Reformierakonna ja EKRE vastandus

Vastandades end valimisvõitluse käigus maksudebattide jms asemel EKRE-le on tagajärjeks just selliste vaadete esile kerkimine, mille vastu Reformierakond ise võitleb.

TANEL VALLIMÄE

Polariseerumine valimiste eel on Eesti poliitikas tavaline. Pikki aastaid olid kaheks suureks vaenupooleks Reformierakond ja Keskerakond ning debattide põhiküsimuseks sai see, mida arvatakse Venemaast ja Putini poliitikast ning kuidas nähakse rahvussuhteid eestlaste ja venelaste vahel. Muud erimeelsused jäid nende teemade varju. Nüüd on tekkinud uus vastandus, mis pealtnäha kujutab endast liberalismi ja konservatismi võitlust, kuid on palju ohtlikum kui kõik varasemad vastandused.

Miks see vastandus on ohtlik? Sest see mobiliseerib paremäärmuslasi, kel on praegu soodus pinnas. Paremäärmusluse tekkepõhjustest on kirjutatud ammu, Teise maailmasõja päevil ja varemgi. USA sotsioloog Talcott Parsons väitis 1942,¹ et paremäärmuslus kerkib esile pingetest, mille tekitavad kiired muutused ühiskonnas ning ebavõrdne majanduslik ja sotsiaalne areng. Näiteks siis, kui tänu kiirele tehnoloogilisele arengule leiavad ühiskonnas aset märkimisväärsed ümberkorraldused. Sellega on kaasnenud nii varem kui ka praegu linnastumine ja migratsioon, muutused harjumuspärastes töösuhetes. Või siis, kui majanduses valitseb ebakindlus, puhkevad kriisid, s.o kui ei saada kõrge inflatsiooni tõttu enam plaane seada, kui on suur tööpuudus või kui enam ei kehti harjunud majandusmudelid, mis varem võimaldasid lihtsalt langetada elukutsevalikut. Seda olukorda on ühiskonnateadustes nimetatud anoomiaks, s.o normituse, juuretuse seisundiks.

Ebakindlust on tekitanud ka suured religioossed muutused, nagu reformatsioon, teisenenud, skeptiline suhtumine teadusse, mida nägime koroonakriisi puhkemisel. Tagajärjeks on psühholoogiline ebakindlus, inimestel puudub selgus, mis on nende väärtused, eesmärgid ja pikaajalised ootused. See tekitab ärevust, agressiooni. Muutuste tõttu on alternatiive, mille järgi oma elu seada, nii palju, et otsustamise koorem on tohutu suur. Parsons väidab, et sellises seisundis tekib vajadus eesmärkide ja sümbolite stabiilsuse järele. Suurte muutuste ajal mureneb püsiv sümbolite süsteem, mida inimene saab elu aluseks võtta. Stabiilsuse puudumisest tuleneb kiusatus liituda liikumiste ja organisatsioonidega, mis pakuvad nendega ühinenud indiviidile range ja konkreetse uskumuste süsteemi. Sel juhul teeb keerulised valikud keegi teine, indiviidi õlgadelt langeb vastutus.

Paremäärmuslus vastandub vasakpoolsele, nt kommunismile, tänapäeval liberalismile, mida käsitletakse kui vasakpoolset ja kõike lubavat ideoloogiat. Tuntakse hirmu traditsiooniliste väärtuste kadumise pärast – äärmuslik rahvuslus on selle üks resultaat, kuid mitte tingimata. Kuigi kasutatakse konservatismi elemente, ei ole see konservatism vanas tähenduses. Paremäärmuslus on radikaalne, sellega on liitunud massid. Aga liitub ka eliit, kel on mängus oma huvid – majandushuvid, tuleb võidelda vasakpoolsete vastu. Niisiis tekib paradoksaalne olukord, kus massid ja eliit ajavad ühist asja – see ongi olnud paremäärmusluse omapära, nt fašism. Liikumine on olnud emotsionaalne, fanaatiline, mõneti on sellel sarnaseid jooni suurte usuliikumistega.

Maailmast leiab palju kirjeldatud protsesside sarnast, ka Eestis. Toimunud on just see, mida tulnuks vältida – tekkinud on vastandus, mille üks pool on EKRE. Asi pole tingimata selles, nagu oleks EKRE ise paremäärmuslik, kuigi ka seda on väidetud, vaid et selle erakonna toetajate seas on igal juhul neid, kes paremäärmuslike vaadetega on silma paistnud.² Must-valge vastandusega Reformierakonna ja EKRE vahel need jõud paratamatult mobiliseeruvad. Meedias kerkis Reformierakonna ja EKRE vastandus esile oktoobri lõpus, iseäranis silmapaistev oli Siim Kallase arvamusartikkel, kus kinnitatakse, et EKRE pole tegelikult konservatiivne erakond. Kallas rõhutab, et Reformierakond EKREga valitsust ei teeks, asetades kaks erakonda ühemõtteliselt vastakuti: „selle partei tegelikud seisukohad on need, mis on meie seisukohtadele pea sajaprotsendiliselt vastandlikud“.³

