Prohvet, kes pole kuulus omal maal

Miks ei täitunud paljude lootus, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jõuab kätte suurriikide konfrontatsioonita ajastu?

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maailm, ilma Hiina või Venemaata,

ei ole võimalik, Hiina või Venemaa vastu

pööratud maailm oleks aga enesetapp.

Rein Müllerson

Rein Müllersoni olulisust ja vastuolulisust Eesti poliitikas ilmestab fakt, et mehele, kes kirjutas EV välisministri kohusetäitjana Mart Laari ja Jüri Luige palvel 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul Ülo Nugise haamriga kinni löödud iseseisvuskuulutuse ja mõni päev hiljem Boriss Jeltsini ülesandel ka need read, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, pole ükski Eesti president mingitki teenetemärki andnud. Olgugi et vabadusvõitlejaid tekib iga aasta veebruaris ja augustis juurde nagu seeni pärast vihma. Kirsina tordil olgu lisatud, et just Müllerson kirjutas visandi Aleksander Jakovlevile kõne tarvis, millega too sundis NSVLi rahvasaadikute kongressi 1989. aasta 24. detsembril tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti sala­protokollide olemasolu ja need tühistama.

NSV Liidu Teaduste Akadeemia riigi ja õiguse instituudi rahvusvahelise õiguse teooria sektori juhatajana töötanud ning president Mihhail Gorbatšovi rahvusvahelise õiguse valdkonna nõunikuna tegutsenud Müllersoni kutsus välisminister Lennart Meri oma asetäitjaks 1991. aasta jaanuaris. Kaks aastat hiljem palus Müllerson ennast vabastada välisministri (tol ajal juba Jaan Manitski) asetäitja ülesannetest, kuna polnud nõus Laari valitsuse kodakondsuspoliitikaga. Müllerson väidab oma raamatus (lk 118), et 1991. aastal olid nad Mere ja Marju Lauristiniga jõudnud üksmeelele, et kodakondsusküsimuses tuleks mõningate eranditega vastu võtta nn nullvariant, s.t kõik riigi alalised elanikud peaksid saama kodakondsust taotleda ja see tuleks neile ka anda, mida nägigi ette Jeltsini ja Rüütli vahel 1991. aasta jaanuaris sõlmitud kokkulepe. Hiljem Meri ja Lauristin taganesid sellest, Müllerson jäi aga ÜRO inimõiguste komitee endise liikmena oma seisukohale ning Eesti Vabariigi nimel sõlmitud kokkuleppele kindlaks ja see viiski ta järgmiseks paarikümneks aastaks sünnimaalt kaugele – Londonisse. Seal tipnes tema karjäär Londoni ülikooli kolledžis rahvusvahelise õiguse õppetooli juhatamisega ning aastatel 2013–2015 ülemaailmse prestiižika Rahvusvahelise Õiguse Instituudi (Institut de Droit International) presidendi ametiga.

Eelkõige just teisitimõtlemine kodakondsuse küsimuses lõi Müllersonile kodumaal venesõbraliku maine, millele osutab raamatu järelsõnas ka professor Lauri Mälksoo. Jah, ka vaatlusaluses raamatus peab Müllerson vajalikuks rõhutada, et „kolmandiku elanike kodakondsuseta jätmine ei olnud üksnes nende inimeste põhiliste inimõiguste rikkumine, vaid ka lõhestas Eesti ühiskonda ja oli poliitilises mõttes ohtlik. Pealegi mürgitas säärane poliitika suhteid Venemaaga“. Nii radikaalne seisukoht, mida Müllerson pole kunagi varjanud, ei seganud aga alati teadmisi ja rahvusvahelist prestiiži hinnanud Lennart Merd talle 2000. aastal õiguskantsleri ametiposti pakkumast. Müllerson küll loobus sellest ajakirjanduses tõusnud pahameeletormi tõttu. Eestisse naasis ta 2009. aastal algul Akadeemia Nordi rektoriks ja selle Tallinna ülikooliga ühinemise järel viimase professoriks.

Oma paljud artiklid ja monograafiad on professor Müllerson avaldanud vene ja inglise keeles, eesti keeles on tema sulest ilmunud vaid kaks raamatut ja needki tõlkena. Ka vaatlusalused memuaarid on Siberis sündinud ja Lõuna-Eestis üksik­ema üles kasvatatud ning seitsmendas klassis konflikti tõttu vene keele õpetajaga koolist välja heidetud self made man pannud kirja inglise keeles ja avaldanud 2020. aastal esmalt Londonis. „Elada huvitaval ajal …“ polegi otseselt ja ainuliselt mälestusteraamat, kuigi autori kokkupuuted nii „selle maailma vägevatega“ kui ka tippteadlastest kolleegidega on põnevusega lugemist väärt.

