Presidendikandidaadi elitaarsed visioonid

Kas Siim Kallas on tõesti ainsana võimeline korraldama Eesti riigi käekäiku oludes, kus Trump juhib USAd, Putin Venemaad ja Erdoğan Türgit?

JÜRI SAAR

Presidendikandidaat Siim Kallas on öelnud EE ankeedis (3. VIII 2016) „soovin, et Clinton, aga arvan, et Trump võidab“ ning lisanud, et viimase tehtavate muudatustega tuleb Eestil paratamatult arvestada. EEs kirjutab Kallas veel, et Trumpi võidu põhjuseks pidavat olema riigialamate rahulolematus ülematega (taaskordne masside mäss), mida võib läänemaailmas praegu kõikjal täheldada. See on tõrjutute „protest oma maa poliitilise ülemkihi, kogu ühiskonna senise demokraatliku korralduse vastu“. Selle konkreetseteks ilminguteks on Brexit ja Trumpi ootamatu edu Ameerika presidendivalimistel. Euroopa Liit on vaid sümbol, mille vastu sõditakse.

Kui Kallase sõnastust täpselt jälgida, siis on viga ennekõike kohalikes juhtides, ent ülekohtused süüdistused langevat ELile ja selle juhtidele kui Euroopa eliidile. Kallas esindab nõnda tüüpilist Euroopa tippametniku positsiooni ning näeb lahendusena ELi kiiremat arengut föderatsiooni (Euroopa Ühendriikide) suunas. Ka Federica Mogherini hoiatab (PM 20. VII 2016), et EL on lagunemisele lähemal, kui on olnud kunagi varem, ja näeb samuti väljapääsu tugevamas „ühendatud ja pühendunud ELis“, mida Euroopa kodanikud ja maailm just praegu vajavad. Ei Kallas ega Mogherini näe nagu teisedki ELi juhttegelased oma elust võõrandumises ja vildakas reaktsioonis finants- ja migratsioonikriisile vähimatki probleemi.

On ilmselge, et Eesti tulevik on seotud ELiga ning geograafilisest asupaigast johtuvalt meil iseseisvat riiklust mingis muus kontekstis olla ei saaks. Meie saatus on võtta ühise Euroopa ideed ja üritust väga tõsiselt, ilma vähimagi iroonia ja künismita, sest midagi muud reaalse ja vastuvõetava alternatiivina meil lihtsalt võtta ei ole. Kuid saatan peitub pisiasjades, mille tõttu võib ühise Euroopa projektist samm-sammult saada midagi, mida keegi pole soovinud. Britid kui pikaajalise demokraatliku traditsiooni kandjad on edastanud kogu ELile tähtsa sõnumi. Britid protestisid otsustus­pädevuse liigse Brüsselisse koondumise vastu. Probleemina tuleb see esile just keeruliste olukordade puhul (nt põgenike kvoodid riikidele). Eesti ei peaks minema kaasa nutu ja hala kooriga olulise liikmesriigi lahkumise teemal, vaid keskenduma juhtunu tagamaale ja vaatama selle kasulikku poolt. Kust jookseb ikkagi ELi integreerumise piir, millest hakatakse ahis­tama liikmesriikide iseseisvust? See küsi­mus nõuab senisest paremat selgitust?

ELi praegune juhtideoloogia on suuresti Teise maailmasõja eelne ja esitatud ehedalt selle eestkõneleja Coudenhove-Kalergi peateoses „Totaalne riik, totaalne inimene“. Selle peaaegu et ELi piibli uustõlge ilmus hiljuti eesti keeles, kuid pole kahjuks leidnud piisavat tähelepanu. Uustrükile on kirjutanud saatesõna Siim Kallas, kes tunnistab, et just see raamat on „pannud aluse tema poliitilistele vaadetele ja veendumustele“. Ta toob sõnaselgelt välja ka tänapäeva demokraatia kõige suurema nn probleemi – vabad valimised. Lahenduseks on Kallase arvates lisaks vabalt valitud parlamendile ühiskonna eliidist moodustatud n-ö lordide koda, mis osaleb aktiivselt riikliku poliitika kujundamisel ning tasakaalustab rahva valitud parlamendi kompetentsi puudumist (lk 7).

Kallas on seadnud nii otseselt kahtluse alla demokraatia toimimise põhilise mehhanismi põhjendusega, et valimiste võitmine ja edukas valitsemine eeldavad erinevaid omadusi (lk 8). Ta tsiteerib seejuures Kissingeri kui üht reaalpoliitika prominentset eeskõnelejat, kes pole kunagi poliitikuna valimistel osalenud ega teinud poliitilisi otsuseid, vaid on olnud tegev eranditult tipp-poliitika taga- või eestubades. Tema võib lubada endale memuaare kirjutades seda sorti arvamusi, mis igale tegevpoliitikule Ameerikas tähendaksid poliitilist enesetappu.

Elitaarset valitsemismudelit juurutati aktiivselt Nõukogude Liidus, kus parteiline juhtimisstruktuur loodi vertikaalsete valimisprintsiipide kaudu ning tegutses kõrvuti rahva valitud rahvasaadikute esinduskoguga. Kallas, kes astus kommunistlikku parteisse ehk tolleaegse eliidi hulka juba 1972. aastal, peaks neid asju veel hästi mäletama. Pärast kommunistliku partei võimult tagandamist püüdsid Gorbatšov ja tema mõttekaaslased luua nn lordide kojana funktsioneerivat NSVLi Rahvasaadikute Kongressi. Kallase kommentaar sellele ebaõnnestunud katsele on mitmemõtteline: „Kui selle seadusandliku kogu loojad oleksid vähimalgi määral kujutanud ette, kuidas see kogu töötama peaks, nii et ka juhtimiseks vajalikud otsused sünnivad, siis mine tea …“ (lk 9).

Siinkohal tahaksin väga teada, kas Kallase elitaarsed vaated said lõplikult paika juba sügaval nõukogude ajal või jõudis ta nendeni alles Euroopas kõrgel komissari ametikohal olles.

Vabadel valimistel antakse valijatele teadlikult võimalus ka eksida ja oma eksitus parandada, selles seisnebki demokraatia peamine tugevus. Vastupidisel juhul on tegemist ilmselge elitaarse hoiakuga, mis on sobimatu demokraatiasse ning laiemalt kogu läänemaisesse „väikese sotsiaalse distantsiga“ poliitilisse kultuuri. Paraku on elitaarse valitsemise mudelit üha enam püütud kujundada praeguses ELis, mille kolm põhiinstitutsiooni on Euroopa Parlament (esindab kodanikke), Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike ministrite tasemel) ja Euroopa Komisjon (liikmesriikide valitsuste määratud esindajatest moodustatud sõltumatu organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest). Just kahest viimasest saabub liikmesriikidele regulaarselt signaale, mis kas soovitavad „kasutada võimalust vait olla“ või tuletavad ülemuslikul viisil meelde liikmesriikide üha kasvavat võlakoormat ELi ühiskassale.

Coudenhove-Kalergi mõtetest on saanud nüüdseks klassika, mida peetakse paljuski iseenesestmõistetavaks, kuigi ta on ju hoopis teise ajastu inimene, s.t tema mõttemallid on pärit suuremas osas Teise maailmasõja eelsest ajast. Näiteks Itaalia pidamine üheks maailma juhtriigiks, Suurbritannia kui impeeriumi keskuse käsitlemine sobimatuna ELi jaoks, Austria valitsemismudeli universaalseks arvamine globaalses mastaabis, Ameerika käsitlemine ohuna Euroopa Ühendriikide arengule paistavad kõik tänapäeval küllalt kummalisena. Läänemaine sotsiaalteadus ja arusaamad demokraatlikust valitsemisest on kõvasti edasi arenenud, pealegi sunnib maailmas toimunu nii mõnegi varasema seisukoha ümber vaatama.

Coudenhove-Kalergi raamatu „Totaalne riik, totaalne inimene“ lugemist häirib ka vähene analüütiline veenvus ja loosunglikkus, mis veel eelmise eestikeelse trüki ajal ehk aastal 1988 tundus olevat vormi poolest tavapärane. Sisu poolest oli toona tegu muidugi otsekui värske allikavee sõõmuga totaalselt igavas politoloogia (teadusliku kommunismi) sõnameres. Reaalpoliitiliselt oli selle raamatu ilmumine Eestis Nõukogude Liidu lõpuaegadel täistabamus. Siinmail arutati toona tõsiselt uue NSVLi liidulepingu üle ja autori inimkeskse „suveräänsete liiduvabariikide liidu“ idee sobis suurepäraselt Nõukogude Liidu uuendusmeelsele juhtkonnale, kes ju tahtsid, et „kõik jääks põhimõtteliselt samaks, kuid oleks oluliselt parem“.

Coudenhove-Kalergi unistus suurest, tsentraalselt koordineeritud riikide kogumist, mis on inimsõbralik, omab potentsiaali üleilmseks laienemiseks ja tunnistab fakti, et inimene on tähtsam kui riik, pole paraku mitte kusagil ja mitte kunagi rakendamist leidnud. Nõnda on tegemist utoopiaga, oksüümoroniga, mis koosneb osadest, mille kooseksistents on tegelikkuses võimatu. Autori motoks pandud Goethe tsitaat, mille järgi üheaegne võrdsuse ja vabaduse lubamine on petukaup, räägib ju sellestsamast asjaolust. Võtkem kas või suure võimukontsentratsiooniga kaasnev praktiline küsimus, kuidas tagada valitsemise läbipaistvus, mis on parim rohi korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise vastu.

Coudenhove-Kalergi pooldab arusaama, et eliidi hulka kuuluv rüütel-džentelmen on olemuslikult niivõrd kõrge kõlbelise tasemega, et tema käitumine ei vaja mingit välist kontrolli ega aruandlust. Paraku on reaalne elu ka sellise seisukoha paikapidamatust korduvalt tõestanud ning näidanud üheselt võimuga kaasnevaid hukatuslikke ahvatlusi kõigi inimeste puhul. Parim tulem saadakse siis, kui valitsejad ja alamad on omavahel nii geograafiliselt kui ka mentaalselt lähestikku. Nii on tagatud, et valitsejad ei hakkaks arvama, nagu oleksid nad tehtud paremast puust kui nende alamad.

Siim Kallase arvates on aga saabunud või kohe-kohe saabumas hetk tulla tagasi reaalpoliitika juurde, mis põhineb valitsejate kui eliidi vastastikustel kokkulepetel. Lisaks vajadusele arvestada Trumpiga on ta kirjutanud (PM 10. VIII 2016), et lähitulevikus võib Euroopale ja Eestile osutuda ellujäämise huvides vajalikuks hakata tihedamalt läbi käima „ka ebamugavate liitlastega“. Tsiteerin: „Julgeolekut tagavate lepete puhul oleme tagasi Westfaali rahu põhimõtete juures. Lepitakse kokku vastastikku huvi puudutavates küsimustes ja jäetakse partnerite siseasjad nende enda otsustada.“

Niisugused põhimõtted võivad anda üksnes ajutist leevendust ega tee maailmast paremat paika. Chamberlain ja Daladier mäletatavasti käisid ka Hitleri käest 1938. aastal lääneriikidele rahu toomas, kuid said sõja. Lääneriigid olid enne küll juba kaotanud au, nagu kommenteeris kurvalt Churchill. Coudenhove-Kalergi raamatu ilmumise ajaks polnud kahjuks džentelmenid oma kurikuulsat käiku Münchenisse veel ette võtnud.

Tagasipöördumine kaugesse minevikku kui tulevikusuhete ülesehitamise alus kuulub mittelääneliku aja(loo)käsitluse juurde. Kallase jutt uue maailmakorra teemadel tuleks nagu otse Moskvast. Just niiviisi on näiteks Venemaa liider kogu aeg väitnud lääneriikide ja eriti Ameerika kohta, et nood topivad liiga palju nina Venemaa ja teiste riikide siseasjadesse. Paraku just niisugune ongi väärtuskeskne või rahvusvahelisele õigusele tuginev riikide omavaheline läbikäimine, mis on taganud pika rahu, alates Teisest maailmasõjast. Klubisse võtmise eeltingimuseks on reeglitest kinnipidamine nii kodus kui ka võõrsil. Olen Kallases pettunud. Arvata, et demokraatlik maailm murdub kohe, kui tekivad vähegi tõsisemad probleemid, näitab usu puudumist demokraatliku valitsemisviisi järjepidevusse. Võib-olla tahab Kallas niiviisi märku anda, et tema on peaaegu ainsana siinsetest poliitikutest võimeline mõistma uut kujunevat maailma ja korraldama Eesti riigi käekäiku oludes, kus president Trump juhib Ameerika Ühendriike, Putin Venemaad ja Erdoğan Türgit ning tagasi on tulnud täiemahuline reaalpoliitika. Ehk tsiteerides klassikuid: „Suur aeg vajab suuri inimesi.“

Tegelikult on see kõik juba olnud ja viis Teise maailmasõjani paljuski seetõttu, et lääne demokraatlikud riigid tõmbasid tolleaegsete pahade ees saba jalge vahele, unustasid oma väärtused, leidsid nende rikkumistele vabandusi, reetsid nõrgemad kaaslased ja hakkasid pahadega diile tegema lootuses nad üksteise vastu välja mängida. Ühesõnaga: tehti reaalpoliitikat kogu selle eheduses. Ma kahtlen selles, kas Coudenhove-Kalergi oskas näha seda papa-mamma mängu, mis toimus natsionaalsotsialistide ja internatsionaalsotsialistide vahel enne Teist maailmasõda. Nende vastuseisust toodeti konflikt, mis algas Euroopast, kuid kasvas kiirelt ülemaailmseks. Mingis mõttes lähtusid ju nii Nõukogude Liit kui ka Natsi-Saksamaa samadest eesmärkidest ja kasutasid samu meetodeid, kuigi ühest sai lääneriikide koalitsioonile „ebamugav liitlane“ ja teisest surmavaenlane.

Proovime nüüd üheskoos järele mõelda, milline võiks olla tänapäeval analoogilise potentsiaaliga konflikt ning kes võiksid olla omaaegsete natside ja internatside rollis ning kelle arvel nende kokkumäng toimuks. Paralleel on ehmatav. EL, väites end väärtustel põhinevat, jätab täpsustamata oma geograafilised piirid ja valib permanentse laienemise tee kuni kogu maailma ühendamiseni ühe jõukeskuse alla. Impeeriumi suunal arenev EL näeb Ameerikat üha sagedamini konkurendina maailma turgudel. EL, mida tsentraliseeritakse, millest püütakse luua monoliitset jõukeskust, kaotab oma rolli riikide rahumeelse kooseksisteerimise eeskujuna. Tugev jõukeskus sunnib naabritele peale (sealhulgas nii Venemaale kui ka Türgile) üha imperiaalsema arengu. Kuna nende riikide valitsemistraditsiooni on sisse kirjutatud imperiaalsed impulsid, teeb see Euroopa kui riikide liidu nendega võrrelduna nõrgaks. EList saab ilma tugevate rahvusriikideta igaühe nõrkuse võimendumise koht, selle asemel et võimendataks igaühe tugevusi.

Kui sellest üldse keegi rõõmu tunneb, siis need, keda Kallas käsitleb võimalike „ebamugavate liitlastena“. Nende ettekujutus Euroopa tugevusest/nõrkusest on esmapilgul erisugune. Üks tahab teha Lissabonist kuni Vladivostokini ulatuvat majandusruumi, mis peaks poliitiliselt tähendama Euraasia Liitu. Teine üritab iga hinna eest saada ELi liikmeks, kuid ei taha kuuldagi sellega kaasnevatest kohustustest ega allumisest ELi reeglitele. Reaalpoliitiliselt võttes tuleks mõlemad „positiivselt hõlmata“. Väärtuste tasandil on mõlemad praegusel kujul läänemaailmale võõrad, mistõttu lagundaksid oma suuruse ja ambitsioonikusega ilma kahtluseta Euroopa ühisidentiteeti. Väide, nagu pöörduks Türgi Erdoğani mõjul üha enam Aasiasse, kõlab sama totralt nagu tõdemus, et Venemaa pöördub Putini mõjul üha enam Venemaa suunda. Neist ei saa läänele liitlasi selle tõsises tähenduses enne, kui sealses valitsemiskultuuris ja mentaalsuses leiavad aset kardinaalsed muutused. See pole aga enam läänemaailma otsustada.

EL pole oma põhiolemuselt unitaarriik, vaid koostöömudel piirkondliku heaolu ja stabiilsuse arendamiseks. EL peab jääma suveräänsete riikide väärtuspõhiseks ühenduseks, mida ühendavad muu maailmaga n-ö toetajaliikmed, kes paiknevad ELi naabruses. Sellised riigid, kellelt EL ootab sõbralikkust ja kellega ollakse valmis tihedaks vastastikku kasulikuks majanduslikuks ja kultuuriliseks läbikäimiseks, mis on reguleeritud lepingutega, kuid kelle kuulumine ELi pole lähemas tulevikus tõenäoline. Igavene laienemine, mis on iseloomulik impeeriumidele, peab ELi kui rahvusriikide liidu puhul olema välistatud.

Samuti pole õige teha panus ainuüksi tarkadele liidritele, kelle tarkus kipub just rasketel hetkedel otsa saama. Tuletame kas või meelde president Pätsi Eestis läbi viidud „haige rahva tervendamist“, mis lõppes „hääletu alistumise ja riikluse kadumisega“. Kõigi praeguste suurte probleemide lahenduse eeldusena näeb presidendikandidaat Kallas Euroopas ja kogu maailmas võimu koondumist eliidi kätte, kes suudab teha õigeid otsuseid. Laiad rahvamassid sellega omapead hakkama ei saavat ning vajavat etteotsa Moosest, kes juhib oma rahva läbi hädaoru tõotatud maale ega „saa olla kuidagi näoga oma rahva poole“ (EE, lk 4). Just selline president tahakski ta ilmselt olla. Kust eliit oma tarkuse ja legitiimsuse saab, seda Kallas paraku ei ütle. Ju need on mõnel inimesel lihtsalt olemas juba sünnipäraselt või saadud mingil muul salapärasel viisil.