Rahva võimust

Globaalne sotsiaalmeedia mobiliseerib ühiskondi viisil, mille tulemuseks näib olevat ühiskonna sidemete ja solidaarsuse lõhkumine.

AHTO LOBJAKAS

XXI sajandi esimesed kümnendid on serveerinud paradoksi. Väga erineva ajalooga ühiskondi on tabanud ükssama häda: võimu võtab „alternatiivne parempoolsus“. Tavapärase parteiskaala paremasse äärmusse tekib poliitiline jõud, mis süsteemi kas deformeerib või ära lõhub.

Enam kui kolmesajandise konstitutsioonilise traditsiooniga USA paistab nähtusele olevat sama vastuvõtlik kui vaevu kolm aastakümmet vaba Poola. Suurbritannia näib kannatavat (küll leebemalt) sama tõve käes, mis Ungari, kuid ühe katkematu vabadustraditsioon läheb tagasi vähemalt aastasse 1215, ja teine, nagu Poolagi, on Nõukogude bloki pärilusriik. Väärib meenutamist, et nii Poola kui Ungari läksid II maailmasõtta parempoolsete diktatuuridena. Muidu lääneriikidele toetunud Poola kasutas 1938. aastal juhust tüki Tšehhoslovakkia annekteerimiseks.

Alt-right näib kõik need riigid nüüd võrdseks tegevat. Ometi ütleb juba terve mõistus – kasutades alt-right mõttestampi –, et nii see olla ei saa. Pikema ajalooga institutsioonid on stabiilsemad ning vähemdeformeeruvad kui verinoored. Näiteid sellest, et ühe ühiskonnakorralduse institutsioone pole võimalik teise korraldamatusse ümber istutada, pole vaja otsida kaugemalt minevikust kui Afganistan ja Iraak. Muidugi Varssavi ja Budapest on Euroopas, Kabul ja Bagdad mitte. Kuid seegi argument langeb oma eelduste hämaruse ohvriks. Eelmise kuul alustas Venemaa, pooleldi „geograafilisse Euroopasse“ kuuluv riik, Poola naaber, hävitussõda Ukraina vastu. Euroopas asumine ei taga iseenesest midagi (vt ka Põhja-Ameerika). Demokraatia – mõistetud valitsemiskorrana, mis annab võimu enamusele ja tagab vähemusele õiguse ja võimaluse oma arvamust kaitsta – on institutsioon, mille küpsemist mõõdetakse põlvkondade ja sajanditega.

Ühiskondi paremast äärest lagundav mehhanism ise on siiski sama kogu maailmas. Selleks on igal ajal ja igas kohas kättesaadav ja käes olev sotsiaalmeedia. Globaliseerumisele, mis XXI sajandi alguseks oli juba enam kui sajandivanune fenomen, andis sotsiaalmeedia täiesti uue kvaliteedi. Sotsiaalmeedia on vorm, milles globalisatsioon sai enesest teadlikuks ja iseenesestmõistetavaks, saavutas teatud mõttes „singulaarsuse“. Meie ühiskondliku olemasolu tingimused on, meile enestele märkamatult, läbi teinud olemusliku muutuse, asetunud tehislikele alustele ja kandjatele, ning on meelsuse kujundamisel välja tõrjumas sotsiaalselt läbikäimist, mida võiks kirjeldada tavapärasena.

Globaalne sotsiaalmeedia mobiliseerib ühiskondi viisil, mille otseseks tulemuseks näib olevat ühiskonna kui sellise sidemete ja solidaarsuse lõhkumine. Sotsiaalmeedia on lühiühendus millegagi, mida poliitilises filosoofias tavatsetakse nimetada inimühiskonna „loomuseisundiks“, kuid milles pole midagi loomulikku. Sotsiaalmeedia teeb ühiskondlikule suhtlusele reset’i, viib selle nullpunkti. Inimene esmalt atomiseeritakse (jah, Houellebecq on tabanud olulist), misjärel tema sotsiaalsus rekodeeritakse, ta võrgustatakse – nüüd juba oma atomaarsuses. Tema ühiskondlik suhestatus muutub enamvähem alasti, konventsioonidest, normidest ja väärtustest isoleerimata võimusuhteks.

