Puupäisusest

Kui süvariiki kusagilt otsida, siis ilmselt just sealt, kus otsustatakse Eesti metsade saatus. Aga kus otsustatakse?

ISABEL MARI JEZIERSKA

„… Nii ilusat kohta, kui Kurgja on, olen ma harva näinud. Ta on täitsa metsa sees Pärnu jõe mõlemal kaldal. Paik on suurepärane, igalt poolt metsaga piiratud, ka minu oma krundi peal on ilus mets…“

Noor Jakobson 17. jaanuaril 1874. aastal kirjas oma pruudile Julie Thalile.¹

„… viimase viie aastaga on RMKst õnnestunud teha juba päris hea rahamasin. Nüüd tahame teha veel parema raha­masina.“

RMK juhatuse esimees Aigar Kallas²

„… iga metsa aeg saab ükskord otsa …“

RMK peametsaülem Andres Sepp³

Carl Robert Jakobsoni kodukanti kavandatud Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala kahandati sedavõrd palju, et kui selle ümbruses plaanitud „uuendusraied“ teostatakse, ei jää nii Linnutaja talu kui minu vanaisa Kallasma talu ümber pea üldse enam vana looduslikku metsa. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) alustas juba mõnda aega tagasi sealmail raietega. Igal pool ilutsevad punased raieteatised. Oktoobri lõpus otsustati umbes 400 hektari suurusest kaitsealast loobuda ning luua umbes 90 hektari suurune kaitseala, mis põhimõtteliselt hõlmab vaid Jakobsoni talumuuseumi. Õigupoolest taaskinnitati 1964. aastast kaitse all olev ala maastikukaitsealana.⁴

2008. aastal tegi Keskkonnaministeeriumi haldusalas tegutsenud Riiklik Looduskaitsekeskus ettepaneku võtta Kurgja-Linnutaja kaitseala alla ka talumaid ümbritsevad rohundirikkad kuusikud ja vanad loodusmetsad.5 Maastikukaitseala suurendamisega oleks hoitud aastasadade jooksul kujunenud liigirikkaid pärandkultuurmaastikke ning metsise pesitsusalasid. 2018. aasta Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala väljatöötamise kavatsuses mainitakse ennekõike Jakobsoni talumuuseumi kultuuriväärtust, kuid ümbritsevate metsade ökosüsteemi säilimine, mida rõhutati kümme aastat varem, oli juba selleks ajaks unustatud.

Kõik need puud, mis kaetud habesamblike tuustidega, lähevad harvesteri nahka. Kuuldavasti korraldas RMK oksjoni Kurgja aladelt saadavale materjalile juba selle aasta augustis, enne veel, kui oli ametlikult teada, et kaitseala tuleb 90 ja mitte 400 hektari suurune.⁶ Nende metsade väärtus puiduvääringu ehk majanduslikus mõttes ei ole kuigi suur, kuid see-eest on see vana mets elupaigaks paljudele ohustatud liikidele – juba eelnevalt mainitud metsisele, kuid ka kanakullile, musträhnile, hallpea-rähnile, väike-kärbsenäpile ja värbkakule.

Selle maastikukaitseala moodustamine on veninud pikki aastaid, kuid seejuures on leitud aega ja ressurssi, et süvendada kraave ja siluda metsale matuseteed. Ettekäändeks on muidugi arvamus, et mets on küps ning varsti ei ole neist puudest enam kellelegi kasu. Poliitikute ja RMK-ametnike seas levib hoiak, et iga metsa tuleb hooldada seal sanitaarraiet tehes. Metsavara võib olla aga liigirikkus, mis on vajalik metsade üleüldiseks elujõulisuseks. Arusaam, et metsa tuleb ravida, tuleneb ilmselt sellest, et metsa nähakse pelgalt kui majanduslikku vara. Kuid unustatakse ära, et surnud puudki ei ole metsale kasutud: need toidavad elusaid.⁷

Vähe sellest et pikemas perspektiivis on pea iga Eesti metsa sanitaarraie ning lugematute teiste metsade lageraie majanduslikult arutu, mööda vaadatakse ka metsa kultuurilisest väärtusest ning tõsiasjast, et vana mets on lugematute elusolendite koduks.⁸ Kaks aastat tagasi nägin kevadisel varahommikul selsamal metsateel, kus metsa oli seks ajaks juba ohtralt võetud, Linnutaja talu metsisemängu. Metsis eputas oma sulgedega, küll oli see vaatepilt!

Minu sõprade lapsepõlvemetsad nii saartel kui ka Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis on kõik juba ammu maha võetud. Suvel arutasime, et mõne aasta pärast, kui ülikool kõigil lõpetatud ning kui oleme mõned aastad töötanud – kes koolis, ülikoolis, kes välismaal –, ostame kõigi peale lageraiemetsa. Seda maad saaks kõige odavamalt. Kahesaja aasta pärast võiks seal kasvada mets ning siis ei ole karta, et seal taas lageraiet tehakse. Selleks ajaks kuuluks see lihtsalt meie laste-laste-lastele ning omanikke sel metsal oleks nii palju, et neil ei oleks mingit kasu selle maha võtmisest. Selline kogukondlik vara oleks kõige paremini kaitstud. Nagu näha: kui vana mets kuulub riigile, siis ei ole ta poliitikute ja ametnike võhiklike otsuste eest kaitstud. Hiljaaegu ütles keegi hästi, et kui süvariiki kusagilt otsida, siis ilmselt just sealt, kus otsustatakse Eesti metsade saatus. Aga kus otsustatakse?

Eramets ei ole niisamuti läbimõtle­mata otsuste eest kaitstud. Kui RMKs on eeldatavasti keskkonnateadlikud inimesed, kes ülikoolis metsamajandamise kõrvalt ehk ka mõnda keskkonnaainet on õppinud, siis erametsaomanikult ei saaks ökosüsteemialaseid teadmisi kuidagi (veel!) oodata. Veelgi enam, sõbrad teavad rääkida lugusid, kuidas metsa kokkuostjad helistavad vanainimestele ning kasutades turundustrikke veenavad neid odavalt metsavara müüma. Eramets, mis sealkandis veel alles, on alles tänu metsist kaitsvatele seadustele.

Kuid muidugi ei oleks meil mõne aasta pärast sõpradega piisavalt raha, et kõik see lagedaks raiutud maa endale osta. Veelgi enam, mets ei ole lihtsalt puud, vaid mets on juured, samblad, samblikud, taimed, putukad, seened, loomad … Kui metsakooslused on kadunud, siis olemegi neist ilma jäänud. Kust peaksid need metsloomad, putukad ja taimed sinna meie uude metsa saama? Need pisikesed allesjäänud metsalaigud ei ole varjuks ei tedrele ega veel vähem kanakullile.

Metsa tegemine ühes kohas mõjutab metsa teises kohas. Kurgjal kraavide süvendamisega hõlbustatakse metsa tegemist ning metsavara väljavedu, kuid seeläbi saavad näiteks metsisele vajalikud ümberkaudsed märgalad kannatada. Suurem osa looduslikest kooslustest vajavad ellujäämiseks suuri pindalasid,⁹ mille uuendusraie nimetuse all tehtud lageraie ning laiaulatuslik sanitaarraie täielikult välistavad. Põhikooli loodusõpetuse tunnist on kõigil ilmselt meeles aga tõsiasi, et vaid ühe looma arvukuse ümberkorraldus võib mõjutada lugematuid teisi. Mida rohkem on liike, seda vastupidavam on metsaökosüsteem. Vanad metsad on metsapõlengute puhvrid ning vastupidavamad tormidele,¹⁰ kindlustades üleüldise metsavõrgustike elujõulisuse.¹¹ Tartu ülikooli teadlaste sõnul peaks Eesti metsa­maast 32–42 protsenti olema üle saja aasta vanused looduslikud metsad¹² ning selle tagamiseks peaks vähemalt 10 protsenti vanadest loodusmetsadest olema range kaitse all.¹³ Eesti teaduste akadeemia komisjoni andmetel moodustavad range kaitse all olevast metsamaast vanad põlismetsad vaid neljandiku.¹⁴ Kurgja metsad on ühed vähestest sellistest allesjäänud vanadest liigirikastest metsadest. Noorte puude istutamisest pole enam kasu, kui vanu looduslikke liigirikkaid metsi enam ei ole.

Eesti metsapoliitikaga on midagi valesti, Kurgja metsaga toimuv ilmestab seda eriti nukralt. Ma ei tea, mida selle teadmisega nüüd edasi teha, sest enne kui on võimalik metsade heaks üldse midagi ära teha, peab vastama mitmele küsimusele. Miks loodi Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala plaanitust palju väiksemana? Kui suurt osa mängib selles olukorras keskkonnaagentuur, kui suurt RMK, kui suurt rolli mängivad metsa kokkuostjad, kui suurt poliitikud? Kui palju mõjutavad kujunenud situat­siooni kohalikud talunikud, küla­elanikud, suvitajad? Kas keskkonnateadlasi võetakse tõsiselt, kas neist sõidetakse teadlikult üle või ei jõua nende hääl õigete inimesteni ning kõik need metsa puudutavad otsused on vastu võtnud asjatundmatud inimesed? Kas võitlus käib pahatahtlikkuse, puupäisuse või süvariigi vastu?

Aveliina Helm ütles suvel kirjandusfestivalil väga ilusti, et inimesed suhtes keskkonnaga ei ole kuigivõrd kliima­kriisis, vaid ennekõike moraalses kriisis. Selle moraalse kriisiga ei saa tegeleda majandusteadlased, poliitikud, politoloogid, metsaametnikud, metsaärimehed ega ka keskkonnateadlased. Kõik Eesti elanikud võiksid oma kodu eest hea seista. Internetis sõnavõtmisest ei piisa. On Kurgja oma Linnutaja isegi öelnud: „Kergemeelne metsade hävitamine on ühtlasi terve maa … nurjamine.“¹⁵ Kuulakem siis vähemalt teda.

1 https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=parnupostimees20140419.2.16.4

2 https://www.eramets.ee/metsandusuudised/aigar_kallase_eesmark-_teha_rmk-st_veelgi_tohusam_rahamasin/

3 https://leht.postimees.ee/6854800/andres-sepp-metsa-nao-sailitamiseks-tuleb-seda-raiuda

4 https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/files/kaitse_planeerimine/lisa1_vtk_kurgja-linnutajamka.pdf?fbclid=IwAR0h1pOJiTzDNmd3qM72J3TgV3Bdfb-4Vs8Zhx_NhNaHZBRR9EtWlw1-fzM

5 Riiklik Looduskaitsekeskus: „Ettepanek Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala kaitse-eeskirja menetluse alustamiseks“, 26. XI 08.

6 https://www.rmk.ee/organisatsioon/kuulutused-1/metsa-ja-puidu-muuk/kuulutused?fbclid=IwAR3WD3ZyIlrVHBCH3MVfOmisYoxYX_hIQ4MJnNvzyGY5dFVmy4U0Sn580RY

7 K. Kohv, Surnud puit ja elurikkus. – Eesti Mets 2010. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets/index.php?id=1084&id_a=1060

8 Vt Aveliina Helmi artikleid: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/loodus-on-meie-koigi-hoida/, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/head-maastikud/, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/ei-ole-hilja-aga-vaga-kiire-on/

9 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/elurikas-mets-on-vaartus/

10 K. Kohv, A. Palo, K. Viilma, Kas loodusmetsadel on lootust? – Eesti Mets 2009. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets/artikkel928_904.html?fbclid=IwAR1X_4UiV4LjGDgrOSqGHvdCxzFxB9AxeK97vsz3nBNeHP42SN9IpLtvYI8

11 A. Lõhmus, Miks peaks kümnendik Eesti metsadest olema range kaitse all? – Eesti Mets 2005; http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets/artikkel437_408.html

12 A. Lõhmus, K. Kohv, A. Palo, K. Viilma, Loss of oldgrowth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia. Ecological Bulletins, 51: 401–411. 2004.

13 https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/01_metsavarud_20.08.pdf

14 https://looduskalender.ee/n/node/2060?fbclid=IwAR0GgsRPgnftm2kpYcD-d3Qz-C6oEVJ7cHv57KO6I9PzDRpa2OjW1VnFGJY

15 http://www.elks.ee/content/kurgja-linnutaja-tugipunkt-pärnu-jõel?fbclid=IwAR2jwo_5VVlzpN8-47dRcnp2iJYET2MRNmaUfUFUTVL055g-FJadufLwn4s