Reformierakonna ja EKRE vastasseis on paika loksunud ka EKRE poolt vaadates. 20. novembril andis EKRE esimees avalikkusele teada järgmist: „Me kõik näeme, kuidas Kaja Kallase valitsus meid oma kindla käega vaesusesse tüürib. Eestis on Euroopa kõrgeim inflatsioon, mis tähendab, et Eesti inimesed vaesuvad Euroopa kiireimas tempos.“ Lisades, et ettevõtted sulgevad uksi, inimesed külmetavad kodus ja tööl, rahvast kooritakse elektribörsil, ning et praegu toimub läbi aegade kõige suurem võõraste sissevool, märkis Martin Helme, et „EKRE ei luba Eestil muutuda venekeelseks ja venemeelseks riigiks pelgalt põhjusel, et Reformierakond näeb massiimmigratsioonis võimalust saada juurde valijaid või importida oma erakonnakaaslastele odavtööjõudu“. Martin Helme kinnitas, et valimisi silmas pidades on EKRE fookuses hinnatõus, immigratsioon ja kaitsevõime tugevdamine.⁴ Näeme, et viidatakse just neile ühiskondlikele muutustele ja muredele, mida eelnevalt mainiti seoses anoomiaga. Nende probleemide tekkes olevat süüdi Reformierakond.

See vastandus on mõlemale soodne oma lihtsuse poolest – ühe poole euroopalikud väärtused vs. teise poole euroskeptilisus, ühe avatus vs. teise poole rünnakud vähemuste vastu. Kummagi toetajatel on oma poolega kerge kaasa minna. Mõne muu erakonnaga vastandust üles ehitades peaks Reformierakond valimisdebattides regulaarselt rääkima näiteks maksudest. EKREga vastandudes aga mitte, või vähemalt mitte sellisel määral. Kui Reformierakond käis novembri keskpaigas riigikogu valimiste programmi osana välja eesmärgi kaotada üksikisiku tulumaksu maksuküüru ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni, siis pole üllatav, et Keskerakonna liikmed kohe reageerisid, nõudes, et astmeid võiks olla kolm. Kiiresti reageeris ka SDE. Nemad deklareerisid, et „maksud peavad olema õiglased“, alampalk peaks olema 1200 eurot ja maksuvaba. Kuid sellised väiksed sõnasõjad ei muuda põhivastandust ja on enamasti taustaks. Maksuvaidluse teine pool ei ole EKRE, see teema polegi neile oluline. Seega polegi õieti vaja maksude üle vaielda ja sellega ollakse mõlemas leeris rahul.

Ühe tuntud reformierakondlase novembri keskel öeldu järgi on erakondade üleskutse maksudebatiks „eufemism maksude tõstmiseks“, millega nemad nõus ei ole.⁵ EKRE-le omakorda on maksuküürust ja astmelisest tulumaksust rääkimine erakonna esimehe sõnul „pseudoteemad“.⁶ Reformierakonna ja EKRE vastandus on mõlemale poolele väga mugav. Ilmselt pole juhus, et eelnevalt viidatud oktoobri lõpus ilmunud artiklis möönab Siim Kallas EKRE kritiseerimise kõrval, et kapitalismi toetamisel „on nende programmis ka meile sümpaatseid punkte“.⁷

Julgeolekuküsimused on kahtlemata teema, mis peaks Reformierakonnale valimistel tooma suurt edu. Ja täiesti õigustatult, kui mõelda kas või sellele, kui tihti peaminister Kaja Kallas on julgeolekut puudutavates küsimustes, iseäranis Ukrainas toimuva kohta, silma paistnud välismeedias. Kuid ERKE-le omakorda sobib julgeoleku üle arutamine samuti väga hästi. EKRE on sageli võtnud Venemaa poliitika suhtes ambivalentse positsiooni. Nii nagu varem tegi seda Keskerakond, ja samadel põhjustel. Nimelt selleks, et sobida sellele osale venekeelsetest valijatest, kes toetavad Venemaa poliitikat, kuid jättes endale võimaluse kiiresti sõnadest taganeda, nagu juhtus enda erapooletuks kuulutamise juhtumis Ukraina ja Venemaa sõja puhul.

Ukraina toetamisse skeptiliselt suhtumine toob EKRE-le kindlasti vene valijate hääli. Eriti nende venekeelsete hääli, kellele sobib EKRE ideoloogia vähemustesse suhtumisel. Sest pikkade aastate jooksul tehtud väärtusuuringud näitavad, et venekeelne valija on konservatiivsemate vaadetega kui eestikeelne valija, kuigi ka nende avatus ja sallivus on aja jooksul suurenenud. Nii et kui Reformierakonna jaoks olulistes julgeolekut puudutavates aruteludes paratamatult kerkib üles Ukrainas toimuv sõda ning kui jutt läheb sõja eest Eestisse saabujatele, saab EKRE alati neile inimestele osutada kui „probleemile“. Lisaks apelleerib EKRE nüüd venekeelsele valijale kui „meie“ inimesele.