Professor on selles teoses analüüsinud rahvusvaheliste suhete kujunemist Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgseil aastakümneil koordinaatsüsteemis USA – Hiina – Venemaa – Euroopa Liit, teinud selged järeldused ning pannud kirja ka soovitusi edaspidiseks. Seejuures on ta andnud endale aru, et maailmapoliitika tipptegijate hulgas pole praegu Roosevelti, Churchilli ja de Gaulle’i ega isegi Schröderi, Chiraci, Rabini ja Deng Xiaopingi kaliibriga juhte, kel oli julgust mõelda ja tegutseda raamidest väljaspool. Öelgem aga kohe, et Venemaa, Hiina ja India praegused presidendid arvab autor siiski poliitikute kategooriasse, kellel „on olemas visioon oma riigist ja selle kohast maailmas ning järelikult ka maailmast endast“.

Enamik Müllersoni seisukohtadest ja järeldustest on sellised, et kutsuksid mõne kodumaise vaatleja arvamusloos avaldatuna esile kas mahavaikimise või siis lahmiva ning argumendivaba vastulöögi meie välispoliitika eest vastutajate sulest. Isegi Lauri Mälksoo on pidanud oma järelsõnas vajalikuks rõhutada, et üldiselt ta Müllersoni vaateid ei jaga, aga „me teeme targasti, kui me sellised arvamused vähemalt ära kuulame“. Jah, tsensuuri meil pole ja ekspeaminister Tiit Vähi toetusel Müllersoni raamat ilmus, kuid arvan, et ärakuulamisest on vähe. Teisiti arvajailt tahaksin lugeda sama põhjalikku ja täpse viiteaparatuuriga varustatud vastuargumentatsiooni. Minult pole seda loota, kuna olen paljuski autoriga nõus ning ka ise korduvalt väljendanud professor Müllersoni vaadetele väga lähedasi seisukohti.

Loodetust vastupidisesse olukorda

Peamine, mis Müllersoni vaevab ja millele ta vastust otsib, on küsimus, miks ei täitunud tema ning paljude ta 1990. aastate kolleegide lootus, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jõuab kätte suurriikide konfrontatsioonita ajastu, kus riikide käitumist ei määra jõud, vaid õigus. Tegelikult oleme nüüdseks jõudnud loodetust hoopis vastupidisesse olukorda: rahvusvaheline õigus on nende aastakümnete jooksul korduvalt ja jõhkralt jalge alla tallatud ning konfrontatsioon üliriikide vahel on kruvitud tasemeni, mille kõrval Gorbatšovi ja Reagani sõbralik jalutuskäik Punasel väljakul, aga ka Putini ja Tony Blairi vennalik õlalepatsutamine Peterburi Maria teatri tsaariloožis tunduvad lausa kaotatud paradiisina.

Müllerson näeb sellise taandarengu puhul kahte põhjust. Üks on läänes XX sajandi lõpuks maad võtnud veendumus, et individualistlikest väärtustest tuletatud inimõigused on üldkehtivad ja universaalsed ning nende baasil (ja kaitseks) kujunenud liberaalne demokraatia kui õigussüsteemi alus ja valitsemismudel on paratamatult kogu inimkonna helge tulevik. Sellest tuletatakse õigus ja õigustus oma „progressiivsema“ väärtussüsteemi ja riigikorralduse pealesurumiseks hoopis teistsugustele (kogukondlikele või religioossetele) väärtustele rajatud ning teises arengujärgus ühiskondadele. Kus võimalik, nt Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias jm, otsesel relvajõul, kus aga jõud (veel) üle ei käi, moraalse hukkamõistu ja sanktsioonide abil.

Müllerson pakub sellisele lähenemisele vastukaaluks ühiskondade võrdlev-ajaloolist analüüsi. Lisaks paari­kümneaastasele õpi- ja töökogemusele Moskvas, korduvalt Hiina kõrgkoolides õpetanud ja Jiao Tongi ülikooli mittekoosseisuliseks professoriks valitud, aasta Guinea-Bissaus töötanud ja OSCE vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli esindajana mitmeid kordi Kesk-Aasias viibinud inimesena on tal selle kinnituseks võtta sadu näiteid nii oma muljetest kui ka erialasest kirjandusest.

