Saksa mälupoliitika. Demokraatlikust eeskujust tsensuurini

Eesti ei peaks minema kaasa Saksamaa moodi pimesi Iisraeli toetamisega. Iisraeli riigi ja selle poliitika kritiseerimine ei ole antisemitism.

GUSTAV KALM

Saksa kodanikuühiskonna organisatsioonid olid 12. aprilli nädalavahetuseks planeerinud konverentsi Palestiina toetuseks. Sarnaseid konverentse, miitinguid ja sõnavõtte on toimunud mitmel pool Euroopas, kuid Saksa võimud tegid kõik endast oleneva, et antud üritus võimatuks muuta. Esiteks ei lubatud riiki Glasgow’ ülikooli rektorit dr Ghassan Abu-Sittah’d. Tegu on maailmakuulsa kirurgiga, kes pidanuks esinema ettekandega oma tööst Palestiina sõjaohvrite ravimisel. Ilma ühe peaesinejata algas konverents siiski reedel. Lõuna ajal tungis aga Saksa politsei loengusaali, lülitas voolu välja ning ajas osalejad laiali. Kõike selleks, et endine Kreeka rahandusminister Giánis Varoufákis ei saaks videosilla vahendusel esineda.

Säärase sekkumisega saavutati vaid soovitule vastupidine: Iisraeli arutu vägivald ning Saksamaa toetus sellele sai veelgi rohkem tähelepanu ning Varoufákise kõneni jõudis Youtube’is rohkem inimesi, kui Berliinis publikut oleks jagunud.¹ Seejuures ei informeerinud ametivõimud korraldajaid ei piirangute põhjusest ega nende täpsest ulatusest. Kirsiks tordil olgu öeldud, et ürituse üks kaaskorraldajaid oli organisatsioon Jüdische Stimme für gerechten Frieden in Nahost (Juudi Hääl Õiglase Rahu Nimel Lähis-Idas).

Ametivõimude nõnda vägivaldne sekkumine ühe konverentsi ärajätmiseks võib pealtnäha demokraatlikus õigusriigis üllatada. Ometi on Saksamaal viimastel aastatel järgemööda tühistatud sadu kultuuri- ja teadussündmusi ning auhindu tagasi võetud – kõike seda väidetavalt antisemitismiga võitlemise nimel.

Laiaulatuslik antisemitismi süüdistusega viibutamine ning selle nimel ürituste, auhindade, teoste ja sõnavõttude tühistamine on küllaltki uus nähtus. Veel kümme aastat tagasi see Saksamaal nõnda kombeks ei olnud. Ehkki tegemist on laiema kultuurilise ja poliitilise, aga ka demograafilise muutusega, on praeguste sündmuste aluseks ka kaks konkreetset seadusandlikku reformi, mis on seda muutust ühtaegu nii kinnistanud kui ka tagant tõuganud: rahvusvahelist liikumist Boycott, Divestment and Sanctions ehk BDSi puudutav Bundestagi avaldus ja antisemitismi volinike kohtade loomine.

Bundestag võttis 2019. aasta mais vastu avalduse, millega tembeldati BDS ja üldse kutsed Iisraeli institutsioone boikoteerida antisemiitlikeks.² Avalduse poolt hääletas enamik parlamendisaadikuid ning ehkki see deklaratsioon ei ole siduv, annab see riigiasutustele juhised, mida pidada antisemiitlikuks ja mida mitte. Eriti selgelt on dokumendis välja toodud, et Saksa riigiasutused peaksid hoiduma rahastamast või muul viisil toetamast kultuuriasutusi, inimesi ja rühmitusi, kes kutsuvad üles Iisraeli boikoteerima, olgu need siis otseselt BDSiga seotud või mitte. Häda on selles, et kultuuri- ja teadusmaailmast leiab sääraseid üleskutseid ja ringkirju ohtralt. Ehkki selle vastu on protesteerinud rida kultuuriasutusi ja teadlasi, on avalduse mõjuvõim 2019. aastast ainult kasvanud.

Saksamaa uue anti-antisemiitliku mälupoliitika teine institutsionaalne alustala on antisemitismi volinikud. Antisemitismi voliniku koht loodi esialgu 2018. aastal föderaaltasandil.³ Nüüdseks on seda tehtud nii Liidumaade kui ka muude organisatsioonide tasandil: ametlikul juudi kogukonnal ja politseil on omad, aga ka mitmed kirikud, koolid, vallavalitsused ja erafirmad on säärase koha loonud. Isegi AfD parlamendifraktsioonil on oma volinik. Osa neist on täiskohaga palgatöötajad, kellel on oma kabinet, teised aga vabatahtlikud. Nende volitused ja tööülesanded erinevad märkimisväärselt, samuti arusaam, mis kvalifitseerub antisemitismi nimetaja alla.⁴ Koos on nad aga loonud institutsionaalse kontrollvõrgustiku, mis patrullib Saksa avalikku ruumi antisemiitlike ilmingute tuvastamiseks.

Saksamaal nagu Eestiski on kultuur valdavalt riiklikult rahastatud ning siin avaldub ka nende kahe institutsiooni tähtsus. Kumbki neist institutsionaalsetest muudatustest ei tööta seaduse jõuga. Parlamendi avaldus pole siduv ning volinikud ei saa otseselt kellelegi midagi ette kirjutada ega nõuda millegi ärajätmist. Sellega on aga loodud institutsionaalne raamistus, millega märkimisväärselt valitsuse tegevust piirata. Parlamendi avaldus võimaldab ülikoolidel, muuseumidel ja kultuuri rahastajatel osutada ametlikule dokumendile, kus on kirjas, et kutsed Iisraeli boikoteerida on antisemiitlikud. Ehkki volinikud ei saa nõuda ürituste ärajätmist, küsitakse neilt nõu ning kõrgemal positsioonil volinikud võtavad tihti meedias sõna. Näiteks föderaalvolinik Felix Stein toetub väga ulatuslikule arusaamale antisemitismist. Nagu öeldud, seadusepügalad ja volinikud on siin laiemat kultuurilist muutust toetavas rollis.

Otseses või tajutud hirmus saada tsenseeritud, märgistatud või jääda toetusest ilma on mitmed asutused, rühmitused ja inimesed asunud ennast tsenseerima. Ehkki osa teatrietendusi või kultuurisündmusi on pärast antisemitismi voliniku sekkumist ära jäänud, on valdavalt tõenäoliselt eos otsustatud mitte teatud teemasid puutuda. Nõnda sarnaneb tänane Saksa avaliku ruumi kontrolli all hoidmine kummalisel kombel Türgi, Venemaa või Ungariga, kus poliitilise peavoolu suhtes kriitilised seisukohad saavad tihti tsenseeritud juba enne, kui need avalikkuse ettegi jõuavad.

Et mõista, kui ulatuslik on olnud muutus Saksamaa mälupoliitikas ja -kultuuris viimase mõne aasta jooksul, toon välja paar viimast markantsemat näidet.

Rida tühistamisi

Tänavusel Berliini filmifestivalil pälvis parima dokumentaalfilmi auhinna Iisraeli-Palestiina-Norra ühisfilm „Ei ole teist maad“, lugu ühe Läänekalda Palestiina küla aeglasest surmast Iisraeli asunike illegaalse vallutuse all. Veebruarikuus tulid auhinnatseremoonial poodiumile koos palestiinlasest režissöör Basel Adra ja kaasautorina Iisraeli ajakirjanik Yuval Abraham. Tänukõnes kritiseeris üks Saksamaad, et too tarnib Iisraelile relvi, millega Gaza elanikke tapetakse, ning teine mõistis hukka Iisraeli „apar­theidi“. Mitmed Saksa poliitikud, kaasa arvatud Berliini linnapea, kritiseerisid filmi autorite kõnet ja kogu filmifestivali säärase kõne tarvis Saksa maksumaksja raha eest püüne pakkumise eest. Keskseks sai Saksa meedias aplausi küsimus. Kellele või millele kiitsid kultuuriminister ja linnapea takka, kui nad selle kõne järel plaksutasid? Retoorilise žestina, mis ei jää sugugi alla omaaegsetele Savisaare parimatele paladele, väitis roheliste erakonnast Saksa kultuuriminister Claudia Roth, et ta aplodeeris ainult Iisraeli juudi autorile, kes toetas konfliktile poliitilise lahenduse otsimist.

Roheliste erakonnaga seotud Heinrich Bölli sihtasutus annab igal aastal välja Hannah Arendti nimelist auhinda premeerimaks autorit, kes on totalitarismi kritiseerinud Arendti vaimus. 2023. aastal oli laureaadiks Vene-Ameerika ajakirjanik Masha Gessen. Kõigest mõned päevad enne auhinnatseremooniat Bremenis ähvardas sihtasutus, et võtab auhinna tagasi. Lõpuks otsustati auhind siiski välja anda, kuid ilma esialgu ette nähtud piduliku üleandmis­tseremooniata. Põhjuseks toodi Gesseni artikkel, kus ta võrdles Gazat ja juudi getosid natside okupeeritud Euroopas, öeldes, et Gazas toimub „geto tühjendamine“.⁵ Mitmed kriitikud, kaasa arvatud Gessen ise, osutasid seepeale, et igasugust võrdlust Iisraeli ja natsi-Saksamaa poliitika vahel antisemiitlikuks pidades poleks omanimelisele auhinnale kvalifitseerunud ka Hannah Arendt, kes võrdles juba 1948. aastal Menachem Begini juhitud Iisraeli erakonda Herut (Netanyahu Likudi eelkäija) natsidega.

Üks kuulsamaid Frankfurdi koolkonna esindajaid Ühendriikides, New Schooli professor Nancy Fraser oli tänavu kevadel kutsutud prestiižikale Albertus Magnuse nimelisele külalisprofessori kohale Kölni ülikooli, kus ta pidanuks mai keskel avalike loengute seeriaga esinema. Aprilli alguses aga võttis ülikool kutse tagasi, tuues põhjuseks Fraseri allkirja avalikul kirjal „Filosoofid Palestiina toetuseks“ („Philosophy for Palestine“), millega kutsuti muu hulgas üles Iisraeli teadusasutusi boikoteerima.⁶ Nagu Masha Gesseni ja Hannah Arendti puhul, osutasid siingi mitmed kriitikud, et vaevalt selline otsus Albert Suure mõttega kokku langeks.⁷

Teadusmaailmas on tühistamisi olnud teisigi. Näiteks lõpetas tänavu veebruaris tippteadusasutuste võrgustik Max Plancki ühing töölepingu kaheks aastaks Max Plancki sotsiaalantropoloogia instituudi külalisteadlaseks kutsutud kuulsa Austraalia-Liibanoni antropoloogi Ghassan Hage’iga pärast seda, kui Axel Springeri kontsernile kuuluv konservatiivse joonega päevaleht Die Welt oli kergekäeliselt Hage’i tema Twitteri-postituste põhjal antisemiidiks lahterdanud.⁸ Kolleegide ja teadusasutuste toetuskirjad Hage’ile aina kuhjuvad rahvusvahelisel tasemel ning Hage hageb Max Planck Ühingu kohtus.⁹

Tühistamiste laviin algas juba enne 7. oktoobri rünnakut. Juhtumite hulka pole kuskil kokku löödud ja ega saakski, sest enamik enesetsensuuri juhtumeid jääb vaka alla, kuid kindlasti on tegemist kolme- kui mitte neljakohalise arvuga. Osa näiteid on karjuvalt jaburad. Rahvusvahelist tähelepanu pälvis Saksamaa eriskummaline arusaam antisemitismist esimest korda tõenäoliselt 2020. aastal, kui mõned poliitikud, arvamusliidrid ja värskelt ametisse määratud föderaalne antisemitismi volinik Felix Klein nõudsid Kameruni päritolu politoloogi ja postkolonialismi teoreetiku Achille Mbembe ettekande tühistamist Ruhri triennaalil, tuues põhjuseks, et Mbembe oli julgenud võrrelda Lõuna-Aafrika apartheidi olukorda palestiinlaste omaga Iisraeli võimu all.

Saksamaa – kas mälupoliitika eeskuju?

Pikka aega on Eestis ja Euroopas nähtud Saksamaas ajalooliste vigade tunnistamise ja nende heastamise positiivset eeskuju. „Kui Venemaa tunnistaks Nõukogude Liidu kuritegusid, nagu Saksamaa on tunnistanud natside kuritegusid, küll siis tuleksime ka meie Nõukogude taagaga toime“ on Eestis kujunenud omamoodi mantraks. Viimase aja Saksamaa mälupoliitika äraspidistumine peaks meid aga selles tugevalt kahtlema panema.

Ehkki pikka aega oli Saksa Erinnerungskultur ehk mälukultuur, mille all mõeldakse ennekõike just natsionaalsotsialismi taagaga tegelemist, teed­rajav eeskuju ajaloolise süü mõtestamises, on sellest välja kasvanud anti-antisemitismi-poliitika tõsiselt rappa kiskunud. Valdavalt ei keskenduta enam juutide traumale ja nende kui ohvrite au kaitsmisele, vaid keskmes on Saksamaa, sakslased, nende süü ja patulunastus.¹⁰ Saksa moto „nie wieder“ ehk „ei iial taas“ ei osuta mitte juutide ja teiste holokausti ohvrite loo mäletamisele, vaid esikohale on tõstetud sakslaste eneste kuritegu ja veelgi rohkem selle tasaarveldus. Holokausti mälestustest ja anti-antisemitismist on kummalisel kombel saanud küsimus, mille puhul ei vaadata Saksamaa ja sakslaste nabast kuigi palju kaugemale.

Kesksel kohal on siin Saksamaa ja Iisraeli suhted. Teise maailmasõja järel Saksamaa mitte lihtsalt ei otsustanud toetada juute, vaid nägi oma patukahetsuse osana ka tingimusteta toetust Iisraelile. Ajaloo paradoks pole siin mitte ainult selles, et Lähis-Itta juudi riigi loomine oli algusest peale vähemalt osalt kannustatud Euroopa suurriikide antisemiitlikust soovist vabaneda juutidest oma territooriumil, vaid ka selles, et Iisrael loodi algusest peale etnonatsionalistliku rahvusriigina – vorm, mis tõelise natsionaalsotsialismi patukahetsusega just kuigi hästi kokku ei sobi.

Eriti teravalt ilmestab seda Angela Merkeli 2008. aastal Knesseti ees tehtud deklaratsioon, et Iisraeli kaitsmine on Saksamaa Staatsräson, mille Olaf Scholz omakorda pärast 7. oktoobri rünnakut üle on kinnitanud.¹¹ Tegemist on uudissõnaga, omamoodi saksakeelse otsetõlkega prantsuskeelsest väljendist „raison d’État“, mis peaks võtma kokku demokraatliku valimistsükli ja päevapoliitika ülese riigi eksistentsiaalse eesmärgi. Selline kummaline – kas võiks öelda kvaasifašistlik? – mõtlemine pole aga omane mitte ainult Saksa riigivõimule ja etableerunud parteidele või kultuurieliidile. Kummalist anti-antisemiitlikku poliitikat on mitmeid aastaid tagant kannustanud äraspidine vasakpoolne poliitiline hoovus nimega Antideutsche, mida iseloomustab kartus, et Saksamaa taasühinemine viib saksa marurahvusluse taassünnini. Vastumürki sellele näevad nad ehk veidi ootamatult tingimusteta toetuses Iisraelile.

Mitte ainult esialgne patt vaid ka hilisem patulunastus, on nüüd ümbritsetud pühaliku puutumatuse looriga, mis tõrjub tõsist arutelu. Iga Iisraeli kriitika pole aga antisemiitlik nii nagu antisionism ei võrdu antisemitismiga. Ikka ja jälle tasub meenutada, et suur osa juute ei ole kunagi toetanud juutide etnorahvusliku riigi loomist ning veelgi vähem selle projekti elluviimist Palestiina territooriumi vägivaldse koloniseerimise teel. Ometi kiputakse Saksamaal küllaltki kergekäeliselt igasugust Iisraeli kriitikat antisemitismiga võrdsustama.

Antisemiitlik anti-antisemitism

Eriti kurioossed on eeltoodud tühistamisjuhtumite seas Masha Gesseni ja Nancy Fraseri kaasus.¹² Neid kahte üsna erinevat Ameerika intellektuaali seob tõsiasi, et nad mõlemad on juudid. Ülepea on Saksamaa uue anti-antisemiitliku poliitika ohvriteks tihti Iisraeli riigi poliitika suhtes kriitilised juudid, sealhulgas mitmed Saksamaal tegutsevad Iisraeli juudid.¹³ Saksamaal on seega jõutud olukorda, kus Saksa kultuuriinstitutsioonid tühistatavad juudi autorite esinemisi, tuues põhjenduseks nende juutide antisemitismi. Nii et sakslased otsustavad, millised juutide sõnavõtud on antisemiitlikud?

Omamoodi kurioosne on seejuures, et peaaegu ühegi liidumaa ametlik antisemitismi volinik pole juut.¹⁴ Võib öelda, et ehk ei peakski olema: naistevastast vägivalda võivad ju tuvastada ka mehed ja ehk ongi see tervitatav. Aga nagu mitmed kriitikud on osutanud, on nende volinike arusaamine mitmekesisest juudi kultuuriloost tihti pigem napp ning see, mida nad antisemitismi pähe hukka mõistavad, pole seotud ennekõike reaalsete juutide ja nende kannatuste mäletamise, vaid Saksamaa süü ja patulunastusega.¹⁵

Uuema Saksa anti-antisemitismi poliitika puhul ei keskenduta niivõrd juutide kaitsele, kuivõrd juutide sõnavõttude kontrollimisele. Näiteks ütles föderaalne antisemitismi volinik Felix Klein ühes intervjuus Berliner Zeitungile, et ehkki Saksamaal resideeruvatel „vasakpoolsetel iisraellastel .. peaks olema lubatud avaldada kriitikat Iisraeli aadressil ka Saksamaal“, peaksid nad seejuures silmas pidama „Saksamaa ajaloolist vastutust“.¹⁶ Ehk, juudid, kui võtate Iisraeli kritiseerida, siis arvestage, et sakslaste arvates võib see olla antisemiitlik.

Ameerika filosoof ning Potsdami Einstein Forumi direktor Susan Neiman, kes on varasemalt Saksa mälupoliitikat USA-le eeskujuks toonud, on mitmel pool rõhutanud, et enam ta seda ei teeks, tembeldades Saksa moodi veidra Iisraeli pooldava suukorvistamise „filosemiitlikuks makartismiks“.¹⁷ Nii nagu USAs 1950ndatel tühistati terve rida üritusi ja väljaandeid enamasti olematu kommunismitondi hirmus, tühistatakse praegu Saksamaal avalikke esinemisi, näitusi, teatrietendusi jne, tuues põhjuseks kummalise ülepingutatud arusaama antisemitismist

Kas filosemiitiline kultuuriklišee juutidest kui erakordselt andekatest inimestest pole mitte osa Euroopa antisemiitlikust leksikonist, lihtsalt eksplitsiitse antisemitismi mündi teine külg? Peamine on see, et Saksa nüüdne makartism tegeleb vähem juutide ja nende kannatustega ja rohkem Saksa patu­lunastuse poliitika õigustamisega.¹⁸ Mida vägivaldsemaks muutub Iisraeli poliitika, seda selgemaks saab Saksamaa viga patulunastusmeetodi valikul: tingi­musteta Iisraeli toetamine ei vabasta holokausti süüst. Selmet seda tunnistada, tembeldatakse aga tõsisem Iisraeli kriitika antisemiitlikuks, lootes jõu­meetodiga diskussiooni summutada.

Ühte laadi ksenofoobiaga võitlemise taga võib end aga tihti peita hoopis teine ksenofoobia. Mõnel pool on säärane pime Iisraeli toetamine lihtsalt kattevarjuks islamofoobiale. Näiteks oli Saksa BDSi puudutava seaduse taga esialgu AfD, kes nõudis suisa selle liikumise keelustamist Saksamaal. Peavoolu erakonnad, kes pelgasid algul Bundestagi jõudnud AfD kõrval istuda, leidsid end nüüd ootamatult olukorrast, kus nad pidid neonatside näilise või tegeliku filo­semitismiga võistlema ning käisid ise välja pehmema variandi, millega keelustati BDSiga lähedaste figuuride esinemine riiklikult rahastatud kultuuriasutustes. AfD-le on Iisraeli toetamine aga ennekõike kattevari, mis võimaldab vabamalt türklasi, araablasi ja moslemeid sarjata. See ei puuduta aga ainult AfDd, ka föderaalne antisemitismi komisjonär Felix Stein on tunnistanud, et uued institutsioonid on loodud otsese reaktsioonina 2015. ja 2016. aasta rändelainele.¹⁹

Oluline on kõige selle juures tunnistada, et antisemitism on tõsine ja reaalne probleem Euroopas ja mujal maailmas ning pärast 7. oktoobrit on rünnakud juutide vastu kasvanud. Sellest ei johtu aga mitte kuidagi, et Iisraeli sõjaline operatsioon Gazas või pikaaegne süsteemne rahvusvahelist õigust eirav hiiliv asunike toel läbi viidav koloniaalpoliitika oleksid õigustatud või et nende kritiseerimine oleks kuidagi antisemiitlik. Samuti on ekslik tees nagu oleks juutide vastaste rünnakute taga moslemist immigrantidega saabunud „imporditud antisemitism“ või vasakpoolsed kultuuri­töötajad. Suurema osa rünnakute taga on jätkuvalt paremäärmuslased.

Lisaks sellele, et Saksa moodi anti-antisemitism võib olla kattevari islamofoobiale või ülepaisutatud filo­semitismiga äraspidiselt antisemitismi edendada, on kõige tõsisem häda, et säärane debatt viib tähelepanu juutide kannatustelt sakslaste patulunastusele.

Saksamaa uue mälupoliitikaga (ja selle kohmaka imiteerimisega Eestis) seatakse ebamõistlikke piiranguid sõnavabadusele ja õigusriigile, õõnestades niimoodi lõpuks demokraatiat. Tuleks aga kriitiliselt küsida, kust king praegu kõige rohkem pitsitab: kas on löögi all Saksa demokraatia või Gaza elanikud, kelle pea kohal plahvatavad USA ja Saksamaa abiga Iisraelile tarnitud pommid? Saksamaa veider mälupoliitika võib seada piiranguid demokraatiale, kuid tõsisem küsimus on hoopis, kuidas saavad demokraatlikud riigid pimesi toetada Iisraeli jõhkrat ja õigustamatut Gaza elanike ründamist.

Õppetunnid Eestile

Ehkki Saksamaa kaasus on kõige ekstreemsem, on Iisraeli kriitika tsenseerimisega probleeme ka mujal läänemaailmas. Prantsusmaal näiteks olid sõja algusnädalatel keelatud meeleavaldused Palestiina toetuseks. Mitmed Prantsuse teadus- ja kultuuriasutused on tühistanud üritused Judith Butleriga, kes on kuni aprilli lõpuni külalisteadur Pariisi Pompidou kunstimuuseumis. Kuna Hamasi rünnak on tema tõlgenduses osa laiemast vastuseisust Iisraeli koloniaalvõimule Palestiinas, tembeldati see antisemiitlikuks, hoolimata sellest, et Butler on oma arvamust neis küsimustes alati avaldanud holokausti ohvrite järeltulijast juudina ning toonitanud, et Hamasi vägivald iseenesest polnud õigustatud.²⁰

USAs on säärane vastuseis eriti tugevalt lõkkele löönud ülikoolilinnakutes. Nii Harvardi kui ka Pennsylvania ülikooli rektorid kaotasid oma töö, sest olid ülikooli rahastajate meelest Palestiinat toetavate tudengite suhtes liiga sõbralikud. Columbia ülikoolis on vastuolu eriti terav. New York on maailma kõige suurema juudi elanikkonnaga linn ning ses ülikoolis on mitmeid juudi kultuuri ning judaismi uuringutele pühendunud keskusi. Samuti on see Edward Saidi ja mitmete teiste postkoloniaalteoreetikute ajalooline koduülikool, kus on eraldi Palestiina uuringute keskus. Praegune rektor Minouche Shafik võttis USA kongressi ristküsitlusel disproportsionaalselt Iisraeli-sõbralikke ning oma ülikooli teadlaste ning tudengite suhtes kriitilisi seisukohti, mispeale tudengid ülikoolilinnaku keskse platsi spontaanse telk­laagriga hõivasid. Shafik ei kohkunud ja kutsus appi NYPD ja FBI, et tudengite meeleavaldus vägivaldselt laiali ajada.²¹ Üle saja arreteeritud tudengi seas on palju juute. Viimase uudisena on rühm Columbia ülikooli professoreid kutsunud üles teisi teadlasi Columbia ülikooli boikoteerima ning tudengid on seadnud üles telklaagreid ülikoolilinnakutes üle Ühendriikide.

Mida on meil Eestis sellest kõigest õppida? Esiteks, Eesti ei peaks minema kaasa Saksamaa moodi pimesi Iisraeli toetamisega. Ehkki Eestis on nüüdseks Palestiina toetusmeeleavaldused raugenud, võtsid ometi mõned muidu lugupeetud juristid sõja alguses sõna Eesti politsei jabura seisukoha toetuseks, nagu oleks deviis „From the river to the sea, Palestine must be free!“ kas antisemiitlik või kutsuks üles vägivallale.²² Nagu on kenasti näidanud Iisraeli mälupoliitika uurija Nadia Abu El-Haj, pole sama kriitikat iial rakendatud Iisraeli juhtivate poliitikute ja sõjaväelaste üleskutsete puhul, mis erinevalt hädisest meeleavaldusest vihmasel Vabaduse väljakul Tallinnas õhutavad asunikke päriselt uusi Palestiina külasid seadusevastaselt vallutama ning sealseid elanikke reaalse vägivallaga terroriseerima.²³ Iisraeli riigi ja selle poliitika kritiseerimine ei ole antisemitism.

Osa lääneriike on julgemini Iisraeli kritiseerinud ning ka Eestil oleks aeg liituda nende riikidega, kes seisavad Iisraeli sõjakoledustele vastu. Samuti võiksid Eesti teadus- ja kultuuriasutused, erialaliidud ning ettevõtted mõelda Iisraeli institutsioonide boikoteerimise peale. Lääne institutsioonide boikotid oli üks põhjusi, mis murdis apartheidi Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Teiseks on see ka omamoodi paradoksaalne õppetund Eesti ja muu Ida-Euroopa postkoloniaalse mälupoliitikaga seoses. Tihti on räägitud, et Ida-Euroopa mälupoliitika võimendab ohvrinarratiivi, jättes tähelepanuta kodumaise süü natsi- ja kommunismikuritegudes. Eriti kehtib see Poola ja Leedu kohta, mis olid holokausti tuumikpunktid, kuid ka Eesti ei jää siin puutumata. Selle asemel, et keskenduda tegelike ohvrite mälestusele ja nende praeguse olukorra parandamisele (meenutagem, et Saksamaa keeldus Nama ja Herero genotsiidi ohvritele kahjutasu maksmisest, pakkudes hädist arenguabi), on nüüdse Saksa mälupoliitika keskpunktis süüdlaste järeltulijate patulunastuse puutumatus. Nagu Ida-Euroopaski on siin ohvrid ja süüdlased kummaliselt segi paisatud ning tagatipuks igasugune teisitine tõlgendus jõumeetmetega tõrjutud.

Saksamaal korrati mitmel pool pärast 7. oktoobri Hamasi kohutavat rünnakut: „„nie wieder“ ist jetzt“ ehk „„ei iial enam“ on kätte jõudnud“. Ometi näib nüüd, et see „jetzt“ pole mitte Hamasi rünnak Iisraeli tsiviilohvrite pihta, vaid Iisraeli ette võetud Gaza tsiviilohvrite rünnak, mida viiakse läbi USA ja Saksamaa peaaegu tingimusteta, ehkki õnneks üha enam kõhkleva toetusega.

1 Vt https://www.youtube.com/watch?v=9JXXBhruGhc&t=197s&ab_channel=DiEM25

2 Vt BT-Drucksache 19/10191.

3 Ametliku nimega Beauftragter der Bundesregierung für jüdisches Leben in Deutschland und den Kampf gegen Antisemitismus ehk Saksamaa juudi elu ja antisemitismivastase võitluse föderaalvolinik.

4 Vt Peter Kuras, The Strange Logic of Germany’s Antisemitism Bureaucrats. – Jewish Currents, kevad, 2023. https://jewishcurrents.org/the-strange-logic-of-germanys-antisemitism-bureaucrats

5 Vt Masha Gessen, In the Shadow of the Holocaust. – The New Yorker 9. XII 2023. https://www.newyorker.com/news/the-weekend-essay/in-the-shadow-of-the-holocaust

6 Vt „Philosophy for Palestine“, 1. XI 2023. https://sites.google.com/view/philosophyforpalestine/home.

7 Vt Nancy Fraser ja Hanno Hauenstein, Germany Canceled Me for Supporting Palestine – Jacobin 9. IV 2024. https://jacobin.com/2024/04/nancy-fraser-germany-palestine-letter

8 Axel Springeri kontserni alla kuulumine loeb, sest kontsernile nime andnud ajakirjanik ning meediamagnaat Axel Springer oli üks sõjakamaid hääli, kes õigustas Saksamaa riiklikku toetust Iisraelile vastukaaluks 1970ndate vasakäärmuslike rühmituste nagu Punaarmee Fraktsiooni ehk Baaderi-Meinhofi rühma Palestiina toetamisele, kus antisionismist kasvas kohati antisemiitlus. Vt Hans Kundani, Zionism Über Alles – Dissent Magazine (blog), 15. III 2024. https://www.dissentmagazine.org/online_articles/zionism-uber-alles/

9 Ghassan Hage postitab nendest kirjadest pidevalt kuvatõmmiseid oma Xi profiili, vt https://x.com/anthroprofhage. Vt Kokkuvõtvalt Max-Planck-Gesellschaft trennt sich von Ghassan Hage. – Forschung & Lehre 28. II 2024. https://www.forschung-und-lehre.de/management/max-planck-gesellschaft-trennt-sich-von-ghassan-hage-6228

10 Hea terava kokkuvõtte leiab artiklist Hans Kundani, Zionism Über Alles.

11 Väljend tuli tõenäoliselt käibele selles võtmes 1980ndatel Joschka Fischerilt, kes üritas end Saksamaa 1968. aasta tudengiülestõusude radikaalidest distantseerida, olles näinud, kuidas nende Palestiina toetus antisionismist antisemitismi kaldus, vt Kundani, „Zionism Über Alles“.

12 Nimistusse võiks ka kanda Judith Butleri, kellelt soovisid Saksamaal pärast tema Hamasi-teemalisi sõnavõtte Pariisis paljud ära võtta Theodor Adorno auhinna.

13 Emily Dische-Becker seletab väga kenasti, kuidas uus Saksa antisemitismipoliitika viib tihti just juudi häälte tühistamiseni, vt „The German Question“, 31. I 2024, https://www.thedigradio.com/podcast/the-german-question-w-emily-dische-becker/

14 Peter Kuras, The Strange Logic of Germany’s Antisemitism Bureaucrats.

15 Susan Neiman, Historical Reckoning Gone Haywire – The New York Review of Books 19. X 2023. https://www.nybooks.com/articles/2023/10/19/historical-reckoning-gone-haywire-germany-susan-neiman/

16 Hanno Hauenstein, Felix Klein: ‘Der BDS-Beschluss ist keine Eingriffsberechtigung in die Tätigkeit von Kulturinstitutionen’.– Berliner Zeitung 11. I2021. https://www.antisemitismusbeauftragter.de/SharedDocs/interviews/Webs/BAS/DE/2021/BZ_Haustein_BDS.html;jsessionid=B1F65B9F56EA9828B4AC7898AA4E680B.live881?nn=13863994

17 Susan Neiman, Historical Reckoning Gone Haywire.

18 „Once Again, Germany Defines Who Is a Jew | Part I“, Granta (blog), 23. XI 2023. https://granta.com/once-again-germany-defines-who-is-a-jew-part-i/

19 Peter Kuras, The Strange Logic of Germany’s Antisemitism Bureaucrats.

20 Mõistmine pole õigustamine, nagu Butler seletas ühe kõige vastuolulisema esinemise järel Prantsuse publikule. Judith Butler, Après Pantin. – Mediapart (blog) 11. III 2024. https://blogs.mediapart.fr/judith-butler/blog/110324/apres-pantin

21 Spectator Editorial Board, „Is Columbia in Crisis?“. – Columbia Daily Spectator 19. IV 2024. https://www.columbiaspectator.com/opinion/2024/04/18/is-columbia-in-crisis/

22 Mari Peegel ja Liisbeth Rats, Politsei: meeleavalduselt eemaldatud inimeste loosungid olid juudivastased. – ERR 6. IX 2023. https://www.err.ee/1609156747/politsei-meeleavalduselt-eemaldatud-inimeste-loosungid-olid-juudivastased

23 Nadia El-Haj, Zionism’s Political Unconscious. – Verso Blog (blog) 17. XI 2023. https://www.versobooks.com/blogs/news/zionism-s-political-unconscious