Rohkem kui seni saja aastaga

Oleme harjunud, et sõjaajalugu tähendab sõjategevuse kirjeldusi ja relvaajalugu, ent värsketes uurimustes vaadeldakse ka, kuidas sõda mõjutas tsiviilühiskonda.

HELLAR LILL

Esimese maailmasõja otsene sõjategevus Eestit ei puudutanud ja nii oli see sõda ja sõjaga seonduv jäänud kuni viimase ajani meie ajalooteadvuse ja -kirjutuse fookusest välja. Oleme ka harjunud, et sõjaajalugu, eriti Eestis, tähendab traditsiooniliselt sõjategevuse ja lahingute kirjeldusi, aga ka relvaajalugu, väejuhtide biograafiaid jms. Nii esimene, 2014. aastal ilmunud Eesti Ajalooarhiivi artiklite kogumik „Esimene maailmasõda ja Eesti“ kui ka siin tutvustatav teine osa avardavad traditsioonilist käsitlust ning ulatuvad kaugemale, käsitledes ka seda, kuidas sõda mõjutas tsiviilühiskonna toimimist. Kahe kogumiku vahele on mahtunud veel eri organisatsioonidelt Esimese maailmasõja teemalisi publikatsioone ja konverentsimaterjale. Nagu kogumiku koostaja Tõnu Tannberg eessõnas nimetab, on kahe viimase aastaga Esimese maailmasõja uurimisel tehtud rohkem kui seni saja aastaga. Loodetavasti lisandub 11. novembriks 2018. aastal, kui Esimese maailmasõja lõpust möödub sada aastat, veel mõni publikatsioon.

Mahukas, enam kui pooletuhandeleheküljeline kogumik sisaldab 11 artiklit kümnelt autorilt. Ago Pajur on kogumikku kirjutanud kaks artiklit rahvusväeosadest. Esimeses neist antakse põhjalik ülevaade rahvusväeosade ajaloo senise uurimise historiograafiast alates esimesest põhjalikumast uurijast kolonelleitnant Oskar Kurvitsast kuni tänapäeva kaitseväelaste ja ajaloolasteni, kes on teemat ja selle eri aspekte uurinud mitme nurga alt. Pajuri teine artikkel puudutab 1917. aasta kevadel asutatud rahvusväeosade hilisemat perioodi, 1918. aasta kevadtalve, käsitledes ka väeosade laialisaatmist. Aasta lõpus Eesti rahvaväena jätkanud rahvusväeosade panus sõjanduskultuuri on tähelepanuväärne, ühe huvitava seigana toob Pajur esile rahvusväeosade panuse eesti sõjandusterminoloogiasse, millest osa on kasutusel tänapäevalgi, näiteks mõisted „viirg“, „rivi“ ja käsklused „vabalt!“ ja „kohendu!“. 1917. aasta kevadel moodustati 1. jalaväepolgus emakeelsele komandokeelele üleminekuks komisjon, kuhu kuulusid teiste seas ka Johannes Semper ja Hans Kruus, ja seda võib oma eelkäijaks lugeda ka praegu kaitseministeeriumi juures tegutsev sõjandusterminoloogia komisjon.

Kersti Lust annab ülevaate Esimese maailmasõja aegse Eesti majandusajaloo historiograafiast, tuginedes seejuures peamiselt nõukogude perioodi ajalookirjutusele, kuna taasiseseisvunud Eestis ei ole selle teemaga eriti tegeldud. Peamised artiklid, mida Lust on käsitletud, on ilmunud mõne aasta jooksul 1960. aastate alguses. Aga nagu Lust David Vseviovile viidates möönab, ei tohiks tõeseid arvandmeid karta pelgalt sellepärast, et neid on nõukogudeaegsetes käsitlustes tendentslikult esitletud. Sõjaaegset majandust tuleks uurida mitme alateema kaupa süsteemselt ja maailmamajanduse kontekstis, milleks pole niivõrd vaja uut uurimust, vaid olemasolevate materjalide analüüsi asetamist suurde pilti.

Lusti nimetatud tühimikku püüab täita Maie Pihlamäe artikkel Eesti tööliste töö- ja elutingimustest sõjaajal. Muidu huvitava artikli lugemisel hakkab üha enam väsitama kohati rodus esitatud toidukaupade hinnamuutused ja muud arvandmed, mille selgitused jäävad napiks.

Ühtegi sõda ei sõdita ainult lahinguväljal, tegeleda tuleb haavatutega, hakkama peavad saama toitjata sõduripered ja teised vähekindlustatud ning tegeleda on vaja sõjapõgenikega. Lea Teedema annab ülevaate, kuidas oli tagalalinnana toiminud Tartus korraldatud need eelnimetatud valdkonnad.

Tartuga on seotud ka Toomas Hiio artikkel, kus analüüsitakse Esimese maailmasõja mõju Tartu üliõpilaskonnale kolme alateema all: immatrikuleerimise korraldus, üliõpilaste teenimine sõjaväes ja nende mobiliseerimine ning üliõpilaskonna rahvuslik koosseis. Nagu Hiio märgib, iseloomustas ülikooli nagu ka teisi tsiviilasutusi põhimõte, mille järgi püüti sõjaajal jätkata oma tegevust rahuajasarnaselt lootuses, et endine olukord taastub. Põhjalik ja elegantne uurimus tugineb peamiselt ülikooli matrikliraamatule aastatest 1914–1918.

Kogumiku pikimas, viiendikku raamatu mahust hõlmavas artiklis annab usuteadlane Priit Rohtmets tervikliku ja nauditava ülevaate maailmasõjaaegsest kirikuelust. Vaadeldakse kiriku suhtumist sõtta ja kirikute majanduslikku olukorda, samuti käsitletakse kiriku praktilisi ülesandeid sõjaajal alates sõdurite rindelesaatmise teenistusest kuni hoolekande- ja perekonnatoiminguteni. Siiski on jäetud põhjenduseta artikli kokkuvõttes toodud järeldus, et võrreldes Vabadussõjaga säästis Esimene maailmasõda kirikuhooneid. Mõistagi, erinevalt ilmasõjast käis ju Eesti territooriumil Vabadussõja ajal lahingutegevus ja sellega kaasnesid sõjapurustused.

Ülejäänud artiklitest eristuvad kaks ideeajaloo valdkonda kuuluvat artiklit, kus mõtestatakse Eestit ja Esimest maailmasõda eri vaatepunktidest. Esimene neist, Margo Roasto artikkel baltisaksa rahvusküsimusealasest publitsistikast ja eesti ajakirjanduse vastukajadest sellele annab värskendatud tausta mõistmaks Balti hertsogiriigi rajamise ideelisi aluseid. Teises vaatleb Timo Aava Esimese maailmasõja aegset Eesti-teemalist poliitilist mõttevahetust sotsiaaldemokraat Mihkel Martna kirjutiste põhjal. Omaette kõnekad on artiklit illustreerivad fotod, kus võib näha maailmasõja päevil Euroopasse pagenud sotsiaaldemokraati lähedaste või kaasvõitlejatega aega veetmas Berliini lähedal grüünes või poseerimas Luzerni järve ja mägede taustal. Kindlasti andis keskkond juurde ka Eesti poliitika laiemasse konteksti seadmisel, ja nagu autor ütleb, sarnanesid Martna mõtted ideekaaslaste omadega või olid tuletatudki teiste maade sotsiaaldemokraatide ideedest.

Mart Kuldkepi artikli teema haakub Margo Roasto kirjutisega. Kuldkepp annab ülevaate Saksa anneksionistlikust poliitikast enne 1918. aasta okupatsiooni, andes sellega värske vaatenurga ka Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ja saavutamise eelloole. Nimelt mõjutas sakslaste jäik poliitika iseseisvusmõtte kinnistumist.

Liisi Esse avab uue tahu Eesti ajalookirjutuses, käsitledes omaaegset veteranipoliitikat: kuidas Esimese maailmasõja veteranid, eriti sõjainvaliidid, rahuajal hakkama said. Artikkel tugineb peamiselt vanima, 1917. aastal asutatud veteraniorganisatsiooni Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu arhiivile ja nende omaaegsele häälekandjale. Riigi silmis olid Esimese maailmasõja veteranid Vabadussõja veteranide varjus ja sellega ei eristunud Eesti teistest Ida-Euroopa riikidest, kus riikluse saavutamisel olulist rolli mänginud jätkusõdade veterane koheldi ja väärtustati maailmasõja veteranidest rohkem. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida, et 1920. aastatel Eestis püstitatud Vabadussõja ausammastele, mis olid pühendatud sõjas langenud omakandi meestele, olid raiutud ka Esimeses maailmasõjas langenute nimed.

Ajalooarhiivi kahe kogumiku suurteks väärtusteks on Esimese maailmasõja teema jõudmine Eesti ajalookirjutusse ning sõjaajaloo teemaspektri ja käsitlusviiside laiendamine. Nagu on varasemalt osutanud Tallinna ülikooli ajalooprofessor Karsten Brügemann, on sõja käsitlemisel vaja ka üksikisikukeskset lähenemist ning kultuurilisi, sotsiaalseid, majanduslikke, moraalseid ja sotsiaalseid uurimusi sõjast. Selles osas on kogumikes jõutud Esimese maailmasõja uurimisel isegi pisut ette Vabadussõja uurimisest. Loodetavasti annab see uurijatele täiendavat inspiratsiooni.

Vanem kolleeg, muuseas, üks selle kogumiku autoreid, kurtis: raske on lugeda, paber läigib ja kiri on ka pisike. Nojah, selle vastu aitavad sobilik valgus ja prillid, aga prillidega või ilma, artiklikogumik on väärt lugemist ja süvenemist. Nagu ikka, mõni artikkel rohkem ja teine vähem, eks see sõltu artiklite erinevast kaalust ja lugeja huvist või soovist ühe või teise teema puhul süvitsi minna.