Muidugi ei toimi sel viisil kogu sotsiaalmeedia, kuid kogukonnast välja kistud inimeste mobiliseerimine võimupüramiididesse näib olevat sotsiaalmeedia peamine efekt igas ühiskonnas. Sellises võimupüramiidis teeb sotsiaalmeedia inimesest looma. Sellisel loomal on sama vähe pistmist loodusega kui „loomuseisundil“ – ja olemuslik pistmine sellega, mis Nietzsche ütles das noch nicht festgestellte Tier kohta.

Selle kohta puudub hea eestikeelne sõna, mille sotsiaalmeedia inimeselt kui poliitiliselt tehisloomalt röövib. Inglise keeles on see ladina juurega mõiste civility – civis oli vanas Roomas kodanik. Civility kannab nii kodanikuna elamise viisi kui selle iseloomu tähendusi, ning üksteise vastu civil olemine on see, mis on hästitoimiva ühiskonna kodanike jagatud tunnuseks. Sotsiaalmeedia lõhub kodanikuühiskonda (civil society), kuid siin pole silmas peetud Eesti nn kodanikuühiskonda rõhuga riigikodanikuks olemisel, vaid seda, milliselt aluselt vabad inimesed oma elu ühiskonnas elavad. Sotsiaalmeedia toob endaga uncivil society, tsiviliseerimata ühiskonna.

Siin ongi koht, kus USA ja UK ning Poola ja Ungari baasjooned on erinevad. Igati kompetentne tavakeelne eristus ütleks lääs vs. ida. Milleski ei ole see ilmsem, kui suhtumises avalikku ruumi ning kodanike läbikäimisse selles. Anekdootlikult on see ilmne kõiges, heakorrast liikluskultuurini. Idas on kõik, mis avalikus ruumis, ka ruum ise, olemuslikus mõttes ressurss. Seda ressurssi saab ära kasutada. Kasutamata jääb see teistele, mis tähendab ressursiraiskamist.

Halvem veel, teised võivad ressursi rakendada teie kahjuks. Kuid mis siinkohal on olulisem, on, et avalik ruum ei kuulu idas kellelegi, tal pole ühiskondlikult formeerunud omanikku. Läänes on ruumil omanik olemas – meie kõik – ning avaliku ruumi eest hoolt kandmine ja kaaskodaniku vastu viisakas olemine pole vorst vorsti vastu turutehe, vaid oma identiteedi, selle väärtuse kinnitamine ja suurendamine. Mõelgem millelegi nii elementaarsele, kui on teeandmine – autoteel, poeuksel jne – ja sellele, mis tundeid see tekitab.

Ida on siin postsovetlik nähtus. Postsovetliku ilma inimesed on preatomeerunud. Laiemalt sotsiaalmeedia ja kitsamalt alt-right lagundustöö on siin lihtsam ja palju atavistlikum. Niigi noored ja nõrgad vabaduse institutsioonid satuvad löögi alla, millest välise abita pole võimalik pääseda. Sellist abi püüab Poolale ja Ungarile praegu anda Euroopa Liit. Kuid ükski ühiskond postsovetlikus ruumis pole tõve vastu immuunne. Eestiski näeme juba, kui kergelt hakatakse arvamuste paljusust vabas ühiskonnas tugevuse asemel mõistma nõrkusena. Olulise erinevusena USAst, Suurbritanniast, aga ka Saksamaast, Prantsusmaast jt, pole Ida-Euroopas alt-right’i vastu immuunsed ei teised erakonnad, avalik sektor ega kohtuvõim. Ning civil society – poliitilisele võimule vastanduva kodanike iseteadvuse tähenduses – on meil veel täiesti puudu.

II

Anne Applebaumi raamat „Demokraatia videvik: autoritaarsuse ahvatlev võlu“ mainib sotsiaalmeediat möödaminnes. Meedium (nutitelefonid) on pealkirjas kirjeldatud mure vaatepunktist probleem (lk 108), aga põhjapanevamat analüüsi see ei vääri. Applebaumi narratiivis on tegemist globaalse ideede – või täpsemalt idee ja antiidee – võitlusega, mille lavakujundus võib erineda (USA, UK, Poola, Ungari, Hispaania on Applebaumi valim), kuid peategelased on sisuliselt samad. Applebaumi liberalismi kandvaks eelduseks on erineva ajaloo ja kogemusega ühiskondade pariteet. See tees jääb läbinisti kriitilise refleksioonita.

