Sõnarohke sõnumine

Eero Medijainen

On tõesti üllatav, et niimoodi võidakse mõelda ja kirjutada juba tosin aastat eraomandust ja vaba ettevõtlust propageerivas Eestis

Magnus Ilmjärv, HÄÄLETU ALISTUMINE. Argo, 2004, 987 lk.

Ajaloo ?olekseid? on kurjalt kritiseeritud ja koguni ajaloolase eetika vastaseks kuulutatud. Aga ikka ja jälle pakutakse uusi ?olekseid?, sest võimalus erutab ja huvitab inimesi, enamasti küll rohkem mitte päris elukutselisi ajaloolasi. Aga ?oleksid? on sageli kasulikud neilegi. Kas või sellepärast, et alternatiive tundmata pole lootustki toda ihaldatud ajaloolist tõde paljastada. Kui Gorbat?ovil oleks läinud paremini ja NSV Liit oleks alles jäänud, aga Balti riigid oleksid sellest hoolimata taasiseseisvunud? Siis oleks võinud tänavu Tallinnast Pikalt tänavalt Moskvasse jõuda raport, milles oleks kindlasti refereeritud juba aastaid propageeritud, Eesti ühiskonnas suurt vastukaja ning lõpuks ka trükivalgust näinud Magnus Ilmjärve monumentaalteost ?Hääletu alistumine?.

Raamatule koha ja tähenduse otsimisel üritaks too hüpoteetiline raporteerija loomulikult selgitada ka Eesti olulisemate poliitikute suhtumisi. Kui ta oleks piisavalt läbinägev diplomaat, siis ta jõuaks lõpuks veendumuseni, et tegemist on igati õigeaegselt planeeritud teosega, mis õigustab suurepäraselt Eesti valitsevate kodanlike ringkondade välispoliitilist orientatsiooni. Ta arvates oleks tegemist tellimustööga: ajaloolise õigustusega Eesti liitumisele Euroopa Liiduga, eriti muidugi NATOga ja Balti riikide ühistele sõjalistele aktsioonidele (mõnede ühiste spetsiaalväeosade ning sõjaliste õppeasutuste loomine). Enamik Eesti poliitikuid kinnitaks, et me teame, miks me 1939-40 iseseisvuse kaotasime: me olime liiga üksi, ei muretsenud piisaval hulgal relvastust ega valmistunud vastupanuks, loobusime kolme suurriigi garantiidest ehk kollektiivse julgeoleku eelistest, tollased juhid olid korrumpeerunud või lausa rahvuslike huvide reetjad, sest valisid vale orientatsiooni jne. Nüüd oleme aga ajaloost õppinud, selliseid rumalusi enam ei tee ning ega meie sellised korrumpeerunud muidugi ei ole.

Õnneks pole Tallinnas enam NSV Liidu saatkonda. Seetõttu võib mainitud raamatust raporteerija olla hoopis Venemaa noor püüdlik diplomaat, kes suudaks ehk isegi originaali lugeda. Kui tal on aga veel kuskil Euroopas või USAs omandatud politoloogia, rahvusvaheliste suhete või ajalooalane haridus, siis on ta nimetatud raamatut lugedes ja tema väärtust hinnates ootamatult tõsiste probleemide ees.

 

Maailmapildi taladest

Vaevalt suudaks ta näiteks uskuda, et Eesti rahvas jagunes 1939. aastal kolme suurde gruppi. Kindlasti ta kahtleks, kas ikka kogu ?Saksamaa poole vaatav kodanlus hingas kergendatult?, kui Hitleri-Stalini paktist teada sai, ning kõik töölised, vasakpoolse ideoloogia kandjad ja kommunistid pakti sõlmimise heaks kiitsid. Ilmselt tunneks ta huvi, kui palju neid kommuniste siis Eestis 1939. aasta sügisel üldse oligi pakti heaks kiitmas? Eriti üllataks teda tõsiasi, et kolmanda suure rühma moodustas Eestis talurahvas. Pealegi selline, kes ei olnud kogenud autoritaarre?iimi repressioone, aga samas ka ei ?mõistnud selle sise- ja välispoliitikat?. Enne Eestisse saabumist oleks too diplomaat ilmselt pisut tutvunud Eesti ajalooga. Siis ta oleks teadnud, et Eesti oli pigem agraarmaa ja enamus elaski maal ning oli seotud põllumajandusega. Kindlasti polnud tegemist rumala ja apaatse, sise- ning välispoliitika suhtes ükskõikse massiga, kes mahtus ühise nimetaja alla  ?talurahvas?, nagu kinnitab Ilmjärv (lk 674). Pigem oli tegemist üsnagi kihistunud ja samas ärksate, haritud ja edasipüüdlike inimestega.

Samuti võiks imestust äratada tore väljend ?Eesti valitsev laager? (lk 623), mis sunniks küsima, kas see on ühtlasi ?Eesti valitsus ja ka kodanlikud ringkonnad? (lk 530)? Kas sinna laagrisse kuulunud ajalehega Rahva Sõna seotud sotsialistid ikka olid piisavalt rahuldatud? Ja kes olid need töölisliikumise tõelised juhid (minu rõhuasetus ? E. M.), keda nad niimoodi diskrediteerisid ja nõnda siis rahuldamata jätsid (485)? Kas sellesama kodanluse esindajad olid ka isa ja poeg Tõnisson, Ants Piip, Eduard Laaman ja paljud teised? Aga ei olnud näiteks endised riigivanemad, kes avalikus kirjas nõudsid Pätsilt suuremaid vabadusi? Kodanlusega on asi siiski mõnevõrra selgem. Sellist seltskonda leidus mujalgi ja seal olid nad samuti rahvusvahelistes suhetes arvestatavad tegijad. Näiteks ?Inglise parempoolne ajakirjandus ja osa kodanlust? kritiseerisid juba 1924. kaubalepingu sõlmimist N Liiduga (37). Polnud siis midagi imestada, kui 1939. aastal oli ?Prantsusmaa ja Inglismaa kodanlikule valitsusele? teada Nõukogude Liidus valitseva re?iimi olemus (517).

Küll jääb aga ebaselgeks, kas lääneriikide kodanlus oli arukam, osavam, tegi vähem vigu välispoliitilise orientatsiooni valimisel ja oli hoopis vähem korrumpeerunud kui aatevennad Eestis? Pealegi näivad kümned skandaalid Prantsusmaal 1930. aastatel viitavat hoopis vastupidisele ning ka Inglismaa oli kahekeelne: pidas kolmepoolseid läbirääkimisi ja orienteerus samas 1939. aastal hoopis võimalusele suunata Saksamaa agressioon itta. Vähemalt nii olevat Ilmjärve andmetel kinnitanud prantsuse ja nõukogude ajaloolased, kuigi viites osundab ta ainuüksi nõukogude autoritele (lk 518).

Veel segasemaks läheks aga pilt, kui toda tuntud stalinlikku rahvuse kolmeksjaotamist ka lääneriikide puhul kasutada, nagu autor Eesti üle arutledes teeb. Ühtlasi tõstatub küsimus, kas Saksamaa polnudki siis kodanlik riik, vähemalt ei mainita seda kordagi! Miks Prantsusmaa oli kodanlik riik, aga Saksamaa mitte? Midagi näib neid riike ikkagi ühendavat, sest nagu Ilmjärv leiab, et ?pole muidugi võimatu, et Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa suutnuksid saavutada kokkuleppe Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu arvel? (lk 518). See väide pole tema arvates spekulatsioon, nendega tegelevad ju hoopis teised ajaloolased (lk 516).

 

Radikaalsus Eesti moodi?

Näidetest peaks piisama, et teha järeldusi autori maailmapildi kohta, selle kohta, keda või mida ta peab ajaloos kõige olulisemateks ja mõjukamateks tegijateks. Kodanlus on salakaval, omakasupüüdlik, võimuahne jne. Töölisklass on allasurutud, kannatab kodanluse loodud autoritaarsete või totalitaarsete re?iimide all ja talurahvas on kergelt manipuleeritav, ilma selge seisukoha ja vaadeteta harimatu mass. On tõesti üllatav, et niimoodi võidakse mõelda ja kirjutada juba tosin aastat eraomandust ja vaba ettevõtlust propageerivas Eestis.  Muidugi on see Eesti ühtlasi äärmuslikult liberaalne ja miks ei võiks ta siis ka radikaalseima suuna esindajaid taluda. Kuigi sealjuures on kasutatud üsna aegunud vormi ja üpris vananenud metodoloogiat.

Autor näib uskuvat, et rahvusvaheliste suhete analüüsimisel on võimalik ainult kaks teed: kas lähtuda suurtest või väikestest riikidest või valida lähtekohaks hoopis geopoliitika (lk 7). Viimane peaks tähendama, et ?mingi territooriumi? (või hoopis riigi?) saatust ja tulevikku ei saa lahutada geograafiast, poliitikast ja ajaloost. Kas need kolm osa mõjutavad ?saatust ja tulevikku? võrdses osas või on territooriume, kus geograafial on suurem osakaal kui poliitikal? Äkki on olnud ajaloos selliseidki alasid, mille elanikud ei tea piirkonna ajaloost peaaegu midagi? Kas ei või juhtuda, et mõnesid riike mõjutavad ennekõike hoopis rahvusvahelise õiguse ja tavade reeglistik, rahvusvahelised organisatsioonid ja regionaalsed ühendused ning mõned lähtuvad peamiselt kindlatest tõekspidamistest, veendumustest ja ideedest ning neid toetavatest seadustest? Niisugust arutelu on aga ilmselt juba liiga palju tahta.

Seda küll tahtmata on ka Ilmjärv kohati sunnitud tunnistama üsna üldtunnustatud tõsiasja, et fakte saab erinevalt tõlgendada ja juba fakte valides lähtub ajaloolane mingist põhimõttest või koguni oma maailmavaatest. Kohati räägib ta seejuures iseendale vastu. Kord kinnitab ta, et 1939. aasta suvistel kolmepoolsetel läbirääkimistel (Inglismaa, Prantsusmaa, N Liit) polnud nõukogude valitsus nõus Balti küsimuses taganema, et Molotov pidas seda fundamentaalseks küsimuseks (lk 522-523). Mõned leheküljed hiljem aga kinnitab, et pole mingit alust väita, et kolmikleping oleks kindlasti sõlmitud Balti riikide arvel (lk 569).

Kas siis Molotov ja Stalin olid ikka valmis Balti küsimuses taganema või ei olnud? Kumb on spekulatsioon ja kumb fakt? Mõnede ?faktidega? on autor päris kimpus. Nii ei pea ta võimalikuks, et ?Goebbelsi ametkond võis Eestit ülistada ilma Auswärtiges Amt?iga kooskõlastamata? (lk 361). Vaevalt küll Goebbels küsis 1936. aasta alguses Saksa välisministeeriumi arvamust. Kui ta millestki pisut hoolis, siis ehk Hitlerist ja natside partei välispoliitika eest vastutava ametkonna arvamusest.

Ilmjärv näib olevat veendunud, et kõik Saksa välispoliitikat ajanud ametkonnad nagu välisministeerium, Rosenbergi juhitud partei välisametkond, Ribbentropi Dienstelle, Canarise luurevõrk, sõjaväelased ja muudki valitsusasutused tegutsesid pärast Hitleri võimuletulekut täielikus üksmeeles ja käsikäes Eesti ja teistegi riikide poliitikute mõjutamisel või koguni äraostmisel. Paraku räägivad mitmed faktid hoopis teist keelt ja nende ametkondade vahel ning isegi natside partei juhtkonnas esines üsna suuri erimeelsusi, ka välispoliitilistes küsimustes. Ilmjärv vaikib need maha, sest siis oleks hoopis keerulisem tõestada, et Eesti orienteerus Saksamaale. Kui ta isegi orienteerus, siis võiks ikka täpsustada, kellele konkreetsemalt?

Kas tõesti Hitlerile ja NSDAP-le või lootis ta hoopis Wehrmachtile ja Weimari vabariigi aegsetele tutvustele Saksa välisministeeriumis. Viimastes institutsioonides ei toimunud ju pärast natside võimuletulekut kuni 1938. aastani mingeid märkimisväärseid kaadrimuudatusi ja ka siis vahetati välja ainult minister, paar ametnikku ja hiljem paarkümmend ohvitseri. Miks ei oleks Eesti pidanud neid inimesi usaldama ja nendega sõbralikes suhetes olema?

 

Veel Akeli juhtumist

Muidugi võib Ilmjärvega nõustuda, et nõukogude ajaloolaste väited pole valed, et Akelil (Eesti saadik Saksamaal ja Hollandis 1934 ? 36  ?  E. M.) olid kujunenud sõbralikud vahekorrad Saksa välispoliitikat tegevate inimestega (lk 348). Imestamist vääriks hoopis see, kui selliseid suhteid ei oleks kujunenud. Sõbralike suhete kujundamine on lausa iga saadiku esmane tööülesanne. Akel sai sellega kenasti hakkama. See ei tõesta paraku sugugi, et Eesti üks staa?ikam diplomaat äkki natside pooldajaks hakkas. Nii said ja tahtsid tõesti mõelda ainult nõukogude ajaloolased ja Ilmjärv ei suuda lisada neile muid fakte, küll aga spekulatsioone. Kohati ta isegi lausa valetab või eksib siis allikaga. Akeli suhtumisel 1934. aasta 12. märtsi pöördesse märgib Ilmjärv, et ?Akeli arvates tulnuks aga demokraatia likvideerida juba varem? ja viitab Akeli kirjale välisminister Seljamaale 27. märtsist 1934. Paraku ei asu selline kiri Riigiarhiivi fondi 3828-1-2 leheküljel 151 nagu viites märgitud. Selles toimikus polegi nii palju lehekülgi! Võimalik, et näpukas, nagu ikka mõnikord juhtub, aga samas on allakirjutanu veendunud, et sellist dokumenti, milles Akel nõuab ?demokraatia likvideerimist? polegi Ilmjärvel ette näidata.

Sarnaseid küsitavusi ja selgeid spekulatsioone leidub muidki, aga mida võiks noor vene diplomaat kokkuvõttes tollest paksust raamatust järeldada? Võimalik, et esiteks ta tunneks kurbust või isegi pahameelt nõukogude diplomaatia ja kommunistliku liikumise pärast. Saaks selgeks, et läbi 1920. aastate ja lausa 1934. aasta 12. märtsi pöördeni välja tegi NSV Liidu juhtkond panuse Pätsile ja veel paarile Eesti mõjukale poliitikule. Neid osteti ära otseselt ja kaudselt, pakuti altkäemakse jne, aga mis oli tulemuseks? Täielik lüüasaamine, sest nood käitusid ikkagi rehepapilikult ja vaatasid hoopis lääne poole ning valisid hoopis teisi orientatsioone ning taganesid koostööst Moskvaga.

Teine oluline järeldus, võimalik, et kaugema tuleviku jaoks: Eestit saab vajadusel ikka hoopis kergemini mõjutada või isegi allutada lääne kaudu ja abil. 1939. aastal tundsid kõik olulisemad tegijad rahvusvahelistes suhetes (Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa) kergendust, et sõjalist konflikti Eesti ja NSV Liidu vahel ei puhkenud ning Eesti ei petnud nende lootusi.

 

Ajaloolaste solipsism

Paraku võivad olla pettunud need, kes räägivad tänases Eestis kahe ajaloo uurimise ja õpetamisega tegeleva keskuse vajalikkusest. Tuues seejuures ettekäändeks, et niimoodi on võimalik tekitada diskussioone ja lõpuks jõutakse uue kvaliteedini. Eestis pole enamasti kombeks üksteise töödele viidata, ammugi üksteisega polemiseerida. 1939.-1940. aasta teemadel on viimasel paaril-kolmel aastal sõna võtnud vähemalt 4-5 professionaalset ajaloolast. Aga kui paljud neist on viidanud või polemiseerinud teineteise kirjutistele viidates? Tegemist on järjekordse sõnarohke enese ja ka teiste petmiskatsega. ?Hääletu alistumisega? pole me mingile uuele tasandile jõudnud, pigem vastupidi.