Mart Helme sõnul „me saame aru, et nõukogude ajal tulid meie juurde eri rahvuste esindajad. Tõmbame joone alla: 1991. aastal Eestis elanud inimesed ja nende järeltulijad on meie inimesed, ülejäänud on migrandid, kes võtavad neilt hüved ära“.⁸ Nii ongi võimalik paradoks, kus osa venekeelsetest valijatest usub, et EKRE esindab nende huve, et nad on „meie inimesed“. Samal ajal aga EKRE hinnangul tuleb Eestit päästa „venekeelsusest“ ja „venemeelsusest“, nagu eelnevalt viidatud.

Reformierakonna ja EKRE vastandumise tagajärjeks on kindlasti masside vastandumine. Mobiliseerimiseks on praegu väga sobiv ühiskondlik olukord nii maailmas kui ka meil Eestis. Meil on olukord, mida iseloomustab süvenev inflatsioon, kõrged energiahinnad, suur põgenike hulk. Meil on tööturul erialad, kus on väga madalad palgad, osas majandusharudes toimuvad ettevõtetes koondamised, pankrotid. Samal ajal tõusevad laenude intressimäärad, püsivalt on taustaks keskkonnamured jne. Väga paljud on oma eluolu pärast mures, ärevil ja vihased. Inimeste jaoks on ligitõmbavad paremäärmuslaste pakutavad eesmärgid, ootused ja sümbolid, mis võivad olla valed ja eksitavad, kuid on lihtsad ja konkreetsed.

Vastanduse mõlemad pooled tulevad kindlasti välja. Eriti kui vastandust esitatakse appikarjena, s.t kui „meid“ ei vali, siis võidab teine pool ning maailm kukub kokku.⁹ Mis puudutab institutsioonivälist tegevust, nt osalemine meeleavaldustel, protestiaktsioonides, siis on valmisolek tegutsemiseks, poliitiline aktiivsus olnud viimastel aastatel suurem. Periooditi selline aktiivsus kõigub. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses oli rahvas väga aktiivne. Ajavahemikul 2011–2015 oldi taas tavalisest aktiivsemad, samuti alates 2017. aastast .¹⁰ Mäletame hästi viimaseid aastaid, kui kõneainet pakkusid koroonapiirangute vastased meeleavaldused.

Parempopulistid, kes on rääkinud, kuidas „rahvas” kannatab, on õigesti aru saanud, et asjad on paigast ära, et puudub stabiilsus, et ühiskonnas toimub midagi, mida siinse teksti alguses on iseloomustatud sõnaga „anoomia”. Kuid nende lahendused ei ole ennast õigustanud. Arenenud riikide oma töölised ei ole hakanud koristajaks, kui enne tegid seda immigrandid. Meie inimesed ei läinud võõrtööliste asemel maasikaid korjama, kui piirid pandi kinni. Kui räägime ohtudest seoses paremäärmuslusega, siis on need samad, mida juba oleme näinud: Eesti riigi mainekaotus, pingete õhutamine rahvuste vahel, valimatult halb suhtumine immi­grantidesse ning palju muud. Vastandades maksudebattide jms asemel end valimisvõitluse käigus EKRE-le on tagajärjeks just selliste vaadete esile kerkimine, mille vastu Reformierakond ise võitleb. Vastandust EKRE-ga ei tohi ise õhutada ega sellega kaasa minna, kui mõeldakse kaugemale kui järgmised valimised.

1 Talcott Parsons, Some Sociological Aspects of the Fascist Movements, Social Forces 1942, Vol. 21, No. 2, lk 138–147.

2 https://epl.delfi.ee/artikkel/85858013/andres-kasekamp-kas-ekre-on-paremaarmuslik-pole-kahtlustki

3 https://arvamus.postimees.ee/7632529/siim-kallas-martin-helme-tahab-voimule-tousta-lenini-ja-hitleri-meetodeid-kasutades

4 https://etv.err.ee/1608777352/aktuaalne-kaamera-ilm; https://www.postimees.ee/7652323/ekre-laheb-valimistele-loosungiga-paastame-eesti

5 https://www.err.ee/1608790261/reformierakond-laheb-valimistele-ettepanekuga-kaotada-maksukuur; https://www.err.ee/1608794410/valimiste-uhekspeamiseks-teemaks-voivad-tousta-maksud

6 https://etv.err.ee/1608777352/aktuaalne-kaamera-ilm

7 https://arvamus.postimees.ee/7632529/siim-kallas-martin-helme-tahab-voimule-tousta-lenini-ja-hitleri-meetodeid-kasutades

8 https://www.delfi.ee/artikkel/120089444/mart-helme-enne-1991-aastat-eestisse-toodud-migrandid-ja-nende-jarglased-on-meie-inimesed

9 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ vaesus-laiskus-ja-poliitikute-asendamatus/

10 Vt Pohla, T. jt, Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2020, ptk „Kodakondsus, poliitiline enesemäärang ja osalus”.