Rahvuslik must sabat

VALLE-STEN MAISTE

Naiste ja neegrite koljude jm mõõtmise tava on iidne. Pahad päevad, aju maht ja emotsionaalsus piiravad teadagi sotsiaalset haaret. Riiki tüürigu mis tahes oksüümoron, kommunistlik rüütel või pisikesed pahased pelmeenid, peaasi et isased. Ja valge rassi ülimuslikkust kinnitab ju ainuüksi EKRE toetusüritustele kogunenute jalustrabav elegants!

Paraku pole joonlaua alla lükatud pelgalt tšurkad. Kuulsaimas meie alfaisaseidki takseerinud doktoritöös on eestlane tühm, lodev, pugejalik, metsik ja juudasitalembene. Ablas, topib kõhu liialt täis ja venitab välja. Süües unustab kõik inimväärse. Paremaid tulemusi ei andnud ka Hitleri rehkendus. Hans-Georg Gadameri arvates pidi vaimuteadus kõnelema eelarvamustele vastu, ent vaatlejad kipuvad nägema ikka seda, mida otsivad.

Koloniaalselt upsaka kategoriseerimise ülekohut tajusime hästi juba enne Edward Saidi (võõrapäraseid teisi) allutava stereotüpiseerimise kriitilise tähtteose ilmumist, ülal viidatud Baeri matsirahva välimääraja eestindati paar aastat varem. Ent alaväärtuslikkuse varjude osatamise traditsioon vohab Euroopa kontinendi idaosas neegrimõõtmistega võrreldavalt.

Vastavaid pingeid ilmestab hästi Peter Handke torge, et Kesk-Euroopa on kehvale ilmale viitav meteoroloogiline termin ja ei midagi ideoloogilist. Maciej Gdula tähelepanu pälvinud uurimuse kohaselt on Poola konservatiivse kapseldumise taga kultuurilise alavääristamise haavad, mitte sotsiaal-majanduslikud tegurid. Välisvaatlejate lahmivat, kohati koomilist kohmakust väikeste kultuuride nüansside tabamisel kohtame jätkuvalt.

Eesti postsovetlike kummituste üks mõjukamaid maailmale vahendajaid on tuntud etnose-, soo- ja rassivaatleja Rogers Brubaker, kes California kõrgustest on võltstagasihoidlikkuseta hinnanud nii meie vähemuspoliitikat kui ka rahvus­suhetega manipuleerimist. Globaalsete uurijate invasioon ei ole lakanud. Näiteks tegutseb Tallinna ülikoolis identiteedi­tuvastuse alal Emilia Pawłusz.

Veetnud paaril Metsatöllu kontserdil kenasti aega, annab ta teada, et natsionalistliku kalde tõttu on see müramasin saavutanud üldrahvaliku, eliidini küündiva banketikõlblikkuse.* Etnilist metal-šamanismi ei viljelda vastandkultuurikeldrites, vaid rahvusmeeskooriga Pirita kloostris jm rahvusliku võitluse mälupaikades, sõjaveteranide mälestus- jm rahvuslikel pidupäevadel. Bändi kasutatakse riiklikult rahvuse brändimiseks.

Rikkumata rahvuslikku minevikku, priiusejanu ja vabadusvõitlust heroilis-pateetiliselt romantiseerides on karvaste gängist saanud moodne, banaalse loomuga rahvuse konstrueerimise alustala! Lüürikaga veetakse geograafilisi rahvuspiire. Omasid ja vaenlasi mustvalgelt vastandav uljus ei piirduvat keskajaga. Üks traaditõmbajate pala on lähiajalooainelise patriootliku telesarja tunnuslooks ja just seda esitades jõudvat „rahvuslik sabat“ kulminatsiooni.

Soovija leiab siit Euroopa äärealal avaneva tõelise marunatsionalistliku urka väärilise identiteedi konstrueerimise praktika, olgugi et poolatar on tegutsenud pinnaliselt, Töllude tähendust tublisti ülehinnates ning ilma kohaliku ja üleilmse, sh eneseiroonilise ja identiteete sulatava etnopopi ja -roki tervikkonteksti mängu toomata. Tölluvaatlus on kohati sama jampslik nagu briti antropomeetria iirlase Brian Frieli näidendeis.

Ent nagu neegrimeetrika, ei ole ka väljaspoolseisjate Eesti uuringud alati ajendatud allutamishuvist. IMFi majandusvaatlejad on tänuväärselt osutanud, et mõnedki Eesti probleemid on tingitud omaenese lollusest ja ahnusest. Ka Pawłuszi vaatlustes on mõtlemiskoht. Näiteks ei jäta ta torkamata, et Metsatöllu kuulajates „natsionalistlikku ekstaasi“ tekitav patriootilise telesarja tunnuslaul, nn Ojakääru „Oma laulu ei leia ma üles“ on tegelikult Dave Brubecki bändi saksofonisti Paul Desmondi „Take five“.

Võime seda pidada küll üldkasutatavaks džässi standardiks, ent ehe eesti asi nagu Vikipeedias jm kuulutame, ta ei ole. Algupäralt mõnevõrra lausa neegrivärk. Võitsin sellele panustades kord toniseeriva joogigi. Oma eripärasse ei tasu kinni kiiluda. Rahvuslus, nagu palju muudki, on globaalne nähtus ega ole mõistetav üksnes lokaalsest vaatenurgast. Oma laulu otsides tuleb ka võõraste mõjude ja pilgu suhtes avatud olla.

* Emilia Pawlusz, Can musicians build the nation? Identity and Nation Building in Everyday Post-Socialist Life. Routledge 2018.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht