Risti vägi fakti ja fiktsiooni piirimail

Sakslased käituvad eestlastega küll ebaõiglaselt ja ülekohtuselt, kuid eestlased on omakorda äärmiselt julmad näiteks žemaidi külaelanike suhtes.

MIHKEL MÄESALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Romaani „Risti vägi“ tegevus algab millalgi 1220. aastatel, täpsemat aega mainitud ei ole, ning lõpeb 1236. aastal. Keskseid tegelasi on kaheksa: Saksa ordu käsknik Arnouf Hernafur, Valkena eestlaste vanem Edda, Valkena ehk Kärkna kloostri abt Theodor, Ungari arst Zoltan, Transilvaania talutüdruk Lucia, Lübecki kaupmees Hansen Zmeerwalde ja tema poeg Peper. Need tegelased kannavad ligikaudu sama suurt hulka tegevusliine: Saksa ordu saabumine Läänemere-ruumi, eestlaste ülikute kohandumine ristisõjajärgse ühiskonna ja võimukorraldusega, misjonitöö ja kirikuelu, hansakaubanduse laienemine Läänemere idakaldale ja Vene aladele ning ristisõda Vahemere-ruumist Läänemereni.

Valdav enamik romaani tegevusest leiab aset väljaspool Liivimaad. Ainsaks erandiks on Valkena ehk Kärkna kloostri ümbrus ning vähemal määral Riia linn. Muidu aga reisib lugeja Süüriast üle Vahemere ja läbi Kreeka tollal Ungari kuningriigile kuulunud Transilvaaniasse, sealt edasi põgusalt Tšehhisse ning siis juba Läänemere äärde: Lübeckisse, Gotlandile, Pommerisse, Kulmimaale ja Preisimaale. Sündmustiku kulminatsiooniks on 1236. aasta septembris aset leidud Saule lahing, kus Riiast lähtunud ristisõdijate väed said žemaitide käest hävitavalt lüüa. Lahingus hukkus nii Mõõgavendade ordu meister Volquin kui ka umbes pool rüütelvendadest, rääkimata kõigist teistest tapetutest. Sündmus, mille tagajärjel jõudsid kiire lõpuni juba mitu aastat kestnud liitumisläbirääkimised Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu vahel, nii et 1237. aasta kevadel liitusid mõõgavennad Saksa orduga ning Saksa ordu saabus Liivimaale.

Peategelaste, sündmuspaikade ja tegevusliinide rohkus jätab mulje justkui oleks teksti eesmärgiks maalida ajaloolisele tõelisusele või vähemalt tõenäolisusele pretendeeriv pilt. Seda muljet tugevdavad raamatu lõppu lisatud kommentaarid ja märkused, tähtsamate sündmuste loeteluga ajajoon ning tolleaegse Euroopa kaart kaane siseküljel. Teisalt on raamatus mitmeid teksti tõsiseltvõetavust vähendavaid seiku. Näiteks Benjamin Franklini teadlikult anakronistlik tsiteerimine püha Benjamini nime all; kohmaka naljana mõjuv kombinatsioon ühiskondlikust positsioonist ja isikunimest „vanem Edda“ näol, või siis stereotüüpselt transilvaanialik sündmus Transilvaanias, kus Nadassy lossi emand laseb tappa ilusaid talutüdrukuid, et neilt verd saada, kasutades selleks mingisugust Raudse neitsi sarnast aparaati. Raudne neitsi muide on üks XVIII–XIX sajandil välja mõeldud keskaegne piinariist, mida keskajal veel olemas ei olnud.

