Raminagrobis mäletab VII — Hüved

Istun nüüd kiisuga siin laua taga ja mälestused muudkui voorivad ja voorivad mööda. Igasugused situatsioonid, sündmused, inimesed. Ja äkki ilmuvad välja – hüved. Issand jumal, igasugust on juba kirjutatud, ent hüvedest, mitte üht sõna! Aga vene aeg oli ju hüvede aeg, on, mida mäletada. See oli aeg, mil loomulikest tarvetest ja asjadest tekitati hüve – ja kui vähesest piisas teinekord õnneks. Ametiti tollane hüvede määr muidugi erines ja mida kõrgem positsioon, seda hüverikkam, ent jagus neid ka Sirbi ja Vasara töötajatele. Ei teagi kohe, millest alustada … nii palju oli igasugust. Aga kui ei tea, siis alusta „Brežnevi pakikesest“.

Oi, oi, oi! Panen ilmsi silmad kinni ja teen ulmsi „Brežnevi paki“ lahti ning vastu vaatavad Globuse hernepurgid ja viinerid. Miks just need kaks toodet defitsiidiks tehti? Alati oli ju poes pelmeene ja porgandeid. Aga hernepurke ja viinereid mitte kunagi või, kui absoluutselt aus olla, haruharva. Milles siis asi? Aga hernes on ju müütiline köögivili. Instinktiivselt tabasid võimud ära, millel maailm püsib. Maailm püsib herne­teral. Veidi mõtlemist ja mis selgub? Selgub, et hernes on köögiviljade a ning o. Et elu veereb nagu hernes, et me hirnume end herneks, et me haigena oleme hernesveel, et muinasjutu printsess magas herneteral ning meie põldudel on hernehirmutised (mitte kartulihirmutised, kuigi hernehirmutised hirmutavad enamasti kartulipõllul), me seisame reas nagu herned ja inglasedki ütlevad: like two peans in a pod. Ma ei räägi koolilastest, kes ükskord kandsid nurgas karistust põlvili hernestel, mitte ei põlvitand kruusal või kividel, mida olnuks ju hõlpsam kotiga klassinurka panna, jne. Rohkem mõtlemist ja näiteid tuleks veelgi. Aga aitab. Osati siis ikka inimesi võluda. Tekitati defitsiit ja anti seda siis pakikestena tagasi. Kui vaatan nüüd poes lõpmatuid hernepurgiridu ja viinerivalikut, tundub, nagu oleks praegune aeg mu kunagise õnne mõrvanud.

Kuid … ei piirdunud vene aja hüved ainult pakikestega. Oli veel igasugust. Näiteks jaotati kõikvõimalikke ostulube. Minulgi, kellel harilikult kunagi ei vea, õnnestus näiteks Sirbis ja Vasaras võita loosiga köögimööbli ostuluba. Milline õnn! Aga kahjuks juhtus see vene aja lõpus, kui mööblikvaliteet oli juba hirmus vilets, sest igasugune kaup osteti ära. Milleks pingutada? Nii et pigem sain kaela õnnetuse, mitte hüve. Põln’d sel mööblil nägu ega tegu.

Aga siis, kui kõik eestlased himustasid hullupööra Ene ja Enekese köiteid ja igaühel lihtsalt pidi riiulis olema Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamat ja selle nimel seisti varavalgest hilisõhtuni raamatupoe ukse taga sabas, saime meie, Sirbi töötajad, ainult nime kirja­panemisega neid köiteid tellida. Sedasama Wiedemanni telliti masinakirjutajast peatoimetajani. Samamoodi sai tellida „Varamu“ ning „Maailm ja mõnda“ sarja: nimi kirja ja ei mingit sabatamist. Hüve missugune!

Ent nüüd tuleb apoteoos. Ameti­ühingud! Miks ma ometi ameti­ühingutega ei alustanud? Vene ajal oli ju see organisatsioon kõige suurem hüvede jagaja. Üks hüve suisa ajas teist hüve taga. Mida kõike tühise ametiühingu liikmeks olemise eest ei jagatud. (Tegelikult olid vist kõik ametiühingu liikmed.) Ammu-ammu, veel Pikal tänaval, jagati kord aasta lõpul isegi suusavarustust. Mina sain ka suusad ja suusasaapad, kusjuures tasuta. Aga olid veel igasugused tuusikud. Milline magus sõna, tahaks seda uu-d pikalt-pikalt venitada. Sihukest sõna vist ei ole enam kasutuseski. Äkki ei teata, mida see tähendab? Küsige emalt, küsige isalt, küll nad mäletavad. Lastele pioneerilaagri tuusikud ja täiskasvanutele turismireisi tuusikud. Puhke­kodud. Kus kõikjal ma vene ajal tuusikuga käisin! Alma-Atas, Medeos, sõitsime ringi Kasahstanis, käisime Suhhumis ja Kaukaasias, laevaga „Laine“ Leningradis ja Viiburis, järgmisel korral rongi ja laevaga Laadogal. Ning sealjuures odavalt. Isegi välismaale sattusin esimest korda tuusikuga ja kohe Bulgaariasse. Praegu veel on kahju, et rongiga Vladivostokki sõitmiseks ei saanud gruppi kokku. Jääbki käimata! Ja lapsed olid Perioodika lasteaias, ikka ametiühingu kaudu. Oli selline väike armas lasteaed kolme rühmaga Anvelti tänaval. Sellest võiks lausa kogutud mälestusi kirjutada. Näed, kiisu, mis kõik seekord meelde tuli!