Ja nii ta jõuabki kindla veendumuseni, et „asjad, mis võivad toimida Eestis, tekitaksid Hiinas või mõnes muus riigis kaose“ ja „Kesk-Aasia riikidele oleks hukatuslik viia Balti riikide kombel kiiruga ellu lääneeuroopalikud poliitilised ja ühiskondlikud reformid. See võiks esile kutsuda kaose, anarhia ja võib-olla koguni kodusõjad“.

Loomulikult tõdeb ta, et kõik sõjalised interventsioonid ja ka sekkumine teiste riikide siseasjadesse majandussanktsioonide või poliitilise surve abil ÜRO julgeolekunõukogu volituseta ei ole enamasti teinud asja paremaks, vaid halvemaks, ning järeldab, et mida vähem arvustavad riigid avalikult teisi riike inimõiguste asjus, seda parem inimõigustele. Mõnele lugejale ehmatuseks leiab Müllerson õigustuse isegi üliõpilasprotestide julmale mahasurumisele Dengi poolt 1989. aastal Taevase Rahu väljakul, sest „lootus tuua Hiina liberaalne demokraatia oleks võrdunud nulliga isegi juhul, kui võimud poleks meeleavaldust laiaks litsunud, vaid oleksid püüdnud kõikidele üliõpilaste nõudmistele vastu tulla. Üks on kindel: see oleks tähendanud Hiina majanduskasvu lõppu“ (lk 223).

Praeguses lääneriikide hukkamõistus Hiina tegutsemisele uiguuride vastu näeb ta paralleeli samasuguse hukkamõistuga Venemaa sõjategevusele Tšetšeenias ning topeltstandardeid, võrreldes USA ja tema liitlaste brutaalse tegutsemisega islami(terroristide) vastu Lähis-Idas. Kogu selle temaatika võtab kokku professori elegantne passus: „maailm on lihtsalt liiga suur, keeruline ja mitmekesine, et selle lopsaka gobelääni saaks kahandada vaibaks, millele annab tooni üksainus, olgu siis juudi-kristlik, anglosaksi, konfutsianistlik, islami või kas või liberaaldemokraatlik muster“.

USA sajandi“ eufooria

Praeguste rahvusvaheliste pingete teiseks põhjuseks peab autor seda, et pärast stabiilse kahepooluselise geopoliitilise süsteemi USA-NSVL kokkuvarisemist haaras USA poliitikaringkonda ning ka mõningaid ideolooge ühepooluselise maailma ja koguni „USA sajandi“ tekke võimaluse eufooria. See tõi kaasa Venemaa taassünni potentsiaali alahindamise ja suutmatuse ennustada Hiina kui maailmavõimu kiiret tõusu. Selles osas on Müllersoni etteheited nii Clintoni (1993–2000) kui ka G. W. Bushi (2001–2008) administratsiooni välispoliitikale üsna halastamatud. Ida-Euroopa ja Kaukaasia praeguse situatsiooni algpõhjusena näeb ta NATO sõda Serbia vastu Kosovo pärast. NATO pommirünnakud Jugoslaavias on Müllerson kvalifitseerinud esimeseks pärast Teist maailmasõda aset leidnud rahvusvahelist õigust ignoreerivaks ulatuslikuks sõjalise jõu kasutamiseks Euroopa südames.

On maad võtnud veendumus, et individualistlikest väärtustest tuletatud inimõigused on üldkehtivad ja universaalsed ning nende baasil kujunenud liberaalne demokraatia on paratamatult kogu inimkonna helge tulevik. Sellest tuletatakse õigustus oma „progressiivsema“ väärtussüsteemi pealesurumiseks hoopis teistsugustele (kogukondlikele või religioossetele) väärtustele rajatud ning teises arengujärgus ühiskondadele. Pildil kaader Leonid Gaidai filmist „Kaukaasia vang“. Kaader filmist