Kõik peamised tegelased on fiktiivsed, samal ajal on reaalsete ajalooliste isikute roll pigem tagaplaanil. Ajalooliste romaanide puhul on see suhteliselt levinud võte. Kõnealuses romaanis leidub ka mitu fiktiivset kohta, mis ajaloolisele tõelisusele pretendeeriva teksti puhul enam niivõrd enesestmõistetav ei ole. Seejuures on kummaline, et need fiktiivsed paigad seostuvad esmajoones Böömimaa ja Ungari kuningriigiga. Böömimaal on tegevus kahes fiktiivses tsistertslaste kloostris, millest ühest, prior Theodorist saab romaani käigus Valkena abt. Ungari puhul aga Corvinburgi nimeline Saksa ordu linnus ning parun Nadassy loss. Nadassy perekond oli tõepoolest XIII sajandil juba olemas, aga nad elasid Horvaatias, mitte Transilvaanias. Samuti mainitakse raamatus Nysa peapiiskopkonda, mida pole kunagi eksisteerinud.

Fiktiivsuse kõrval on romaanis ka momente, mis on vägagi autentsed. Näiteks kirjeldus ristisõdijate ja kuralaste vahelisest merelahingust Ojamaa lähistel, mis ilmselgelt tugineb Henriku Liivimaa kroonika kirjeldustele mere­lahingutest. Üldjoontes on näha, et Läänemere-ruumi ajaloo osas on raamatu autor ajaloolaste töödega tuttav. Tõsi, ka siin esineb mõningaid lapsusi. Nii ei olnud Segebergis mitte tsistertslaste klooster, vaid hoopis augustiinlaste-koorihärrade oma. Mindaugas ei olnud mitte üks žemaitide, vaid hoopis aukštaitide vürste. Ristisõjas või palverännul käimise eest ei pälvitud mitte patukustutust (patte kustutada ei saa), vaid patukaristuse kusutust ehk siis purgatooriumis veedetava aja vähendamist. Vatikani künkale Rooma linnas asusid paavstid elama alles XIV sajandi lõpus, ning paavsti legaadid (ega ka Preisi piiskop Christian) ei püüdnud Liivimaal-Preisimaal asutada mingit otse paavstile alluvat kirikuriiki.

„Inimesed pole tuhande aasta jooksul põrmugi muutunud,“ nende sõnadega raamatu esikaane siseküljele volditud osal iseloomustab autor oma romaani tegelasi. Üdini positiivseid kangelasi ja täiesti paadunud kurikaelu siit ei leia, samuti puudub õilsate eestlaste ja õelate sakslaste vastasseis. Sakslased käituvad eestlastega küll ebaõiglaselt ja ülekohtuselt, kuid eestlased on omakorda äärmiselt julmad näiteks žemaidi külaelanike suhtes. Kuigi paljudel tegelastel on häid omadusi või saadavad nad korda mõndagi head, domineerivad raamatus negatiivsed iseloomujooned. Julmus, võimuiha ja ahnus iseloomustavad nii ordurüütleid kui vaimulikke, nii kaupmehi kui ristisõdijaid, nii sakslasi, eestlasi kui ka preislasi. Kummalisel kombel jääb kõige positiivsem kuvand žemaitidest, aga ilmselt seetõttu, et nad tegutsevad raamatus üksnes eelkõige kodu kaitsjatena.

Valkena abt Theodor torkab seetõttu silma kui üks väheseid juhtivaid isikuid, kes ei ole julm ja salakaval, vaid peab eduka valitsemise aluseks head läbisaamist kloostri lähikonna eestlaste liidrite, eriti vanem Eddaga. Vanem Edda seevastu kasutab koostööd sakslastega ära oma konkurentide vastu kohalike eestlaste seas, tagamaks oma võimupositsiooni säilimist. Theodor on aga paadunud alkohoolik, kes ei lähe Eestisse sugugi mitte omal initsitatiivil. Ta saadetakse siia Bremeni peapiiskopi Gerhard zur Lippe käsul, kes tahab, et Theodorist saaks Valkena abtina tema poliitiliste huvide esindaja Liivimaal. Gerhard lubas anda Theodorile „kõik volitused ning enneolematud valdused teenistuse suurendamiseks, alamad ilmikutest teenijavennad, kõik õigused kohalike üle, hoolimata nendega sõlmitud lepingutest“ (lk 208). Seejuures jääb selgitamata, kuidas Bremeni peapiiskop sai üleüldse selliseid lubadusi anda. Ei olnud tal ju mitte mingeid valdusi Liivimaal, mida kloostrile seal kinkida, polnud ta ju sõlminud mitte mingeid lepinguid eestlastega, et neid ühepoolselt murda. Samuti puudus tal igasugune kiriklik autoriteet nii Valkena kloostri kui ka selle Saksimaal asunud emakloostri Pforta üle. Valkena asus Tartu piiskopkonnas, Pforta aga Magdeburgi peapiiskopkonnas. Uue abti valisid tsistertslaste kloostri mungad endale ise, pole usutav, et nad oleksid selle õiguse loovutanud mingile kaugel viibivale ja asjasse mitte puutuvale peapiiskopile. Samas jah, kuna Theodor on fiktiivne tegelane, siis on see ju autori enda asi kuidas ta tema loo konstrueerib.

„Risti väes“ tõmbavad Euroopa tuumikalal pesitsevad mõjukad isikud nagu paavst, keiser, Bremeni peapiiskop, aga ka näiteks suhteliselt tähtsusetu Naumburgi krahv – mõõgavendade ordumeistri Volqini isa – niite ja näivad kontrollivat Preisimaal ja Liivimaal toimuvat või vähemalt püüavad seda. Romaanist jääb mulje, nagu kohapeal tegutsenud piiskopid ja orduvennad on nende mõjukate isikute agentideks, kuigi otseseõnu seda alati välja ei tooda. Ajaloolased on aga viimastel aastakümnetel rõhutanud hoopis vastupidist. Seda, et Liivimaal ja Preisimaal tegutsenud piiskopid ja vaimulikud rüütliordud lähtusid endi huvidest ja püüdsid oma huvide edendamiseks kasutada ära tutvusi nii Põhja-Saksa mõjukate vaimulike ja ilmalike isandate kui ka paavsti ja keisri juures. Kõnealuses romaanis asjade selline külg kahjuks esile ei tule.

Suurimaks erinevuseks tänapäeva ajaloolaste seisukohtade ja Sverre Lasni minevikukujutuse juures on hoiak ristisõdade ideelis-ajaloolistesse tagamaadesse, mille romaani autor võtab elegantselt kokku lausega: „Sõjapidamine on kallis ja sõdimise põhjused alati majanduslikud ja võimu laiendamisega seotud“ (lk 364). Ristisõjaga kaasnenud ideed ja ideaalid olid järelikult üksnes vahendid suuremate rahvahulkade liigutamiseks ning sõjaliste vallutuste õigustamiseks. Selle seisukohaga on raske nõustuda. Ristiretkedel käimine oli majanduslikus mõttes pigem kahjumlik tegevus, mis võis teatavatel juhtudel viia isegi ülikust ristisõdija laostumiseni. Majanduslikud põhjused XIII sajandi esimese poole Ladina-Euroopa ülikuid – ka kõrgvaimulikud olid pärit ülikuperekondadest – sõdima ei ajendanud. Pigem oli ajendiks au, väärikus ja tõesti ka võimuiha. Ristisõda aga pakkus tolleaegsele rüütlile hea võimaluse ühendada meeldiv kasulikuga: teenida Jumalat harjumuspärasel moel oma vahvuse demonstreerimisega lahingus „usuvaenlase“ vastu ning pälvida ka indulgents.

Kuigi see-võiski-kunagi-tõepoolest-nii-olla tunnet „Risti väe“ lugemisel ei tekkinud, peab tõdema, et muheda irooniaga vürtsitatud intriigidele ja sõjapidamisele keskenduv romaan pakub head vaheldust detektiivilugudele ja rahvusromantikale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht