Paraku ei väsi üks koalitsioonipartneritest, nimelt EKRE, raputamast soola Isamaa isamaalistele haavadele. Rünnak Eesti kaitsepoliitika alustalade vastu on siinjuures eriti valus, kuna seotus koalitsiooniga ei luba Isamaa poliitikutel asjale sisuliselt reageerida, kuigi peaks. Tulemuseks on käärimine erakonnas endas, mille otseseks tulemiks on Parempoolsete ühenduse teke Isamaa sees. Kas tegemist on „maakera sees asuva teise maakeraga, mis on esimesest suurem“ ehk Isamaa uue hingamisega või mitte, näitab aeg. Igatahes läheneb Isamaa reiting praegu üha selle partei miinimumtasemele, milleks on 3%.

Opositsioon eesotsas Reformierakonnaga tegeleb opositsioonile tavapäraste asjadega ja kritiseerib väsimatult koalitsiooni tegemisi. Ilmselt pole see aga piisav ja mineviku eksimusi tuleb ausamalt tunnistada ja analüüsida. Mineviku erapooletu analüüs näitaks peapööritust edusammudest ja ajapikku süvenenud tunnet, et kaotus polegi võimalik. Nii pole praegu keeruline näha, et 2015. aastal oleks Reformierakond pidanud võtma valitsusse neljanda erakonnana Vabaerakonna, kellega peeti küll läbirääkimisi, kuid mitte tõsiselt. Reformierakonnal see võimalus oli ning see oleks maksnud üksnes paar ministrikohta, mis oleks aga aidanud kinnistada poliitilist uustulnukat. Mis aga kõige olulisem, neljaliikmeline koalitsioon oleks hoidnud ära Isamaa ja sotside kambaka oravate vastu. Aga mis neist oleksitest ikka enam rääkida.

Praeguse valitsuse kõige nõrgem külg on vähene kompetentsus ja hoolimatu võlgu elamine, mis sunnibki paljusid vaatama lootusrikkalt oravate poole. Üldise ebakindluse ajal on just Reformierakonnast saanud n-ö mõistlike inimeste lootusekiir. Seda näitab erakonna stabiilselt kõrge reiting, kuid Reformierakonna peamine mure on oma kõrge valimistevahelise reitingu kindlustamine reaalsete inimestega järgmistel valimistel. Just praegu peaks käima aktiivne uute ja tegusate liikmete otsimine ja värbamine, sest opositsioonis oleku ajal liitunud, kes on valmis oma panuse erakonna heaks andma raskel ajal, kujutavad endast suurt väärtust erakonna tuleviku jaoks.

Ja muidugi tuleb sondeerida pinda tulevasteks koalitsioonideks. Praegu ei tohi lasta ennast provotseerida poliitilisse mudamaadlusse, mille peale just EKRE väga maias on. Kopeerides Trumpi, üritab EKRE Reformierakonnale külge kleepida ei midagi tegijate silti, et näidata selle taustal ennast tegusana. Nagu pole Trumpi tõttu Ameerikas midagi head sündinud, nii on ka läinud tema siinsete kloonide tegevusega: ainult lärm ja kaklemine, avantüürid ja ämbrid üksteise järel.

Ülejäänud poliitilised jõud nii parlamendis kui ka sellest väljaspool kujutavad endast kirevat seltskonda. Nüüdseks on oluliselt muutunud poliitiline tähtede seis ja valimistel valikuid tegevate inimeste põhimeeleolu. On põhjust arvata, et arvestatav osa Eesti elektoraadist on uute erakondade tulekust väsinud ja pettunud neis, mis polnudki päris erakonnad ja pole ka nendeks siiani päriselt saanud. Neid protestipunte, kes on ühe korra saanud toetuse ja pärast enam mitte, on ju siinmail varemgi nähtud.

Nagu Ameerikas on president Trump ametis võimude tasakaalu (check and balances) paigast ära nihutamisega ja püüab endale haarata teiste võimuharude arvelt võimalikult suurt tükki, toimub tasakaalu paigastnihkumine ka Eestis. Aga hoopis teises suunas, sest meie president suudab olulistel teemadel järjest vähem kaasa rääkida. Eesti ammune probleem seoses riikluse lühikese kestusega on, et põhiseaduslike institutsioonide toime on liiga suures sõltuvuses seal ajutiselt toimetavatest persoonidest.

Valus löök õigusriiklusele

Pikapeale nõrgestab selline praktika institutsioone ega lase tekkida püsival võimutasakaalul. Et sellised asjad on võimalikud ka traditsioonilistes demokraatlikes õigusriikides, näitavad praegusel ajal ilmekalt Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia. Eestis algas seekordne möödalask riigikogu lühinägelikust otsusest kerkinud praktilise valimisprobleemi lahendamisel, mil mindi mööda presidendi valimise põhiseaduslikest protseduuridest ja anti sellega valus löök õigusriiklusele. Sisuliselt pandi ametisse president, kellel puudub legitiimsus selles ametis olemiseks, mistõttu on olukord talle subjektiivselt raske ja Eesti riiklusele ebasoodus.

Kui perioodi alguses võisid meie esimene naispresident ja tema toetajad loota, et ta kogub aja jooksul piisava poliitilise kapitali, mis aitab unustada kahtlase ametissesaamise, siis nüüdseks on see lootus kustumas. President tegeleb peaasjalikult ajaviitmise ja enda esindamisega, sest kuidagi peab ju oma päevi õhtusse saatma. Niipea kui president Kaljulaid üritab midagi asjalikku ja riigielule olulist korda saata, ründab EKRE teda raevukalt, süüdistades teda poliitikasse sekkumises. See on muidugi absurdne. Kuna praegune valitsusjuht on kogu toimunu eest kaasvastutaja, ei saa ka tema midagi EKRE korralekutsumiseks teha.

Viimatiste presidendivalimistega näitas riigikogu oma ebaküpsust, seda, et riigikogulased, olles mures oma ninaesise säilimise pärast, rikuvad rahumeeli kehtivat põhiseadust ja riigielu olulist protseduuri. Et see polnud juhus, näitab muu hulgas riigikogu soovimatus õiguslikult tulevikus taas kerkida võivaid samu probleeme ennetada. Kuna järgmiste presidendivalimisteni jääb juba alla aasta, pole riigikogul seaduseparandust enam võimalik sisse viia ja jääb mulje, et neil pole põhimõtteliselt presidendi valimisel tagatoakokkuleppe vastu midagi ka aastal 2021.

Ameerika kriisi nimi on Trump. Just pandeemia tõi esile ehedalt selle, et paljud võimul olevad tüübid eesotsas praeguse presidendiga tegelikult ei tea, mida nad teevad. „Neist paljud isegi ei ürita millegi eest vastutada,“ on arvanud president Obama (The Economic Times 17. V 2020). See pole olnud valitsemine, protsesside juhtimine ja probleemide lahendamine, vaid lõputu reality show.

Asjalikust Ameerikast on saanud, loodetavasti ajutiselt, riik, kus kõige kõrgemal tasemel juhtimisotsused on ebajärjekindlad ja nende tegemise tagamaad irratsionaalsed. Praeguse administratsiooni eesotsas Trumpiga tekitatud kahju Ameerikale on suur ja enneolematult mõttetu ja seda ei tohiks andestada sealsed inimesed neile mitte kunagi.

Eesti poliitika kriisi nimi on EKRE ja kaabud. Nemad parempopulistidena ei kavatsenudki enam nurgas häbeneda, kui neile öeldi, et „poisid, te lubate asju, mida ei ole võimalik korraga ellu viia. Te ei saa astuda välja Euroopa Liidust ja samal ajal tõsimeelselt arutleda selle üle, kuidas efektiivsemalt kulutada Euroopa Liidust laekuvaid vahendeid“. Nüüd lõid nad rinna kummi ja ütlesid: „Kui me saame võimule, tõestame, et see ikkagi on võimalik“.

Tegelik elu on näidanud, et tegemist on ka Eestis populistide äärmise ebakompetentsusega enamikus riigielu sfäärides, kus nad tegutseda on üritanud. See pole veel siiani kõigutanud nende eneseusku. Ja vabandused on varnast võtta.

Trumpi võidu korral jätkaks EKRE samamoodi kui seni. Paradoksaalselt võibki väita, et Eesti praeguse valitsuse saatus otsustatakse Ameerikas novembri alguses. Kui Trump võidab, jätkub üleilmne segadus ja populistide kuldaeg ning magus elu ka Eestis. Katastroofiline on neile see, kui demokraatliku maailma esipopulist valimistel kaotab. Seetõttu võibki asepresident Bideni võidu korral üsna suure tõenäosusega ennustada meie valitsuskoalitsiooni lagunemist veel enne aasta lõppu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht