Saksamaa, Ukraina ja Euroopa Liit

Ukraina leiab end tabula rasa’na, mis meenutab mõneti Saksamaad maikuus 1945, aga kui Saksamaa vabastati väliste jõududega, siis Ukraina vabastab end ise.

MANFRED HENNINGSEN

Ükskõik ka millist muljet ei jätnud seletus president Steinmeierile esitatud küllakutse väidetava tühistamise kohta – välistatud pole Ukraina ametiisikute rumalus või arrogants –, on presidendi lähedus oma endisele mentorile ekskantsler Gerhard Schröderile ja tolle kummaline sõprus Putiniga üldtuntud tõsiasjad ning võisid ses loos mingit rolli mängida. Võib-olla peetakse president Steinmeierit kui Merkeli kahe varasema valitsuse välisministrit vastutavaks ka selle eest, et Saksamaast on saanud Putini energiasõltlane.

Kõigest hoolimata on Saksamaal põhjust nõuda Ukraina kohest vastuvõttu Euroopa Liitu. Asi ei seisne üksnes selles, et klaarida lõplikult Saksamaa ajalooline võlg Teise maailmasõja aegse terrorirežiimi pärast Ukrainas. Praegusel poliitilisel silmapilgul, kui „peast segi läinud tsaarike Putin“ (Navalnõi väljend) on maniakaalse järjekindlusega astumas Hitleri jälgedesse, peab Saksa valitsus sellest nõudest tegema oma välispoliitika esmase sihi. Erinevalt mitmetest Euroopa Liidu liikmetest ning iseäranis oma naabritest Poolast ja Ungarist on ukrainlased viimase seitsme nädala jooksul näidanud, et Euroopa Liit on hädavajalik avaliku poliitilise kultuuri ellujäämiseks Euroopas ja et tema rolli tuleb vaid laiendada. Ukrainlased on päevast päeva tuhandeid kordi seadnud ohtu oma elu või ohverdanud selle, tõestanud miljonitesse küündiva pagulusse minekuga, et Putini suurvene riik ei suuda konkureerida vaba ja demokraatliku Euroopaga.

Ukrainlased võivad Euroopa Liidu institutsionaalsele luustikule anda vaimse selgroo. Ainult nemad näitavad sellele liidule, mis näib olevat unustanud või pole kunagi mõistnud oma asutamise antitotalitaarseid intentsioone pärast Teist maailmasõda, miks on seda tingimata vaja rikastada poliitilise ja vaimse substantsiga.

Mis iganes ka polnud Angela Merkeli ja teiste Saksa ning Euroopa juhtide poliitilised argumendid Ukraina liikmeksvõtmise vastu aastail 2008 kuni 2021 – need on muutunud tähtsusetuks. Vene invasioon ja Putini megalomaanilised kalduvused ei tunne mingeid piire. NATO oleks pidanud Putini pidurdamiseks otsekui uuesti asutatama. Kui Merkeli ja tema mõttekaaslaste Ukraina-vastase opositsiooni tugevnemise põhjus oli oligarhide mõju Ukraina poliitikale ja selle üldine kalduvus korruptiivsusse, siis need puudujäägid on langenud imperiaalse Venemaa kallaletungiga ära. Ukraina leiab end taas tabula rasa’na, mis meenutab mõneti Saksamaad maikuus 1945. Otsustav erinevus kahe olukorra vahel on siiski see, et kui Saksamaa vabastati väliste jõududega, siis Ukraina vabastab end ise. Saksamaal ei viinud totaalse hävingu tagajärjed, nagu Harald Jähner seda oma 2019. aastal ilmunud raamatus „Hundiseaduste aegu. Saksamaa ja sakslased 1945–1955“ („Wolfszeit. Deutschland und die Deutschen 1945–1955“) demonstreerib, kogu riigi ja eeskätt selle poliitilise, bürokraatliku ja intellektuaalse eliidi otsese enesepuhastuseni. See protsess kestis eriti Lääne-Saksamaal aastakümneid, samal ajal kui ukrainlased võivad selle läbi teha otsekui sõja rööpfenomeni.

Kahenädalasel reisil mööda Ukrainat 2016. aasta suvel, kui sõitsin koos oma venna Bernd Henningseni, Humboldti ülikooli professoriga, Lvivist Kiievi kaudu Odessasse, panin ma kõnelustes haritlaste ja tavaliste inimestega ikka ja jälle tähele hämmastavat õigustunnustust Euroopale ning ukrainlaste ootust peagi Euroopa Liidu kodanikuks saada. Vankumatu usk oma euroopalikku identiteeti käis käsikäes üllatavalt vaenuliku suhtumisega Putini Venemaasse – tapeti ju 2014. aastast saadik Donbassi alal Ukraina sõdureid. Piltidega kaunistatud mälestustahvlid Kiievi kesklinnas Maidani väljakul toonitasid omakorda seda põlgust. Eriti plastiliselt kujutasid seda aga ühes Maidani väljaku butiigis nähtud tualettpaberirull Putini pildiga paberi välisküljel ja sellele kirillitsas kirja pandud roppused, mis tuletasid meelde üht kuulsat tsitaati Goethe varasest draamast „Götz von Berlichingen“ [„las lakkuda mu perset“, näidendi esmatrükist pärit väljend, mille autor hilisemates trükkides asendas mõttekriipsudega – J. U.].

Timothy Snyder kirjeldab Ukrainat oma raamatus „Veremaad“ („Bloodlands“, 2010; eesti keeles 2011) kui stalinistliku ja natsistliku terrori põhilist katseala. Sakslasena Ukrainas reisides pole pääsu mälestusmärkidest, mis meenutavad mõlema režiimi miljonitesse küündivaid massimõrvu, golodomori ja holokausti. Isegi Babõn Jari jäärakus, kuhu sakslased ajasid kokku ja kus lasksid 1941. aasta septembris maha tuhandeid Kiievisse jäänud juute, seisab kõrvuti kaks mälestusmärki. Need meenutavad nii holokausti ohvreid kui ka neid miljoneid, kes hukkusid stalinistliku sundkollektiviseerimise põhjustatud näljahäda ehk golodomori tagajärjel. Kui küsisime oma vestluspartnereilt, milline on nende praegune suhtumine sakslastesse ja venelastesse, rabas meid järjepidev spontaanne vastus: sakslased on oma minevikuga hakkama saanud, aga venelased pole ajaloost midagi õppinud. Putini katse allakäinud riiki vägivaldselt uuele elule kloppida annab Anne Applebaumile raamatus „Demokraatia videvik“ („Twilight of Democracy“, 2020, eesti keeles 2021) õiguse iseloomustada sääraseid ettevõtmisi kui „taastava natsionalistliku nostalgia“ ilminguid.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud Jaan Undusk

Manfred Henningsen (sünd 1938) on Honolulu Hawaii Ülikooli politoloogia emeriitprofessor.