Polnud Fjodorit, polnud ka probleemi

TAMBET KAUGEMA

Kui Venemaalt kohale lennanud „vabastajad“, punased viisnurgad tiibadel, pommitasid 1944. aasta märtsis Narva kauni vanalinna maatasa ja „vabastasid“ niiviisi Eesti sellest barokipärlist, jäi Fjodor Šantsõni sünnini veel rohkem kui 15 aastat. Hoonemakettide meisterdamisega tegi mees algust nüüdseks juba ligi veerand sajandit tagasi, mõnevõrra hiljem keskendus ta Narva vanalinnale, mille omaaegsest ilust oli sinnamaani aimu saadud vaid vanade fotode ja linnaplaanide abiga. 2015. aastal annetas president Toomas Hendrik Ilves maketimeister Fjodor Šantsõnile Narva ajaloo talletamise eest Valgetähe medali.

Narva üks kuulsamaid vaatamisväärsusi, 15 × 8 meetri suurusel pinnal laiuv ja 490 hoonest koosnev Vana-Narva detailne makett on seniajani asunud tühjalt seisnud raekoja teise korruse saalis, kuid just siis, kui Narva vanalinna purukspommitamisest täitus kolmveerand sajandit, tulid teated, et maketi lahtivõtmise ja kastidesse pakkimisega on tehtud algust. Põhjuseks asjaolu, et Narva raekojas algavad sel kevadel kuni 2021. aastani kestvad remonditööd ja pärast remonti läheb saal linnavolikogu käsutusse. Fjodor Šantsõn on küll kinnitanud ajalehele Põhjarannik (9. III), et tegemist on proovipakkimisega ja esialgu on kokku pandud vaid kahe väikese kvartali jagu maketti ning väljakolimiseks pole Narva linnavõim talle mingit täpset tähtaega veel andnud, ent selge on see, et kolimiseks läheb, pole kahtlustki. Mõni päev varem oli abilinnapea Aleksei Jevgrafov öelnud ERRile (7. III), et linna makett võetakse lahti, pakitakse kokku ja ladustatakse Energia tänavale endise Kasekese lasteaia hoonesse.

Nii nagu Narva raekoda ees ootav remont ei sulanud ootamatult lume alt välja üha soojemaks muutuva päikese toimel, on ka linna maketi saatusest räägitud juba aastaid. Selle uueks asukohaks on pakutud mitmeid võimalusi – Fama kaubanduskeskus, Kreenholm, paviljoni ehitamine kultuurikeskuse Rugodiv kõrvale, kunagise Narva ohvitseride kasiino taastamine või Peeter I maja ülesehitamine selle tarvis jm –, kuid ühtegi selget otsust, mis aitaks piinlikust olukorrast välja tulla ja säilitaks Narvale olulise vaatamisväärsuse, ei ole linnavõim seni suutnud langetada. Ometi on Eesti suuruselt kolmandas linnas küllap märkimisväärne hulk tühjalt ja kasutult seisvaid hooneid. Räägitakse vaid, et häid ja ühtlasi kiireid lahendusi ei ole, mistõttu ei maksa enne kaht-kolme aastat midagi üldse ootama hakata.

Neist ootamisaastatest palju hullem on aga Narvas valitsev mentaliteet – olgu selle põhjuseks rahanappus ning sellega käsikäes käiv suletus, inertsus ja tahtmatus linna elu arendada ja elavdada (kuidas muidu on võimalik, et ollakse totralt maha mängimas Narva üpris arvestatavana tundunud võimalus saada 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks) või ajaloolis-poliitiliselt tihitipeale hoopis teistsugused vaated (kuidas muidu on võimalik, et linnavolikogu endiselt ei kiirusta kommunistidest punamõrtsukate Albert-August Tiimanni ja Ants Daumani nime kandvate tänavate ümbernimetamisega).

Seetõttu on täiesti mõistetav Fjodor Šantsõni (kelle tegevuse kohta olevat ükskord päris otse öeldud: „Polnud Fjodorit, polnud ka probleemi“) ja suure hulga oma kodulinna armastavate narvakate mure, et kui makett pakitakse kastidesse ja viiakse endisesse lasteaeda hoiule, siis ähvardab oht, et need kastid jäävad sinna õige pikaks ajaks. Loodetavasti eksib hinnatud dirigent Anatoli Štšura, kes mullu novembris Narva kolledžis korraldatud rahvakoosolekul ütles ERRile (19. XI 2018): „Me kõik teame: mis lahti võetakse, see pannakse harva kokku tagasi.“