Revolutsiooni seemned

Avishai Margaliti ja Ian Buruma

Sionismi rajaja Theodor Herzl visandas oma romaanis ?Altneuland? juudiriigi tuleviku. Kirjanduslikult pole see suurem asi, aga ideoloogilise tähisena kahtlemata möödunud sajandi olulisemaid teoseid. Selles maalitud uue ühiskonna kontuurid on hämmastavalt sarnased totalitaristlike süsteemide utoopiatele, kus kõik on õnnelikud tänu tehnika arengule ja materiaalse keskkonna edenemisele. Hiiglaslikud tammid, kõrged vabrikukorstnad jne. meenutavad ?õnnelikku tulevikku?, mida püüdsid rajada NSV Liit ja tema jäljendajad. Aga mis on saanud Herzli romaanis palestiinlastest? Neilgi on läinud väga hästi. Sest varem oli neil vaesus, barbaarsus ja masendus. Nüüd müüsid nad oma maa juutidele ja said raha. Kel aga maad polnud, ega sellegi elu saanud minna hullemaks, vaid ikka paremaks. Juudid juhivad neid tsivilisatsiooni teele. Optimismi aluseks on veendumus, et inimese õnn sõltub tossavatest turbiinidest ja tohututest viljasaakidest. Seevastu rahvuslik ja riiklik uhkus, religioossed eelarvamused jt. irratsionaalsed takistused on kadunud. Kõik säärased utoopiad on juuripidi XVIII sajandi valgustuses, millest võrsusid tööstusrevolutsioon ja liberaalne demokraatia, teaduste areng ja kodanikuõigused. Samas, kui mitte-eurooplastest valitsejad samu sihte brutaalsete meetoditega loogilise äärmuseni arendasid, ajendatuna soovist läänele kiiresti järele jõuda, olid tagajärjeks Gulagi massihauad ning Hiina ja Kambod?a surmaväljad. Eurooplased õigustasid oma imperialistlikku missiooni progressi ja valgustuse levitamisega. Aasia türannid tapsid miljoneid just sama õigustusega.

Reaktsioonid ida valitsejate ratsionalistlikele visioonidele on olnud niisama verised. Ilma viimase Pärsia ?ahhi karmi sekularismita või Egiptuse, Süüria ja Al?eeria nurjunud katseta rajada riigisotsialismi poleks praegust islamirevolutsiooni lainet Kabulist Jaavani. On suur õnnetus, et Lähis-Ida puutus moodsa läänega esimest korda kokku just Prantsuse revolutsiooni järelheiastuste kujul. Araabia maade radikaale, egalitariste ja ristiusuvastaseid inspireerisid Robespierre ja jakobiinid, hilisemast Mussolini Itaalia, natsi-Saksamaa ja NSVL. Aga poleks õige kujutleda XX sajandi murranguid pendlivõngetena lääne ratsionalismi ja idamaise usukire vahel. Äärmused on ohtlikult põimunud.

Suurem osa läänevastastest liikumistest idas on laenanud ideid läänest. Meiji oligarhid olid mitmes suhtes Euroopa suurepärased õpilased. Nad purustasid buda templid ja transformeerisid riigi progressi, teaduse ja valguse nimel. Ja oma koloniaalvallutusi põhjendasid nad samamoodi kui eurooplased. Väiksemate ja ?vähem arenenud? rahvaste tänulikkus pidi olema garanteeritud ? nagu Herzlil.

Säärase liikumise sees idanes ka kontrrevolutsioon, mis seadis esiplaanile vaimse puhtuse ja hinge vastandina lääne ja tema ida jüngrite hingetusele. Aga needki mõtted olid sageli võlgu lääne ideedeilmale, iseäranis natside kapitalismivastasusele. Asja komplitseerib veelgi, et sageli eksisteerisid läänelik modernism ja ?loodusrahvalik? mäss koos ühtede ja samade inimeste teadvuses. Ohtlik pole niivõrd religioosne vihkamine, mis tihti põhineb vanade tekstide ideede moonutamisel, kuivõrd religioosse kire ja moodsa ideoloogia süntees, iidse sõgeduse ja moodsa tehnoloogia sümbioos.

Pariisis raadiotehnikat tudeerides sulandas Pol Poth revolutsioonilisse marksismi khmeri natsionalismi. Temast paar aastat noorem tulevane Iraani revolutsiooniideoloog Ali Shariati tõlkis innukalt Frantz Fanoni ja Che Guevarat. Tema vaated ?islamile kui praktilisele sotsialismile? olid segu ilmalikust ja religioossest. Usk muutus relvastatud võitluse vahendiks. Martüürium (?punane surm?) kuulutati eksistentsi kõrgeimaks vormiks ja eesmärgiks iseeneses. Marksismist oli saanud puristlik islam, ehkki oli rüütatud vabaduse ja võrdsuse poliitilisse terminoloogiasse.

Baathism, Süüria (ja Iraagi endine) ametlik ideoloogia, kujutab endast sünteesi, mis moodustus 1930.-1940. aastail fa?ismist ja romantilisest nostalgiast ?orgaanilise? araabia kogukondluse järele. Seda arendasid Ottomani impeeriumi kokkuvarisemise järel pärast Esimest ilmasõda pan-arabismi eestvõitleja Sati al-Husri, Süüria Baathi partei looja Michel Aflak.

Araabia aktivistide põhivaenlane oli Euroopa kolonialism. Aga sellegi vastu võideldi läänes idanenud ideedega. Sati al-Husri oli sekulaarne mõtleja, kelle araaba ühtsuse kava põhines rohkem veresidemetel, ajalool ja keelel kui islamil. Ajal, mil Süürias käsutasid prantslased, oli ta saksa romantikute Fichte ja Herderi innukas jünger. Nood seadsid Prantsuse valgustusele vastu orgaanilise, ?rahvaliku? (?völkisch?) rahva, keda ühendab veri ja maa. Al-Husri ideaal liita araabiamaailm üheks suureks kogukonnaks oli kindlasti inspireeritud 1920ndail Viini ja Berliini natsiringkondades levinud pangermanistlikest teooriatest. Ka Araabia Volksgemeinschaft?i pidi liitma sõjaline distsipliin ja isiklik valmidus eneseohverduseks. (Muide, ka mõned varased sionistid olid vaimustuses just samadest saksa eeskujudest.)

Sati al-Husri toetus ka asabiyya?le, ideele araabia veresolidaarsusest, mida oli XIV sajandil arendanud Ibn Haldun. Eesmärgiks oli ületada ?lääne abstraktne mõtlemine? ja vabastada araabia rahvad feodalismist, kolonialismist, imperialismist ja sionismist. Koos totalitaarse sotsialismiga moodustabki see tänase baathismi ametliku ideoloogia. Süürias ja Iraagis on baathistid tapnud sadu tuhandeid araablasi, peamiselt ?iiite, kaugelt rohkem, kui on langenud sõjas juutidega.

Küsimus on selles, kuidas kaitsta lääne mõtteviisi ehedat tuuma, liberaalset demokraatiat selle vaenlaste vastu? Selles mõttes kuuluvad läände ka sellised haprad demokraatiad nagu Filipiinidel ja Indoneesias. Lääs ei ole islamiga sõjas, rääkigu üksikud kristlikud fundamentalistid, mida tahes. Tegelikult võideldakse vihaseimad võitlused islamimaailma sees. Ja rangelt võttes mitte ilmalike ja usklike vahel, vaid nende vahel, kes pooldavad kodanikuõigusi ja mõttevabadust, ning nende vahel, kes tahavad kehtestada teokraatiat. Seepärast peaksid äärmuslasi ohjeldama mõõdukad moslemid ise. Kui Lääs tuleb väljastpoolt vahele segama, teeb see asja mittelääne liberaalide jaoks ainult hullemaks, sest annab põhjust tembeldada neid reeturiteks ja Lääne sabarakkudeks. Üleilmne kokkupõrge on tõepoolest käimas, aga rindejoon ei ühti riiklike, rahvuslike ega religioossete piiridega. Mõõdukad moslemid Indoneesias ja Pakistanis on sama palju fanaatikute märklauaks kui nende maade avalikult läänemeelsed. Ka Lähis-Idas kutsuvad just nemad esile äärmusrühmituste suurima raevu. (Mingi paralleeli võib tuua kunagiste natside ja sotsiaaldemokraatidega.)

Ka peaks Lääs püüdma vältida lõksu, milleks on kolonialismi süüst põhjustatud paralüüs. Muidugi on Lääs kurja teinud. Aga see ei tähenda, et võiksime, käed rüpes, pealt vaadata metsikusi endistes asumaades. Mittelääne diktaatorite tapatalguid või enesetaputerroriste ei saa õigustada Ameerika imperialismi, globaalse kapitalismi või Iisraeli ekspansionismiga. See tähendaks üleolevat suhtumist, nagu oleks ainult lääne inimesed võimelised moraalseks vastutuseks oma tegude eest.

Ka ei vii kuhugi suhtumine, et kõiges on süüdi organiseeritud religioon. Mõned kõige vihasemad läänevastased on ilmalikud või vähemasti teesklevad seda. Islamivõitlejaid hoiavad oma tiiva all väliselt ilmalikud re?iimid Süürias, Egiptuses ja osalt ka Iraagis. Religiooni kasutatakse vahendina kahetsusväärsete sihtide saavutamiseks kõikjal, niihästi Indias, Iisraelis, Ameerikas kui Saudi Araabias. Aga seda võiks kasutada ka heade eesmärkide saavutamiseks. Võibolla pakub üksnes see väljapääsu Lähis-Ida praegusest segadusest.

Lääne-põlgus või koguni -vihkamine pole iseenesest ohtlik. Need muutuvad selleks, kui poliitiline võim rakendab need oma vankri ette. See, et diktatuurid kasutavad oma ideoloogias religiooni, ei tähenda iseenesest, et religiooni autoriteeti peaks õõnestama. Lisaks sellele, et religioon pakub asjaosalistele kogukonnatunnet ja vaimseid sihte, võib islamist saada ka põhiline mehhanism võitluses poliitilise vabaduse eest. Näiteks konkureerivate poliitiliste parteide kujul. Moslemiparteid tegutsevad vilkalt niihästi Indoneesias kui Türgis. Ja Türgi parlament vastustas USA Iraagi-poliitikat demokraatlike vahenditega ning sealsed islamipoliitikud näitavad inimõiguste olukorra parandamise vastu vahel üles suuremat huvi kui nende ilmalikud kolleegid.

Manihheistlikku tsivilisatsioonide kokkupõrget ei ole olemas. Vastupidi, kõik on vastastikku nakatunud. Ei tohi võidelda tulega tule vastu, islamismi vastu omapoolse sallimatusega. Religioosne autoritaarsus kipub juba avaldama mõju Ameerika valitsemisele. Me ei saa lubada luksust sulgeda isegi enesekaitseks oma ühiskonda nende ees, kes on sulgenud enda oma. Nii me leiutame kuradit uuel kujul ja varsti pole meil midagi, mida kaitsta.