Võib oletada, et osalt on süü Applebaumi esindatava liberalismi brändis: siirderiikides tegutsevale liberaalile võib lääne ja ida ühiskondade arengupariteedile küsimärgi asetamine võrduda millegi rassismisarnasega. Üks ajaloota liberalismi keskseid sine qua non põhimõtteid on, et kõik inimesed, sõltumata taustast ja muust, peavad võrdselt saama olla oma õnne sepad. Ühiskondlikus plaanis tähendab see, et mis on võimalik USAs, peab võimalik olema ka Eestis, ütleme, põlvkonna vältel – vastasel juhul tõstab pead väga reaalne oht, et indiviidi ettevõtlikkus ei kujutagi endast ajaloolise progressi baasühikut ja on asju, milleks indiviidid ja nende turusuhted pole oma horisondis lihtsalt võimelised.

Tõenäoline on ka, et Ida-Euroopa eliidi aktsepti taotlev lääne inimene lihtsalt peab vastu tulema kohalike ootustele, kui ta tahab ligi pääseda presidentidele, kutseid julgeolekukonverentsidele, tööd mõttekodades ning muid hüvesid, mida jaotavad kohalikud poliitikud, kellest keegi ei taha olla (eks)sovett.

Applebaum on ühtlasi liberaal sellest põlvkonnast, kelle jaoks XXI sajand kujutab endast XX sajandi pikendust, isegi kui ta, nagu paljud võitluskaaslased, instinktiivselt tunnetab, et igavesti eelmine sajand kesta ei saa. Narratiiv, mida Applebaum eeldab, kirjutati selle peajoontes valmis ajavahemikus 1989–2008 – ajal, mil ida läänestati. Selle narratiivi vaatepunktist paistavad viimased viisteist aastat pilvitust taevast mahasadanud katastrofaalse non sequitur’ina.

Applebaum saab aru, et maailmakorda, milles ta end kodus tunneb, ähvardab surmaoht, aga ta kontseptualiseerib toimuvat enam-vähem samalt pinnalt nagu Hillary Clinton, kes 2016. aastal ütles poole Donald Trumpi toetuskonna kohta basket of deplorables ehk vabas tõlkes fui. Veidi vähem vabas tõlkes: liberaale ründavad seksistid, rassistid, ksenofoobid jne, teisisõnu segu barbareist ja tähelepanuotsijaist, kelle formatiivseks eeskujuks on Herostratos. Alateadlikult näib sellist assotsiatsiooni toetavat eestikeelse raamatu esikaas, millel on poolavatud tikutoos.

Igal juhul ei jäta Applebaumi analüüs kahtlust, et tema arust on jutuks­oleva, ühtlaselt globaalse konflikti osapoolteks ühelt poolt vähemedukad (lk 31), asjatundmatud ja lõhkujad, keda ei inspireeri mitte soov juhtida oma riiki paremini, vaid karjerism ja erakonnahuvid (lk 13) ning teiselt poolt mõjukad ja kompetentsed poliitikud ning kvalifitseeritud ametnikud (lk 28) – eliit, kelle tunnike näib ebaõiglaselt ja enneaegselt nüüd olevat tulnud Varssavist Washingtonini (Applebaumi raamat teeb oma järeldused Joe Bidenit ära ootamata). Eliidivastaseid kihutavad tagant madalad motiivid: salaviha, kättemaks, kadedus (lk 33), nagu kunagi bolševikke (lk 25). Eliit moodustab Belli kõvera tervemõistliku, edasipüüdliku keskosa, mille vastu kõvera mõlemad otsad on üheskoos bolševo-fašistlikult (lk 136) üles tõusnud.

Kogu see narratiiv on läbi ja lõhki … elitaarne. Agentsus jaguneb kolmeks: täielik ja täiuslik on millegi tahtmise ja tegemise võime liberaalidel; negatiivsel kujul on see olemas alt-right tuju- ja mängurikkujatel; massile, mis viimastega kaasa läheb, jääb see, mida Marx luges väärteadvuseks. Mass lihtsalt ei saa asjast aru, on üdini manipuleeritav ning demokraatia tingimustes lausa ohtlik.

Applebaum süüdistab alt right toetajaid emotsionaalsuses (lk 38, 50, 79, 138, 175 jne). Sellega tabab ta midagi olulist, aga valest suunast. Emotsioon on see, mida liberaalid on vaestele ja nõrkadele ühiskondadele üritanud müüa ennast legitimeeriva müüdiloomena (vt ka Eesti presidentide maasikavälu, salakeel jms). Samas on ka fui-klassil emotsioon täiesti olemas – kui emotsiooniks nimetada pettumust selles, et väga tihti ei kujuta avalik amet idas endast ametnikule avalikkuse poolt usaldatud funktsiooni, mille täitja loobub ametiau ja palga nimel kasusaamise motiivist. Kui avalikku ressurssi häbenemata ära kasutatakse, kui võimulolijad kasutavad oma positsiooni privilegeeritud ja silmatorkavaks konsumeerimiseks, kui nende pojad, sõbrad ja coterie’d karjääriredelil handicap’i saavad, kui kasumliku suuräri eelduseks on ligidus võimule jne, siis on avalik ebaõiglustunne midagi enamat kui tunne. Või siis ongi õiglustunne pelk emotsioon: sellele järeldusele jõuab Applebaum ohtlikult lähedale.

Ilmselt ise irooniat tunnetamata reastab autor paremäärmusliku pehme diktatuuri iseloomulikud tunnusjooned (lk 30): toetub see eliitkaadrile, mis juhib kogu ametnikkonda ja riigiettevõtteid. Kvintessentslik on võimu kontroll kohtute ja riigimeedia üle (lk 12). Kõik tegelased teavad oma rolli; juhte kaitstakse, ükskõik kui valelikud need on; võimul olevate parteijuhtide abilised saavad rikkaks; sõbrad saavad riigipalka (lk 30). Põlgust tuntakse neutraalse riigi idee vastu, koosolekute vabadus muutub sõnakõlksuks (lk 29), erakondadevahelist konkurentsi piiravad julgeolekuasutused (lk 32). Eesti 30 aasta kogemus ütleb, et paremäärmuslikku diktatuuri pole tingimata vaja.

Applebaumi analüüs näibki eriti hävitav Eestile kohaldatuna. Tema parodeeritav „rahvusmuuseum“ (lk 13) on meie riigi põhiseaduslik eesmärk. Tema tähelepanek, et fašism neelab parempoolsed erakonnad „nagu tuli ööliblikad“ (lk 18) on meil ammu teostunud Isamaa näitel (lisaks on meil rahvussotsialistid ja -liberaalid). Sama kehtib refleksi osas lükata teistele vastutus „oma poliitika ja ajaloo eest“ (lk 49).

Lõpetuseks paar sõna tõlkest. See on žanri kohta harukordselt ladus ja haarav. Kahjuks ujub meepott aga tõrvas. Käesoleva arvustuse autori tõi maa peale Evelyn Waugh’ tsitaat, milles on juttu maaperedest, kelle pidudel väidetavalt „kriisatakse purunenud klaasi pärast“ (lk 60). Tegemist on maa-aadliga, inglise absoluutse ülemklassiga, kelle tiitlid pärinevad nende valdustest (ja kel Londonis on/olid väga kallid majad). Väljend baying for broken glass on eht-waugh’lik nõelamine – baying on koera- või karjaulg ning verbiga seondub idiomaatiliselt „vere järele“. Aadlivõsud tahavad näha purukslöödud klaasi.

Ma lisan siia kaugelt mittetäieliku errata: Graham Greene’i tsitaadis on puudu „idealist“ ameeriklase ees (lk 66), ball loose from the scrum (lk 69) pole pall võsas, vaid mängijate summast irdunud ragbipall; pamphlet (lk 85) pole brošüür [ega] pisitrükis, vaid pamflett; collusion (lk 97) pole kontaktid, mitte „kaheparteisüsteem ei lagunenud USA kongressis 1990. aastatel“ (lk 109) – vaid parteidevaheline koostöö kõrgema ühishuvi nimel (bipartisanship); sotsialistlikku valitsust Hispaanias mitte ei tõrjutud võimult (lk 117), vaid see tõugati võimule; too far left or soft right (lk 119) pole „liiga vasak- või parempoolsed“, vaid liiga vasakul või [liiga] pehmelt paremal, hit man (lk 149) pole löömamees jpms. Sõna establishment klikiks eestindades (lk 162) võtab tõlkija ise (alt right) positsiooni.

Huvitav on sõnapaari American race (lk 134) tõlge ameerika rassiks. Viimane on samalaadi kimäär kui ameerika rahvus, kumbagi pole olemas. Pakuksin „ameerika sugu“ – muidu võiks mõeldav olla ka „Kalevite kange rass“.