Kaader filmist

Teatavasti toimusid need ilma ÜRO julgeolekunõukogu loata (s.t Venemaa väärikust eirates). Sellele järgnes 2008. aastal Kosovo ühepoolne ja julgeolekunõukogu resolutsioonide vastane (Jugoslaavia territoriaalset terviklikkust lõhkuv) tunnustamine suurema osa NATO ja ELi riikide poolt. Kosovos toimunut analüüsib autor üsna põhjalikult ja toob esile sealse genotsiidi teadlikult vale, kosovlaste sooritatud kuritegusid pisendava käsitlemise. Õiguse annab talle selleks Kosovo Vabastusarmee juhi ja hilisema presidendi Hashim Thaçi hiljutine inimsusvastaste kuritegude eest Haagi eritribunali alla andmine. Autori lõppjäreldus on, et Kosovo operatsioonil polnud humanitaareesmärke ja suurimat kasu sai sellest USA ehitusfirma KBR, kes ehitas sinna USA kõige suurema ja kallima sõjaväebaasi Euroopas. Küll aga tegi Kosovos toimunu Kremlile lihtsamaks samuti ühepoolselt tunnustada Gruusiast lahku löönud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia sõltumatust: nagu ei kahtle keegi kosovlaste soovis vabaneda Serbia võimu alt pole põhjust kahelda ka abhaaside tahtes saada Gruusiast sõltumatuks.

Sama poliitika veelgi tõsisemaks ja kaugeleulatuvamate tagajärgedega ilminguks peab autor aga NATO Venemaa piiridele lähenemise kurssi. Teatavasti kestab vaidlus küsimuse üle, kas NATO juhtriigid lubasid või mitte Gorbatšovile, et kui ta soostub ühendatud Saksamaa kuulumisega NATOsse, siis ei liigu allianss mitte tolligi Venemaa piiridele lähemale. Müllerson viitab 2017. aasta detsembris USA riikliku julgeolekuarhiivi avaldatud 30-le dokumendile, mis seda kinnitavad. Võttes õigeks, et selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud ühtki lepingut ja NSV Liidu juhid jäid naiivselt uskuma üleskirjutustes talletatud suusõnalisi lubadusi, osutab ta, et rahvusvaheline õigus tunneb suusõnalisi nn härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.

Autor jõuab järeldusele, et „NATO laienemine ja külma sõja ühe peamise institutsiooni tegevuse jätkumine – ehkki selle mõte oli olnud ohjeldada nüüdseks kadunud vaenlast – ei olnud üksnes XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse suurim geopoliitiline tragöödia ja kasutamata jäänud võimalus muuta maailma paremaks, vaid see kujutas endast ka rahvusvahelise õiguse rikkumist ning aitas tugevasti kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele“. Ta põhjendab oma seisukohta sellega, et sõjaliste liitude loogika on kon­frontatsiooni loogika ja nagu tunnistab rahvusvaheliste suhete ajalugu, lõpeb see tavaliselt sõjalise vastasseisuga.

Professor Müllerson ei hinda ega pane kahtluse alla Balti riikide NATOsse kuulumise õiguslikke aluseid või põhjendatust, sest lõpuks aktsepteerisid ju seda nii Jeltsin kui ka Putin, küll aga rõhutab, et Venemaa on NATO edasiliikumise pärast mures ja peabki mures olema. Eitamata, et Krimmi annekteerimisega rikkus Venemaa jämedalt rahvusvahelist õigust, põhjendab ta seda Kremli usu (või kartusega), et varsti pärast Ukraina võimalikku ühinemist USA juhitud sõjalise liiduga või isegi enne seda saab Ameerika merevägi endale Sevastoopolisse baasi. Kõik muu Krimmi ümber räägitu – ajaloolised õigustused, referendum, enesemääramisõigus jms oli vaid suitsukate selle eksistentsiaalse hirmu varjamiseks.

Ta küsib, kas Krimmi referendumi tulemused oleksid olnud sellised ka ilma Vene vägede Krimmis viibimiseta, ega kahtle, et suurem osa Krimmi elanikke eelistas Ukrainasse kuulumise asemel siiralt ühineda taas Venemaaga. Meenutades kohtunik Richard Goldstone’i juhitud sõltumatu rahvusvahelise komisjoni hinnangut Kosovo eraldumisele, mis olevat olnud „ebaseaduslik, kuid õigustatud“, tõmbab ta sama paralleeli ka Krimmiga juhtunu kohta, ironiseerides, et õigustatus on märksa umbmäärasem ja subjektiivsem kriteerium kui seaduslikkus ning peitub harilikult vaataja silmades. Ukrainale pühendatud osa oma raamatus on autor pealkirjastanud „Ukraina kui geopoliitika ohver?“ ning tõdeb, et pärast „Ukraina peavarga“ president Janukovitši langemist tormasid nii Venemaa kui ka lääne suurriigid üksteise võidu Ukraina siseasjadesse sekkuma ja selle „ühistegevuse“ tulemused on Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina külmutatud konflikti kujul nüüd käes, ohvriks aga ukraina rahvas.

Üks läbivaid teemasid on raamatus autori mõtisklused rahvusriikide rolli üle demokraatia sünnil feodalismijärgses Eurooas ning nende ellujäämisperspektiiv tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Loomulikult võtab ta selles punktis põhjaliku arutluse alla ka Euroopa Liidu tuleviku. Tuleb imeks panna, et eluloolt ja ka elukorralduselt ilmselt üks kõige kosmopoliitilisemaid eesti intellektuaalide seast (elanud kolmandiku oma elust Moskvas ja kolmandiku Londonis ning olles abielus venelannaga ja isa kahele pojale, kes vaevalt et Eestisse tagasi tulevad), on autor rahvusriikide rolli ja tuleviku suhtes lausa üllatavalt konservatiivsetel seisukohtadel. Ta tõdeb järjest ilmsemaks muutuvat, et Euroopa riikides ei ole ühiskond (vähemalt veel) vastupidi poliitilisele eliidile valmis rahvusriiki ajaloo prügikasti heitma ning sellega peavad arvestama kõik valimisvõitluses osalevad erakonnad üle kogu Euroopa.

Moskva asemel Washington

Rahvusriikide suurima vaenlasena ei näe ta mitte Euroopa Liitu, vaid just USAd, keda nimetab ainsaks üleilmse impeeriumi kohale pürgivaks riigiks, ning avaldab korduvalt nördimust Eesti poliitikute Washingtoni ees lömitamise pärast. Selle põhjust ei näe ta mitte ainult meie poliitilise eliidi russofoobses meelelaadis, vaid ka Nõukogude perioodist pärit harjumuses kuuletuda ja käsku täita. Lihtsalt nüüd on Moskva asemel Washington see, kelle ees on vaja maani kummardada. Küll tõdeb ta, et kujunemaks maailmapoliitikas oma majanduslikule kaalule ja potentsiaalile vastavaks jõuks, peaks Euroopa muutuma veel rohkem lõimitud üksuseks, iseäranis eelarve- ja kaitsepoliitika vallas, ning saama millekski föderaalse Euroopa sarnaseks.

Ent paljud Euroopa rahvad ei ole selleks valmis ega taha seda. Selleks et rahvusriikide liiduna siiski suurendada oma kaalu ja strateegilist autonoomiat Washingtoni ja Pekingi suhtes, ei jää Euroopal üle muud kui parandada tublisti suhteid Moskvaga. Ta rõhutab, et Euroopa ei kannata halbade suhete tõttu Moskvaga põrmugi vähem kui Venemaa ning Vene poliitilise juhtkonna demoniseerimine ei ole Euroopale mingiski mõttes kasulik. Just normaalsete suhete säilitamine Venemaaga on Euroopale majanduslikult tulus, aga see avardaks ka Euroopa strateegilist manööverdamisruumi, ilma et oleks vaja luua Euroopa üliriiki. Lõpetuseks tsiteerib Müllerson Prantsusmaa rahvusvaheliste suhete instituudi juhti Thierry de Montbriali hoiatust: „Kui Euroopa ja Venemaa ei leia mõistliku aja jooksul ühist pinda, et luua tugev vastastikune arusaamine, riskivad mõlemad võimalusega muutuda objektiks selles suurriikide võidujooksus, mida Ühendriigid ja Hiina on juba alustanud Euraasia mandri ülemvõimu nimel“ (lk 271).

Jäägu selle raamatu paljud muud mõttelennud ja paradoksid juba lugeja enda leida, sealhulgas ka kümned Hiinat kirjeldavad ja Hiina ning USA praegusi suhteid puudutavad leheküljed, aga muuhulgas ka vaimukad paralleelid kahe suurriigi naiivsevõitu juhtide Gorbatšovi ja Trumpi vahel ning arutlus selle üle, kas Andropovi parema tervise korral võinuks Nõukogude Liit kesta turumajanduskliku autoritaarse impeeriumina nagu Deng Xiaopingi Hiina. Olgu lõpetuseks vaid öeldud, et Rein Müllerson on alates 2007. aastast Eesti Keskerakonna liige. Jääb vaid imestada, et erakond, kes pakkus oma valitsuses ministri kohta Isamaasse kuuluvale Koit Toomele, ei teinud sellist pakkumist mehele, kes tema oma sõnade kohaselt on kunagi Sergei Lavroviga tihti koos jalgpalli tagunud ja veini joonud.

LOE LISAKS: Valle-Sten Maiste intervjuu Jaak Allikuga

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht